Ootasin koos tuviga bussi, et sõita Paunkülla, kuhu mitu päeva plaaninud minna. Bussipeatuses sai ka nalja. Kui tulin, siis pingil istuv proua ütles: Mine või ära mine posti juurde, mina lähen esimesena peale. Minugipärast! Kui ma ei saa ka teel pilte teha ja olukorda vaadata, siis midagi väga katki ei ole. Ja seisingi sammuke eemal, buss aga avas ukse otse minu ees. Astusingi peale! Selle peale muidugi sisiseti. Ega ma teagi, kas see hetkeotsus õige oli, vahet pole.
Ega ma oskagi nüüd öelda, oli see tark tegu või mitte.
Sõidu alguses tuli meelde ka Lux Ekspressi õige mõte, pakkudes inimestele bussidega sõiduvõimalust Tallinna kesklinna. Kas siis läbi bussijaama või peatusega Tartu maanteel bussijaama lähedal? Selleks pole vist kohtagi, Sossimäe tõusul nüüd vaevalt et ruumi on korraga 3-4-le bussile?
Mõte oli aga vaadata ka liini 140, millele kindlasti mingit mõju avaldanud ka Ardu "kadumine maailmakaardilt" ehk siis Tartu maantee ju seda enam ei läbi. Ning kommertsbussid peatuvad mingis Ardu Ristis, see vast sama totakas kui Kuivajõe Globaalterminal?
Lennujaama peatuses lisandus bussi palju sõitjaid, peamiselt kooliõpilased. Tore!
Lennujaama peatuses lisandus bussi palju sõitjaid, peamiselt kooliõpilased. Tore!
Meie 4-realiste mõju maapiirkondadele on ühelt poolt natuke positiivne, aga maantee enda veeres pole enam mingit elu pea kuskil. Ja kui tahakski keegi kuskil alustada elamuarendusega, siis sageli saab sellest sõita välja vaid ühes suunas Tartu maanteel, teise suunda saamiseks peab ei tea kui kaugelt ligipääsu otsima. Suured teerajatised kahel tasandil on aga meil liig, mis liig juba niigi, kui neid veelgi juurde lahmitakse, kõngeme kunagi nende remondikulude kätte...
Ühes kohas on võimalik inimestel siin ka üle tee pääseda... 😊😉
Mõnel pool on ka uusi metsatukkasid tekkimas.
Jube, nii jube, et isegi Globaalterminal silma ei paistnud. Mäos on nüüdseks taibatud terminali mõttetust, siia aga luuakse/loodi. 15 aasta pärast tuleb ka siin mõistus pähe?
Nagu ikka, bussi aknast pilte tehes pole need alati kõige paremad ja vahel päris udused, ometi hoian üht-teist alles, sest need vaated on sageli nii ilusad, kui ka mitmekesised. Eestimaa elu!
Mis on saanud Kose Sanatooriumist? Googeldades ei saagi suurt sotti. Ära surenu?
Huvitavalt on ajaloost kirjutanud keegi Ewa-Kaisa:
Kui vaadata maju Kose piirkonnas, siis on siin ju potentsiaali bussireisijate arvu kasvatamiseks küllaga. Ma ei pea silmas muidugi isesõitvate pearu-hobuvankritega Kuivajõe Globaalterminali sõitmist. Kas Kose inimesed rahul bussiliiklusega täna? Ravila või väiksemate peatuste omad?
Kose inimestel ei tohiks probleeme olla, kui just ei soovita Tallinnas ilma ümberistumiseta mingis suunas sõita? Nt rongidele saab küll Ülemistel idasuunas istuda (iseasi on aegade sobivus), edela- ja läänesuunale ei saa, sest bussid lõpetavad ju Estonia peatuses? Kui sõidaks nt Õismäeni, saaks Lillekülaski rongile minna? Või parem Balti jaama ja sealt kuhugi edasi?
Tööpäeviti ja puhkepäeviti on endiselt muidugi erinevused, pean silmas väljumisaegu. Tööpäeval kl 9.05, 10.40/11.40, puhkepäeval kl 9.11, 11.40 jne. Vähemalt midagi taktsõiduplaani moodi.
