Fantastiliselt elamusrohke päev! Väga palju ilusat, aga samas ka tera-kaks kurba kui näed maad ehk maaelu nii nagu ma läbi pildistamise ehk objektiivi tundsin. Keegi püüab, keegi hoiab, aga samal ajal mingid "mustad jõud" või... tegutsevad selle nimel, et maad hävitada! Need on siin minu tunded, läbi kaamerasilma ja südame sees. Ja neid tundeid oli nii-nii palju!
Jällegi vabandan, et sõitvast transpordivahendist ei jõua alati täpselt kõike tabada, küll on midagi viltu, küll ei jõudnud suumi reguleerida. Aga parem kui ühistranspordist, sest seda juba ei pidurda ega tagurda! Ja nagu FB-s hiljuti keegi kommenteeris (ma nõustun), et kohati on mets või miski muu, mis nudib vaadet. Kindlasti ei pea ma siin süüdlaseks metsa vaid hoopis seda, et keegi nudib seda ja keegi hoopis ei lase näha seda, mida sõites näha võiks. Eelkõige ilu loomulikult! Kuid püüdsin ja püüan endast anda parima ning jääda ausaks.
Aga kuidas jõuda näha ja tunda ühe päevaga nii palju? Ikka paraku tänu autojuhile, kes sõidab, viib ja tallab ka piduripedaali. Või teeb peatuse siin ja seal, kasvõi hetkeks. Teate ju seda tunnet? Igatahes, Eestimaa polegi nii väike ja et näha paljut, peab alustama varakult! Nt sõites rongiga kuhugi, istuda autoga ja jätkata. Ja õhtul jõuda rongile või bussile, et teha kõik "tagurpidi".
Esimene peatus. Just äsja, paar päeva tagasi, reklaamisin samade tegijate kaupa! Olen varemgi neid tarbinud ja julgen soovitada.
Tegin pildi ja pärast hakkasin mõtlema (ikka kellelgi kogemusi), kas sellisesse pellerisse saab ikka, kui pole laia "taeva"treppi? On inimesi, kelle jaoks iga aste või selle puudumine probleem? Loodetavasti siinkohal pelleri uks piisavalt madalal?
Aga ostsin vaid kaasa, kuigi kahtlemata olnuks siin istuda hea! Ilm ju ka hea, ei külm ega kuum!
Aga kiirustamine on ju nii inimlik, maanteedelgi selgelt nähtav. Nii et kahjuks ei saanud siin mõnusasti istuda ja larpida head mahla või süüa hoopis jäätist.
Talud ehk laiemalt maaelu ei ole ju ainult majad ja inimesed. Läksin ja jalutasin tee ääres, suitsupausi pidamiseks. Ja see mulle meeldib, vaadata liblikaid (keegi silmikutest) ning lilli. Värvid ja ilu on see, mis maal eriti hinge haakub, paadunud linnainimesed ongi sellest ehk nii kaugenenud, et sageli enam märgata ei oska. Ja tunda. Tunded on mandunud. Vaadake või seda, kui sageli tümitatakse mingeid loodushoiu kavasid?
Mina aga läksin ja tundsin.
Ning ainult ühe pildi tegingi sellest, mis maal paljudes kohtades rikub tundeid. Hävitab ja tapab. Ja seda ei tee keegi muu kui sinu naaber, eestlane. Kas mammona nimel või enda arvates hoolivusest. Võõramaise aferisti heaks. Ülikulukad tsement, tera jm ning lisaks maainimese liikumisvõimaluste takistamine. Kas peaks tegema Avatud Viaduktide Päeva?
2 pilti, mõlemad viltu. Aga kustuta ei tahaks kumbagi. Ehe maamaja, aga mis on see ehedus ilma põlispuudeta?
Eestlaste hääbumine aga on ehk kaugel. Loodetavasti need naabrid ikka jäävad elama ja toovad järglasi meile. Mitte illegaalidele me maal.
Minu rongipeatus. Üks mitmest. Sõdisin selle eest, et see loodaks, selle eest, et saaks ka bussiliiklusega ühendatud. Midagi saavutasin, aga ei olnud näha "vastast", kes suutnuks ja tahtnuks teha sama hästi, kui ise tahtsin.
Infostend, maaelu ja võimaluste jaoks.
Linnapiiri ei pidanud õnneks kaua nägema.
Ilus ning meri kohises.
