Foto minu erakogust. Aasta siis oli 1959.
Pole väga üllatav leida avalikust netimaailmast selliseid postitusi. Kui kirjutaja oleks keegi väheharitud inimene, poleks ehk põhjust tähelepanu pööratagi.
Postitaja:
Uus lugu. Kartus on küll, et äkki saadavad nüüd mõned sektid assassinatori või vähemalt kasvabki oht metsas käis puuga pähe saada. 
Aga kuidagi tuleb loodust looduse enda eest ja looduskaitsealadel eriti haruldaseks muutuvaid elanikke kaitsta. Arvake siis miskit!
**
Isamaalane:
Kes kaitseks loodust looduskaitsjate eest?
Kas Suur-Munamäe võsastamine ikka kaitseb loodust?
Kui kaua tuleb Munamäel puude suremist vaadata?
Suure Munamäe kuusik hukkub. Tornist avaneb surevatest puudest masendav vaade. Turismirahvas, nii korraldajad kui külalised. on ahastuses. Apokalüptiline maastik ei tee ilmselt kedagi õnnelikuks. Hullem veel, matkajatele on juurelt läbi mädanenud või juba teiste seljas kõõluvad murdunud puud kõvema tuulega eluohtlikud. Ja kevadel-suvel võivad purukuiva varisega kuusikud ühestainsast sädemest tuld võtta.
150-aastased kuused surevadki. Vanadusse. Aga nagu inimesedki elavad ka puud eri vanuseks, juhul kui ei tule mõnda hullu taudi. Või üraskeid, millest on saanud kuusikute katk. Neid tõrjudes saaks ehk nii mõnegi kuusehiiglase veel mõneks ajaks puukallistaja-rahvale patsutamiseks alles jätta. Aga ilmneb, et Munamägi, kust aastas voorib läbi 40-50 tuhat külastajat, on range looduskaitse all – seal on Haanja looduspargi sihtkaitsevöönd – ja seal ei tohi mitte midagi teha. Mitmed eksperdiks nimetatud on väitnud, ja seda võimendas ka ERR, et „tuleb kannatlikult oodata looduslikku uuenemist.“
Kas tõesti saab tõsimeeli arvata, et Eesti ühes ikoonilisemas kohas tuleb järgmised 10-15 aastat jõllitada puude surnuaeda ja siis paarkümmend aastat veel sarapuu- ja lepavõsa. Ehk alles aastal 2050 kohavad seal taas kuused, mis seni on Eesti viljakamatel muldadel teised puuliigid varjutanud. Või ehk hoopis tammed-vahtrad, mis kliimamuutusega jõudsalt levivad. Suur Munamägi on ikkagi päris rahvuse park, mitte reservaat.
Looduse bürokraatlik kaitsmine läheb üha äärmuslikumaks. Eestis on ridamisi kaasusi, kus isegi ohtikke puid ei lubata maha võtta, sest miskipärast peab putukas sööma püsti seisvat puud. Käsmus, kus käib samuti kümneid tuhandeid puhkajaid, on ka kohe küla taga sihtkaitsevöönd. Kümnekonna aasta eest ei lubatud seal tuulemurdu koristada, mistõttu üraskitel tekkis söögimaa, mis lõpuks laienes pea hektarini. Ümberkukkunud puud sulgesid juurdepääsu ka päästeautodele. See sundis lõpuks sekkuma ja lõppude-lõpuks lubati ka mahalangenud puud ära koristada. Nüüd on seal mastimändide-kuuskede asemel kase- ja pihlakavõsa. Ei ole ilus! Kas tõesti tuleb keskonnaametnikel alles siis mõistus pähe, kui Munamäel keegi puuga pähe saab?
Üraskid suretavad metsi üle Euroopa. Eks põhisüüdlane on kliimamuutus. Üraskitel tuleb aastas mitu põlvkonda ja põuaga jäävad just pindmise juurestikuga kuused sõna otseses mõttes kuivale. Baieri ja Itaalia Alpides ning Slovaki Tatrates jäeti pärast suuri torme tuulemurd koristamata. Et las loodus toimetab. Tulemuseks oli puid järavate putukate arvukuse eriti räige kasv. Üraskipilved levisid naaberaladele ja üha suuremad metsaalad värvuvad pruuniks. Hukkunud puudega armastatud puhkepiirkondade turismiettevõtjad ja kogukonnad kaotasid olulise osa tulust.
Eks kõik lähtuvad oma tsunfti huvidest. Looduskaitsjad tahavad enam alasid kaitse alla. Puiduärimehed enam puitu. Kaitseväelased laiemalt harjutada. Millepärast kaotati 2006-2008 metsaseaduse muutustega kaitsemetsad ja võimalus neid tihedalt külastatavates paikades, asulate juures hooldada. Kõik otsused tehakse suures linnas. Ära unustatakse maaelanik, kes seal metsa vahel veel elab.