Kose inimestel ei tohiks probleeme olla, kui just ei soovita Tallinnas ilma ümberistumiseta mingis suunas sõita? Nt rongidele saab küll Ülemistel idasuunas istuda (iseasi on aegade sobivus), edela- ja läänesuunale ei saa, sest bussid lõpetavad ju Estonia peatuses? Kui sõidaks nt Õismäeni, saaks Lillekülaski rongile minna? Või parem Balti jaama ja sealt kuhugi edasi?
Tööpäeviti ja puhkepäeviti on endiselt muidugi erinevused, pean silmas väljumisaegu. Tööpäeval kl 9.05, 10.40/11.40, puhkepäeval kl 9.11, 11.40 jne. Vähemalt midagi taktsõiduplaani moodi.
Kas aga Koselt ja kui palju on sõitjaid Paide suunas? Mingid bussid sinna ka sõidavad, kommertsliinid aga väljuvadk Kuivajõelt ehk et need sisuliselt ei kõlba ka kassi p... Töölesõitmisest Paidesse ei maksa muidugi mõeldagi, ainult auto! Sest normaalseks töölkäimiseks on alati vaja vähemalt 3 bussi hommikul ja 3 õhtul tagasi. Samas pole mul aimugi kuivõrd üldse Paides töökohti on?
Väga huvitavale tulemusele jõudsin aga otsinguga portaalis peatus.ee. Tean, et see on täielik saast ja tegijad ei suuda ka täna millestki aru saada. Juba otsing KOSE pakub hunniku kõiksugu rämpsu, aga kui vaadata nt Kose 2 - Paide bussijaam, siis isegi ei näita ümberistumisvõimalusi Ardus. Ehk et mingid liinid kuskil on (portaali puhul see kehtib üle Eestimaa), aga sõiduvõimalusi pakub ebanormaalsetest idiootsusteni? Kõndimisest Kuivajõele, bussisõidust Kehrasse, sealt rongiga Tapale ning bussiga Paidesse (kõigest 2 h 58 min). Läbi Tallinna veidi kauem, 4 h 58 min, kui minna rongiga Türile ja bussiga Paidesse...
Krt, aga ma ise nägin Ardus, et saabus buss Paidest??? Oi ma ei tea, mida selliste tölpametnikega ette peaks võtma? Soomest kopitud lahendus, aga otsingualgoritmid on pärapõrgust korjatud?
Olen sageli rääkinud, et peaksime valgepõhjaliste märkide asemel tagasi minema kollasepõhjaliste peale, sest nähtavus/märgatavus on katastrofaalselt erinev. Kuid ei, seda, seotuna ohutusega, ei taha märgata ükski ametnik.
Suurt eeltööd ma ei teinud, kaardil läheb VEEHOIDLA peatusest teejupp veehoidla äärde, mis siis muud ikka vaja. Ja tundub, et saab mõnusasti mööda teed (ühel pool veehoidla, teisel jõgi) Ardusse välja.
Kohapeal sain aru, et asjalood hoopis teised. Mingid kõverad märgid annavad aimu, et sinna ära roni. Viit näitab ka "kuhugi" matkarajale, aga kus see on? Bussipeatuses sattusin kokku ühe mittekohalikuga, kes ütles, et siin peaks olema tegu mingi kämpingumajutusega. Püüdsin siis googeldades otsida erinevate nimede järgi ja helistada. Helistasin, aga keegi ei vastanud ja samal ajal tuli auto, kes peatus, nähes, et seisan värava juures. Selgus, et tegu ongo koha omanikuga. Jah, ta on tee kinni pannud, sest väga palju vooriti läbi õue. Täiesti mõistetav muidugi. Temalt sain ka juhiseid, et 100 m eemal on üks pisuke silt, mis juhatab "mägedesse väikesele rännakule.
Tänud!
Siit see silt paistab, ise poleks vist märganudki!
Rajal tervitasid rändajat sinililled, kes alati hinge soojaks teevad. Lühike rajajupp on ise huvitav "nagu eeslirada", aga käidav. Ning oosi serv, annab ka aimu neile, kel pole sellisest asjast mingeid teadmisi, kuidas need tekkisid ja mida endast kujutavad
Paunküla mäed ehk oosid Kose ja Ardu vahel on tekkinud viimase jääaja lõpul
ligikaudu 12 000 aastat tagasi taandunud mandrijää mõjul. Mäed on kuni 20
meetri kõrgused, mille vahel on mitmeid kauneid järvi. Eesti üks kuulsamaid
loodusvaatlejaid, Gustav Vilbaste, on sada aastat tagasi oma raamatus
„Harjumaa“ neid paiku nimetanud Eestimaa Šveitsiks. Tõsi küll, siinsed oosid on
peamiselt kaetud metsaga ning sekka on ka Eestimaale kohas.....
