Kas midagi kohutavat? Ei, pärna-pahklest (Eriophyes tiliae). Ei midagi ohtlikku, loomulik osa elust! Kuigi me õmber võib olla palju pisikest, mida me ei tunne.
Samal ajal on ka palju suuri, mille tegijad elu ei mõista. Kontsert, kus taas näitab oma taset meie "helitehnikute gild". Ikka veel ei mõisteta, et oluline on muusika ja hääl, mitte tümakas. Tundide viisi.
Aga mul väike abiline aitas saada Ott Tänaku autogrammi! Super! Edu Otile ja rõõmu ta perele.
Kui mina tegelen ÜT ja mõne muu valdkonnaga, siis tean, et ka metsateemadel on keegi, kes hoiab midagi oma südames.
Saaremaa loodus on tugeva raiesurve all ning linnurahust ei hooli seal ükski metsafirma.
Saaremaa on metsafirmade jaoks nagu pelgupaik, kuhu poetakse peitu, kui mandril läheb jalgealune tuliseks.
Tegin üllatusretke Saaremaale, et metsafirmadele anda edasi sõnum, et ei päästa teid ka Saaremaale peitu pugemine. Tõde on siiski see, et nii kaua kuniks saarlased ise aktsepteerivad vaikides seal toimuvat ja ei astu jõulisi samme oma saare kaitseks, on Saaremaa loodus hukule määratud.
Mind ausalt öeldes hämmastab see, et Saaremaal saavad metsafirmad raiuda nii avalikult, rikkuda seadusi ja tappa linde ning sel aastal pole mulle tulnud ühtainsat vihjet, et seal oleks midagi valesti.
Olin Saaremaal neljapäevast pühapäevani. Sinna jõudes sain esimese tunniga šoki: harvester toodi kohale suure maantee äärde keset päeva, töömeeste maasturid seisavad maantee ääres, nägin kuidas sihti mööda harvester vuras metsa. Kui raiealale kohale jõudsin, oli teine masin juba päev otsa tööd teinud punases metsas ja kedagi ei huvita. Kutsusin sinna Keskkonnaameti kohale ja liikusin majutuse poole edasi. Ainuüksi kahe tunniga leidsin mitmeid raieid otse maantee kõrval linnurahu ajal. Lõpuks helistati Keskkonnaametist ja öeldi, et neil pole kedagi saata ja otsivad nüüd inimest, kes saaks raiet punases metsas peatama saata. Keset tööpäeva pole ühtegi inspektorit? Minu jaoks oli see arusaamatu ja väljendasin oma tohutut pahameelt väga tõsiselt ja vabandan selle pärast nüüd avalikult.
Kokku panin selle ajaga kirja, mis ma Saaremaal olin, 21 JUHTUMIT - see arv on umbes kahe kuu töö mandril. Selge on see, et Saaremaal puudub igasugune riiklik järelevalve, igaüks teeb, mis ta heaks seal arvab.
Üks neist 21 juhtumist oli ka rõõmu pakkuv kuna leidsin uue merikotka pesa. Ilmselt on seal kotkapojad sees, aga ülejäänud 20 juhtumit lihtsalt on katastroof, osad neist on ilmselt JOKK-juhtumid, aga ikkagi teavitasin, et Keskkonnaamet kontrolliks need üle. See on tegelikult üsna julm, mida Keskkonnaameti juhid ja Kliimaministeerium ja meie riigi juhtivad poliitikud on teinud Eestimaa riikliku järelevalvega – see sisuliselt puudub. Metsafirmad mind kardavad nagu tuld, aga Eesti on ühe inimese jaoks liiga suur. Ma saan ennekõike ohjeldada hullemat, aga Saaremaal ma nägin, milline oleks elu mandril, kui ma seda tööd ei teeks.
Kokku olen see aasta leidnud kolm uut merikotka pesa. Ühe on minu abiga leidnud lisaks Keskkonnaamet, et siis neli pesa. Kindlalt tean, et kahes minu leitud pesas on ka kotkapojad sees, mõlemas pesas kasvab kaks tugevat poega.
