"Eesti Ekspress" prügikasti ja "Eesti Päevaleht" pooltõdedega ühistranspordist takkaperra? Märts 2019

 

Reede, 1. märts 2019

Täna ei jätnud "Eesti Ekspressi" rongi.

Ärge nüüd arvake, et ma selle reklaami pärast lehe kaasa võtsin! Kindlasti ei poolda ma Reformierakonda, oma suutmatuse ja tahtmatuse tõestasid nad pikkade aastate jooksul "kindlal ära"! Keskerakonnal on mõningad plussid, aga neistki kipub väheks jääma. Olen rahvuslane, aga veel tänagi ei tea ma, kas annan neile (ja kas lähedased annavad) oma hääle. Aga tahan natuke arutleda hoopis ühe ülipika loo üle selles lehes. Tavaliselt jõuan ma selle lehe Pääsküla ja Tallinna vahel läbi sirvida. Pole ju enamasti sealt mitte midagi asjalikku lugeda, üliliberaalsusest pakatav sisu jätab külmaks. Või vähemalt püüan külmalt võtta, sest pole ju mõtet viha- ja vaenuõhutajate lugusid lugeda!

Tänagi oli seal lugu näiteks Ruuben Kaalepist, aga teades kui osavalt liberaalid asju serveerivad, justkui tõena ja aususena, siis kõike ei tohi kunagi uskuda. Kuigi ta ei kuulu mu lemmikpoliitikute hulka, sest nagu looski öeldi, tundub ettearvamatus olema märksõna. Aga see-eest on ta tubli, et viitsib jännata tõrvikutega ja inimestega! Muide, ta ka Tartu linnatranspordist kirjutanud, aga nagu sageli ikka, vastamiseks tal aega pole. Või pole lihtsalt tahtmist.

Üks lõik oli väga huvitav. Kus mainiti, et Kaalep tuli Waldorfi koolist koos teistega ja teistel oli tavaliselt: "kui nad vaidluses kaitsevad üht seisukohta ja esile kerkivad paremad argumendid, on nad valmis oma arvamust kiiresti muutma. Selles osas  Ruuben erines - tema hoidis oma sisukohtadest kinni". Minagi noorena pigem kiiresti uskusin ja usaldasin ja võisin kiiresti arvamuse muuta. Aga nüüdki suudan muuta, kuid mitte kiiresti, seda ei tohi! Aga ei tohi ka jäigalt kinni hoida! Nii arvangi, et  lõpulõigus tuleb nõustuda Toomas Jürgensteiniga. Ehk kasvab välja tõesti! 

Edasi oli üks nupuke ühes Valgevene usumehest, kes tahaks Eestisse tuua 20 000 palvelist! Hoidku taevas selle eest!

Aga lugeda ei viitsinud pangast, sest ma ei poolda kommertspanku! Eestis peaks olema ausal põhjal loodud riiklik kommertspank. Nagu ei tahtnud lugeda ka kassisõpradest, sest paraku ollakse sellistes seltskondades sageli üpris äärmuslikud, teisi mitte kuulavad. Ega mõistvad. Asi pole kassides, asi on osades lemmiklooma omanike arusaamades üldse.

Aga siis tuli see ülipikk ülihea lugu Eero Epner autoriks. "Head aega, Eesti Vabariik".

https://ekspress.delfi.ee/elu/suur-reportaaz-uhe-parnumaa-valimisjaoskonna-inimesed-ei-kai-valimas-miks?id=85403681

Praegu pole oluline, kas Epner esindab äärmusvasakpoolset liberalismi või vastupidi. Oluline on ldausalt kirjutatud lugu, milles nii palju tõeteri. Esimeste lõikudega samastusin mõttes vägagi Epneriga, mis sest "et väljunud kuskil bussist" olen igasuguse ilmaga. Ka sombuse puhul püüan tabada (fotosilmas) midagi ilusat, olulist. Elu ja hinge.

Lugu aga nii hea, et parema samastumise ja ka ülevaate väljendamiseks kopeerin teksti (sinisega) aga mitte täielikult. Lugege kindlasti KOGU LUGU!

Kõigile Vändra tüdrukutele meeldib osta õhtuti kell 18.46 poest energiajooki. Kõigile Vändra noortele meeldib pool tundi hiljem istuda bensiinijaamas ja vaadata televiisorist ehituspoe reklaame. Õhtuvidevikus tõstavad kõik Vändra isad oma tütred õlgadele ning kõik tütred löövad katustelt lund alla, kusjuures kõik nad alati naeravad. Kõik Vändra inimesed hüüavad õhtuti piki tänavat minema lonkivale poisile „Ära võta kõike nii südamesse!“, ja kõigile on seal kandis tavaks võtta Antoni väimehega lahti 04 ning avastada, et sidur on katki. Vändra poisid lakuvad keskpäeva paiku ristkülikukujulisi jääkamakaid ning Vändra naised naeravad reeglina nii, et nende hambaid on näha. Pooltühja bussi peale minnes meeldib absoluutselt kõigile Vändra inimestele öelda tervituseks „Kas bussi peale ka saab?“ ning kuulda alatist vastust „Ei tea, keeruline on“, mille järel ühiselt naerdakse.

Muidugi on see "üldistamine" suhteline, aga lugeda oli vahva. 

KUI ME VÄNDRAST VÄLJA JÕUAME ja läbi püdela lumelöga Võidula poole hakkame sõitma, oleme jäänud bussi peaaegu kahekesi, ainult tagaistmel mängib oma telefoniga üks tütarlaps. Kummardun bussijuhi poole ja proovin alustada sotsioloogilise välitööga. Ma olen hästi valmistunud. Ma olen rääkinud politoloogide ja ajakirjanikega, uuri­misasutuste juhtide ja suhtekorraldajatega. Küsimuse peale, miks inimesed ei taha valima minna, saadeti mulle hulganisti pdf-e ja lisati oma arvamused. Üks inimene näitas hiljuti valminud raportit, kus oli välja joonistatud mittevalija täpne profiil (35aastane keskharidusega mees − kui ettearvatav). Ta saadab selle mulle, kuid ei luba miskipärast kellelegi näidata, nimetades seda salajaseks. Kogenud poliitikauuringute tegija kirjutab, et ta ei käi ka ise valimas, sest ta on „skeptiline poliitilise esindatuse osas“ − ta ei usu, et keegi võiks teda esindada (või tema kedagi teist).