ligikaudu 12 000 aastat tagasi taandunud mandrijää mõjul. Mäed on kuni 20
meetri kõrgused, mille vahel on mitmeid kauneid järvi. Eesti üks kuulsamaid
loodusvaatlejaid, Gustav Vilbaste, on sada aastat tagasi oma raamatus
„Harjumaa“ neid paiku nimetanud Eestimaa Šveitsiks. Tõsi küll, siinsed oosid on
peamiselt kaetud metsaga ning sekka on ka Eestimaale kohas.....
Väiksed jõnksud üles-alla on mulle veel vaikselt "roomates" jõukohased, kõrvale metsa ja küngastikku siiski ei lähe. Aga siingi näeb üht-teist - seened, näsiniin jm. Praegune raagus aeg annab ka hea nähtavuse Keefiri mul kaasa polnud, aga lootsin, et karusid ka ei tule.
Mõne taime nimed mul siiski jäävad meelde - lepiklill
Pääsu kallasrajale on Tallinna Vesi siiski kinni pannud. Nojah, olulised veevarud ja ega meil osa inimesi ei oska ka käituda ju. Aga kahju oli ikka.
Rajake viib aga sillani ja selle kaudu saab teist kallast pidi kulgevale loodusrajale. Aare Mäemets on veehoidla kohta kirjutanud 1977 nii:
Paunküla veehoidla loodi 1960. a. kevadel
Pirita jõe paisutamise teel. Tekkis ligikaudu 350 ha suurune järv, mis haaras
endasse kolm endist järve - Tudre, Väikese ja Suure Seapilli. 1975/76. a.
suurendati veehoidla mahtu veelgi. Pirita jõe säng koos järvedega moodustab
ligikaudu kahekümneniku osa veehoidla pindalast.
Veehoidla on loode-kagu suunas piklik veekogu, mille Teelahkme vallseljak jaotab pikisuunas kaheks osaks. Üks kõige liigestatuma kaldajoonega ja kõige saarterikkam (saari ja saarekesi üle 30) siseveekogu Eestis. Veekogu on kõige sügavam kirdekalda lähedalt, kus asuvad (läänest lugedes) endised Tudre, Väike Seapilli ja Suur Seapilli järv. Neist oli kõige sügavam Väike Seapilli järv, mille sügavuseks 1943. a. loeti 4,8 m, Suures Seapilli järves 4,2 m, Tudre järve sügavuseks saadi 1956. a. 3 m. Arvestades, et veehoidla rajamisega tõusis järvede veetase maksimaalselt 3 m, oleks veehoidla suurim sügavus Väikese Seapilli järve kohal 7,8 m. Seda sügavust aga ei ole õnnestunud leida. 1966. a. saadi suurimaks sügavuseks 6,5 m (sellest vett 5,8 m) endise Suure Seapilli järve kohal. Nüüd, pärast veehoidla mahu suurendamist, on sügavus suurenenud paari meetri võrra, samuti on suurenenud veehoidla pindala. Veekogu valdavaks sügavuseks loeti enne 1975. a. 1-2 m, jõesängi kohal 3 m, järvede kohal 5-6 m.
Veehoidla kaldad on paiguti, eriti loodes, järsud, kaetud metsaga, paiguti laugemad, niitude ja karjamaadega. Veekogu järsule põhjakaldale on ehitatud arvukalt suvilaid, puhke- ja kalaspordibaase. Veehoidla kaldad on põhja ja lääne pool enamasti kõvad, liivased, mujal leidub enam madalat, soostunud perve. Põhja katab kõdunenud rohukamarast, metsakõdust ja madalsooturbast moodustunud põhjasete, endiste järvede kohal tumehall jütja.
Läbivool on võrdlemisi nõrk, eriti põhjapoolses osas, kus on täiesti tavaline järveline re¼iim. Peamise sissevooluna suubub Ardu poolt Pirita jõgi, lisaks veel paari väiksema oja ja kraavide kaudu. Veehoidla vesi on tumeda värvusega ja vähese läbipaistvusega. Sealjuures on läbipaistvus ja värvus veehoidla eri osades erisugused. Vesi on endiste järvede kohal tugevasti kihistunud.
