Voimixi-sündroom.
Püüan
igati toetada kohalikku toodangut ja tootjaid. Muidugi, maitse üle ei
vaielda vaid kakeldakse, eks ole? Nali naljaks, kuid siiski on meil
teatud sündroomi pikalt propageeritud ja seda on tänagi, kuigi miski
murdub tasapisi.
Mis on ühist Voimixil, Läti varajasel kartulisordil, täispiimal, Vilja tomatil, kuuseriisikal jpm asjadel?
Eredaim
näide sündroomist ongi ehk Voimix. Tõepoolest, ammu harjunud ja
"äratüüdanud" võil oli suur puudus - külmkapist võetuna ei saanud seda
ju määrida? Nii oli soodne pinnas loodud võilaadsete toodete
võidukäiguks! Eriti kui sinisilmselt usuti selle kiitjaid. Mis on aga
poodides täna? Inimesi näeb ostmas ikka taluvõid! Ehk oligi võilaadsete
määrete üks positiivne külg see, et inimesed leidsid taas tavapärase ja
tervislikuma toote? Ehk isegi keskkonnasõbralikuma, nagu nüüdseks vegan
versus liha vahelises võitluses selgemaks saab?
Sageli püütakse ühe põhiväitena konkurentsivõitluses välja tuua teesi, et SEDA JU EI OSTETAKS, SEST SEE KALLIM! On see ikka nii?
Tegelikult
juhtus sama ju piimaga. Nopri ja Pajumäe täispiim ja piimatooted vägagi
populaarsed, mis sest, et kallimad? Aastaid tagasi raudteel töötades
sai sageli süüa poest ostetud. Ja ühes keskmises toidupoes alati
poollõõpides küsisin, miks pole 3,5% piima müügil. Öeldi, et ei osteta.
Siiski, mingi aja järel seda sain sealtsamast iga kord osta ja näha oli,
et seda oli ja osteti aina rohkem. Ja mis on täna?
Enna
täispiima võidukäiku oli ainuke asi, mida kaubandusketid konkurentsiks
pidasid, lahjade toodete hinnasõda. Arvati jällegi, et EGA KEEGI EI OSTA
EGA TAHA!
Eestimaine lutsumaks! Tõeline maiuspala! Ei saa võrreldagi "delikatesse-kalamaksakreemidega"!
Jälle
väide, et ei osteta! Propaganda, et "ümarad, ilma uureteta, iga eri roa
jaoks oma sordiga kartul" on see gurmaanluse tipp ja ainuõige
suhtumine. Häh!
Kuid olen väga tänulik asjatundjate kommentaarile vanade kartulisortide nagu Jõgeva Kollane jt teemal.
see
on õige, et need kartulid haigestuvad kergemini, väga palju tuleb
mittestandardset kartulit ja sellega ei ole midagi teha. Rebase talu
kasvatas veel eelmisel aastal Jõgeva kollast, aga 1/3 sellest läks
praaki. Kartuli kilohind peaks olema sellisel juhul 1€ kg. Inimesi, kes
seda oleks nõus maksma, on väga vähe, peaasjalikult saab kõrge hinna
puhul kuulda, et talunik tahab ratsa rikkaks saada. Ando puhul on see
viga, et ta on nii hiline, et võtta saab alles oktoobris, kui maa juba
üldjuhul liiga porine, kipub ilma pärast maha jääma kui suurem kogus. Ei
taha riskida. Muredast kartulist on Rebase Talus kasvamas Adretta, mis
maitseb enamikule mureda kartuli sõpradele ja annab talunikule ka
normaalse kvaliteediga saaki.
Mõistan
sedagi, et iga hea asi, olgu see tomat, kartul, maasikas jm -
transpordikindlus ja säilivus mängivad rolli, kuid mina näen seda
teistpidi. Kui ongi tomat, mille puhul pole lootustki, et see kapi otsas
kaks kuud muutumatuna seisab, siis see ei ole tomat! Kui kartul on
plönn, siis seda ta on! Hea MAITSEGA sordid on aga need, mida hinnatakse ja mille juurde inimesed varem või hiljem tagasi jõuavad.
Paraku,
taas ma ei nõustu, et "EI OSTETA". Ei osteta eelkõige siis, kui mingil
heal tootel on Tallinnas ehk vaid üks müügikoht! Enamasti seda ei
teatagi! Ma ei saa sugugi iga asja puhul osta kalleimad ja see polegi
kuidagi eesmärk. Põhitoiduse puhul on aga tõeline kvaliteet eriti
tähtis! See, mida kuulda saab, pole oluline. Ostan viimasel vaid vanu
sorte, enamasti just Läti Varajast, kuid ei tea isegi selle hinda. Pole
vaadanud. Kord maitse suus, siis .... olgu turul mitu korda kallim, kui
mingi odavkartul marketis. Ja see lööks jalad alt ja ajaks pankrotti,
kui kuus mõni kilo natuke kallimalt osta? Ei nõustu! Normaalset
kvaliteeti just tahakski!
