Reede, 18. november 2022

Balti Ühispeatus - ehk miks ei suudeta tööd hästi teha?

 


 

 https://www.err.ee/1608791473/bussiterminali-esindaja-tallinnal-pole-uhtset-visiooni-balti-jaamale

 

Balti jaama piirkonna ümberehitus on tekitanud pingeid bussiparki haldava MTÜ Põhja-Eesti ühistranspordikeskuse ja Tallinna linna vahel. Nimelt kardab keskus, et linna plaanide tõttu kaob maakonnaliinide terminal Balti jaamast. Linn sellist kavatsust eitab.

MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskuse juht Andrus Nilisk kirjutas novembri keskel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile (MKM) läkitatud kirjas, et Tallinnal puudub senini kindel visioon, mida Balti jaama ala tulevikus endast kujutada võiks ning see seab ohtu terminali jätkamise senisel asukohal.

"Tallinna kommunaalamet lubas 2021. aasta jooksul koostada eelprojekti, kuid käesoleva hetkeni ei ole see valminud. Keskusele on antud protsess kestnud üle kahe aasta, kuid tänaseni puudub selge visioon tuleviku osas. Meile teadaolevalt puudub Tallinna linnavalitsuse eri allasutuste vahel ühtne visioon Balti jaama ja selle ümbruse lahendusele, mis tähendab, et tulevikus ei ole garanteeritud maakonnaliinide bussiterminali jätkumine antud piirkonnas," kirjutas Nilisk MKM-ile.

Praeguseks on osa projektist muudetud hoopis roheala planeeringuks, märkis Nilisk. Ta sõnas ERR-ile, et MTÜ tõesti kardab, et kaotab oma ala Balti jaamas. See oleks aga kaotus ka linna- ja lähivaldade elanikele.

"Kui vaadata suurt pilti, siis Balti jaam on hea keskus, see on kesklinnas ja seal on esindatud kõik ühistranspordiliinid," sõnas Nilisk. "Me kõik hindame aega: kui maakonnaliin tooks inimese Tallinna äärelinna, kust ta peaks keskusesse edasi sõitma linna ühistranspordiga, siis on tal odavam osta auto. Meie huvi aga on see, et kasutataks ühistransporti, aga selleks peavad olema kiired ja mugavad ühendused," lisas ta.

Tallinna abilinnapea Vladimir Sveti sõnul pole ühistranspordikeskuse väidetel alust. "Just ühistranspordikeskuse soovidele vastu tulles on Tallinn tellinud uued eskiisid ala lahendamiseks," sõnas Svet. Ta soovitas MTÜ-l keskenduda oma põhitegevusele: piirkondliku ühistranspordi arendamisele.

Kirjas MKM-ile tegi Nilisk ka ettepaneku, et ministeerium taotleks praegu siseministeeriumile kuuluva Suurtüki 7 kinnistu andmise MKM-i haldusalasse "sihtotstarbeliseks kasutamiseks ja teenindustaseme ja optimaalsete kulude hoidmiseks maakonna ühistranspordi korraldamisel". Praegu on Suurtüki 7 üleandmisprotsess siseministeeriumil menetluses. Nilisk ütles, et ühistranspordikeskus ei taha, et Suurtüki 7 ala läheks võõrandamisele. "Siis saaks selle endale tõenäoliselt linn," sõnas ta.

Tallinna kommunaalameti poolt on välja kuulutatud hange Balti jaama ühistransporditerminali eskiislahenduse loomiseks, millesse on kaasatud alljärgnevad katastriüksused Rannamäe tee 1, Rannamäe tee 5, Suurtüki 7, Põhja puiestee T6, Suurtüki tänav T3, Suurtüki tänav 8a ja Suurtüki tänav 12.

Võib kohe öelda, et Nilisk on nõrk ühistranspordi tundja ja PEÜTK meeskonna tase pole palju parem. Mis sest, et ise nad ennast kiidavad. Kas tal endal on kindel visioon olemas? Ei ole, sest maakonna liinivõrk on ajast ja arust ja MITTE MIDAGI POLE SIIANI MUUTUNUD!

* Erinevate suundade bussiliikluseks on erinevad hanked, mille tagajärjeks on ... mis?

 * Ühtne riiklik bussifirma, mis säästaks raha ja võimaldaks paindlikumalt liinivõrku muuta?

* Liin 180E on ainuke, mis murrab seda süsteemi, tähendab, saab ka teisiti?

Nõrkust ja teadmatus näitab ka see, mille punaseks tegin - mis tähendab HOIDA? Parandada on vaja? Esmalt tulebki maha istuda ja kiiresti paika panna plaanid, kuidas muuta nii maakonna- kui linnaliini võrku. Nimelt, kui trollide puhul pole suurt midagi parata, siis busside puhul tuleb viia Balti jaam kui alg- ja lõpp-peatus, miinimumini! Ning siinkohal tunnistan ausalt, et ühes asjas Niliskil pooleldi õigus! Kas ta tõesti suutnud õppida või .... tähendab see jutt siiski vaid poolikut arusaama ehk poolikut lahendust, ehk viletsa süsteemi hoidmist?

Nilisk:

"Me kõik hindame aega: kui maakonnaliin tooks inimese Tallinna äärelinna, kust ta peaks keskusesse edasi sõitma linna ühistranspordiga, siis on tal odavam osta auto. Meie huvi aga on see, et kasutataks ühistransporti, aga selleks peavad olema kiired ja mugavad ühendused,"
Sest see oleks nagu tõde? Jah, aeg ei ole tähtis vaid Tallinn - Tartu rongis, vaid ka külakohtades. Kõikjal. Ning äärelinna toomine olekski nonsenss, kuigi meil leidub ka neid "eksperte", kes nii teeks. Kuid Balti Jaam (ka Viru, Estonia) on ka teatud mõistes äärelinn. Kiired ja mugavad ühendused tähendavad vaid ühte - äärelinn tuleb läbida, asugu see mõistena siis tõesti äärelinnas või hoopis südalinnas. Viimsi - Stroomi,  Jüri - Tabasalu - need on vaid põhimõttelised näited, mida see süsteem tähendaks. Näiteks praegune liin 66. Mida see kaasa tooks? Ehk lähtuda ka arusaamast, et nt Priisle - Haabersti linnaliin läbiks Balti jaama, aga veel kaugemalt alustav ja lõpetav (Tabasalu?) maakonnaliin vähemate peatustega ei pea seda alati tegema ja suunduks läbi kesklinna?
On teada, et Balti jaama ja kesklinna vahel sisuliselt puuduva peatused ja ka reisijate arv on väike. Või teine nüanss, lääne- ja põhjasuunalt tulevad liinid lõpetaks D-terminalis, osaliselt? Miks peaks sinna saama vaid trammi,. ei muuga?

