Lamproderma nigrescens? küsib Petra Westers Andersson.
Pildistatud Läänaranna vallas, tänavu.
Olen endale ikka ostnud muuseumikaardi ja sellega saaks nii mõnelegi kunstinäitusele. Kuid kõige erilisem kunstnik on Loodus ja selles võite siin küll veenduda, et meie limakute maailm on nagu tõeliselt suur kunstisaal!
Eestimaa Seened FB grupis on pika tegutsemisaja jooksul ilmunud aina rohkem inimesi, kes märkavad ja "tabavad" limakuid. Ehk siis on märganud rohkem seeni, kui need, mis tavalist seenelist huvitavad. Kuigi... limakud on natuke "rohkemat", nad justkui polegi seened. Googeldasin, et leida midagi, mis lühidalt limakute olemuse ära kirjeldaks. Ja loomulikult on vast parim lugeda, mida kirjutas Seenevana Erast Parmasto http://vana.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel513_512.html
Juunist hilissügiseste külmadeni võib tublisti kõdunenud okas- ja lehtpuupuidul, ka lehevarel, näha väga ilusat olendit. Pea murulaadselt asetunud või 2−3-millimeetrise läbimõõduga tähekesi moodustavad millimeetripaari kõrgused pulgakesed on klaasjalt valged ning peaaegu sültjad. Esimest korda neid olendeid herbaariumi jaoks kogudes tabas mind ebameeldiv üllatus. Panin nad koos alusega, kõduneva puidu tükikesega, aknalauale kuivama; poole päeva pärast vaatama minnes oli minu seeneks peetud olevus kadunud. Ära läinud? Haihtunud?
Õnneks ei saa seda liiki meil ühegi teise elusolendiga segi ajada. Paljudes seeneraamatutes trükitud piltide järgi saab hõlpsalt kindlaks teha: tegemist on ühe protistiga, limakute ehk limaseente hulka kuuluva Ceratiomyxa fruticulosa’ga. Kuigi seen on kogu maailmas, eriti aga põhjapoolkera parasvöötmes, päris tavaline, pole tal enamikus keeltes oma nime. Inglise keeles hüütakse teda Coral slime, s.t koralllimakuks. Eoslate kuju järgi oleks ehk sobivam limasarvik.
Protistid, nende seas ka limakud, harunesid elu evolutsioonipuu omaette oksaks kaugelt üle miljard aasta tagasi – siis, kui polnud veel taimi, seeni ega loomi. Limakutel pole rakukesta, seda asendab pea kõigil liikidel eoslat ja eoseid kattev tihenenud plasma – periid. Üheks erandiks on limasarvik, kellel periid puudub; seetõttu langevadki eoslad õhu käes kuivades kokku ja näivad hoopis ära kaduvat.
...
Käesoleval aastal uurisid Jim Clark jt limasarviku elukäiku, mis oli limakutele tüüpiline. Sajandikmillimeetrise läbimõõduga eos õnnestus laboris agarsöötmel kasvama panna, kui söötmele lisati kaerahelbeid ja limaku looduslikust kasvukohast saadud baktereid. Ilmselt on viimased limasarviku põhitoit. Eosest arenes amööb, nende liitumisel moodustus plasmoodium (ebamäärase kujuga plasmatomp) ning viimasel tekkisid kolme-nelja nädala pärast eoslad. Mingit sugulist protsessi sellele ei eelnenud – limasarvikul ilmselt sugupooli polegi. Nagu juba ammu teati, tekivad tal eosed mitte eosla sees (nagu teistel limakutel), vaid eosla pinnal. Kogu pind on kaetud imepeente plasmaniidikeste otsas valmivate kerajate eostega.
Eestist leidis limasarvikut esimesena H. A. Dietrich, ja kirjeldas seda juba 1856. aastal. Hiljem on teda teaduskirjanduses vaid paar korda mainitud, limakud on meil üks teadlaste poolt unarusse jäetud rühm. Tegelikult võib teda niiske ilmaga ja niisketes kasvukohtades üsna sageli leida – kui vaid osatakse märgata.
Miks ma aga tahan üldse limakuid kuhugi "kokku koguda"? Sest nad on ilusad ja põnevad. Sest pole paha kui suure vaeva nägijad ehk grupi liimetest pildistajad on nii palju vaeva näinud!