Selleski lõigus on tegelikkuses rohkemat kui paljudele esmapilgul võib paista. On hea teada, et autor on vaevunud kulutama päevi, teinud põhjalikku eeltööd. Nagu on hea teada ka seda, et võib ju lahmida pdf-idega ja arvamusi juurde vorpida, aga kui tõestena neid võtta saab? Sageli kabinetivaikuses ju sündinud, mitte reaalsest elust. Erinevalt Epnerist, kes selle loo tarvis on küll ringi liikunud, väga avali silmadega.

Ent bussijuhi poole kummardudes ning pimedat teed vaadates, suudab mu suu vormida alustuseks ainult hädise „Kas teed on siin alati säärased?“. Jah, on. Ta on graafikust juba maas, sest nad lihtsalt ei tee neid teid puhtaks. Ta on seda liini sõitnud siin aastakümneid, see on tema kodukant ja kiire arvutusega teen oletuse, et ta on selle kandi inimesi vedanud ilmselt üle 10 000 korra. Kas nad on selle aja jooksul muutunud? Enne kui ma jõuan lause lõpetada − ja ma ei looda vastust, üldistuse määr näib olevat võimatu −, vastab bussijuht: „Närvilisemaks.“ Inimesed ei tule bussi peale mitte tervituste, vaid muredega. Neil ei ole enam tööd, või kui on tööd, siis võib see iga hetk kaduda − tasub tõsta pead vaid kuulujutukesel, et tehasest pannakse pool kinni, kui juba ei näe külade naised endal enam tulevikku, kõik mattub ühtlasesse halli hämusse, sest kust sa siis veel...

„Ebakindlus,“ ütleb bussijuht, ja ma tunnen ennast hetkeks nagu Mount Everesti poole turniv eksootiline tola, keda kohalik šerpa rahuliku ja kindla käega läbi ohtlike kuristike juhatab. Ebakindlus on see, mida inimesed tunnevad. Kadjaste küla on tühjaks jooksnud, ütleb ta, ja mulle meenub, et mõne päeva pärast on mul seal kokku lepitud kohtumine külaaktiiviga. „Võidulas nad veel üritavad,“ ütleb ta, kui me külasildi alt sisse sõidame ja kahel pool teed asuvatest mustavate akendega majadest möödume.

Siis ta peatub, tagurdab, ning hakkab tagasi sõitma, kuid peatub vaikse nõksatusega ühe maja ees ja hüüab taha: „Tüdruk, kas see pole mitte sinu kodu?“ Oma telefoni sukeldunud tüdruk tõstab pea, tunneb ära kodu ja kenasti tänades lahkub bussist. Mõni päev hiljem saab sellest hetkest minu politoloogiliste järelduste nurgakivi, kuid tol hetkel ma seda veel ei tea.

See muuhulgas paneb ka mõtisklema, miks tasub rääkida bussijuhtidega ja üldse inimestega? Kogu kirjutaja tekst annab vägagi aimu, kui suured muutused ja seosed võivad peituda kaugelt vaadates "väikeste ja tähtsusetute" uudiste taga.

Bussijuht katkestab mind. Ta hakkab rääkima, et aastakümneid tagasi oli tal 46kohaline suur buss ja see oli peaaegu alati pilgeni täis, inimesed tulid ja läksid, oli toimetamist, asjaajamist, kümned inimesed vaja viia kord siia, kord sinna. Kümned! Kuid nüüd enam mitte. Istume kõigi poolt hüljatuna kahekesi tema minibussis, mis vapralt läbi maale laskunud pimeduse rühib, ning selle pimeduse sees hõõguvad veel vaid leplikult krokodilli silmad.

Asjad ja elu, maailm üldse, on palju muutunud! Lihtne oleks öelda, et need ajad ei tule enam tagasi. Muidugi, mõni liberaal, kes tooks siia miljon "uuseestlast" ehk arvab vastupidi. Kuid tegelikkuses, ka meil oleks see siiski mõeldav, kasvõi unistusena!? Piisaks ju vaid suurematest ja väiksematest muutustest, alustades "pealinna" Tallinnast äratoomisega ja lõpetades suurusehullustusest vabanemisega. Vaja on vaid tulla välja oma mullidest, ulmemaailmast ja minna sõitma bussiga mitmeks päevaks sombusesse Vändrasse. Või hoopis Litsmetsa. Või kuhu iganes keskustest kaugele jäävatesse maakondadesse! Need, kes arvavad, et muuhulgas tuleb ka Pärnumaa ilma jätta raudtee ÜHENDUSTEST, just nimelt ühendustest, mitte tupikühendusest ühes suunas, peaks kohustuslikus korras Tartu kiirrongist ümber kupatama Vändra - Kadjaste bussi!

NELJA PÄEVA JOOKSUL kohtun kaheksateist inimesega ja saan kirjalikud vastused kaheksalt. Ma kõnnin 51 567 sammu ning sõidan kaheksa korda bussiga (tähelepanek: levinuimad dekoratiivelemendid on bussides riidest valmistatud kergelt tuhmunud lilled (eriti roosid) ning väikesed sinimustvalged lindid). Ma külastan raamatukogusid, külaseltse ning poode (tähelepanek: Grossi poes müüakse raamatuid Eesti modernistliku maalikunsti kohta, järelikult on tekkinud maapiirkondades huvi kubismi vastu). Ma loen läbi valla ajalehe kaks viimast aastakäiku, kuulan pitsakohvikus salaja pealt kaht vestlust, kuulen nelja päeva jooksul üks kord vene keelt ning kohtun kolme hobusega, kes tekkide all lumeväljal seisavad − kui erinev on see rauge vaatepilt närvilisest poliitmaastikust, mõtlen ma heldimusega uhkeid loomi vaadates (ettepanek: loomi tuleks sagedamini kasutada poliitilistel välikoosolekutel, neis on alles veel jumalik algupära ja seetõttu võivad nende instinktid paremini tajuda õhus olevaid meeleoluvõnkeid).