Balti jaam kui alg- ja lõpp-peatus võib jääda marginaalsele tasemele, seega pole ka kasutatava ala vähenemine midagi halba. Tähtis on paika panna liinid, kiiresti nii ka toimima ja ... sellest lähtuvalt rajada peatuskohad Balti jaamas. Muidugi perspektiiviga, sest siia võivad ju tulevikus pikeneda ka kaugliinid, vähemalt osa?

Miks ma aga Sveti ei usu väga? Sest kuigi ta üldsõnaliselt räägib igasugustest plaanidest, olgu see Balti jaamas, Lilleküla ühispeatuses vm, siis ei suuda ta vastata täpsustavatele küsimustele, mitte kunagi. Miks küll?

 

Omal ajal kui planeeriti üle Eesti uusi rongipeatusi, oli kõige tulemuslikumaks ametkondade esindajate väljasõit, kus ka osalesin. Ja kui on TAHTMIST, saab just nii, kohapeal kõige parema pildi ja arusaama. Kui arusaam ikka on eesmärk!?

 

 
Roheala (ma pole siiani saanud vastus sellelegi, kui palju ruutmeetreid läheb haljastuse, kui palju asfaldi ja kivi alla) on väga hea asi ja mida rohelisem, seda parem. Mitte ainult murulible ja põõsas pole siin mõõdupuuks vaid ikka pigem varjuandev rohelus.

 
Liinivõrk.
Osa tänaseid maakonna- ja linnaliine, mis praegu alustavad-lõpetavad siin või läbivad jaguneks hea lahenduse korral kaheks. Kuna Balti jaama läbimine on lisasõiduaeg, siis peab kindlasti osa liine suunama läbi linna hoopis Viru väljak - Pärnu maanteel, OTSE! Kui palju?Vaat see on miljoni dollari küsimus! Osa aga sõidakski Balti jaama kaudu, sest ka rongidega sidumine on ülioluline ja linna tänavavõrgu tõttu ei saa seda alati teha kõige mugavamalt ei Lillekülas, Tallinn-Väikses, Nõmmel ega mujal. Kohati annaks midagi muuta nagu terminal Järve Keskuse taga jms. 

Küll aga arvatavasti tuleks lähtuda ühes asjas tänasest paigutusest ehk et maakonnaliinid peatuks siin (sõidaks endiselt n.ö. sisse), linnaliinid aga Toompuiesteel kummalgi pool teed. Kuna tunnel kaob, õnnestuks ehk ka peatuste ala pikendada, praegusest tunnelist visuaalselt kahele poole? See annaks võimaluse ka maakonnaliinidel seal peatuda, aga küsimuseks jääb, kas need kõik mahuks seal seda tegema? Siin sõltubki paljutki siinläbivate liinide arvust.

Ja nii on üks nüanss veel - riik ega linn ei tohi lähtuda eeldusest, et kommertsvedajate "vinguviiul" bussijaam peab olema mõne bussifirma oma. Seega tuleb arvestada ka võimalusega, et kaugliine hakkab tulevikus siia rohkem sõitma. Nii võibki juhtuda, et vaja on Toompuiestee "äärt" linna- ja maakonnaliinide jaoks, sissepööramist ehk siinset platsi aga kaugliinidele?

 
Kuna sellise lahenduse puhul võib kaduda ka see seisuplats, saaks ehk praeguse ala ka laiendada, tekitades kaks koridori peatuvate busside jaoks? Nüüd muidugi tööd käivad, sest molutamise tõttu ei ole viitsinud ükski osapool PÕHJALIKULT asju läbi mõelda. Aga siiski?

 
Muidugi on vaja jätta ka trollidele läbisõidu võimalus, seega eelnev lahendus ei pruugi õnnestuda ja ehk see polegi vajalik. Lihtsalt näide, kuidas tuleb mõelda kõigile ja kõigele.
 
Ja muide, kui maakonnaliinid jäävadki siin peatuma ja trollid kõrvalt läbima, siis ... kas roheline Tallinn on mõelnud sellele, et ka nende kahe rea vahel kasvaks puud? Poleks ju vähetähtis tuleval aastal ennast tõeliselt rohelise mõtlejana näidata?



 
Aga tundub, et mingist rohelusest pole juttugi - ikka kivi ja betoon?

 
See plats peaks aga jääma tellimusreiside jm bussidele. Sest kuigi reisifirmad (Looduse Omnibuss, Germalo, Tiit Reisid jt) peavad täna piisavaks kesklinnast oma reise alustada, siis neilgi tuleks aru saada, et kesklinn võib jääda, aga reisi algpunkt peaks olema ikka Balti jaamas. Seal, kuhu tullakse ka rongidega ja bussidega Keilast, Tabasalust jm ehk et see otseselt seoses mugavusega ning ka tellimusreiside parema täituvusega.

 
Miks aga Nilisk kardab, et ala väheneb? Näe, asfalteeritakse ju ja seega isegi väljasõit terminali alalt jääb samale kohale? Vähemalt tundub nii?


 
Siin pildil vasakule jääv ala peaks ka siiski olema planeeritud võimaliku peatumiskoha, platvorm nr 7 näiteks? Ehk et kas oleks võimalik ja saaks siinset peatumisala pikendada ja ka maakonnaliinidele siin peatumisvõimaluse pakkuda? Või pole see vajalik või võimalik, aga sel juhul tahaks põhjendust kuulda.

 
Kindlasti aga on vaja pikendada peatumisala teisel pool teed, sest seal peaks peatuma nii bussid kui trollid ja ka maakonnaliinid, mis siit läbi kulgevad. Jah, saab ka nii, et ka Suurtüki suunal liikuvad bussid pööravad "sisse" ja siis uuesti välja, aga MIKS? Põrutaks ikka otse edasi, sest see oleks mugavam, ajavõidust rääkimata?