Siin Urmas Kaja pildil (Lahemaa, 2019) ongi siis nn limasarvik, millest Erast Parmasto rääkis. Või nagu Veiko Kastanje Urmase pilti kommenteerides ütles: Ceratiomyxa fruticulosa var. porioides on palju ilusam kui klassikaline vorm.
Urmas Kaja:
Veiko pani talle nimeks Ceratiomyxa fruticulosa, eesti keeles on kasutatud nime limasarvik, inglise keelest tõlgituna oleks korall-limak. 07.06.2019, Lahemaa, haava kõdupuidulTänavu siis otsitakse meil nimekonkursi abil eestikeelseid nimesid paljudele limakutele. Et siis nagu kuidagi kodusemad tunduvad?
Hiiumaal on veel loodust ja enne limakute juurde minekut selline vahva tegelane!
Mare Tamvelius: Palun saage tuttavaks, tema nimi on
Seenetriinu.
Seenetriinulased toituvad torikulistest, murumunadest, šampinjonidest ja halitusseentest.
Mina kohtusin temaga eile esmakordselt ja täna läksin teda uuesti otsima, et pilti teha.
31.10.26 Kõpu ps
Petra Westers Andersson on aga Lääneranna vallas rohkemgi leidnud ja tabanud. Didymium clavus?
Muide, limakud on siis nähtavad nii palja silmaga, kui tegu on suuremate isenditega. See, mis on Petra pildil, on ehk 1,5 mm.
Lamproderma sp.
Lamproderma gulielmae?
Lycogala conicum.
Petra imelisi pilte näeb seenegrupis rohkemgi. Aga alustasin siis kõige väiksematest, mida kahtlemata ka kõige keerulisem pildistada. Veidi suuremaid limakuid märgatakse aga rohkemgi, kusjuures osadel olemas ka eestikeelsed nimed. Ja vägagi vahvad nimed.
Limak Badhamia urticularis. Selgise, Tartumaa, 11.10.2026.
F: Kersti Kristjuhan
Limak, võimalik et Trichia sp.
14.10.2026, Lahemaa. F: Urmas Kaja.
Limak Stemonitis (fusca?). Sai korduvalt metsas käidud kl. 11-20.30 vahemikus, et arengufaase pildile fikseerida. Varjulises kohas protsess võtab mitut tundi, parimates tingimustes "kalamarjast" eoste torukesteni vaid paar tundi.
Sillamäe, mereäärne segamets, 01.08.26. Foto ja tekst: Eleonora Matjukova.
Alliklepa 14.09.2026 Limak Tubifera ferruginosa? F: Anneli Koit.
Ülle Raag:
Suvisemast ajast - Limak, Tubifera ferruginosa, Raspberry Slime Mould Jane Koemets:
Limak Tubifera ferruginosa 08.09.2023Määras Urmas Kaja — kohas nimega Piilu.
Anneli Kask: Limak mustikavartel.
Vohnja, L-Viru mk. 03.08.26.
Reet Pehka:
Sarvjas süsik (Xylaria hypoxylon) koos limakutega.Viimsi segametsas. 14-10-2026
Mare Tamvelius:
Eestikeelse nimeta Nectriopsis violacea parasiteerib kuivanud kuuse limaseenel ja muudab ta algse kollase värvi sini-lillaks. Kõpu ps segamets.
Gaida Jakson:
Limak kui forellimari 
21.06.25 Valgevälja, kõdupuidul.
Urmas Kaja:
Limak Stemonitis sp.?26.06.2026, Lahemaa, kase lamatüvel.
Urmas Kaja:
Limak, Stemonitis sp.,20.08.2023, Lahemaa.
Gaida Jakson: Paralepa, valdavalt männid, sekka mõni kuusk. Kasvukoht kuuse oksal. 25.08.23
Sven Mäesalu:
Limak Stemonitis (axifera?).Metsaraja ääres kõduneval kasel. 07.06.24 Läti, Valmiera, Vaidava.
Uurijatest peaaegu hüljatud elusolendite rühm on Eestis limakud ehk limaseened.
Sestap puudub ka enamus limakutel eestikeelne nimetus.
Inglise keeles kutsutakse Stemonitist ka: Chocolate tube slime; Tree hair; Pipe cleaner slime.
Segadust tekitab tihtipeale ka sõna LIMASEEN, sest bioloogilises taksonoomias ei asetse limakud seente riigis vaid hoopis protistide rühmas ning sellega seoses on paljud limakud sarnasemad pigem amööbidele, kui seentele.