Statistikaametist laadin ma alla omavalitsuste võrdlustabelid, valla lehelt valla arengukava ning valimiskomisjonist nipet-näpet. Ma magan kolm ööd üksinda ühes sealses hiiglaslikus puhkemajas ja elan läbi 12tunnise elektrikatkestuse....

Tähelepanekud jätkuvad ja põhinevad pikale ajale (kosmilises mõttes muidugi pisitillukesele). Millest saab teada ka seda, et kolkas (vabandan) pole puhkajaid ja see, et neid seal oleks, peaks olema üks meie põhieesmärk.

See ei ole ebatavaline paik, temas ei ole midagi ebanormaalset, vastupidi − ümbritsevaid lummemattunud maju ning nende hoolikalt korrastatud aknaraame vaadates, kohalike inimestega kõneledes või poes käibeviisakusi vahetades on minu parim järeldus, et see koht siin on tüüpiline. Jah, kuigi ma esimese päeva õhtul arvutan paar korda peas kellaaega ümber, arvates miskipärast, et olen jõudnud teise ajavööndisse, on 5. jaoskond tegelikult tavaline Eesti.

Välja arvatud üks asi.

Nad on aktiivsed. Üheski kogukonnas, kus mina või mu lähisugulased on elanud ja mille energiat arvan end lähemalt tundvat (neid paiku ei ole palju, neli-viis), pole säärast elurõõmsat lähenemist maailmale.......

.....Ma tean, et see ei kõla loogiliselt. Üks enimlevinud selgitusi ­väikesele valimisaktiivsusele on see, et kodanikud ongi passiivsed. Nad ei taha osaleda maailmas. Nad lõikavad end ära (või lõigatakse nemad ära). Nad keeravad selja, langevad ahastusse või ükskõiksusse või mõlemasse. Kuid mitte siin. Ei, siin tuntakse maailma vastu rohkem huvi kui üheski teises paigas, kus ma pikemalt viibinud olen. Neid huvitab maailm. Nad tahavad olla osa sellest. Lihtsalt mitte valimiste kaudu.

Aga lugege ise, sisu on aina põnevam! Huvitavad on muidugi ka tsitaadid, kas siis Metsoja, Kivimägi või kellegi teise poolt. Seda huvitavam, et mõnedki neist on Vändrale "käru keeranud", aga nad ise ju seda ei mõista! Olgu või siin sündinud, ikka püritakse mäe otsa ja unustatakse, mis moodustab ilusa elu maal! Ja kui autor teeb järelduse, et inimesed tahavad olla siin, mitte valimisjaoskonnas, sest riigiga ei seo neid miski sama füüsiliselt kui seob siin, siis on see loomulik järeldus. sest metsojad jt siia ju ei planeeri suuri muutusi, neile meenub see kant vai enne valimisi?

Ja nii koorubki vaikselt, Maroko palmide ning Kadjaste küla raugete lumeväljade vahel minu läbikukkunud retke väheseid järeldusi − need inimesed siin ei kohtu enam oma riigiga.

POSTILJONID, POEMÜÜJAD, ÕPETAJAD − NAD OLID KÕIK ÜHTLASI RIIGI AGENDID, TAHTSID NAD SEDA VÕI MITTE, NENDE FÜÜSILINE OLEMASOLU JA EMOTSIONAALNE SEOTUS KOGUKONNAGA SIDUS INIMESI OMAVAHEL JA SIDUS KA RIIGIGA, SEST RIIK OLI NAD SIIA TOONUD − JA NÜÜD VÕTTIS TA NAD ÄRA.

Iga postkontori, töökoja, poe sulgemine ei ole olnud mitte teenuse või töökoha kaotus, vaid üks samm eemale riigist. Iga suletud raudteeliin, kinnilöödud ustega koolimaja − kõik need ei ole mitte ainult regionaalpoliitika läbikukkumised (ja ma tean, et paljugi sellest on paratamatu), vaid poliitika läbikukkumine. Inimestel ei kao nüüd mitte ainult ratsionaalselt põhjendatavad mugavused, vaid neil kaob midagi palju amorfsemat, raskesti sõnastatavamat, kuid ometi vähemalt sama olulist − neil kaob füüsiline ja emotsionaalne side poliitikaga, side riigiga.

 Nii see on. Millegipärast tuli võrdluseks pähe üks ammune lugu, kui kirjutasin sellest, et ühes jaamas võinuks ühe perrooni tegemata jätta, selle raha eest hoopis vana veetorni korda teha ja ülejääva vaba raja samuti millekski tarvilikuks kulutada. Aga leidus vastuarvamus, et "mis see üks torn ikka ees või taga". Nii nagu maal on iga asja kadumisel mõju, tähendab ka iga ajaloolise hoone (neist kirjutatakse ka loos) kadumine ühte vähemat põhjust kuhugi midagi vaatama tulla. Ja Metsoja pessimism ei aita, kui mõelda, et ta tahab ise ära minna veel kaugemale. Kahtlen väga, kas sooviga Kadjaste  või Võidula jaoks midagi teha. ta ju Isamaast, sealt, kus ollakse vastu ühistranspordi edendamisele maal. Miks peaks uskuma, et siis muud edendaks?