 
Ja kui tõepoolest hallid ajurakud tööle hakkavad ja asi ümber mõeldakse ... siis peab küll paar puud maha võtma, aga praeguse töö ikka ümber tegema? Kuigi seda enamasti pole karta, sest kui rind kummis lindid lõigatud, ei taha kunagi keegi oma viletsat tööd ju ümber teha, eks? Või eksin?







Vladimir Svet täna, kuni Balti jaama terminali alles ehitatakse, reklaamib ennast teisel alal.

 https://eestimaablogi.blogspot.com/2022/10/mis-on-sadamatrammi-eesmark.html

 
Sealne ala on üsna kena, kuigi oma puudustega. Küll aga on transpordiühendused viletsad ja tramm neid kümnete miljonite eest ei lahenda 100%-selt. Üldse võiks sadamatrammi asemel alustada mujalt ja nii saaks oluliselt raha sääst.

Ahjaa, Kesklinna vanem paneb natuke huumorit ka!

Ühel pildil kükitab ta avaliku veekraani juures ja küsib:

Kus võiks asuda uued joogiveekraanid?🚰 Soovime lähiaastatel rajada Tallinnasse 15 uut avalikku veekraani ning küsime selleks teie mõtteid. Paku oma variante!
Где можно установить новые уличные краны с питьевой водой?🚰 Планируем в ближайшие годы построить в Таллинне 15 новых уличных кранов и собираем для этого ваши предложения. Предлагайте свои варианты!

Lähiaastatel? Mitte tuleval aastal vaid siis ca 3-5 kraani aastas või? Roheline Tallinn?

Teisipäev, 15. november 2022

Kes "ehitaks uue looduse"? Loodusõpetuse tund.

 


Foto minu erakogust. Aasta siis oli 1959.

Pole väga üllatav leida avalikust netimaailmast selliseid postitusi. Kui kirjutaja oleks keegi väheharitud inimene, poleks ehk põhjust tähelepanu pööratagi.

Postitaja:

Uus lugu. Kartus on küll, et äkki saadavad nüüd mõned sektid assassinatori või vähemalt kasvabki oht metsas käis puuga pähe saada. 😉 Aga kuidagi tuleb loodust looduse enda eest ja looduskaitsealadel eriti haruldaseks muutuvaid elanikke kaitsta.
Arvake siis miskit!
**
Kes kaitseks loodust looduskaitsjate eest?
Kas Suur-Munamäe võsastamine ikka kaitseb loodust?
Kui kaua tuleb Munamäel puude suremist vaadata?
Suure Munamäe kuusik hukkub. Tornist avaneb surevatest puudest masendav vaade. Turismirahvas, nii korraldajad kui külalised. on ahastuses. Apokalüptiline maastik ei tee ilmselt kedagi õnnelikuks. Hullem veel, matkajatele on juurelt läbi mädanenud või juba teiste seljas kõõluvad murdunud puud kõvema tuulega eluohtlikud. Ja kevadel-suvel võivad purukuiva varisega kuusikud ühestainsast sädemest tuld võtta.
150-aastased kuused surevadki. Vanadusse. Aga nagu inimesedki elavad ka puud eri vanuseks, juhul kui ei tule mõnda hullu taudi. Või üraskeid, millest on saanud kuusikute katk. Neid tõrjudes saaks ehk nii mõnegi kuusehiiglase veel mõneks ajaks puukallistaja-rahvale patsutamiseks alles jätta. Aga ilmneb, et Munamägi, kust aastas voorib läbi 40-50 tuhat külastajat, on range looduskaitse all – seal on Haanja looduspargi sihtkaitsevöönd – ja seal ei tohi mitte midagi teha. Mitmed eksperdiks nimetatud on väitnud, ja seda võimendas ka ERR, et „tuleb kannatlikult oodata looduslikku uuenemist.“
Kas tõesti saab tõsimeeli arvata, et Eesti ühes ikoonilisemas kohas tuleb järgmised 10-15 aastat jõllitada puude surnuaeda ja siis paarkümmend aastat veel sarapuu- ja lepavõsa. Ehk alles aastal 2050 kohavad seal taas kuused, mis seni on Eesti viljakamatel muldadel teised puuliigid varjutanud. Või ehk hoopis tammed-vahtrad, mis kliimamuutusega jõudsalt levivad. Suur Munamägi on ikkagi päris rahvuse park, mitte reservaat.
Looduse bürokraatlik kaitsmine läheb üha äärmuslikumaks. Eestis on ridamisi kaasusi, kus isegi ohtikke puid ei lubata maha võtta, sest miskipärast peab putukas sööma püsti seisvat puud. Käsmus, kus käib samuti kümneid tuhandeid puhkajaid, on ka kohe küla taga sihtkaitsevöönd. Kümnekonna aasta eest ei lubatud seal tuulemurdu koristada, mistõttu üraskitel tekkis söögimaa, mis lõpuks laienes pea hektarini. Ümberkukkunud puud sulgesid juurdepääsu ka päästeautodele. See sundis lõpuks sekkuma ja lõppude-lõpuks lubati ka mahalangenud puud ära koristada. Nüüd on seal mastimändide-kuuskede asemel kase- ja pihlakavõsa. Ei ole ilus! Kas tõesti tuleb keskonnaametnikel alles siis mõistus pähe, kui Munamäel keegi puuga pähe saab?
Üraskid suretavad metsi üle Euroopa. Eks põhisüüdlane on kliimamuutus. Üraskitel tuleb aastas mitu põlvkonda ja põuaga jäävad just pindmise juurestikuga kuused sõna otseses mõttes kuivale. Baieri ja Itaalia Alpides ning Slovaki Tatrates jäeti pärast suuri torme tuulemurd koristamata. Et las loodus toimetab. Tulemuseks oli puid järavate putukate arvukuse eriti räige kasv. Üraskipilved levisid naaberaladele ja üha suuremad metsaalad värvuvad pruuniks. Hukkunud puudega armastatud puhkepiirkondade turismiettevõtjad ja kogukonnad kaotasid olulise osa tulust.
Eks kõik lähtuvad oma tsunfti huvidest. Looduskaitsjad tahavad enam alasid kaitse alla. Puiduärimehed enam puitu. Kaitseväelased laiemalt harjutada. Millepärast kaotati 2006-2008 metsaseaduse muutustega kaitsemetsad ja võimalus neid tihedalt külastatavates paikades, asulate juures hooldada. Kõik otsused tehakse suures linnas. Ära unustatakse maaelanik, kes seal metsa vahel veel elab.