Nagu näitavad T. ja V. Timmi andmed, ilmusid esimesed veetaimed veehoidlasse juba 1961. a. Veehoidla sügisene tühjendamine ei lase püsival taimestikul välja kujuneda. Veehoidla madalate osade täielikku kinnikasvamist takistab vee vähene läbipaistvus. Fütoplanktonit on veehoidlas keskmiselt, zooplanktonit võrdlemisi vähe; esineb ka mõni haruldane liik. Põhjaloomastikku on veehoidlas keskmiselt. T. ja V. Timm on leidnud veehoidlast isegi rändkarbi, esineb haruldast väheharjasussi Stylodrilus heringianus jm.
Veehoidla kalastik on üsna liigirikas, kuid mitte eriti rohke. Domineerivaks kalaks on haug (saadud kuni 11 kg raskusi isendeid), leidub särge, ahvenat, kiiska, roosärge, nurgu, latikat, angerjat, kokre, linaskit, lutsu, ojasilmu, teibi jm. Korduvalt on sisse lastud hõbekokre.
Veehoidlal, eriti taimestikurikkas kaguosas, on üsna rohkesti veelinde: arvukad on partlased, kalakajas, mustviires; esineb haigur ja must-toonekurg. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/
Veehoidla on loode-kagu suunas piklik veekogu, mille Teelahkme vallseljak jaotab pikisuunas kaheks osaks. Üks kõige liigestatuma kaldajoonega ja kõige saarterikkam (saari ja saarekesi üle 30) siseveekogu Eestis. Veekogu on kõige sügavam kirdekalda lähedalt, kus asuvad (läänest lugedes) endised Tudre, Väike Seapilli ja Suur Seapilli järv. Neist oli kõige sügavam Väike Seapilli järv, mille sügavuseks 1943. a. loeti 4,8 m, Suures Seapilli järves 4,2 m, Tudre järve sügavuseks saadi 1956. a. 3 m. Arvestades, et veehoidla rajamisega tõusis järvede veetase maksimaalselt 3 m, oleks veehoidla suurim sügavus Väikese Seapilli järve kohal 7,8 m. Seda sügavust aga ei ole õnnestunud leida. 1966. a. saadi suurimaks sügavuseks 6,5 m (sellest vett 5,8 m) endise Suure Seapilli järve kohal. Nüüd, pärast veehoidla mahu suurendamist, on sügavus suurenenud paari meetri võrra, samuti on suurenenud veehoidla pindala. Veekogu valdavaks sügavuseks loeti enne 1975. a. 1-2 m, jõesängi kohal 3 m, järvede kohal 5-6 m.
Veehoidla kaldad on paiguti, eriti loodes, järsud, kaetud metsaga, paiguti laugemad, niitude ja karjamaadega. Veekogu järsule põhjakaldale on ehitatud arvukalt suvilaid, puhke- ja kalaspordibaase. Veehoidla kaldad on põhja ja lääne pool enamasti kõvad, liivased, mujal leidub enam madalat, soostunud perve. Põhja katab kõdunenud rohukamarast, metsakõdust ja madalsooturbast moodustunud põhjasete, endiste järvede kohal tumehall jütja.
Läbivool on võrdlemisi nõrk, eriti põhjapoolses osas, kus on täiesti tavaline järveline re¼iim. Peamise sissevooluna suubub Ardu poolt Pirita jõgi, lisaks veel paari väiksema oja ja kraavide kaudu. Veehoidla vesi on tumeda värvusega ja vähese läbipaistvusega. Sealjuures on läbipaistvus ja värvus veehoidla eri osades erisugused. Vesi on endiste järvede kohal tugevasti kihistunud.
Nagu näitavad T. ja V. Timmi andmed, ilmusid esimesed veetaimed veehoidlasse juba 1961. a. Veehoidla sügisene tühjendamine ei lase püsival taimestikul välja kujuneda. Veehoidla madalate osade täielikku kinnikasvamist takistab vee vähene läbipaistvus. Fütoplanktonit on veehoidlas keskmiselt, zooplanktonit võrdlemisi vähe; esineb ka mõni haruldane liik. Põhjaloomastikku on veehoidlas keskmiselt. T. ja V. Timm on leidnud veehoidlast isegi rändkarbi, esineb haruldast väheharjasussi Stylodrilus heringianus jm.