Nadezda Saar:
Pärnumaa,15.07,2024.
Urmas Kaja:
Limak, Arcyria sp.15.07.2026, Lahemaa, sanglepal.
Urmas Kaja:
Limak Arcyria obvelata,07.06.2024, Lahemaa, kasvab kuivanud sanglepa tüükal.Määras Iryna Yatsiuk.
Urmas Kaja:
Limak Amaurochaete atra,20.05.2026, Lahemaa, männi lamatüvel. Hiljem muutub süsimustaks.
Mare Tamvelius: Keegi süsikulaadne - määras
Tõnu Ploompuu, aitäh!
08.08.26 Abruka metsas kõduneval lehtpuu lamatüvel
Kädi Anneli: Limak, PUUGIPASK F. septica .
Meenikunno.
Nele Laanemäe: Kloogaranna ja Laulasmaa metsades. (Võibolla ka perekonnast Fuligo, aga ilmsesti mitte puugipask F. septica)
Urmas Kaja:
Limak Fuligo sp.?26.06.2026, Lahemaa, männi tüve alusel.
Kirsi Paadik: Internet tuvastas antud roosad pallikesed harilikus hundipiimaks.
Kärt Niggulis:
Täna ürgses segametsas Riisiperes. Limak (Leocarpus fragilis).
Martti Laurson: Kännu peal, sambla sees. Rohuneeme metsas, Viimsis
Tiiu Malken: See on limak, ei ole seen. Fuligo septica, rahvapärase nimetusega puugipask. Soome ja Eesti rahvausundis olid kratid ja puugid, kes käisid talus võid varastamas ja siis minema joostes osa võid samblale pillasid. Lühiajaline olend on ta, varsti muudab kuju ja kaob. Praeguses faaisis nagu munapuder või jogurt, sõrmega katsudes.Teine nimi on tal krati järgi, see on veidi hullem.
Eimar Kull: Limak Arcyria stipata . 21.09. Pärnu
Annali Kask:
Limak13.06.24 Lahemaa. Stemonitis sp.
Jimm Kovalsky: 26.07.2026 Harjumaa
Valge puugipask, Fuligo candida
Sven Pruul:
Meil väheste leidudega valge puugipask (Fuligo candida) 28.05.2025, Järvselja. Teised puugipasad on teist värvi: F. septica ja F. falva kollased, F. rufa punane jne.
Urmas Kaja:
Limak Physarum cinereum?,06.08.2023, Lahemaa, kasvab niidul kasteheinal.
Urmas Kaja:
Limak Ceratiomyxa porioides,, 27.06.2025, Lahemaa.
Imbi Ruber:
8.05.26.Ihaste mets.
Märkus: Seente sekveneerimisel on oluline kuivatada tükike ja toimetada Tartusse määramiseks. Aga...
First things first: valminud eostega limaseened ei vaja reeglina eraldi kuivatamist ja parim mahuti on pappkarp, näiteks tikutoos.
Piltidel on ilmselt Dictydiaethalium plumbeum (halli kestaga) ja Metatrichia sp, võimalik, et Metatrichia vesparium (punane kapilliitsium). Need kaks liiki on hämmastaval kombel sageli suure tõenäosusega isegi palja silmaga määratavad. Üks võimalus on tegelikult ka Brefeldia maxima.
Urmas Kaja:
Limak Reticularia lycoperdon (Enteridium lycoperdon),30.04.2024, Lahemaa, kasvab sanglepa tüükal.
Tänavu üsna varajane ja ühtlasi avab limakute hooaja. Eestikeelset nime veel ei ole, soome keeles silkkityynynen.
Urmas Kaja:
Limak, 09.08.2024, Lahemaa.
Urmas Kaja:
Limak Reticularia lycoperdon,08.05.2024, Lahemaa, sanglepa tüvel.
Urmas Kaja:
Pärlid kõdupuidul, limak Cribraria argillacea?01.08.2024, Lahemaa.
Urmas Kaja:
Limak Reticularia lycoperdon,08.05.2024, Lahemaa, sanglepa tüvel.
Urmas Kaja:
Limak Amaurochaete atra,24.05.2025, Lahemaa, kasvab männil.
Kadi Kiho:
Selline tore ja ilus, seen? 20.08.25 Tartumaal.