Üsna huvitav on selle isamaalase, ühe teise valdkonna tunnustatud tegija, demagoogia ja/või nõrgad teadmised looduse vallas. Kui nii hämada ja üksiti näidata, et riigikogulasena oleks see häbiväärne tase, siis tekib ka teine küsimus:
Kas ka omal alal on kogu tegevus samasugune? Mitteusaldusväärne?
Vastukommentaar loodusinimeselt:
Ürask ei ole kuusikute katk. Ürask on tagajärg, näitab eelnevalt nõrgenenud puude olemasolu.
Kui kuuse-kooreürask (koos ülejäänud 60+ üraskiliigiga) oleksid katk või põhjus, siis poleks metsakooslustel võimalik püsida ja meil ei kasvaks ilmselt ühtegi puud.
Munamäe mets elabki üle ühelt poolt kunagise otsese inimtegevuse mõju tulemusi koosluse liigilise koosseisu liigsest suunamisest ja teisalt kliimamuutuste kaudseid tulemusi, ennekõike põualainete mõju, mis muudab niigi keskmisest tundlikumat niiskusrežiimi.
Euroopa (Baieri, Tatrate, Alpide, Bialowieža) kogemus näitab, et kõige kiiremini taastub põua poolt algatatud häiringute järgne metsakohin loodusliku arengu käigus. Siis kujuneb välja kasvukohale sobiv kooslus. Munamäe puhul on salumets, kus lehtpuude vahel leidub tõenäoliselt ka kuuski. Kuid vastupidavad kuused kasvavad seal lehtpuude vahelt teise rindena. Täpne liigiline koosseis selgubki looduslike tagasiside mehhanismide kaudu ja jääb ka edaspidi dünaamiliseks. Kuivanud puud ning neist saav lamapuit on olulised komponendid stabiilse metsakoosluse kujunemisel eriti erosioonitundlikul kuppelmaastikul.
Kui praegu minna miski suurema raiega Munamäele (teoreetiline mõte, sest Munamäe sihtkaitsevöönd on looduslikule arengule jäetud ala v.a. inimteede juures toimuv hooldus), siis väheneb metsakohin veelgi ja koosluse taastumine võtab kauem aega. Pealegi tahaks näha seda inimest, kes suudab täna täpselt ette prognoosida Munamäele sobiva koosluse. Ehk mida siis keegi taastaks? Loodus ei ole staatika, ka looduskaitse on loodusliku dünaamika alalhoidmine.
Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas raiumise järgselt on inimesed valmis ootama istutatud puude kasvu isegi sajandi (nüüd tahetakse muidugi kiiremini). Kuid inimesed ei ole valmis ootama ise kasvama hakanud puude kasvu, mis võtab enam-vähem sama kaua aega ja annab stabiilsema tulemuse.
Ja muidugi on hästi kummaline, et puude suremist peetakse kuidagi ebasobivaks, puude tapmine on aga igati OK.
Kes kaitseks loodust "looduse kordategijate" eest?
Veel üks kommentaar looduseinimeselt:
Euroopa viimaste aastate ülemõistuse suured üraskikahjustused ongi selle tagajärg, et metsad on juba enam kui 100 aastat püütud "korras" hoida ja selle tulemusel on metsast kadunud enamus üraskite looduslikest vaenlastest. Valdav osa nendest kümnetest tuhandetest hektaritest Euroopas kuivanud kuusikutest on ju klassikalised majandusmetsad, kus aastakümneid on kuivanud ja kuivavaid puid raiutud välja nii palju kui võimalik (sest muidu tuleb ju ürask ). Sellises olukorras ongi paratamatu, et kui üraskil on paljunemiseks soodsad tingimused ja looduslikud vaenlased on metsast ära aetud, siis steriilseks majandatud üheliigilised kuusikud kuivavadki tuhandete hektarite kaupa. Klassikalised metsamajandajad Euroopas räägivad jätkuvalt, et üraski tõrjumiseks tuleb teha sedasama, mida on tehtud juba üle 100 aasta (kuivad puud ära raiuda) ja mille tulemusel ikkagi kuivavad tuhanded hektarid. Mida ütles Einstein selle kohta, kui korduvalt tehakse sama asja ja loodetakse varasemast erinevat tulemust? Šveitsi teadlased on juba aastaid tagasi kirjutanud, et laanerähnile on vaja kuivavaid ja kuivanud kuuski, nii jalalseisvaid kui lamapuid, vähemalt 33 tm/ha. Kui palju on Euroopas selliseid kuusikuid, kus enne üraski masskahjustust oli kuivanud puude hulk vähemalt 33 tm/ha? Kui palju on Eestis selliseid kuusikuid, kus kuivanud puude hulk on vähemalt 33 tm/ha?