Kuid Saaremaal kaks juhtumit läks väga hinge. Olen loodushoiu tööd nii kaua teinud, et tekib teatud emotsionaalne kaitse avastatud juhtumite osas, mis aitab läbipõlemist vältida, aga mõni juhtum on lihtsalt oma olemuselt nii julm, et pääseb ikka kaitse müürist läbi. Suure maantee ääres raiuti kogu kinnistu läbi ja töödega oli just lõpetatud, kui selle avastasin. Linnud otsisid oma pesi taga ning pahandasid minu peale ja teisel pool maanteed mängisid lapsed rõõmsalt. See tekitas emotsionaalse tormi minu sees. Kui julm saab olla üks metsafirma, et laste ees hävitatakse linde ja nende peresid? Ala, mis läbi raiutud oli, oli kaetud ka paljude kadakatega ja seal oli jäetud paar tükki kasvama. Kohe ühe otsast leidsin ka värskelt ehitatud pesa, aga see oli juba tühi. Julgen arvata, et varesed rüüstasid pesa.
Teine juhtum, mis väga liigutab, asub Kugalepa külas. Seal on metsa sees looduslik järv, 2,4 ha suurune, millel pole ametlikku nime. On küll registrikood VEE2070620. Selle järve ümber asus küll kitsas, aga väga maagiline mets. Osa sellest maagilisest, ligemale 100 aasta vanusest ja kohati vanemast metsast, kaitses veekaitsevöönd. Ma avastasin selle koha eelmisel aastal ja seal tundsin ennast hästi. Sellel kohal oli oma ürgsus ning Eestimaa loodusele omane vägi ja õrnus – nagu hoiaksid oma kallimat, keda kogu hingest armastad, oma tuksleva südame lähedal. Nüüd sinna naastes vaatas vastu lageraie ookean – kõik viimseni maha raiutud, mis oli ümber järve, kohati ka ebaseaduslikult. Ma ei mõista seda metsameeste julmust ega hakka kunagi ka mõistma.
Kuid juhtumeid oli teisigi. Kui ikka ligemale kilomeetri jagu on pinnasekahjud sellised, et sealt roobaste seest punahirv vaevu välja paistaks, siis tahaks küsida, mis toimub nende inimeste peades, kes nii teevad. Kuna see olukord oli sedavõrd tõsine, käisin kogu kahjustatud maa läbi, et kindel olla, et mõni loomalaps sinna kuhugi kinni pole jäänud.
Metsamehed helistavad ja küsivad, kas võiks ikka natuke raiuda: „Mati, et kui sa nagu lubaks natuke raiuda, siis oleks see ikkagi kompromiss“. Metsamehed - seadus keelab lindude tahtliku hävitamise ja mina kompromisse ei sõlmi lindude elude üle. Mina pole ausa metsamajandamise vastu kunagi olnud, aga kui on tegemist seadustega vastuollu minevate metsatöödega ja elusid hävitava raietööga, siis ei tule mingit kompromissi. Ei saa olla nii, et teil oleks nagu mingi privileeg eirata seadusi ja ühiskonda, kellega koos Eestimaal elate. Loodus pole meie isiklik vara, vaid see on meie ühine rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult, täpselt nagu Eesti riigikeel on eesti keel.
Kahjuks metsafirmad ei järgi tihti seadusi ja paljud ei pea ka lindude hävitamist millekski muuks, kui normaalseks osaks oma tööst ja see on kõik suuresti võimalik tänu sellele, et Keskkonnaameti juhid koos Kliimaministeeriumiga teevad katet just seaduse rikkujatele. Need, kes tahaks seadusi järgida ja teevad seda tõsimeeli, need on visatud üle parda riigijuhtide poolt, sest nemad on ausad ja ausus riigijuhtimise juures tundub üha enam olevat patt.
Minu suhtumine on lihtne: nii kaua kuni Keskkonnaameti juhtkond seadusi ei täida, käibki võitlus üks linnupesa korraga. Kuigi kõige hullem oleks, kui keegi riigiametnike valedele vastu ei hakkaks ja ühiskond usuks, et meil ongi metsas pesitsusrahu. Iga vale ja seadusrikkumine saab ükskord oma karistuse ja ei tasu arvata riigiametnikel, et nemad pääsevad ka puhta nahaga.