Vastus:

Ürask ei ole kuusikute katk. Ürask on tagajärg, näitab eelnevalt nõrgenenud puude olemasolu.
Kui kuuse-kooreürask (koos ülejäänud 60+ üraskiliigiga) oleksid katk või põhjus, siis poleks metsakooslustel võimalik püsida ja meil ei kasvaks ilmselt ühtegi puud.
Munamäe mets elabki üle ühelt poolt kunagise otsese inimtegevuse mõju tulemusi koosluse liigilise koosseisu liigsest suunamisest ja teisalt kliimamuutuste kaudseid tulemusi, ennekõike põualainete mõju, mis muudab niigi keskmisest tundlikumat niiskusrežiimi.
Euroopa (Baieri, Tatrate, Alpide, Bialowieža) kogemus näitab, et kõige kiiremini taastub põua poolt algatatud häiringute järgne metsakohin loodusliku arengu käigus. Siis kujuneb välja kasvukohale sobiv kooslus. Munamäe puhul on salumets, kus lehtpuude vahel leidub tõenäoliselt ka kuuski. Kuid vastupidavad kuused kasvavad seal lehtpuude vahelt teise rindena. Täpne liigiline koosseis selgubki looduslike tagasiside mehhanismide kaudu ja jääb ka edaspidi dünaamiliseks. Kuivanud puud ning neist saav lamapuit on olulised komponendid stabiilse metsakoosluse kujunemisel eriti erosioonitundlikul kuppelmaastikul.
Kui praegu minna miski suurema raiega Munamäele (teoreetiline mõte, sest Munamäe sihtkaitsevöönd on looduslikule arengule jäetud ala v.a. inimteede juures toimuv hooldus), siis väheneb metsakohin veelgi ja koosluse taastumine võtab kauem aega. Pealegi tahaks näha seda inimest, kes suudab täna täpselt ette prognoosida Munamäele sobiva koosluse. Ehk mida siis keegi taastaks? Loodus ei ole staatika, ka looduskaitse on loodusliku dünaamika alalhoidmine.
Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas raiumise järgselt on inimesed valmis ootama istutatud puude kasvu isegi sajandi (nüüd tahetakse muidugi kiiremini). Kuid inimesed ei ole valmis ootama ise kasvama hakanud puude kasvu, mis võtab enam-vähem sama kaua aega ja annab stabiilsema tulemuse.
Ja muidugi on hästi kummaline, et puude suremist peetakse kuidagi ebasobivaks, puude tapmine on aga igati OK.
Kes kaitseks loodust "looduse kordategijate" eest?

Veel üks:

Euroopa viimaste aastate ülemõistuse suured üraskikahjustused ongi selle tagajärg, et metsad on juba enam kui 100 aastat püütud "korras" hoida ja selle tulemusel on metsast kadunud enamus üraskite looduslikest vaenlastest. Valdav osa nendest kümnetest tuhandetest hektaritest Euroopas kuivanud kuusikutest on ju klassikalised majandusmetsad, kus aastakümneid on kuivanud ja kuivavaid puid raiutud välja nii palju kui võimalik (sest muidu tuleb ju ürask 😉 ). Sellises olukorras ongi paratamatu, et kui üraskil on paljunemiseks soodsad tingimused ja looduslikud vaenlased on metsast ära aetud, siis steriilseks majandatud üheliigilised kuusikud kuivavadki tuhandete hektarite kaupa. Klassikalised metsamajandajad Euroopas räägivad jätkuvalt, et üraski tõrjumiseks tuleb teha sedasama, mida on tehtud juba üle 100 aasta (kuivad puud ära raiuda) ja mille tulemusel ikkagi kuivavad tuhanded hektarid. Mida ütles Einstein selle kohta, kui korduvalt tehakse sama asja ja loodetakse varasemast erinevat tulemust? Šveitsi teadlased on juba aastaid tagasi kirjutanud, et laanerähnile on vaja kuivavaid ja kuivanud kuuski, nii jalalseisvaid kui lamapuid, vähemalt 33 tm/ha. Kui palju on Euroopas selliseid kuusikuid, kus enne üraski masskahjustust oli kuivanud puude hulk vähemalt 33 tm/ha? Kui palju on Eestis selliseid kuusikuid, kus kuivanud puude hulk on vähemalt 33 tm/ha?

Veel üks:

Ole hea ja loe kõigepealt läbi minu artikkel kuuse-kooreüraskist (panen lingi allapoole), kus selgitan nii üraski bioloogiat kui ka põhjuseid, miks üraskil praegu inimese otsese ja kaudse abiga hästi läheb. See artikkel baseerub Euroopa ja Eesti kolleegide teadustöödele. Käsitlen ka tormimurru teemat, mis on lisaks põuale loomulikult järgmine kliima soojenemisest võimendatud tegur.
Lühike ökoloogiline koolitus: kui katad ise kellelegi toidulaua, siis ei saa sööma tulijaid laua katmises süüdistada. Sööma tullakse, kuniks süüa antakse.
Seda müüti nagu ürask leviks ("korda tegemata") kaitsealadelt majandusmetsa levitatakse samuti millegipärast järjekindlalt. Kuid ka selle müüdi tausta avan oma artiklis lähemalt. See on ümber lükatud nii Euroopa kolleegide kui ka Eesti kolleegide uuringutega.
Sinu viidatud pildil on näha nii kuivanud puid, lamapuitu kui ka hiljuti kasvama hakanud kuuski. Klassikaline noorendik ja uskumatu küll - täitsa ilma inimese sekkumata! Ühe puu lagunemine võtabki looduses kaua aega - rusikareegli järgi kulub lõplikuks kõdunemiseks pool ajast, mis puu kasvas. Pildil olevas kohas on juba praegu kohta väga paljudele liikidele, väga palju rohkem, kui pärast "platsi puhtaks tegemist".
Seda "loodusliku arengu jura" käsitlen samuti oma artiklis lähemalt. Tunnistad lõpuks ka ise, et atlantiline periood on tulemas ja kooslused ongi muutumises. Rääkida Munamäel kogu metsa hingusele minekust on pehmelt öeldes ignorantne.
Munamäel ei jäetagi asju lõpuni looduse hooleks vaid inimeste käiguradade juures võetakse vajadusel mõni puu ka maha. Muutuv metsakooslus ei sega torni või seal oleva vabaõhulava külastamist-kasutamist. Kuid sinna võiks muidugi panna selgitavad infomaterjali metsakoosluses toimuvast. Munamäe metsas toimuv ongi ikooniline ja õpetlik näide otsese ja kaudse inimtegevuse mõjudest meie elukeskkonnale.