Veel üks:
Ole hea ja loe kõigepealt läbi minu artikkel kuuse-kooreüraskist (panen lingi allapoole), kus selgitan nii üraski bioloogiat kui ka põhjuseid, miks üraskil praegu inimese otsese ja kaudse abiga hästi läheb. See artikkel baseerub Euroopa ja Eesti kolleegide teadustöödele. Käsitlen ka tormimurru teemat, mis on lisaks põuale loomulikult järgmine kliima soojenemisest võimendatud tegur.
Lühike ökoloogiline koolitus: kui katad ise kellelegi toidulaua, siis ei saa sööma tulijaid laua katmises süüdistada. Sööma tullakse, kuniks süüa antakse.
Seda müüti nagu ürask leviks ("korda tegemata") kaitsealadelt majandusmetsa levitatakse samuti millegipärast järjekindlalt. Kuid ka selle müüdi tausta avan oma artiklis lähemalt. See on ümber lükatud nii Euroopa kolleegide kui ka Eesti kolleegide uuringutega.
Sinu viidatud pildil on näha nii kuivanud puid, lamapuitu kui ka hiljuti kasvama hakanud kuuski. Klassikaline noorendik ja uskumatu küll - täitsa ilma inimese sekkumata! Ühe puu lagunemine võtabki looduses kaua aega - rusikareegli järgi kulub lõplikuks kõdunemiseks pool ajast, mis puu kasvas. Pildil olevas kohas on juba praegu kohta väga paljudele liikidele, väga palju rohkem, kui pärast "platsi puhtaks tegemist".
Seda "loodusliku arengu jura" käsitlen samuti oma artiklis lähemalt. Tunnistad lõpuks ka ise, et atlantiline periood on tulemas ja kooslused ongi muutumises. Rääkida Munamäel kogu metsa hingusele minekust on pehmelt öeldes ignorantne.
Munamäel ei jäetagi asju lõpuni looduse hooleks vaid inimeste käiguradade juures võetakse vajadusel mõni puu ka maha. Muutuv metsakooslus ei sega torni või seal oleva vabaõhulava külastamist-kasutamist. Kuid sinna võiks muidugi panna selgitavad infomaterjali metsakoosluses toimuvast. Munamäe metsas toimuv ongi ikooniline ja õpetlik näide otsese ja kaudse inimtegevuse mõjudest meie elukeskkonnale.
Veel:
loodusseadused kehtivad alati 
"Riikliku rähniseire raames jälgitud seirealadel on laanerähni arvukus viimase 13 aasta jooksul (2007–2019) statistiliselt langenud keskmiselt 4,8% aastas. See tähendab, et viimase kümnekonna aasta jooksul on Eesti asurkond vähenenud ligikaudu poole võrra. /.../ Üraskite arvukuse kasvust tingitud soodsad toitumisolud võiksid teoorias laanerähni arvukusele järgnevate aastate jooksul positiivset mõju avaldada, arvukuse langus võiks peatuda või hakata isegi taastuma. Kuid see saab toimuda vaid juhul, kui metsades leidub kuivavaid kuuskesid. See tähendab, et me võiksime mõelda muuhulgas ka vanade kuusikute kaitsmisele. Lõuna-Eesti rähniseirealadel on tõenäoliselt just toidubaasi suurenemise tõttu viimastel aastatel juba kasvanud valgeselg-kirjurähni arvukus (Otepääl) ja suur-kirjurähni arvukus. Viimaste arv on Rõuge ümbruses ja Haanja looduspargis kolme aasta jooksul lausa kahekordistunud."
Ehk peaks vallavalitsus paigaldama Munamäe jalamile jm väga tasemel infotahvlid koos infoga laanerähni jt kohta? Ka n.ö. väljamaa keeles, sest vaevalt sakslastel, inglastel jt teadmised loodusest täna eriti head on? Eesti keeles muidugi ikka ka, kuigi postitaja puhul võib olla kindel, et ka sellest ei jõua midagi pärale...
Veel:
vali mingi muu keiss metsapoliitika analüüsimiseks. Ei ole mingit staatilist seisu, mida S-Munamäel peab säilitama. Sel künkal kasvav mets ei saagi olla 100 aastat samasugune. Mis see “esteetika” siis su meelest on. Ehk peaks siis üldse juba karjamaa taastama? “Kaitsealal looduse korda tegemise” narratiiv küll metsaga seotud töökohti ei päästa. Ja oled sa ikka kindel, et kaugelt lajatades pihta saad, mida Suure Munamäe “esteetika” endast kujutab? Muuseas alati, kui üraskijutt Haanjamaal algab, on see mingi pikema loo või võitluse algus. Nii et küllap varsti selgub, kelle võitlust üraskijutlustajad võitlevad
Kas on karta, et meie loodusteadlased pole tasemel? Ei ole vaja karta, tasub hoopis õppida. Nii et koolikell heliseb!