Aga kallid saarlased, palun võtke midagi ette oma saare peal toimuvaga, sest nii varsti olete ainult üks nimi kaardil.
Mati Sepp
MTÜ Hoiame Loodust
53936991
mati@hoiameloodust.ee
MTÜ Hoiame Loodust
SEB EE951010220298842222
SWED EE622200221082508590
NB! Kui soovid annetuselt tulumaksu tagasi, siis lisa selgitusse oma isikukood.
Saaremaa on metsafirmade jaoks nagu pelgupaik, kuhu poetakse peitu, kui mandril läheb jalgealune tuliseks.
Tegin üllatusretke Saaremaale, et metsafirmadele anda edasi sõnum, et ei päästa teid ka Saaremaale peitu pugemine. Tõde on siiski see, et nii kaua kuniks saarlased ise aktsepteerivad vaikides seal toimuvat ja ei astu jõulisi samme oma saare kaitseks, on Saaremaa loodus hukule määratud.
Mind ausalt öeldes hämmastab see, et Saaremaal saavad metsafirmad raiuda nii avalikult, rikkuda seadusi ja tappa linde ning sel aastal pole mulle tulnud ühtainsat vihjet, et seal oleks midagi valesti.
Olin Saaremaal neljapäevast pühapäevani. Sinna jõudes sain esimese tunniga šoki: harvester toodi kohale suure maantee äärde keset päeva, töömeeste maasturid seisavad maantee ääres, nägin kuidas sihti mööda harvester vuras metsa. Kui raiealale kohale jõudsin, oli teine masin juba päev otsa tööd teinud punases metsas ja kedagi ei huvita. Kutsusin sinna Keskkonnaameti kohale ja liikusin majutuse poole edasi. Ainuüksi kahe tunniga leidsin mitmeid raieid otse maantee kõrval linnurahu ajal. Lõpuks helistati Keskkonnaametist ja öeldi, et neil pole kedagi saata ja otsivad nüüd inimest, kes saaks raiet punases metsas peatama saata. Keset tööpäeva pole ühtegi inspektorit? Minu jaoks oli see arusaamatu ja väljendasin oma tohutut pahameelt väga tõsiselt ja vabandan selle pärast nüüd avalikult.
Kokku panin selle ajaga kirja, mis ma Saaremaal olin, 21 JUHTUMIT - see arv on umbes kahe kuu töö mandril. Selge on see, et Saaremaal puudub igasugune riiklik järelevalve, igaüks teeb, mis ta heaks seal arvab.
Üks neist 21 juhtumist oli ka rõõmu pakkuv kuna leidsin uue merikotka pesa. Ilmselt on seal kotkapojad sees, aga ülejäänud 20 juhtumit lihtsalt on katastroof, osad neist on ilmselt JOKK-juhtumid, aga ikkagi teavitasin, et Keskkonnaamet kontrolliks need üle. See on tegelikult üsna julm, mida Keskkonnaameti juhid ja Kliimaministeerium ja meie riigi juhtivad poliitikud on teinud Eestimaa riikliku järelevalvega – see sisuliselt puudub. Metsafirmad mind kardavad nagu tuld, aga Eesti on ühe inimese jaoks liiga suur. Ma saan ennekõike ohjeldada hullemat, aga Saaremaal ma nägin, milline oleks elu mandril, kui ma seda tööd ei teeks.
Kokku olen see aasta leidnud kolm uut merikotka pesa. Ühe on minu abiga leidnud lisaks Keskkonnaamet, et siis neli pesa. Kindlalt tean, et kahes minu leitud pesas on ka kotkapojad sees, mõlemas pesas kasvab kaks tugevat poega.
Kuid Saaremaal kaks juhtumit läks väga hinge. Olen loodushoiu tööd nii kaua teinud, et tekib teatud emotsionaalne kaitse avastatud juhtumite osas, mis aitab läbipõlemist vältida, aga mõni juhtum on lihtsalt oma olemuselt nii julm, et pääseb ikka kaitse müürist läbi. Suure maantee ääres raiuti kogu kinnistu läbi ja töödega oli just lõpetatud, kui selle avastasin. Linnud otsisid oma pesi taga ning pahandasid minu peale ja teisel pool maanteed mängisid lapsed rõõmsalt. See tekitas emotsionaalse tormi minu sees. Kui julm saab olla üks metsafirma, et laste ees hävitatakse linde ja nende peresid? Ala, mis läbi raiutud oli, oli kaetud ka paljude kadakatega ja seal oli jäetud paar tükki kasvama. Kohe ühe otsast leidsin ka värskelt ehitatud pesa, aga see oli juba tühi. Julgen arvata, et varesed rüüstasid pesa.