Gaida Jakson: Pisema peopesa suurune, (sang)lepal, õrna kihi all nagu šokolaadikreem. Haapsalu, 15.05.25
Reticularia lycoperdon (määras Kädi Anneli)
Peeter Kivisööja: Vahelduseks midagi teistsugust. Kohtasin teda Kehtna vallas männi-kuuse segametsas.
Kädi Anneli:
Lindbladia tubulina, limak - lubatagu esitleda Tartu uut elanikku eelmisest suvest. Et keegi teda kohe ära ei tundnud, tekkis korraks isegi kõditav mõte, et äkki esmaleid Eestis, mille Veiko Kastanje ühes kolleegidega siiski kummutas. Lohutusauhinnaks esimene registreeritud vaatlus, selle ja määramise eest suured tänud, Iryna Yatsiuk ja Irja Saar! Esmakohtumine tekitas veidi mureliku ja nõutu õhkkonna. Ilusal suvisel pärastlõunal hakkasime valmistuma ühissünnipäeva tähistamiseks sõpradega ehk aias grillimiseks. Ja äkki oli keset aialauda mingi musta värvi, poollödi teraline plönn, mida hommikul nagu ei märganud. Tänu Supilinna piiritule elurikkusele oli esimene emotsioon, et mõni selle esindaja on sinna keha kergendanud või mõni kahepaikne, tundmatu kahtlane hiidlimus (hispaania oma koos kohalikega on vanad olijad) vmt üritanud sugu jätkata. Zoonootiliste haiguste pelguses ei kippund seda palja käega puutumagi, abivahendiga togides tundus pehme ja niiske.
Teises järjekorras tuli pähe variant, et võib olla hoopis mõni limak, kuid sellesarnast polnud isegi pildi pealt näinud. (Tänan seenegruppi silmaringi laiendamise eest, see võis päästa meie kangelase elu.)
Igatahes tuli enne külaliste saabumist kuidagi otsustada, mida lauakaunistusega ette võtta (või mitte võtta) ehk kas defineerida ta eluta või elus objektiks.
Kuna esmane veebikonsultatsioon targema inimesega kallutas kaalukaussi limaku poole, otsustasime söömaaega pidada tolle seltskonnas. Oli tekkinud juba huvi lõpuks täpsemalt välja selgitada, kellega tegu.
Jäi üle vaid hoolt kanda, et traumeeritud ei saaks ei külalised ega arvatav limak. Õnneks on meie sõbrad arusaajad ning paljunäinud inimesed, pealegi kursis minu hullusega kõiksugu seenetaoliste eluvormide osas. Kõik mahtusid sõbralikult koos laua äärde ning jäid ellu. Ühe uudishimuliku näpujälje ta siiski külge sai (ilmselt sellest, et oli algul kujuteldamatult pehme) ja see jäi temaga ta lühikese elu lõpuni, mille tegusam osa oli vast neli päeva (pluss paar päeva pensionil). Koos nad vananesid, muutusid üha kõvemaks ning lõpuks lagunesid pruuniks pulbriks. Sellel kujul jõudsid nad ka teadlaste kätte. Nii et vähetuntud liikide leidmiseks (see ta tõesti on, siiski arvatavasti mitte tõeline haruldus) ei pea alati võsas sumpama, vahel piisab aias grillimisest.
Anneli Kask:
Mingi limak või midagi muud?06.10.23 Lääne-Viru maakond.
Katleen Lukin: Jalutas metsas vastu., 25/06/25 Hiiumaa
Rein Kuresoo: Limak, Google leidis, et puugipasa (Fuglio septica) harv lilla vorm. Nigula järve äärest, 11.09.23
Anneli Kask: Limak kuuse lamatüvel.
17.07.24 Arbavere, L-Virumaa.
Gaida Jakson pildistas "eile", järgmisel päeval aga samast piirkonnast. Muutused kiired nagu limakutel ikka? Põnev, kas on sama liik?
Gaida kommenteeris:
Tegin uue postituse kummalisest limakust. Seekord teisest kohast ja teiselt kasvupinnalt. Kommentaari lisan ka eilse pildi. Kui mõlemat leidu võrrelda, on mügarate moodustiste kuju sama, kuid värv erinev ning moodustised väiksemad. 31.10.26 Haapsalu/Uuemõisa lehekõdul
https://eestimaablogi.blogspot.com/2026/10/limakud-eestimaa-seened-grupis.html