Vaadates pilti ilusast "käsitöö" lambist laes ja mõeldes proua-agitaatori jutule - ehk peaks meil valimised kestma vähemalt kaks kuud? Kohustusega, et nagu nõuka ajal, peaks "valimispidustused" kestma terve päeva ja iga kandidaat on kohustatud kõik need laupäeva-pühapäevad veetma täies ulatuses neil pidudel? Alates peosaalist lõpetades (kadunud) poe, postkontori jm trepil istumisega ning suhtlemisega? Ja edaspidi, nii võimu juures kui opositsioonis olles, vähemalt kord kvartalis ka kuskile sõitma (bussiga) ja olema, suhtlema, arulema ja teada andma, mida ära teinud?

Küll aga jääb küsimata, kas ehk üheks põhjuseks, miks valima ei minda, on see, et kandideerivad endised? Metsojad-kivimäed või hoopis halva kuulsusega tarandid jt? Usku ei ole, sest usku on petetud ja korduvalt? Nagu tänaseks paljudes pettumuse valmistanud Veerpalud jt? Usk on ju tähtis! Mitte tingimata kirik, vaid lihtsalt usk?

Aga lõpuks jätan ikka lehe rongi. Et teisedki saaks lugeda. Balti jaama reisiraamatukogu ju ikka veel pole...

 

Pühapäev, 3. märts 2019

Pooltõed "Eesti Päevalehes" bussiliiklusest

https://epl.delfi.ee/news/arvamus/autorikulg-fred-puss-vaiksemate-asulate-elanikud-enam-umber-istumata-suurde-linna-ei-paase?id=85469983

Uue ÜTseaduse mõte polnud otseselt vale, aga asjad pidanuks tõepoolest veidi teisiti paika panema. Samas ei pruugi ka pakutud lahendused - eelistada liinilubade andmisel Põltsamaal ja Mäos, mitte Puhu Ristis ja Mäekülas peatuvaid busse, samuti pikemaid liine või eraldi anda lube kiir-, ekspress- ja lihtkaugliinidele - olukorda muuta. Viga on siiski kommertsvedajate mõtlemises ja nende soovimatuses hoolida reisijatest ka väiksemates kohtades. Nii et raske on leida toimivaid lahendusi. 

Üheks võimaluseks võiks olla kas avaliku liinina või osaliselt doteeritava kommertsliinina või loodava riikliku bussifirma poolt käikupandavatena muuta liinide kujundamist. Põltsamaad ja ka teisi kohti läbivad liinid ei meeldi paraku paljudele reisijatele. Ja kui võtta näiteks Põltsamaa, siis eelkõige on ju siin küsimuseks sealt sõit Tallinna ja Tartusse? Seega oleks vaja piisavalt tiheda liiklusega alternatiivseid liine muud teed pidi, andes võimalused ka teistele kohtadele. 10-15 peatusega liin, seotuna Paluperas praegu käigusolevate kõigi 4 rongiga Otepää -Palupera Jaam - Rõngu - Väike-Rakke - Kolga-Jaani - Põltsamaa - Tallinn? Tartut silmas pidades aga pikendada Viljandi - Põltsamaa liine Tartuni ja/või Rapla - Türi - Põltsamaa - Puurmani - Tartu liinide käivitamisega. Pole ju seegi normaalne, et Viljandi - Põltsamaa bussid ei sõida isegi Puhu Ristini? Võimalusel tasuks siingi siduda bussid Tartu jaamas nii Valga kui Koidula rongidega.

Mida see annaks? Üks olulisemaid asju oleks Tallinnast otsesõiduvõimalus Võrtsjärve äärde, samuti Otepääle nii bussiga kui Paluperas rongilt ümber istudes.

Igatahes Fred Püss eksib, kui väidab, et uue seaduse tõttu on kannatanud Põltsamaa, Mäo ja Võru. Pigem ikkagi Mäo läbimõtlemata asukoht ning kommertsvedajate soovimatus nendega arvestada. Ning kuigi puuduv rongiliiklus Võrus on ikka kõigi valitsuste viga, siis kindlasti oleks üpris palju reisijaid ka sel juhul kui oleks, piisava tihedusega jällegi, kõikide rongidega seotud bussiliinid Võrust Põlva - ja/või Palupera jaamani. Ka mainitud Antsla jaoks olnuks veelgi parem kui kahe uue Tartu liini bussid sõitnukd raudteejaamani ning lisaks oleks käigus Võru - Antsla - Mägiste Jaam - Tõrva - Pärnu (või Viljandi Jaam) bussiliinid. 

Milles siis viga? Meie ekspertides? Kindlasti Pole siis ime, et ka ARB, vildaka ja kallutatud argumentatsiooniga ühendus, kiidab seda artiklit. Ekspertide asemel tundub olulisem olema populistlik lähenemine ja edu nägemine AINULT kiiruste tõstmises.

Raudtee potentsiaal on kasutamata.

Juba mõnda aega sõidavad Eesti raudteedel „Partsi porgandid” ehk tänapäevased diisel- ja elektrirongid. Eesti raudteed ei võimalda ligilähedaseltki ära kasutada nende 160 kilomeetrini tunnis ulatuvat maksimaalset kiirust, mistõttu pole rongist siiani autole vastast.

Peaaegu kõik erakonnad lubavad raha kolme- kuni neljarajalisi maanteid. Selle asemel oleks Eestis algusest peale pidanud eelisjärjekorras arendama raudteeühendust. Suurendama maksimaalse kiiruse 160 kilomeetrini tunnis ja minema kogu Eestis üle elektrirongidele, sest raudteel on kiirust suurendada oluliselt lihtsam ja turvalisem kui maanteel. See omakorda lühendanuks nii Tallinnast Tartusse kui ka Tallinnast Narva sõitmiseks kuluvat aega ja ühtlasi vähendanuks Lõuna- ja Kirde-Eesti mahajäämust.

Piisavalt kiire rongiühendus oleks tõenäoliselt viinud ka selleni, et kiirtee mõõtu maanteid oleks Eestis vaja märksa vähem. Kui inimesed jõuaksid sihtkohta kiiremini rongiga, liiguks maanteedel vähem autosid.