Teine juhtum, mis väga liigutab, asub Kugalepa külas. Seal on metsa sees looduslik järv, 2,4 ha suurune, millel pole ametlikku nime. On küll registrikood VEE2070620. Selle järve ümber asus küll kitsas, aga väga maagiline mets. Osa sellest maagilisest, ligemale 100 aasta vanusest ja kohati vanemast metsast, kaitses veekaitsevöönd. Ma avastasin selle koha eelmisel aastal ja seal tundsin ennast hästi. Sellel kohal oli oma ürgsus ning Eestimaa loodusele omane vägi ja õrnus – nagu hoiaksid oma kallimat, keda kogu hingest armastad, oma tuksleva südame lähedal. Nüüd sinna naastes vaatas vastu lageraie ookean – kõik viimseni maha raiutud, mis oli ümber järve, kohati ka ebaseaduslikult. Ma ei mõista seda metsameeste julmust ega hakka kunagi ka mõistma.
Kuid juhtumeid oli teisigi. Kui ikka ligemale kilomeetri jagu on pinnasekahjud sellised, et sealt roobaste seest punahirv vaevu välja paistaks, siis tahaks küsida, mis toimub nende inimeste peades, kes nii teevad. Kuna see olukord oli sedavõrd tõsine, käisin kogu kahjustatud maa läbi, et kindel olla, et mõni loomalaps sinna kuhugi kinni pole jäänud.
Metsamehed helistavad ja küsivad, kas võiks ikka natuke raiuda: „Mati, et kui sa nagu lubaks natuke raiuda, siis oleks see ikkagi kompromiss“. Metsamehed - seadus keelab lindude tahtliku hävitamise ja mina kompromisse ei sõlmi lindude elude üle. Mina pole ausa metsamajandamise vastu kunagi olnud, aga kui on tegemist seadustega vastuollu minevate metsatöödega ja elusid hävitava raietööga, siis ei tule mingit kompromissi. Ei saa olla nii, et teil oleks nagu mingi privileeg eirata seadusi ja ühiskonda, kellega koos Eestimaal elate. Loodus pole meie isiklik vara, vaid see on meie ühine rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult, täpselt nagu Eesti riigikeel on eesti keel.
Kahjuks metsafirmad ei järgi tihti seadusi ja paljud ei pea ka lindude hävitamist millekski muuks, kui normaalseks osaks oma tööst ja see on kõik suuresti võimalik tänu sellele, et Keskkonnaameti juhid koos Kliimaministeeriumiga teevad katet just seaduse rikkujatele. Need, kes tahaks seadusi järgida ja teevad seda tõsimeeli, need on visatud üle parda riigijuhtide poolt, sest nemad on ausad ja ausus riigijuhtimise juures tundub üha enam olevat patt.
Minu suhtumine on lihtne: nii kaua kuni Keskkonnaameti juhtkond seadusi ei täida, käibki võitlus üks linnupesa korraga. Kuigi kõige hullem oleks, kui keegi riigiametnike valedele vastu ei hakkaks ja ühiskond usuks, et meil ongi metsas pesitsusrahu. Iga vale ja seadusrikkumine saab ükskord oma karistuse ja ei tasu arvata riigiametnikel, et nemad pääsevad ka puhta nahaga.
Aga kallid saarlased, palun võtke midagi ette oma saare peal toimuvaga, sest nii varsti olete ainult üks nimi kaardil.
Mati Sepp
MTÜ Hoiame Loodust
53936991
mati@hoiameloodust.ee
MTÜ Hoiame Loodust
SEB EE951010220298842222
SWED EE622200221082508590
NB! Kui soovid annetuselt tulumaksu tagasi, siis lisa selgitusse oma isikukood.