Algab sisukas ja kõige parem loodusõpetuse tund:
FB arvates on see nüüd küll ökotsiidi ja genotsiidi õhutamise pineval piiril olev vihakõneline mõttelõng Millised on Sinu teaduspõhised ja kaalukad argumendid sellist vaenu õhutada ohvrite ja nõrgema poole suhtes? Või on vaid ehmunud ja inimsoo tegevuse tagajärgi eitavad emotsioonid? Oled liiga sageli/kaua metsajüngritega koos saunatanud? -Nüüd omaaegse Haanja LP metsaspetsialistina küsiksin otse ja metsatöösturite lemmikretoorikat kasutades oma oktoobrikuu pildi põhjal: kus siin see probleem on ja kas tõesti saab (sega)metsarikkas Haanajas/Eestis mets ja kuusk otsa ? Munamäel kasvas mets juba siis kui turismi ega metsatööstust polnud veel leiutatudki. Ja jutt vanade kuuskede süüdi lavastamisest on samasugune käibevale kui paljud teised, mida teatud seltskond kliima- ja ökotsiidi varjamiseks julmalt kasutab. Äkki püüad hoopis analüüsida minu arusaama Haanja kuusehädadest - nõuka ajal massiliselt valedele muldadele ja liiga tihedalt (sots plaani täiteks), ulatuslikud küüditamise ja kollektiviseerimise järgselt põldudele rajatud kuusekultuurid (sh. S-Munamäe ümbruses), mis juba keskikka jõudes ja kliimamuutuste pöörises muutusid nakkuskoldeks. Mis puutub turismi, siis kui loodusvõõras peab olema, et uskuda et lagedaks raadatud metsa asemele istutatud sirgerealine kuuse monokultuur oleks mingi nauditav asi? Oh ei, esimene asi kui päriselt huvi tundev ja päriselt hästi maksev välisturist metsa näeb, uurib ta kas see on päris või istandus. Ülevalt tornist torkaks istandik veel eriti silma. Aga kuivade kuuskede kallal askeldav laanerähn on eriti ihaldatud/hästimakstud turismiliik. Mis puutub surnud puudesse, siis see on maitse ja harituse või selle puudumise asi. Kellele ei meeldi kirikutornid või kõrghooned, kellele mustanahalised või kalmistud. Foobiate vastu peaks ikka abi otsima vaimse tervise spetsidelt, mitte kirvemeestelt. Kui konstruktiivselt rääkida, siis võiks foobiates inimestele mäele mineku tagajärgede eest neid hoiatada või maksimaalse vastutulekuna sihtkaitsevööndi piiril olevad kaldu kuivanud kuused käsitööna kõrvaldada.
Mis looduskaitse ja metsanduse vahekorda puutub, siis oled kõigest kohe täiesti valesti aru saanud. Omaaegsed suhteliselt leebed metsanduse regulatsioonid said koostatud inimestele ja vastutustundliku riigimetsa majandamise (kaitsemetsad) kontekstis. Neid asuti kuritarvitama ja painutama ühe kindla seltskonna poolt kindla eesmärgiga kasumeid maksimeerida ning väheseidki säilinud norme ja häid tavasid harvesterirööbastesse tampides. Haanja jt paikade talumetsade üles ostmine sageli võõr- või kodumaise suuroligarhia poolt tähendab seda, et Sina, mina ja meie ülejäänud peame need trahvid kinni maksma ja nemad jõuravad ja lagastavad edasi. Ma 200% toetan säästlikku ja kestlikku metsandust. Hää ja teadlik peremees nagu nt. Rainer Kuuba saavad toimetatud nii, et kõik on hästi. Aga saata RMK või metsamaffia harvesterid Munamäele, Eesti ainsa Brauni astelsõnajala elupaika harvesteriga (sest muidu ei ole maffiale piisavalt tulus) "ilu looma" võrduks vaippommitamisega vanadekodus. Mis puudutab looduskaitse bürokraatia ja rahastamise poolt, siis see on juba järgmine suur teema, mille osas võid vanema põlvkonna looduskaitsjatega suhteliselt kiiresti ühise keele leida. Sindi paisu näide oli aga siiski äärmiselt ebaõnnestunud, sest Eesti suurima vääriskalade populatsiooni taastootmise rahaline potentsiaal meie Pärnu jõe-lahe süsteemis ületas tuhandeid kordi võimaliku elektritoodangu tulu. Pealegi tuli 10 MEUR enamik EL-st. Ja lõhejõgede mitteavamine oleks lõppenud eurotrahviga.