Veel:

 loodusseadused kehtivad alati 🙂 "Riikliku rähniseire raames jälgitud seirealadel on laanerähni arvukus viimase 13 aasta jooksul (2007–2019) statistiliselt langenud keskmiselt 4,8% aastas. See tähendab, et viimase kümnekonna aasta jooksul on Eesti asurkond vähenenud ligikaudu poole võrra. /.../ Üraskite arvukuse kasvust tingitud soodsad toitumisolud võiksid teoorias laanerähni arvukusele järgnevate aastate jooksul positiivset mõju avaldada, arvukuse langus võiks peatuda või hakata isegi taastuma.
Kuid see saab toimuda vaid juhul, kui metsades leidub kuivavaid kuuskesid. See tähendab, et me võiksime mõelda muuhulgas ka vanade kuusikute kaitsmisele. Lõuna-Eesti rähniseirealadel on tõenäoliselt just toidubaasi suurenemise tõttu viimastel aastatel juba kasvanud valgeselg-kirjurähni arvukus (Otepääl) ja suur-kirjurähni arvukus. Viimaste arv on Rõuge ümbruses ja Haanja looduspargis kolme aasta jooksul lausa kahekordistunud."

Veel:

vali mingi muu keiss metsapoliitika analüüsimiseks. Ei ole mingit staatilist seisu, mida S-Munamäel peab säilitama. Sel künkal kasvav mets ei saagi olla 100 aastat samasugune. Mis see “esteetika” siis su meelest on. Ehk peaks siis üldse juba karjamaa taastama? “Kaitsealal looduse korda tegemise” narratiiv küll metsaga seotud töökohti ei päästa. Ja oled sa ikka kindel, et kaugelt lajatades pihta saad, mida Suure Munamäe “esteetika” endast kujutab? Muuseas alati, kui üraskijutt Haanjamaal algab, on see mingi pikema loo või võitluse algus. Nii et küllap varsti selgub, kelle võitlust üraskijutlustajad võitlevad 

Ja vast kõige parem "loodusõpetuse tund":

FB arvates on see nüüd küll ökotsiidi ja genotsiidi õhutamise pineval piiril olev vihakõneline mõttelõng 🙂 Millised on Sinu teaduspõhised ja kaalukad argumendid sellist vaenu õhutada ohvrite ja nõrgema poole suhtes? Või on vaid ehmunud ja inimsoo tegevuse tagajärgi eitavad emotsioonid? Oled liiga sageli/kaua metsajüngritega koos saunatanud? -Nüüd omaaegse Haanja LP metsaspetsialistina küsiksin otse ja metsatöösturite lemmikretoorikat kasutades oma oktoobrikuu pildi põhjal: kus siin see probleem on ja kas tõesti saab (sega)metsarikkas Haanajas/Eestis mets ja kuusk otsa 😉? Munamäel kasvas mets juba siis kui turismi ega metsatööstust polnud veel leiutatudki. Ja jutt vanade kuuskede süüdi lavastamisest on samasugune käibevale kui paljud teised, mida teatud seltskond kliima- ja ökotsiidi varjamiseks julmalt kasutab. Äkki püüad hoopis analüüsida minu arusaama Haanja kuusehädadest - nõuka ajal massiliselt valedele muldadele ja liiga tihedalt (sots plaani täiteks), ulatuslikud küüditamise ja kollektiviseerimise järgselt põldudele rajatud kuusekultuurid (sh. S-Munamäe ümbruses), mis juba keskikka jõudes ja kliimamuutuste pöörises muutusid nakkuskoldeks. Mis puutub turismi, siis kui loodusvõõras peab olema, et uskuda et lagedaks raadatud metsa asemele istutatud sirgerealine kuuse monokultuur oleks mingi nauditav asi? Oh ei, esimene asi kui päriselt huvi tundev ja päriselt hästi maksev välisturist metsa näeb, uurib ta kas see on päris või istandus. Ülevalt tornist torkaks istandik veel eriti silma. Aga kuivade kuuskede kallal askeldav laanerähn on eriti ihaldatud/hästimakstud turismiliik. Mis puutub surnud puudesse, siis see on maitse ja harituse või selle puudumise asi. Kellele ei meeldi kirikutornid või kõrghooned, kellele mustanahalised või kalmistud. Foobiate vastu peaks ikka abi otsima vaimse tervise spetsidelt, mitte kirvemeestelt. Kui konstruktiivselt rääkida, siis võiks foobiates inimestele mäele mineku tagajärgede eest neid hoiatada või maksimaalse vastutulekuna sihtkaitsevööndi piiril olevad kaldu kuivanud kuused käsitööna kõrvaldada. 