On see tõde? Pooltõde jällegi. Ainuüksi väga kulukas kiiruste tõstmine ei anna seda efekti, mida autor loodab. Ajavõit pole pealegi nii suur, kuid autoril õigus selles, et algusest peale pidanuks rõhku panema raudtee arendamisele! Just see, et seda tehtud väga aeglaselt, on sundinud inimesi muutuma "autousku". Ja mitte ainult see! Ka doteeritava bussiliikluse puhul ei ole keskendutud maksimaalsete ümberistumisvõimaluste kasutamisele ega liinivõrgu kardinaalsele muutmisele. Kõik toimib endiselt eelmise sajandi arusaamadele veel tänagi.

Mainitud Lõuna-Eesti puhul on aga "mahajäämus" mitte kiirustest tulenevalt vaid just pea olematu rongiliiklus Koidulani ja puuduv rongiliiklus Valga - Koidula suunal. Asi pole ju ainult Võrus ja paljudes teisteski kohtades.  Nii et mitte piisavalt kiire ainuüksi, vaid ka piisavalt TIHE ja seotud rongiliiklus viiks selleni, et suuri maanteid oleks vähem vaja.

Mõttetuid kaubatühivedusid siin praegu aga puudutama ei hakka, ka nende vähendamine pidanuks olema prioriteet ja seegi muutnuks kardinaalselt autode arvu teedel.

Üllatav on aga Konkurentsiameti jutt, et Puhu Rist on üle teenindatud! Kui ei olegi peatust Põltsamaal, annavad vahepeatused siiski mingigi võimaluse, ka "külgedel" võimalikult lühima teekonnaga Tallinna või Tartusse saamisel. Probleem on hoopis selles, et juurdevedu on tagamata ja see on küll Maanteeameti süü. Kui ka ÜTK-des asju ei mõisteta, siis peaks Maanteeamet asja enda kätte võtma. Aga ka seal ei mõisteta, misa ja kuidas?

Kui aga senise jutu järgi võiks lihtsalt mõelda, et kirjutaja pole asjadega väga kursis, siis see kirjatükk näitab midagi muud.

Mis mõttes polnud nõudlust? Vastpidi, tegu on väga vajaliku OSAGA ühistranspordi paremaks muutmiseks. Piisab vaid istuda Riisiperes rongilt Turba bussile, maksta 2 eurot ja saab kohe selgeks, miks bussi ei tulda! LISAKULU rongisõidu kõrval on juba nii suur, et asi kaotab mõtte!

Aga tõsi küll, asi on tõesti tehtud poolikult. Oleks Maanteeameti tase kõrgem, võiks ehk tõesti soovida, et ÜTK-d jäänuks ajalukku ja asja korraldamine oleks ühe keskse ameti käes. Muidugi hakkavad paljud taas rääkima, et sealsetes kabinettides ei teata vajadustest midagi, aga palju siis kohtadel rohkem teatakse?

Naljakas ka muidugi see, et autor vist ei tea või ei taha rääkida tõest. Asi pole selles ju, mis on Simsoni valimisringkond vaid selles, kes ÜTK-d loonud, ja kelle "vari" otsuste taga on. Isamaa ja RE on valdavas enamuses süüdlased viletsas liinivõrgus ja ka selles, et ISE midagi kohtadel aastate jooksul paremaks pole muutnud. Oma osa aga siin ka KE-l siiski. Ja praegu olnuks võimalus tõepoolest ühe raksuga muuta ära kõik need takistused, mis segavad eeltasutud süsteemi kõrval asja kvaliteetseks muutumist. RAS loomine või õigemini bussipargi moodustamine võtnuks küll rohkem aega.

Seega, alustama pidanuks eeltasutud süsteemist KOOS sõiduplaanide muutmisega! Toodud Antsla näide on piisavalt sobiv. Õhtusel ajal piisaks kahest bussist, üks väljuks Kose - Võru (19.20) - Antsla - Sangaste - Mägiste Jaam - Tõrva, seisuajaga Mägiste Jaamas, teine aga vastupidiselt Tõrva - Tsirguliina Jaam - Antsla - Võru - Kose. Nii tekkinuks lisaks veel õhtul hilisem võimalus Tartust Tõrvasse, Antslasse ja Võrru sõitmiseks. Sisuliselt Tõrvasse vaid veidi kauem kui bussiga, Antslasse aga isegi vaat et kiiremini! 

Kas meil aga saab üldse asju paremaks muuta kui ei eksperdid, ametnikud, poliitikud ega ajakirjanikud suuda asju näha?

See kaart aga sobi siia mõtteaineks väga hästi.

 

"Eesti Päevaleht Pärnu raudteest ja "Maa Elu" külapoodidest. Jõulukingid Balti jaama turult? Dets 2018.

 

Neljapäev, 13. detsember 2018

"Eesti Päevaleht" Pärnu raudteest.

Viluvere. 

Küsite, miks reisijaid liinil vähe? Kas juurdeveobussi näete?

Joosep Tiks kirjutanud päris huvitava artikli. Pole küll väga  tõsine uurimistöö, rohkem nagu klikipüüdja, aga sisus leiab üht-teist huvitavat.

http://epl.delfi.ee/news/eesti/rong-oli-kindel-asi-ukskoik-mis-ilm-ikka-ta-tuli?id=84725443

Lugu algab Pulli peatuse kandist ja Sindist. Tori vallavanem Lauri Luur arvab, et peatuse nihkumine on asjad paremaks teinud. Osaliselt võib sellega nõustuda. Kuid kas ta ikka teab täpselt, et nii on? Ta ARVAB, kuid kas ka teab? Kui palju vallaametnikud üldse teavad, mis ja kuidas? Igal juhul arvas ta ka seda, et "napilt kilomeeter on vahet, mille Pulli poolt tulija peab maha käima."! Aga kuna Joosep Tiks märgib, et hiljem mõõtes selgus, et vahe on ligi 3 kilomeetrit, siis kuidas teadmisi mõõta? Et teab "kolm korda vähem tegelikku elu"? Muidugi ei ole siin vist mõtet imestada.