Kuuskede kuivamise pärast krokodillipisaraid valavad arvajad tuletavad mulle meelde "loomakaitsjaid", kes tuiskasid Austraalias kaameleid päästma. Sest see on ju kole ja ebainimlik, kui kaameleid tapetakse tuhandete kaupa lihtsalt selleks, et kaameleid ära tappa. Saamata aru, et just inimese rumalus ja ahnus on põhjuseks, miks maailma suurim kaamelite populatsioon on Austraalias, kus tal võõrliigina looduslikke vaenlasi ei ole ja kus ta massilise paljunemise tagajärjel ohustab Austraalia looduslikke liike ning juba ka sealseid inimesi. Ka kooreüraskite masspaljunemine on inimtegevuse tagajärg, kusjuures inimene on üraskikahjustustele aluse pannud mitmel ja erineval moel, nii mujal maailmas kui Eestis: kuivanud puude eemaldamine puistust, kevadsuviste raietega lindude pesitsemise takistamine, kasvavate puude juurte vigastamine nii suviste hooldusraietega kui raskete metsamasinatega pehmetel talvedel, metsaservade avamine lageraietega ja sellega puutüvede paljastamine päikesele, kõnelemata loodusvaeste kuusikute rajamisest, sageli selleks sobimatutele kasvukohtadele, ja kliima üleilmsest kütmisest. Üraskikahjustuste vähendamiseks ainuke võimalus on soodustada looduslikke protsesse: puistutes peab kogu aeg olema kuivanud jämedaid puid nii rähnide kui röövputukate jaoks, kevad-suvisel ajal peab laskma lindudel rahulikult pesitseda, masinraietega ei tohi vigastada kasvavate puude juuri jne. Inimene üraskist jagu ei saa, selle kinnituseks on Euroopa majandusmetsades toimuv. Loodus on aegade algusest saadik suutnud hoida üraskit vaos ja suudaks ka edaspidi, kui inimene ainult laseks loodusel seda teha.
Minu märkus:
Vahel ilmub platsi ka mõni poliitik, nt rahaerakonnast Isamaa. Nii oli ju ka postituse algtekst ama autori poolt. Ja miks ma selle kommentaari üldse siia lisan? Sest see on näide, kuidas lihtsalt lahmitakse, ise teemast aru saamata!Ei aita lingid ega miski muu, sest postitusegi eesmärgiks ei olnud ju teadmisi omandada, vaid ikka kellegi huvides jampsi ajada.
Poliitik:
Vaadata
tuleb tõesti KOGU süsinikuringet, järelikult ka fossiilse süsiniku
õhkupaiskamist. Mitte ükski võitlev ökoloog ei ole mulle ära seletanud,
mille poolest on loodusele kasulikum jätta puu metsa mädanema ja kütta
selle asemel nafta või kivisöega, millega keskpikas mõõtkavas ringleva süsiniku üldist kogust SUURENDATAKSE, mida puudega kütmise puhul ei juhtu.
😀Mismoodi teisiti reageeridagi?
Loodusetundja:
Ole palun hea ja tule mulle nüüd appi ja ütle, kuidas ma peaksin Sulle vastama?
Ma
viitan paar kommentaari tagasi oma kirjutatud Postimehes ilmunud
artiklit üraskist. Lisan sinna juurde loetelu kaasaegsetest
teadusartiklitest, mis lisaks minu elukestvale
teemakohasele haridusele olid aluseks antud artikli kirjutamiseks. Ja
siis kirjutad Sa kommentaari, milles palud viidet ...
Siinsamas
alalõimes selgitan ma täiendavalt ära üraski, sanitaarraide, majanduse
ja loodusliku arengu suhted. Ja siis veidi allpool kommentaariumis nõuad
Sa:
"mis muinasjutt see
visalt kostab, et üraskitest surnud puud ei tohi jumalapärast maha
võtta ega ahjugi ajada, rääkimata lauaks saagimisest, vaid tuleb tal
lasta maha kukkuda ja maha jäädagi - et see aitab üraskite vastu?" Kui
Sa siia alalõime midagi kommenteerid, kas Sa siis varem artletut ei
jälgigi?
Ma
viitan siinsamas alalõimes oma teist Postimehe artiklit, kus selgitan
lahti eluslooduse süsinikuvaru olemuse ja selle dünaamika. Seal toodud
lihtne arvutus on üle kontrollitav ja taasarvutatav igaühel, kes oskab
lugeda teemakohast teaduskirjandust, Metsanduse aastaraamatut ja valdab
tabelarvutust. Ja siis tuled Sa kommentaariga nagu keegi pole ära
seletanud, miks loodusele on kasulikum jätta mahakukkunud puu metsa.