Mis looduskaitse ja metsanduse vahekorda puutub, siis oled kõigest kohe täiesti valesti aru saanud. Omaaegsed suhteliselt leebed metsanduse regulatsioonid said koostatud inimestele ja vastutustundliku riigimetsa majandamise (kaitsemetsad) kontekstis. Neid asuti kuritarvitama ja painutama ühe kindla seltskonna poolt kindla eesmärgiga kasumeid maksimeerida ning väheseidki säilinud norme ja häid tavasid harvesterirööbastesse tampides. Haanja jt paikade talumetsade üles ostmine sageli võõr- või kodumaise suuroligarhia poolt tähendab seda, et Sina, mina ja meie ülejäänud peame need trahvid kinni maksma ja nemad jõuravad ja lagastavad edasi. Ma 200% toetan säästlikku ja kestlikku metsandust. Hää ja teadlik peremees nagu nt. Rainer Kuuba saavad toimetatud nii, et kõik on hästi. Aga saata RMK või metsamaffia harvesterid Munamäele, Eesti ainsa Brauni astelsõnajala elupaika harvesteriga (sest muidu ei ole maffiale piisavalt tulus) "ilu looma" võrduks vaippommitamisega vanadekodus. Mis puudutab looduskaitse bürokraatia ja rahastamise poolt, siis see on juba järgmine suur teema, mille osas võid vanema põlvkonna looduskaitsjatega suhteliselt kiiresti ühise keele leida. Sindi paisu näide oli aga siiski äärmiselt ebaõnnestunud, sest Eesti suurima vääriskalade populatsiooni taastootmise rahaline potentsiaal meie Pärnu jõe-lahe süsteemis ületas tuhandeid kordi võimaliku elektritoodangu tulu. Pealegi tuli 10 MEUR enamik EL-st. Ja lõhejõgede mitteavamine oleks lõppenud eurotrahviga.

Kuuskede kuivamise pärast krokodillipisaraid valavad arvajad tuletavad mulle meelde "loomakaitsjaid", kes tuiskasid Austraalias kaameleid päästma. Sest see on ju kole ja ebainimlik, kui kaameleid tapetakse tuhandete kaupa lihtsalt selleks, et kaameleid ära tappa. Saamata aru, et just inimese rumalus ja ahnus on põhjuseks, miks maailma suurim kaamelite populatsioon on Austraalias, kus tal võõrliigina looduslikke vaenlasi ei ole ja kus ta massilise paljunemise tagajärjel ohustab Austraalia looduslikke liike ning juba ka sealseid inimesi. Ka kooreüraskite masspaljunemine on inimtegevuse tagajärg, kusjuures inimene on üraskikahjustustele aluse pannud mitmel ja erineval moel, nii mujal maailmas kui Eestis: kuivanud puude eemaldamine puistust, kevadsuviste raietega lindude pesitsemise takistamine, kasvavate puude juurte vigastamine nii suviste hooldusraietega kui raskete metsamasinatega pehmetel talvedel, metsaservade avamine lageraietega ja sellega puutüvede paljastamine päikesele, kõnelemata loodusvaeste kuusikute rajamisest, sageli selleks sobimatutele kasvukohtadele, ja kliima üleilmsest kütmisest. Üraskikahjustuste vähendamiseks ainuke võimalus on soodustada looduslikke protsesse: puistutes peab kogu aeg olema kuivanud jämedaid puid nii rähnide kui röövputukate jaoks, kevad-suvisel ajal peab laskma lindudel rahulikult pesitseda, masinraietega ei tohi vigastada kasvavate puude juuri jne. Inimene üraskist jagu ei saa, selle kinnituseks on Euroopa majandusmetsades toimuv. Loodus on aegade algusest saadik suutnud hoida üraskit vaos ja suudaks ka edaspidi, kui inimene ainult laseks loodusel seda teha.

 

 Minu märkus:
Vahel ilmub platsi ka mõni poliitik, nt rahaerakonnast Isamaa. Ja miks ma selle üldse siia liasn? Sest see on näide, kuidas lihtsalt lahmitakse, ise teemast aru saamata!

Poliitik:

Vaadata tuleb tõesti KOGU süsinikuringet, järelikult ka fossiilse süsiniku õhkupaiskamist. Mitte ükski võitlev ökoloog ei ole mulle ära seletanud, mille poolest on loodusele kasulikum jätta puu metsa mädanema ja kütta selle asemel nafta või kivisöega, millega keskpikas mõõtkavas ringleva süsiniku üldist kogust SUURENDATAKSE, mida puudega kütmise puhul ei juhtu.


Loodusetundja:

Ole palun hea ja tule mulle nüüd appi ja ütle, kuidas ma peaksin Sulle vastama?
Ma viitan paar kommentaari tagasi oma kirjutatud Postimehes ilmunud artiklit üraskist. Lisan sinna juurde loetelu kaasaegsetest teadusartiklitest, mis lisaks minu elukestvale teemakohasele haridusele olid aluseks antud artikli kirjutamiseks. Ja siis kirjutad Sa kommentaari, milles palud viidet ...
Siinsamas alalõimes selgitan ma täiendavalt ära üraski, sanitaarraide, majanduse ja loodusliku arengu suhted. Ja siis veidi allpool kommentaariumis nõuad Sa:
"mis muinasjutt see visalt kostab, et üraskitest surnud puud ei tohi jumalapärast maha võtta ega ahjugi ajada, rääkimata lauaks saagimisest, vaid tuleb tal lasta maha kukkuda ja maha jäädagi - et see aitab üraskite vastu?" Kui Sa siia alalõime midagi kommenteerid, kas Sa siis varem artletut ei jälgigi?
Ma viitan siinsamas alalõimes oma teist Postimehe artiklit, kus selgitan lahti eluslooduse süsinikuvaru olemuse ja selle dünaamika. Seal toodud lihtne arvutus on üle kontrollitav ja taasarvutatav igaühel, kes oskab lugeda teemakohast teaduskirjandust, Metsanduse aastaraamatut ja valdab tabelarvutust. Ja siis tuled Sa kommentaariga nagu keegi pole ära seletanud, miks loodusele on kasulikum jätta mahakukkunud puu metsa. Kusjuures lamapuitu jäetakse (küll väiksemas koguses) ka puiduvarumise eesmärgil majandatud metsa. Sellekohased ainekäsitlused on leitavad ka näiteks RMK kodulehelt, Maaülikooli teadlaste töödest. Näiteks (panen eestikeelsed teemasse sissejuhatavad lingid):
Ma selgitan Sinu enda seinal pikemalt ära puudega kütmise ja fossiilkütuste põletamise suhte. Räägin ära puudega kütmise võimalused ja piirid. Selgitan fossiilkütuste põletamise lõpetamise vajaduse. Ja siin tuled Sa jätkuvalt väitma, nagu keegi poleks selgitanud. Äkki polegi küsimus selgitamises, vaid milleski muus? On see mõistmatus, ajanappus, midagi mida ma ei tea?
Kas ma pean siit ka laiemalt järeldama, et Sa tuled metsandusteemalisse, laiemalt ka keskkonateemalisse arutellu sisse ilma, et Sa oleks varem teemakohaste materjalidega, teadusartiklitega, tutvunud? Minul on kombeks enne millegi väitmist teemat sisuliselt uurida, lugeda teemakohaseid teadusartikleid, seostan selle oma ülikoolihariduse ja elukestva õppe käigus kogutud teadmistega, Kas ma teen vea, kui eeldan samasugust käitumist ka arutluspartneritelt?