Ajakirjanik sõitis ka Sindis ringi, püüdes peatust leida. Küsides selle kohta ka mitmelt inimeselt, aga neist ei teadnud seda keegi. Õigesse peatusesse sattununa põrkas ta kokku vanapaariga, kes sõiduplaani uuris. Ja pange nüüd tähele, mida nad ütlesid: "Lehes oli küll kirjas, mis aegadel see väljub, aga kust, seda ei olnud"! See tõestab seda, millest olen ikka ja jälle rääkinud - info on vilets ning mittetäielik! Eksin? Et arvate, et Sindis on igas peatuses olemas info selle kohta, kus buss peatub? No ei usu, ei usu ja kõik! On ju küll olemas peatus "Sindi", aga loomulik oleks, et nii kardinaalse muudatuse puhul antakse maksimaalselt hästi infot, kõikjal, kus võimalik. Või peaks arvama, et Urge vm bussipeatustes on info olemas?

Järgmiseks tuleb juttu Koogistest. Kas ametnikud püüdsid ses suhteliselt inimtühjas paigas pakkuda rongikaotajatele midagi asemele? Sisuliselt mitte! Nimelt,  hetkel on sõiduplaanis vaid üks nõudebuss. Soovite Koogistelt poodi minna? Tagasi saate juba järgmisel päeval! Soovite Tallinnast rongiga tulles bussile istuda? Ei, buss ei läbi Raplas raudteejaama, kuigi jõuaks. Linnaliiniga aga ei jõua. Soovite Tallinna sõita? Jällegi, jaama ei läbi, kuid linnaliiniga siiski jõuab. Alles 2. jaanuarist pidavat 2 korda päevas buss sõitma hakkama, ettetellimisega siis. Kas see ongi ühistranspordiühenduste parandamine, mille eest Isamaa Erakond jt enne valimisi lubavad seista? Ja lubasid ka enne eeltasutud bussiliikluse tekkimist! Või ei olnud hoopiski aega midagi paremat välja mõelda? 

Nüüd mõnigi lugeja siin mühatab: "Jälle vingub"! Tahab öelda, et kõige targem ja ametnikud on.... Aga äkki ütlengi? Aga natuke oodake....

Kehtna vallavanema sõnul anti raudteeliikluse asendamise kohustus koos R A H A G A (millise rahaga?) PÜTK-ile Nemad aga keeldusid Koogiste jaama teenindamast. Et "ei saa graafikuid paika ja üleüldse seal vähe inimesi". Jällegi, osalt ju õige. Liini 333 suunamisel siia kindlasti mõtet ei ole. Edasi kirjutab Tiks, et PÜTK ja Põhja-Eesti ÜTK proovisid koos olukorda lahendada. Kuid need kaks tulevikubussi Koogistest liinile 333 ettevedu ei paku. Ning vallavanem kritiseerib, et "inimesed oleks oodanud võimalust saada sõita liiniga 333". Huvitav, kas Kehtna vallavanem teab asjadest rohkem kui Tori vallavanem? Mina ei oska öelda. Küll tuleb mulle vahemärkusena meelde, kuis ta meedia väitel luiskas, et "Eidapere rahvakoosolekul ei tehtud ühtegi konkreetset ettepanekut". Luiskab, sest mida muud mu paberil esitatud parem sõiduplaan oli!? Aga see selleks. Kehtna vallal tulevat nüüd leida raha tellimusveoks...

Aga vaatame veel natuke edasi. Järgmiseks juttu Viluverest. Põhja-Pärnumaa vallavanem Jane Mets ütleb, et Viluvere jaoks oli ainuke ühendus Pärnuga rong. Nüüd peab marssima Alustesse 4,5 km (vist teab täpsemalt kui mõni teine oma kodus?). Ja nüüd tuleb peamine, hästi kõlav tsitaat:
"OTSIME KOOS PÄRNU ÜTK-GA VARIANTI, ET PANNA BUSS MINGIT PIDI LIIKUMA"!

Siinkohal ma küsikski, et mis segas varem seda varianti otsimast ja leidmast? Peab olema ikkagi äärmiselt nõrk oma töös, kui nii lihtsaid asju ei suudeta LEIDA!? Aga ärge te jummala eest bussi lihtsalt MINGIT pidi sõitma pange! Konsulteerige asjatundjatega, kelle jaoks MITMEGI võimaliku variandi leidmine pole keeruline! Või arvate nagu Maanteeametis, et "küll kohalikud asjatundjad teavad, mida teevad"? No näete, ei tea ju!?

Hea küll ,ütlen võimalikud variandid välja. TASUTA!

Koogiste.

Kas on ikka mõttekas panna buss teostama ettevedu liinile 333? Kui isegi tahaks siis jõuda Raplasse või Tallinna, tuleks ümber istuda rohkem kui kord! Ebamugav ja aeganõudev. Koogiste lähedal on üpris hea liiklusega Käru asula ja rongipeatus. Esiteks, Koogiste vallakeskus on Kehtnas? Kumb on olulisem, kas vallakeskuse (või osavallakeskuse) külastamise võimalus või ühendus Tallinnaga ja veel ehk mingi suunaga? Võib ju keskenduda päevase suunaga (iga päev muidugi) Järvakandi ja Kehtna peale ning sealt tagasi? Kuid kindlasti siis KÄRU Jaama poolt!  Seega Türi - Käru - Koogiste - Järvakandi - Kehtna - Rapla Jaam ja tunnikese pärast Raplast tagasi? Näiteks Kärus Tallinnast tuleva rongi ajal 11. 33  ja see buss peaks jõudma küll Rapla Jaama kl 12.36 Tallinna väljuva rongi ajaks? Saavad rongiühenduse ka Järvakandi ja Kehtna (mõne olemasoleva liini raames?)!?
Edasi, olenevalt sellest jällegi, mis olulisem - kas Järvakandis poes käia või vallakeskusees saada? Kui Järvakandis poes, siis on lihtne - järgmine võin seesama buss väljub Rapla Jaamast kohe (oodanud ära siis rongi, mis Tallinnast samal ajal saabub) ja väljub 12. 40 ning peaks ajaliselt küll jõudma Kärusse just 13. 35 väljuva Tallinna rongi ajaks?