Veehoidla kalastik on üsna liigirikas, kuid mitte eriti rohke. Domineerivaks kalaks on haug (saadud kuni 11 kg raskusi isendeid), leidub särge, ahvenat, kiiska, roosärge, nurgu, latikat, angerjat, kokre, linaskit, lutsu, ojasilmu, teibi jm. Korduvalt on sisse lastud hõbekokre.
Veehoidlal, eriti taimestikurikkas kaguosas, on üsna rohkesti veelinde: arvukad on partlased, kalakajas, mustviires; esineb haigur ja must-toonekurg. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/
Sellist infot leiab Kalapeeiast (tänuväärt)!
Edasi lähebki selline üles-alla rada, kasutajateks ka rattahuvilised.
Järv on tõesti väga liigendatud, aga kas keegi tahtmise kooral saab ka sellele ringi peale teha, suudavad öelda vaid ekstreemmatkajad.
Järvede grupi albumist EESTIMAA JÄRVED leiab infot siin:
Järvede grupi albumist EESTIMAA JÄRVED leiab infot siin:
Pikemal vaatlemisel näeb kindlasti rohkem veelinde.
Ei ole vaid Loch Ness plesiosauruste järv!?
Tegelikult näeb veepeeglit mõlemal pool rada.
Siit, veejaama tagant see mõnusaim tee vist lähebki.
Velkaam-öök-siil?
Kes tahab rohkem taimi tundma õppida, tasub kaeda siia:
Mina olen kõigemääramises endiselt täielik puupea.
See polnud mina! Mul oli kaasas pirukad, Nõo jäägrivorstid ja limonaad, ausõna!
Liikluse kadumine siit on teinud kandi vaikuse paradiisiks.
Bussi oodates kattis taevas pahmakas juukseid. Ilm pööras aga külmaks, hea, et mul varumüts kaasa oli, kootud. Et mitte liiga pikalt oodata, kasutasin ära võimaluse ka Ardusse bussiga põigata.
Tööpäeviti tänasel ajal, ümberistumisega Ardus:
Buss v Paidest, saabub Tallinna
5.45 - 7.42
15.30 - 18.05 (Ardus ooteaeg ligi 30 min)
15.30 - 18.05 (Ardus ooteaeg ligi 30 min)
17.40 - 19.51
Tallinn - Ardu -Paide tööpäevade hommikul ei saa, Ardust väljub vaid 1 buss varahommikul, vaja oleks ka teist, väljumisega 7.30, see tekitaks võimaluse ka ümberistumiseks
17.35 - 19.54.
Nädalavahetuseti on ka midagi, aga....
Muidugi ei saa siin eeldada mingit ülisagedat sõiduvõimalust ja kahjuks ei tea ka, kuivõrd on üldse Ardu suunalt sõitjaid. Aga mõtlemisainet jagub.
Muidugi on sõiduaeg pikk, kuigi liin 140 on üsna kiire. Eesmärk ei olegi ehk pakkuda ühendusi massidele Paide ja Tallinna vahel, küll aga on sellised asjad hea näide, kas ja kuidas saab maakohtadest keskustees, siinse näitel eelkõige siis mõlemalt poolt Ardut vaadates. Ning kui saaks mõne liini kokku panna või lisada, siis kõik ehk ei peagi Srdust Paidesse sõitma külade vahelt vaid saab "kimada" mööda Tartu maanteed.
Ardu poe juures tegevust ja elevust ikka oli, seega seda vast kadumine ei ähvarda, nagu paljusid teisi külapoode.
Muidugi paneb busse vahel pikemalt seisma ka vajadus maainimestel poes käia. Kui ikka buss seisaks vaid 10 minutit, saaks vaid õlle ehk väljaspool järjekorda napsata. Nii ongi kohalikel liinidel ümberistumine vahel paratamatult pikemaajaline.
Stonehenge?
Ravila Mõisas peaks ka täna pakutama peovõimalusi, majutust ja muud?
Veel üks põhjus, miks võik olla käigus ka otseliine - varahommikused bussid linnast maale ja õhtul vastupidi on tühjad enamasti, kui aga liinid on kahe linna vahel, võib loota ka otstarbekamat täituvust. Kas see ka siinse liini puhul midagi annaks, on raske öelda. Katsetada võiks.
Juba nõukaajal räägiti, et vahe maa ja linna vahel kaob ära....
Et valearusaamu ei tekiks, siis sõit tõi tagasi Tallinna, pildil ei ole Paide.