Angerjasupp ja seljanka, metsik lõhe, säinas, vimmapasteet ja hapukurk. Lisaks veel "näiteid" pakutavast teiste taldrikutelt. Oleksin vist kõike söönud, kui oleks vaid mahtunud ja päev olekski esimeses kohas otsa saanud. Maitsete päev. Vaid supil oli minu jaoks ehk veidi liigselt porgandi küllust, kuid üldiselt võib vaid ahhetada selliste toitude juures. Muide, seljankas ka ümarmudilat, mida nii harva osta saab, fileena. Ja mida söögikohad meil pakkuda ei taha!
Kapteni Talu pakub ka majutust koos erinevate lisateenustega. Ja majad on siin nii ilusad, vana hea rootsi punasega.
Praetud ahvenat kaasa osta ei saanud, seda poleks lihtsalt jõutud nii palju valmistada. Ja püüda ehk ka. Laupäevane päev oli olnud ju ka ülimalt rahvarohke! Hea on mõelda, et nii häid elamusi said nii paljud inimesed.
Kurb ajalugu. Aga oluline ja väga paljude jaoks väga pikk aeg elust.
Kuniks sai mõeldud, trügiti ette ja osteti viimased suitsuahvenad... Aga suitsukalast ikka päris ilma ei jää.
Lindi vana koolimaja. Nüüd HOOAEG LÄBI tegutsev kohvik. Lähenedes oli kosta lõõtsamuusikat ja see oli nii kurb. Sees olles ga hoopis ilus. Ongi ju erinevus, kui näed ja tajud midagi tundega, et tegu on kadunud ajastu ja hoonega ning sees olles saad aru, et on elu ja inimesed!
Kila-kola täis, kõige paremas mõttes ning täiesti fantastiline tunne. Aura, öeldakse tänapäeval.
Kes oma rännakutel siia satub, kindlasti külastage! Pildid räägivad enda eest, mu sõnad jääks nõdraks.
Pool menüüst.
Kohvitamist saatsidki väga ilusad lõõtsalood.
Sõbrad. Suhtlevad sinuga kui hoolid. Sest nemadki hoolivad.
Aitäh!
Koolipargis leidus ka seeni. Vist möödunud aegadest needki, nii vanad tundusid.
Lindi raba ilus! Kahju, et siitpoolt rabarada ei lähe rabasaarele. Leidsin suitsukala kõrvale natuke ka mustikaid. Vaatetorn üsna madal, seega ronisin ka sinna. Lihtsalt et mitte ilma jääda ilusatest vaadetest.
Alati näeb Eestimaal ka lagunenud aega ja elusid, aga ka seda, et taas ollakse ellu ärganud. Isegi ükski katk ei ole suutnud meid kaotada siit elust! Ja palju on täiesti uut elu, uutes majades.
Vuntsitud betoon. Väga oleks tahtnud, et need oleks nii palju suuremad, et mahuks kolm hästi laia pinki, matkajatele heaks puhkekohaks.
Ning nagu ikka, kohati on nähtud vaeva rohkem kui "asjaks" ehk vajalik, tulemuseks midagi erilist. Ilu ja hõng, ajaloo hõng!
ja on alleed, mille puhul iseenesest ütled oh!
Tõstamaale pole ma veel elus jõudnud! Osaliselt takistuseks olnud ühistransport, sest kui pead ikka kohalesaamiseks mitu korda ümber istuma, on see tõrjuv küll. Isegi Pärnus ei sõida ükski Tõstamaa liin Raekülani ja nii on ka kohalikel ebamugav, eriti just maainimesel. ÜTK-d aga võtavad vastu auhindu hea töö eest...
Et siit voolab läbi ka Tõstamaa jõgi, tahtsin sedagi pildistada. Tegu aga kena taimestikurohke nirega pigem. Mitte et see poleks ilus. Ja elu sedavõrra rohkemgi.
Paar korda pärnakate grupis palusin, et keegi saadaks pilte Ermistu ja Tõhela järvedest. Aga nagu ikka, parem on kiruda kui aidata luua! Nüüd saan panna järvede gruppi enda pildid.
Tõhela järv. Arvatavasti veidi vaiksem puhkekoht võrreldes Ermistuga.
Isegi siia pole ma varem jõudnud. Meie liigirikkaim puisniit.
Pärnu-Jaagupi juba tuttavam koht. Kui meil poleks riiklikku kuritegevust (Siimukese projektist jutt), siis oleks täna siin normaalne rongiliiklus, 4-realise ehitamise asemel.
90-ga sõita on kõige parem! Eriti kui autosid vähem, sest need, kes tahavaatepeeglisse ilmuvad, need kohe ka kaovad ja kulgedki edasi taas üksinda.
Seekord sõitsime Raplasse Velise ja Valgu kaudu. Peaaegu liikluseta ja suhteliselt inimtühi.