Türi teises maakonnas? Või muu probleem? Siis alustagu buss Raplast, läbi Juuru, Vahastu ja Kädva Kärusse. Nagunii seal pea olematu liiklus ja veel nädalavahetuseti eriti. Saaks sealtki mingigi võimaluse elamisväärsemaks eluks?

Loomulikult leiab ka teisi variante, aga kui see toimib, oleks ju üpris talutav, sest annab võimalusi väga paljudele teistele inimestele mujalt!?

Pulli.

Aga palun! 2-3 bussi Pärnust võimalikult väheste peatustega läbi otse Kuiaru peale Järvakandini ja edasi (kas läbi Kehtna või Raikküla) Rapla Jaama, seotuna rongidega. Otsustada tuleb vaid, kas peatub Urge Teel, mis sisuliselt Urgest sama kaugel kui oli Pulli peatus või põikab ka Urgele sisse. Ning kas kohe suurele teele tagasi või läbi Suureoja. Pigem siiski otse, sest liin 333 on aeganõudev, siitkaudu saaks aga tunduvalt kiiremini rongile ja see võib oluline olla just pärnakate jaoks. Ning kui ajad erinevad liinist 333, tekivad väga olulised lisavalikuvõimalused rongi kasutamiseks. Mis siis tähendab reisijate arvu kasvu isegi liinil 333. Ning ühenduse rongiliiklusega saavad ka Kergu, Kaisma ja Järvakandi.

Viluvere.

Vt. eelmist punkti Pulli kohta. Ei sobi? Siis pikendada igapäevaselt Pärnu - Pärnu-Jaagupi - Leiu bussi läbi Viluvere - Vändrani, vähemalt 2 korda päevas. Jällegi, mitme kandi inimesed võidavad. Ja soovitavalt muidugi liini 333 aegadel Vändras. Veelgi parem, PIKENDADA  Mäoni. Läbi Türi Jaama ja Paide. Saab Vändra ka ühenduse selle piirkonnaga paremaks ning tekib ka lisabuss "ilmamaa suurde ühistransporditerminali"!? Tõsi, Vändral Tartuga ühenduseks tervenisti üks buss päevas, aga ehk võiks "natukene lisada"? Seda enam, et neid lühikesi "tilgutavaid" liine tehti vanasti, 21. sajandil peaks juba olema midagi kaasaegsemat!

Aga lõppjäreldus: MIS MURED ON SIIS IKKAGI AMETNIKEL, ET NAD EI SUUDA HIIGLAMA PIKA AJA JOOKSUL KUIDAGIMOODI MIDAGI LEIDA?

Võinuks ju kirjutada mulle juba kuid varem, mitte higistada, tulemusteta?

 

 

 

Neljapäev, 13. detsember 2018

"Eesti Päevaleht" Pärnu raudtee tulevikust.

Ann-Marii Nergi kirjutab sellst, mis mure on tulevikuga.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/edelaraudtee-ootab-riigilt-otsust-kas-parnu-raudteed-remontida-voi-see-ules-votta?id=84725393

Ega siin pikalt heietada midagi polegi. Pildist peaks piisama? Selle mõttetu suurusega ja trassiga RB jaoks materjali vedamisel ja raudtee kõpitsemisel pole mõtet! RB suurim mõttekus oleks kulgemine koos VB-ga, seega, materjali vedagu ikka Pärnu maanteed ja kõrvalteid pidi. Ja raudtee läänesuunda pidi ka, sest algama peaks uus raudtee Riisiperest! Ning korraga ehitatagu lõigu kaupa KOOS nii raudteed kui kaasajastagu Via Balticat!

Muidugi, üks võimalus oleks veel, remontida ikkagi Pärnu raudtee ajutiselt. Selleks, et oleks ajutine ühendus Riiaga, kui Riia - Pärnu (mõistlikul trassil) raudtee valmis esmajärjekorras tehakse. Seniks, kuni valmib ka Pärnu - Riisipere lõik.

Aga kui ehitamine kärme, siis olgu pealegi! Lelle - Pärnu lõigul tuleb ära kasutada olemasolevad rööpad, tellida UUED (BETOON)LIIPRID ja naelutada see lõik ümber kitsarööpmeliseks. See võimaldab vajadusel ka mõne kaasaegse koosseisu liinilelaskmist reisirongide regulaarliikluseks kui ka, mis kõige olulisem, tuua meie Lavassaare kitsarööpmeline muuseum maailmakaardile! Igal juhul oleks see kõvem sõna kui Pärnu lennujaam!

 

 

******************************

 

 

Neljapäev, 13. detsember 2018

"Maa Elu" külapoodidest.

Jõhvi talupood.

https://maaelu.postimees.ee/6476170/kulapood-sulgeb-uksed-mis-saab-edasi

Maarius Suviste kirjutab Nõuni poe Otepää vallas ja Annikoru ja Hellenurme poodide (Elva vallas) sulgemisest. Kõiki neid iseloomustab muuhulgas see, et need asuvad väiksemat sorti maanteede ääres, kuid üpriski turistiderohkes piirkonnas. See, et tarbijate ühistute või kellegi teise väitel olla kahjumid suured, on omaette teema! Eks asju võib olla ka näidatakse hullemana kui tegelikkuses on!? Ja muidugi, ühine on ka see, et ärimeestelt enamasti ei saa oodata missioonitunnet! Nii maaleu säilitamise kui ka väiketootjate toetamise poole pealt. Olukord meenutab mõnevõrra üldises plaanis äsja suletud Lelle - Pärnu rongiliiklust - mõlemal juhul ei ole aastaid vaeva nähtud "süsteemi täiustamisega". Kui raudtee sulgemise üks peapõhjuseid on suutmatus ja/või tahtmatus maapiirkondadest ja üldse juurdevedu tekitada, siis toetamiseks ei nähta põhjust ka siin.