Tänud teile, kes näete vaeva riskialdimate sortide kasvatamisel.
(17.03.22. Täpsustan - Balti jaama turul maksab Läti Varajane 1.60)
Ei ole FB 100% igav ja mõttetu!
Viimasel
ajal on pikemat aega juba keerelnud mõtted suhtumise, üldse inimhinge
keerulisuse ümber. Veissbuk on koht, mille kohta ollakse sageli
arvamusel, et tegu mõttetu maailmaga ning mingit kasu sest pole. Aina
vaidlused, inimesed üha rohkem valivad pooli, ragistatakse mõttetult ja
minnakse tülli. Tõsi, seda kõike on ja veel enamatki! Samas
valgustabigasugune vaidlus ning arutelu inimhinge keerulisust üpri
põhjalikult. Kui on aimu läbi hammustada, mis on mis, siis on see
omamoodi huvitavgi. Tegelikult ei tahaks ei tülliminekuid ega üle piiri
minevaid vaidlusi, kuid midagi pole parata!? Kui on null emotsioone,
siis oled surnud? Reaalset ehk seda pärissallivust võiks kindlasti
rohkem olla, võltsi olemus polegi aga alati nii kerge ära tunda.
Tühjad südamed.!
Selle
embleemi tekkimise üle arutletakse sageli ja kui aus olla, siis sageli
selle kasutajad ongi valinud õige märgi - tühjuse, mis tuleneb
tühisusest! Või oleks õigem öelda teistpidi, et kellel on enim kombeks
sallivusest rääkida, see seda märki kasutabki? Muidugi ei käi see
kaugeltki kõigi kohta, sest on ka vastupidi, hoolitakse vägagi, aga pole
veel eluteel seda õiget rada leitud ja nii pooldataksegi osava jutuga
tühiseid inimesi. Õnneks aina rohkem hammustatakse läbi, mis on mis ja
kes on kes ning seetõttu pole ka imestada, et nende südamete kallal
usinasti nöögitakse. Muide, pigem üldse mitte halvast südamest vaid
hoopis tühjade südamete sisutuse ja hingetühjuse paljastamiseks.
Ammusest
ajast on ju tõesti juhtunud see, mida juhtuda poleks tohtinud -
igasuguste sõnade tähendus pööratakse pea peale! Kes kutsuvad üles
sallivusele, need ise seda pole. Ja mitte ainult see, ka näiteks sõna
"traditsioonid" võetakse ülisageli kasutusele, kuid just euroopalike
traditsioonide puhul. Ehk just sallimatus, ebasiirus, tõeliste
traditsioonide halvustamine ja mahategemine, see on siis asja sisu ja
mõte. Nii nagu rikutakse ära vikerkaare tähendus, nii püütakse seda teha
kõige tähtsaga! Nagu üks tuntud poliitik ütles:
Kui sotsid neid rühmi arusaadaval moel ei kõneta, kõnetavad neid
--madalaimale ühisnimetajale rõhudes (rahvus, muld ja veri)--
rahvuskonservatiivid.
Sellega
on öeldud peaaegu kõik selle kohta, milline hing on tõeline, säravaim
ja hoolivaim. Paraku soovib see poliitik kõik väärtusliku pea peale
keerata, porri tallata. Suruda inimene madalamaks kui muru.....
Olen
endiselt konservatiiv, kuigi ise nimetaksin seda kaineks
talupojamõistuseks. Ja tõepoolest, kõige hingelisemalt ja kõige
olulisemast suudavad just konservatiivid rääkida, see käib üldiselt ka
tipp-poliitikute kohta. Paraku toob see kaasa vastureaktsioone. Eriti
seetõttu, et emotsionaalselt hingelisel inimesel on ennast raskem tagasi
hoida, ta eelistab mitte vaikida kui jutuks euroopalikud väärtused vm.
Ja nii ongi kõnepruuk vahle piiri peal ja ülegi. Vahel teadlikult, vahel
ise seda mõistmata. Eks osalt ka emotsioone üles küttes! Kuigi alati
tulemus hea ei ole, seega polnud ka tegu õige.
Küll
aga peab mainima, et kõiges konservatiivid poliitikamaastikul parimad
olla ei suuda või ei mõista. Olgu see siis metsa või keskkonahoiu
teemadel üldse. Ka mitmeski muus asjas ja see paneb sisimas helisema
häirekellad. Eriti siis kui näed, et nii mõnigi püüab seda suhtumist
murda ja muuta, aga mõju ei ole!"