 Poliitik kordab oma küsimust, järjekindlalt, aga .... miks? Järjekordsest vastusest saab aimu. Kõik võivad aimu saada, aga poliitik ei suuda? Sedasama olen ma ka ise tähele pannud ja asi pole mitte vaid metsanduses nii. Pigem igas valdkonnas, kus eesmärgiks on demagoogia, mitte tõde?

Puudega kütmise teema ei ole nii keeruline, et seda ka iseseisvalt aineringetega, majandusega ja elukeskkonnaga suhestada. Sellel teemal on varasemaltki ka eesti keeles kirjutatud. Nii lühiajalistest keskkonnamõjudest kui ka pikemaajalistest keskkonnamõjudest. Vahest jõuad sellekohase suhteliselt kompleksselt esitatud sissjuhatava käsitluse läbi lugeda, ise täiendavalt juurde uurida ja sellest ka aru saada:
Kui selgitasin Sulle asendusefekti nime all loodetavat, siis antud eeldust pole mina püstitanud vaid seda on püstitatud justnimelt metsandussektoris tegutsejate poolt. Et ikka õigustada järjest suuremaid raiemahtusid ja intensiivsema metsamajanduse nime all toimuvat puupõldude poole liikumist. Kaude tuleb sellekohane lootus välja ka viidatud artiklist.
Püstitad küsimuse: "..., kuidas on loodusele süsinikuringe vähendamise seisukohast kasulik, et üks kuusetüvi ei lähe mitte ahju, vaid jääb metsa, selle võrra aga paisatakse atmosfääri aga fossiilset süsinikku. Kummal juhul ringluses oleva süsiniku hulk suureneb?".
Kui sellise küsimusepüstitusega tuleks minu juurde eksamile üks üliõpilane , siis ta kukuks eksamilt läbi. Ja kui ta järeleksamiks asja selgeks ei õpi, siis ta eksmatrikuleeritakse. Facebook on kohmakas haridusasutus. Kuid pean kahjuks nentima, et Sul on loodusseadustes, sh. ökoloogilistes loodusseadustes ikka äärmiselt lünklik teadmisteruum.
Proovin siiski selle küsimuse tausta eh algusest lahti selgitada. Ökoloogiliste, ka majanduslike jt. protsesside aluseks on universaalsed loodusseadused. Ühed vundamenti loovad seadused on termodünaamika seadused. Esimene termodünaamika seadus kannab nimetust ka energia jäävuse seadus. Peale selle on veel massi jäävuse seadus.
Sõltumata sellest, kuidas inimene Maakeral toimetab, ringluses oleva süsiniku hulk sellest ei muutu. Ringluses oleva süsiniku hulk ei muutu fossiilkütuseid põletades, ega muutu ka metsa raiudes ja/või puid põletades või soid kuivendades. Mis muutub, on maa peal ja maa sees oleva süsinikuvaru ning atmosfääris oleva süsinikuvaru vahekord. Fossiilkütuseid põletades ja metsa liiga intensiivselt majandades maal erinevatesse orgaanilistesse ühenditesse seotud süsinikuvaru väheneb ja see liigutatakse atmosfääri. Atmosfääri süsinikuvaru kasvab. Kuid süsinik liigutatakse atmosfääri mitte element süsinikuna vaid erinevate keemiliste ühenditena, mis absorbeerivad ja kiirgavad tagasi Maalt välja kiirgavat energiat infrapunakiirgus lainevahemikus. Tuntuim selline keemiline ühend on CO2, kuid on ka teisi.
Eluslooduse süsinikuvaru moodustub mullas, elusorganismides ja surnud elusorganismides salvestatud süsinikust, mis on aineringete kaudu dünaamilises tasakaalus atmosfääri süsinikuvaruga. Selle olemuse selgitasin suhteliselt lihtsustatult lahti oma hiljutises Postimehe artiklis, mida ka siin lõimes olen viidanud.
Olen juba toonud viiteid, kuidas lagupuit on oluline metsakoosluse talitluse hoidja. On oluline ka puiduvarumise eesmärgil majandatud metsas. Olen ka lahti seletanud, kust ja kui palju on võimalik võtta energeetikas kasutatavat puitu.
Selgitasin varem, kuidas tormimurru sanitaarraie on mõttekas vaid juhul, kui saadud puidust saadakse rohkem tulu, kui kulub tema väljatoomiseks. Vastasel korral on tamõistlik metsa jättagi. Üraskiohjel neil tänastes tingimustes efekti ei ole. Miks on vaja sundida kedagi majandusseaduste vastu toimima? Ka majandusseadused sõltuvad ikka sellestsamast aine- ja energia jäävuse seadusest.
Sõnastame selle majandusliku mõttekuse piiri süsinikuringe teemasse. Kui sanitaarraide läbiviimisel liigutatakse otseselt (raie, väljavedu) ja kaudselt (elusorganismide süsinikuvaru vähenemine, mulla süsinikuvaru vähenemine) kooslusest atmostääri rohkem süsinikku, kui puidu põletamisel näiliselt kokku hoitakse, siis tekib ka siin samasugune loogika nagu varem majandusküsimustes. Tuleb veel arvestada, et ka puude lõikamine, väljavedu ja tõõtlemine toimub täna neid samu fossiilkütuseid põletades. Ehk süsinikuringe tervikus ei ole metsaga seotud tegevustes vaid eluslooduse süsinikuvaru vaid ka fosisilkütuste süsinikuvaru muutumise küsimus.
NImetan eraldi üle ka lühemaajaliste kliimaeesmärkide teema. Seda avati ka minu viidatud ERR artiklis. Surnud puu hoiab maismaal süsinikuvari pikemalt, kui kohe ahjus põletatud puu. Sedagi aspekti on korduvalt ja korduvalt räägitud, näidatud ja arvutatud.
Kas sellekohased selgitused aitavad nüüd edasi minna?