Kusjuures lamapuitu jäetakse (küll väiksemas koguses) ka puiduvarumise
eesmärgil majandatud metsa. Sellekohased ainekäsitlused on leitavad ka
näiteks RMK kodulehelt, Maaülikooli teadlaste töödest. Näiteks (panen
eestikeelsed teemasse sissejuhatavad lingid):
Ma
selgitan Sinu enda seinal pikemalt ära puudega kütmise ja
fossiilkütuste põletamise suhte. Räägin ära puudega kütmise võimalused
ja piirid. Selgitan fossiilkütuste põletamise lõpetamise vajaduse. Ja
siin tuled Sa jätkuvalt väitma, nagu keegi poleks selgitanud. Äkki
polegi küsimus selgitamises, vaid milleski muus? On see mõistmatus,
ajanappus, midagi mida ma ei tea?
Kas
ma pean siit ka laiemalt järeldama, et Sa tuled metsandusteemalisse,
laiemalt ka keskkonateemalisse arutellu sisse ilma, et Sa oleks varem
teemakohaste materjalidega, teadusartiklitega, tutvunud? Minul on
kombeks enne millegi väitmist teemat sisuliselt uurida, lugeda
teemakohaseid teadusartikleid, seostan selle oma ülikoolihariduse ja
elukestva õppe käigus kogutud teadmistega, Kas ma teen vea, kui eeldan
samasugust käitumist ka arutluspartneritelt?
Poliitik kordab oma küsimust, järjekindlalt, aga .... miks? Järjekordsest vastusest saab aimu. Kõik võivad aimu saada, aga poliitik ei suuda? Sedasama olen ma ka ise tähele pannud ja asi pole mitte vaid metsanduses nii. Pigem igas valdkonnas, kus eesmärgiks on demagoogia, mitte tõde? Ning isamaalased on siin sageli "eeskujuks".
Loodusteadlane jätkab:
Puudega
kütmise teema ei ole nii keeruline, et seda ka iseseisvalt
aineringetega, majandusega ja elukeskkonnaga suhestada. Sellel teemal on
varasemaltki ka eesti keeles kirjutatud. Nii lühiajalistest
keskkonnamõjudest kui ka pikemaajalistest keskkonnamõjudest. Vahest
jõuad sellekohase suhteliselt kompleksselt esitatud sissjuhatava
käsitluse läbi lugeda, ise täiendavalt juurde uurida ja sellest ka aru
saada:
Kui
selgitasin Sulle asendusefekti nime all loodetavat, siis antud eeldust
pole mina püstitanud vaid seda on püstitatud justnimelt
metsandussektoris tegutsejate poolt. Et ikka õigustada järjest suuremaid
raiemahtusid ja intensiivsema metsamajanduse nime all toimuvat
puupõldude poole liikumist. Kaude tuleb sellekohane lootus välja ka
viidatud artiklist.
Püstitad
küsimuse: "..., kuidas on loodusele süsinikuringe vähendamise
seisukohast kasulik, et üks kuusetüvi ei lähe mitte ahju, vaid jääb
metsa, selle võrra paisatakse atmosfääri aga fossiilset süsinikku.
Kummal juhul ringluses oleva süsiniku hulk suureneb?".
Kui
sellise küsimusepüstitusega tuleks minu juurde eksamile üks üliõpilane ,
siis ta kukuks eksamilt läbi. Ja kui ta järeleksamiks asja selgeks ei
õpi, siis ta eksmatrikuleeritakse. Facebook on kohmakas haridusasutus.
Kuid pean kahjuks nentima, et Sul on loodusseadustes, sh. ökoloogilistes
loodusseadustes ikka äärmiselt lünklik teadmisteruum.
Proovin
siiski selle küsimuse tausta eh algusest lahti selgitada.
Ökoloogiliste, ka majanduslike jt. protsesside aluseks on universaalsed
loodusseadused. Ühed vundamenti loovad seadused on termodünaamika
seadused. Esimene termodünaamika seadus kannab nimetust ka energia
jäävuse seadus. Peale selle on veel massi jäävuse seadus.
Sõltumata
sellest, kuidas inimene Maakeral toimetab, ringluses oleva süsiniku
hulk sellest ei muutu. Ringluses oleva süsiniku hulk ei muutu
fossiilkütuseid põletades, ega muutu ka metsa raiudes ja/või puid
põletades või soid kuivendades. Mis muutub, on maa peal ja maa sees
oleva süsinikuvaru ning atmosfääris oleva süsinikuvaru vahekord.
Fossiilkütuseid põletades ja metsa liiga intensiivselt majandades maal
erinevatesse orgaanilistesse ühenditesse seotud süsinikuvaru väheneb ja
see liigutatakse atmosfääri. Atmosfääri süsinikuvaru kasvab. Kuid
süsinik liigutatakse atmosfääri mitte element süsinikuna vaid erinevate
keemiliste ühenditena, mis absorbeerivad ja kiirgavad tagasi Maalt välja
kiirgavat energiat infrapunakiirgus lainevahemikus. Tuntuim selline
keemiline ühend on CO2, kuid on ka teisi.
Eluslooduse
süsinikuvaru moodustub mullas, elusorganismides ja surnud
elusorganismides salvestatud süsinikust, mis on aineringete kaudu
dünaamilises tasakaalus atmosfääri süsinikuvaruga. Selle olemuse
selgitasin suhteliselt lihtsustatult lahti oma hiljutises Postimehe
artiklis, mida ka siin lõimes olen viidanud.
Olen
juba toonud viiteid, kuidas lagupuit on oluline metsakoosluse talitluse
hoidja. On oluline ka puiduvarumise eesmärgil majandatud metsas. Olen
ka lahti seletanud, kust ja kui palju on võimalik võtta energeetikas
kasutatavat puitu.
Selgitasin
varem, kuidas tormimurru sanitaarraie on mõttekas vaid juhul, kui
saadud puidust saadakse rohkem tulu, kui kulub tema väljatoomiseks.
Vastasel korral on tamõistlik metsa jättagi. Üraskiohjel neil tänastes
tingimustes efekti ei ole. Miks on vaja sundida kedagi majandusseaduste
vastu toimima? Ka majandusseadused sõltuvad ikka sellestsamast aine- ja
energia jäävuse seadusest.
Sõnastame
selle majandusliku mõttekuse piiri süsinikuringe teemasse. Kui
sanitaarraide läbiviimisel liigutatakse otseselt (raie, väljavedu) ja
kaudselt (elusorganismide süsinikuvaru vähenemine, mulla süsinikuvaru
vähenemine) kooslusest atmostääri rohkem süsinikku, kui puidu
põletamisel näiliselt kokku hoitakse, siis tekib ka siin samasugune
loogika nagu varem majandusküsimustes. Tuleb veel arvestada, et ka puude
lõikamine, väljavedu ja tõõtlemine toimub täna neid samu
fossiilkütuseid põletades. Ehk süsinikuringe tervikus ei ole metsaga
seotud tegevustes vaid eluslooduse süsinikuvaru vaid ka fosisilkütuste
süsinikuvaru muutumise küsimus.
NImetan
eraldi üle ka lühemaajaliste kliimaeesmärkide teema. Seda avati ka minu
viidatud ERR artiklis. Surnud puu hoiab maismaal süsinikuvari pikemalt,
kui kohe ahjus põletatud puu. Sedagi aspekti on korduvalt ja korduvalt
räägitud, näidatud ja arvutatud.
Kas sellekohased selgitused aitavad nüüd edasi minna?
pean
ennast kah siiski mingil määral asjatundjaks ja mina näiteks tean küll,
miks 80ndatel lageraielangid tavainimesi ei ärritanud, aga alates
sajandivahetusest juba ärritavad ja mitte vähe. Olen sellest üle 20
aasta kirjutanud ja rääkinud, mõned on must aru
saanud, kahjuks häälekas vähemus mitte. Kes ei tea, sel tasubki mõelda,
et miks me oleme jõudnud sellisesse olukorda, et "paljud kenad inimesed
satuvad iga lageraielangi peale masendusse". Veelkord, täiesti tõsiselt,
tulge mulle külla ja ma näitan, kuidas saab metsi hästi majandada,
isegi lageraietega, ja mis on need põhjused, miks "paljud kenad inimesed
satuvad iga lageraielangi peale masendusse". See siinne suhteliselt
asjatu vaidlus tuletas mulle meelde, et nt ka 2016.a suvel tuldi minuga
samasugustel teemadel vaidlema, aga asi tipnes väga hea artikliga Eesti
Metsas. Sellest artiklist on juba 6 aastat möödas, aga nagu näha,
olukord on ainult hullemaks läinud.
http://eesti-mets-arhiiv.horisont.ee/Eesti-Mets-4-2016.pdf
ei
olnud see sellest tingitud. Töötasin 90ndatel Eesti
Metsakorralduskeskuses ehk asutuses, kus koguti ja analüüsiti andmeid
kogu Eesti metsade kohta, seetõttu tean, millest räägin. Samal ajal
välitöid tehes nägin koos kolleegidega, mis metsades
päriselt toimus ja mis suunas metsatöösturite huvi riiklikku
metsapoliitikat suunas. Muide, olen kursis ka Mart Eriku tegevusega
90ndatel 
Probleemi juur ei ole mitte 1940ndais, vaid tegelikult avaldusid
samasugused probleemid juba enne II maailmasõda (Oskar Daniel on tol
ajal sellest palju kirjutanud, raamatukogudes on need kättesaadavad).
Loomulikult mängis ka sõda oma rolli ja loomulikult tõi ka sõjajärgsete
aastate nõukogulik mõtlemine (sh küüditatute talude täisistutamine)
kaasa omad probleemid. Kuid juba 1980ndatel oldi sellest aru saadud ning
metsade liigilisest ja vanuselisest jagunemisest tulenevad üldised
reeglid olid selgeks saanud ja "paikka loksunud". Pärast
taasiseseisvumist, 1990ndate esimeses pooles, toimis veel metsameeste
ajalooline tarkus, osati suuri vigu vältida (väiksemaid vigu tehti ka
siis, nii et vähe polnud) ja elati teadmisega, et nii ennesõjaaegsete
kui sõjajärgsete aastate tegevuste tagajärgi olekski tulnud mõistliku
majandamisega leevendada, kuid 90ndate teises pooles selgus paraku, et
raha räägib mõjusama häälega kui metsameeste põlvkondadepikkune kogemus
ja teadmised, ning selle tulemuseks oligi 1999.a alguses kehtima hakanud
metsaseadus. Sealt edasi läksid asjad halvemaks. Nullindate keskel
korraks läks asi mõistlikumaks, aga nullindate teisest poolest läks asi
jälle hullemaks ja edaspidi veel hullemaks. See kõik on pikk jutt ja
kuna ma ei ole Teile omi mõtteid enam kui 20 aasta jooksul suutnud
selgeks teha, siis vaevalt et sellest praegugi suurt kasu on. Olgu selle
kinnituseks kasvõi Teie küsimus "Artikkel on väga kena, aga mis see
mulle ütlema peaks?", sest nagu Teie vastustest näha, Teil ei tekkinud
mingit küsimust, et ehk Teie varasem avaldus "Just teie propaganda mõjul
oleme nii kaugel, et ..." oleks minu suhtes ehk ebaõiglane. Sest enda
meelest olen ma teinud teistsugust "propagandat". Aga nagu näha,
järelikult olen teinud halvasti. Tühja kah, nüüd ei ole nagunii enam
suurt muud midagi teha, kui et olla valmis kibedateks viljadeks, mis
praegustest õitest välja kasvavad. Ja veelkord, Suurel Munamäel kuivavad
vanad kuused ei ole mingi probleem võrreldes tegelike probleemidega.
Veel:
Lugupeetud
see seltskond, kes sooviks harvesteri viia Suurele-Munamäele. Mul on
üks küsimus. Kas Te reaalselt üldsegi mõistate, mis juhtuma hakkab
Eesti ühiskonnas kui Suurel-Munamäel hakataks raiuma? Seda rahva viha
siis metsandussektori vastu ei suuda enam ükski
looduskaitse organisatsioon oheldada, mis siis valla läheks ja
teaduspõhiselt lastaks see raietegevus seal ka kohetselt sõela
põhjaks.
Looduskaitsjad,
keda selles postituses hoolega nahutatakse ei kaitse, mitte ainult
Suurt-Munamäge ja sealseid alles jäänud kuuskesid vaid ka kaudselt
metsandust.
See nahaalne põhimõtte, et raiumine on ainuke lahendus probleemidele ongi viinud Eesti metsanduse allakäigu teele.
Vahest
mulle tundub, et inimesed metsanduses ei mõista, mis viha juba
tavakodanike sees pulvitseb metsanduse vastu ja ainuke, mis seda vaos
hoiab on looduskaitsjate diplomaatia ja lahenduste otsimine.
Kui teine pool ka kuulaks ja mõistaks, et looduskaitsjate soov on
läheneda metsandusele teaduspõhiselt ja tagada jätkusuutlik looduse ja
majandussüsteemide hoidmine ka järel tulevatele põlvedele siis oleks
probleeme ja selliseid postitusi kordades vähem.
****************************************
On üsna kurb, kusjuures näiliselt "headusest ja hoolimisest" tormatakse poliitväljal kedagi päästma, kuigi päästmist vajab keegi või miski teine! Kes mida arvas ses netis leitavad arvamusvahetuses, pole oluline, küll aga see, kuidas ka kõige asjatundlikum, põhjendatum ja samas loogilisim selgitus ei muuda peaaegu midagi - päästjal on juba pihku sülitatud ja "andke mulle kirvest"....
Kas see on lõpp? Ei, isamaalaste püha üritus kestab edasi ja Eesti kõige peenemat sorti aferistidena ei jäta nad seda teemat vaka alla....