Samas on Elva TÜ juhi Handi Ivaski sõnad karm aga tõsi. Kui kohalikud on sageli mugavad ja ostavad viimse kui asja mujalt, ei ole ka piisavalt käivet. Iga ost võiks olla abiks! Tõsi, Ruusal ostsid poest näiteks ka laagrilapsed. Kui kaovad poed, kaovad ka laagrid jm?

Oluline osa aga saab olla turistidel. Ja siinkohal tulevad mängud talukaubad ja väiketootjad. Kui ka nende puhul on valikuteks näiteks oma toodangu müümine (erinevatel põhjustel?) laatadel või soovimatus koostööd teha, siis ... kas keegi teine peaks maapiirkondade elu eest seisma? Ükskõik kes peale meie endi? Muidugi ei näita siinkohal ka tarbijate ühistud vist erilist koostöövalmidust? Ja omajagu naljakas on ka see, kui vallategelaste arvates on vallal vaid "toetav ja nõustav funktsioon"! Tegelikult peaks toetus olema võimalusel ka materiaalne, mitte niisama sõnamulin!

Kuid igal juhul on oluline just väiketootjate kaasalöömine! Selle nimel, et selliste väiksemate kantide puhul jõutaks väga heade kaubavalikuteni ja "kuuldustega ning infotahvlitega" tee ääres välisturistideni välja! Ei piisa sellest, kui poe juures oleks mingi sildike, vaja on TALUKAUBA märki igale teeotsale suurematel teedel, mis näitab suuna kätte!

Muidugi eeldab see ka seda, et mitte ainult kohalikud ei tee sisseoste vaid sedagi, et iga Eestimaal puhkav eestlane peaks elliste märkide puhul mõtlema - kas keerata viida järgi või võtta suund Läti piirile? Vahetevahelgi mõtlemisainet!

Ning otse loomulikult peaks arenema sellised asjad. Riigi konkreetsel ja selgel toetusel. KODUSEID pirukaid jm peab saama eelkõige just sellistes kohtades! Võimalusi on teisigi. Tagagem avalikud joogiveepunktid matkajatele jt koos viitadega ja kaartidel märgistusega sellistelgi puhkudel Jne jne.

Kuido Saarpuu kirjutanud teise loo.

https://maaelu.postimees.ee/6476172/kulapoodide-pidaja-maaelu-valjasuretamisotsus-on-meie-endi-kates

Tegelikult ei piirdu Marek Balderi ja Aili Tammlehe Tanksemäe Safferi tegevus vaid Kaalepi ja Albu külapoodide pidamisega. Asjaosalised majandavad ka Albu toiduaidas. See tähendab Albu kooli- ja lasteaialaste toitlustamist, kuid mitte ainult. Toiduaita võib lõunatunnil sisse astuda igaüks, ka ei puudu toitlustusärist toiduringid kohalikesse ettevõtetesse.

Seegi annab aimu, mida vaja silmas pidada ja samas ka seda, et asi on üpris keeruline ja raske. Kuid mulle meenus muide siin ka Iisaku tubli poerahvas, samuti tasub tutvuda Sangaste Rukki Maja tegemistega.

„Valdava osa kaupade puhul pole hinnavahe selline, et tasuks kaugemale sõita,ˮ lisas ta. „Tegelikkus on selline, et mida rohkem inimesi poes käib, seda rohkem on toidukaupa ning seda soodsamaks läheb hind. Vaadakem nüüd kõik peeglisse: mis me selleks teinud oleme, et kodukohast ei kaoks pood, postkontor, kool? Kui me teenust ei tarbi, siis järelikult pole seda ka vaja.ˮ

Aga lugu on selline, et peaks mõtlema panema. Jätad oma raha Lätti, ostad salasuitsu või poodled keskustes, aga ... nõuad oma kodukandis, et sulle kõik ette ja taha ära tehtaks? Meist igast ühest sõltuvad asjad! Kui külastad Tartu suunalt näiteks Valgehobusemäge, siis ... kas mõtleksid ehk ka Albu peale? Ehk paneks vahel oma prioriteedi paika ja VAATAKS, kustkaudu sõidad? Muidugi, meil on palju neid 4-realiste ihalejate mõttelaadiga inimesi, kes ümbritsevat ei märka ega tahagi näha! Nende mõttelaadi on väga raske muuta!

„Albus on neljapäev välja kujunenud kalapäevana. Kalaauto tuleb umbes kell 13, kuid ostjad tulevad kohale varem. Saadakse kokku, jutustatakse, ostetakse ka poest. Meile kasulik, neile kasulik, sest poest meil värsket kala ei saa.ˮ

Nagu näha, on ka külapoodide pidajatele mõtteainet. Meelita enda juurde kalamüüjaid, püüa korraldada väikseidki laadapäevi kui võimalik, paku poe kõrval paar väikest letti kohaliku kauba, ka seente- ja marjade müüjatele jne. Riigi asi oleks muidugi mitte saata maksuametit neid pitsitama ja muuta seadusi ning toetada väikepoode parkimiskohtade väljaehitamise jm. Iga pisiasi võib olla oluline!

Ning viimasel ajal on populaarsed ka kohvikute päevad. kas maapiirkondades neid toimub?

Hoidkem ja toetagem üksteist. Ning andkem oma panus selliste tegijate heaks, mitte ainult ärge nuumake ketipoode!

 

 

 

Laupäev, 15. detsember 2018

Jõulukingid saaks ka Balti turult?