 pean ennast kah siiski mingil määral asjatundjaks ja mina näiteks tean küll, miks 80ndatel lageraielangid tavainimesi ei ärritanud, aga alates sajandivahetusest juba ärritavad ja mitte vähe. Olen sellest üle 20 aasta kirjutanud ja rääkinud, mõned on must aru saanud, kahjuks häälekas vähemus mitte. Kes ei tea, sel tasubki mõelda, et miks me oleme jõudnud sellisesse olukorda, et "paljud kenad inimesed satuvad iga lageraielangi peale masendusse". Veelkord, täiesti tõsiselt, tulge mulle külla ja ma näitan, kuidas saab metsi hästi majandada, isegi lageraietega, ja mis on need põhjused, miks "paljud kenad inimesed satuvad iga lageraielangi peale masendusse". See siinne suhteliselt asjatu vaidlus tuletas mulle meelde, et nt ka 2016.a suvel tuldi minuga samasugustel teemadel vaidlema, aga asi tipnes väga hea artikliga Eesti Metsas. Sellest artiklist on juba 6 aastat möödas, aga nagu näha, olukord on ainult hullemaks läinud

http://eesti-mets-arhiiv.horisont.ee/Eesti-Mets-4-2016.pdf

 ei olnud see sellest tingitud. Töötasin 90ndatel Eesti Metsakorralduskeskuses ehk asutuses, kus koguti ja analüüsiti andmeid kogu Eesti metsade kohta, seetõttu tean, millest räägin. Samal ajal välitöid tehes nägin koos kolleegidega, mis metsades päriselt toimus ja mis suunas metsatöösturite huvi riiklikku metsapoliitikat suunas. Muide, olen kursis ka Mart Eriku tegevusega 90ndatel 😉 Probleemi juur ei ole mitte 1940ndais, vaid tegelikult avaldusid samasugused probleemid juba enne II maailmasõda (Oskar Daniel on tol ajal sellest palju kirjutanud, raamatukogudes on need kättesaadavad). Loomulikult mängis ka sõda oma rolli ja loomulikult tõi ka sõjajärgsete aastate nõukogulik mõtlemine (sh küüditatute talude täisistutamine) kaasa omad probleemid. Kuid juba 1980ndatel oldi sellest aru saadud ning metsade liigilisest ja vanuselisest jagunemisest tulenevad üldised reeglid olid selgeks saanud ja "paikka loksunud". Pärast taasiseseisvumist, 1990ndate esimeses pooles, toimis veel metsameeste ajalooline tarkus, osati suuri vigu vältida (väiksemaid vigu tehti ka siis, nii et vähe polnud) ja elati teadmisega, et nii ennesõjaaegsete kui sõjajärgsete aastate tegevuste tagajärgi olekski tulnud mõistliku majandamisega leevendada, kuid 90ndate teises pooles selgus paraku, et raha räägib mõjusama häälega kui metsameeste põlvkondadepikkune kogemus ja teadmised, ning selle tulemuseks oligi 1999.a alguses kehtima hakanud metsaseadus. Sealt edasi läksid asjad halvemaks. Nullindate keskel korraks läks asi mõistlikumaks, aga nullindate teisest poolest läks asi jälle hullemaks ja edaspidi veel hullemaks. See kõik on pikk jutt ja kuna ma ei ole Teile omi mõtteid enam kui 20 aasta jooksul suutnud selgeks teha, siis vaevalt et sellest praegugi suurt kasu on. Olgu selle kinnituseks kasvõi Teie küsimus "Artikkel on väga kena, aga mis see mulle ütlema peaks?", sest nagu Teie vastustest näha, Teil ei tekkinud mingit küsimust, et ehk Teie varasem avaldus "Just teie propaganda mõjul oleme nii kaugel, et ..." oleks minu suhtes ehk ebaõiglane. Sest enda meelest olen ma teinud teistsugust "propagandat". Aga nagu näha, järelikult olen teinud halvasti. Tühja kah, nüüd ei ole nagunii enam suurt muud midagi teha, kui et olla valmis kibedateks viljadeks, mis praegustest õitest välja kasvavad. Ja veelkord, Suurel Munamäel kuivavad vanad kuused ei ole mingi probleem võrreldes tegelike probleemidega.

 

Lugupeetud see seltskond, kes sooviks harvesteri viia Suurele-Munamäele. Mul on üks küsimus. Kas Te reaalselt üldsegi mõistate, mis juhtuma hakkab Eesti ühiskonnas kui Suurel-Munamäel hakataks raiuma? Seda rahva viha siis metsandussektori vastu ei suuda enam ükski looduskaitse organisatsioon oheldada, mis siis valla läheks ja teaduspõhiselt lastaks see raietegevus seal ka kohetselt sõela põhjaks.
Looduskaitsjad, keda selles postituses hoolega nahutatakse ei kaitse, mitte ainult Suurt-Munamäge ja sealseid alles jäänud kuuskesid vaid ka kaudselt metsandust.
See nahaalne põhimõtte, et raiumine on ainuke lahendus probleemidele ongi viinud Eesti metsanduse allakäigu teele.
Vahest mulle tundub, et inimesed metsanduses ei mõista, mis viha juba tavakodanike sees pulvitseb metsanduse vastu ja ainuke, mis seda vaos hoiab on looduskaitsjate diplomaatia ja lahenduste otsimine.
Kui teine pool ka kuulaks ja mõistaks, et looduskaitsjate soov on läheneda metsandusele teaduspõhiselt ja tagada jätkusuutlik looduse ja majandussüsteemide hoidmine ka järel tulevatele põlvedele siis oleks probleeme ja selliseid postitusi kordades vähem.

 

****************************************

On üsna kurb, kusjuures näiliselt "headusest ja hoolimisest" tormatakse kedagi päästma, kuigi päästmist vajab keegi või miski teine! Kes mida arvas ses netis leitavad arvamusvahetuses, pole oluline, küll aga see, kuidas ka kõige asjatundlikum, põhjendatum ja samas loogilisim selgitus ei muuda peaaegu midagi - päästjal on juba pihku sülitatud ja "andke mulle kirvest"....