Mis aga juhtub, kui sõnakasutus
läheb räigemaks? Kui "rünnatakse" neid, kes alles hiljuti opositsioonis
olles näost punasena viha pritsisid, siis mis järgneb? Süüdistuste
laviin ropu sõnakasutuse kohta ja loomulikult ka siis kui seda üldse ei
olnud! Vähe sellest, need tühjad südamed, kes süüdistavad, hakkavad ise
kohe ebaviisakalt käituma, solvama ja halvustama. Nemad teevadki seda
enamasti teadmatult, sest nad taas saavad ise valepidi aru - nende
kõnepruuk on nende endi arvates igati õige! Ja loomulikult lubatud, sest
omal meelel on nad õiguse ja õigluse eest väljas! Näiteid võiks tuua
lõpmatult! Ning seda laigitakse vähemuse ehk marginaalse osa poolt
rõõmuga, andes sellisele käitumisele "oma õilsa toetuse"! Neid pole
palju, aga nad on raevukalt ründavad ja üpris valjuhäälsed.
Ja
kuhu see viib? Vaid üha suurenevate vastuoludeni. Vihaõhutajad on ikka
liberaalide-südamekeste poolel ja murekoht ongi see, et nad ise sellest
aru ei saa. Jätkuvalt suruda peale oma mõttelaadi ja selle ainuõigsust,
see ongi peamine. Nii pole alati ohuks mitte räigem sõnakasutus vaid
hoopis mõtlematu vahutamine, sest mõtlematus viib viha kasvule.
Niisugune
see elu on. Muide, siinkohal pean puudutama teistki asja, mida aina
rohkem märkan, mõtisklen ja aina rohkem tagamaid mõistan. Kritiseerin,
aga mitte niisama, vaid asja eest. Kohal käies, ringi sõites, suheldes
õpin asju, millest räägin, võimalikult süvitsi tundma. Õigustamatut
kriitikat ehk sisuliselt lahmimist ei tohi olla! Mida rohkem aimu saan,
seda rohkem mõistan, et lobbitöö, asjatundmatuse, teadliku (erakondliku)
vastutegutsemise, enda esileupitamise püüde jm kõrval on üks peamisi
arengupiduri põhjuseid hoopis töö! Ehk siis töötegemine. Tööd väga hästi
teevad vähesed, optimistlikult pakkudes ehk maksimaalselt kolmandik
inimestest. Tegelikult vähesemadki. Kes ei oska, kel ükskõik, kes püüab
lihtsamini läbi saada, kelle arvates alamakstus on piisav põhjus ehk
põhjuseid on väga erinevaid.
Miks ma nii arvan? Näen ja olen
terve elu ju seda näinud ja mida vanemaks saan, seda rohkem mõistan
tausta. Kes ise oma tööd hästi teeb, mõistab, millest räägin. Ja üheks
tõendiks ongi arutelud suhtlusmeedias. Väga sageli tuleb ühte- või
teistpidi just töötegemine jutuks. Seesama ühistransport, mis toppab, on
iseloomulik teema ja üsna hästi suhtumist esile toov. Kui mainida, et
asjade paremaks muutmisel sõltub kõik enim töössesuhtumisest ja
panustamisest, siis avastad sageli, et need sõnad osasid inimesi ei
kõneta. Nad ei mõista mitte kuidagi selle olulisust ja siis
vaieldaksegi, rääkides hoopis millestki muust. Aiaaugust noh. See on
omane just ja ainult neile, kes ise oma parimat panust tööd tehes letti
ei löö! Kui oleks vastupidi, oleks väga palju me elus teistmoodi. ja asi
pole ainult ametnikes või poliitikutes vaid kõikides inimestes
kõikidest valdkondadest. Ja siis jooksedki nagu vastu müüri, saad
süüsdistusi vingumises ning virisemis. Kuigi asja mõte on hoopis teine,
sest eesmärgiks on nendesamad süüdistajate elukeskkonna parandamine.
Normaalsuseni viimine ning normaalse suhtumise tagasitoomises meie
igapäeva.
Mida teha? Kuigi lilledest paljud tuuakse meile
keskkonda halvemaks muutes lausa Aafrikast ja seega alati eestimaist
ettevõtjat toetada ei saa, siis ikkagi ostke või lilli ja kinkige neid!
Kindel, et need toovad alati parema esile ja meele teeb rõõmsamaks. Ning
kui FB-s vahel meele kurvaks kisub, siis hoopis laikige ja kiitke neid,
kes midagi vägevat ja head teinud. Või lihtsalt öelnud! Märkamatult
läheb ka enda enesetunne paremaks.
Kunagi sattusin Soontagana
Maalinna ja vaatetornist alla vaadates olid kiviaiad need, mis erilise
tunde tekitasid! Nii olengi täna korduvalt vaadanud pilte, mida juhtusin
nägema. Võimas!
Kui
kõik nii tööd teeks ja ümbritsevasse panustaks, oleks palju muudki
võimast! Ei mingit laisklemist ega ka jagelemist hengetega, vaid puhas
töötegemise rõõm!
Õnne ja edu ning ilusat suve jätku!
Foto FB-st. Autor: Gunnar Differt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar