Lennujaama peatuses lisandus bussi palju sõitjaid, peamiselt kooliõpilased. Tore!
Alates teisipäevast, 1. novembrist peatuvad Lux Expressi Tartu-Tallinn liini bussid Kose-Risti peatuse asemel Tindimäe parkla peatuses. Kose-Risti 2 peatus jääb ainsana sisse liinil 122 Tartust kell 16.30.
Muudatus on seotud Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee uue teelõigu valmimisega. Tindimäe parkla peatusesse on nüüd mugavam tulla isikliku sõiduautoga, kuna peatuse vahetus läheduses asub ka parkla. Kose ja Kose-Uuemõisa elaniku jaoks on pärast muudatust peatused nii Tallinna kui ka Tartu suunal üksteisele ka lähemal.... Liin nr 129 – reisile Tallinnast kell 12.00 on lisatud uus peatus Kuivajõe 1...
Kose vallas on 3 bussipeatust, kus kaugliinid peatuvad:
- Kuivajõe 1
- Tindimäe parkla
- Ardu rist
NB! Tallinn-Tartu suunas liikudes peatub buss peatuses Kuivajõe 1, samas, Tartu-Tallinn suunas liikudes peatub buss peatuses Tindimäe parkla.
Küsin õige valla lehel, mis imeloomaga on tegu, kuhu Kuivajõe Globaalterminalis peatudes bussist väljuja minna saab, kuidas on seal kaugbussid ühendatud kohalike bussidega jne? Kas ümberistumisteks tuleb minna jala ühest peatusest teise (auto pargitakse 1 pesatuse juurde, aga kuidas siis teistesse pääseb?? Või ongi ühispeatusega nüüd tegu? Miks 7 tükki? Kellele need siis ikkagi mõeldud ja rahadki kulutatudKose inimestel ei tohiks probleeme olla, kui just ei soovita Tallinnas ilma ümberistumiseta mingis suunas sõita? Nt rongidele saab küll Ülemistel idasuunas istuda (iseasi on aegade sobivus), edela- ja läänesuunale ei saa, sest bussid lõpetavad ju Estonia peatuses? Kui sõidaks nt Õismäeni, saaks Lillekülaski rongile minna? Või parem Balti jaama ja sealt kuhugi edasi?
Tööpäeviti ja puhkepäeviti on endiselt muidugi erinevused, pean silmas väljumisaegu. Tööpäeval kl 9.05, 10.40/11.40, puhkepäeval kl 9.11, 11.40 jne. Vähemalt midagi taktsõiduplaani moodi.
ligikaudu 12 000 aastat tagasi taandunud mandrijää mõjul. Mäed on kuni 20
meetri kõrgused, mille vahel on mitmeid kauneid järvi. Eesti üks kuulsamaid
loodusvaatlejaid, Gustav Vilbaste, on sada aastat tagasi oma raamatus
„Harjumaa“ neid paiku nimetanud Eestimaa Šveitsiks. Tõsi küll, siinsed oosid on
peamiselt kaetud metsaga ning sekka on ka Eestimaale kohas.....
Veehoidla on loode-kagu suunas piklik veekogu, mille Teelahkme vallseljak jaotab pikisuunas kaheks osaks. Üks kõige liigestatuma kaldajoonega ja kõige saarterikkam (saari ja saarekesi üle 30) siseveekogu Eestis. Veekogu on kõige sügavam kirdekalda lähedalt, kus asuvad (läänest lugedes) endised Tudre, Väike Seapilli ja Suur Seapilli järv. Neist oli kõige sügavam Väike Seapilli järv, mille sügavuseks 1943. a. loeti 4,8 m, Suures Seapilli järves 4,2 m, Tudre järve sügavuseks saadi 1956. a. 3 m. Arvestades, et veehoidla rajamisega tõusis järvede veetase maksimaalselt 3 m, oleks veehoidla suurim sügavus Väikese Seapilli järve kohal 7,8 m. Seda sügavust aga ei ole õnnestunud leida. 1966. a. saadi suurimaks sügavuseks 6,5 m (sellest vett 5,8 m) endise Suure Seapilli järve kohal. Nüüd, pärast veehoidla mahu suurendamist, on sügavus suurenenud paari meetri võrra, samuti on suurenenud veehoidla pindala. Veekogu valdavaks sügavuseks loeti enne 1975. a. 1-2 m, jõesängi kohal 3 m, järvede kohal 5-6 m.
Veehoidla kaldad on paiguti, eriti loodes, järsud, kaetud metsaga, paiguti laugemad, niitude ja karjamaadega. Veekogu järsule põhjakaldale on ehitatud arvukalt suvilaid, puhke- ja kalaspordibaase. Veehoidla kaldad on põhja ja lääne pool enamasti kõvad, liivased, mujal leidub enam madalat, soostunud perve. Põhja katab kõdunenud rohukamarast, metsakõdust ja madalsooturbast moodustunud põhjasete, endiste järvede kohal tumehall jütja.
Läbivool on võrdlemisi nõrk, eriti põhjapoolses osas, kus on täiesti tavaline järveline re¼iim. Peamise sissevooluna suubub Ardu poolt Pirita jõgi, lisaks veel paari väiksema oja ja kraavide kaudu. Veehoidla vesi on tumeda värvusega ja vähese läbipaistvusega. Sealjuures on läbipaistvus ja värvus veehoidla eri osades erisugused. Vesi on endiste järvede kohal tugevasti kihistunud.
Nagu näitavad T. ja V. Timmi andmed, ilmusid esimesed veetaimed veehoidlasse juba 1961. a. Veehoidla sügisene tühjendamine ei lase püsival taimestikul välja kujuneda. Veehoidla madalate osade täielikku kinnikasvamist takistab vee vähene läbipaistvus. Fütoplanktonit on veehoidlas keskmiselt, zooplanktonit võrdlemisi vähe; esineb ka mõni haruldane liik. Põhjaloomastikku on veehoidlas keskmiselt. T. ja V. Timm on leidnud veehoidlast isegi rändkarbi, esineb haruldast väheharjasussi Stylodrilus heringianus jm.
Veehoidla kalastik on üsna liigirikas, kuid mitte eriti rohke. Domineerivaks kalaks on haug (saadud kuni 11 kg raskusi isendeid), leidub särge, ahvenat, kiiska, roosärge, nurgu, latikat, angerjat, kokre, linaskit, lutsu, ojasilmu, teibi jm. Korduvalt on sisse lastud hõbekokre.
Veehoidlal, eriti taimestikurikkas kaguosas, on üsna rohkesti veelinde: arvukad on partlased, kalakajas, mustviires; esineb haigur ja must-toonekurg. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/
Järvede grupi albumist EESTIMAA JÄRVED leiab infot siin:
15.30 - 18.05 (Ardus ooteaeg ligi 30 min)