Ma ei tea, kuivõrd see kedagi floorahuvilistest aitab, aga et FB gruppide albumid on keerukad, ka nende leidmine, siis siit saab nimele klikates otse albumisse vastava taime juurde. Kommentaarides rohkem infot ja loomulikult saab igaüks teist lisada sinna alla pilte ja infot. Ja muidugi eriline tänu on siin kohal paslik öelda kõikidele grupi liikmetele.
Üldiselt püüan järgida liiginimedes (perekond) meie tähestikku rukkilille aga paigutan esimeseks. Teadagi miks.
RUKKILILL (Centaurea cyanus)Album KORVÕIELISED sugukondhärja pead, rukkisinine, rüälill, sinilillRukkilill valiti Eesti rahvuslilleks aastal 1968. Rukkilille kasuks rääkisid lai tuntus ja armastatus rahva hulgas, teda on läbi aegade hästi tundnud kõikide Eesti piirkondade elanikud. Tuntuks on rukkilill saanud seetõttu, et kasvab inimese lähedal, peamiselt taliviljapõldudel. See võib tunduda imelik, kuid meie rahvuslille ei ole vale arvata umbrohtude hulka. Umbrohuna talirukkis ja talinisus on ta lastele rõõmuks ja põllumeestele nuhtluseks. Lapsed punuvad temast koos härjasilmadega kauneid pärgi ja toovad tuppa vaasi, põllumeestele meeldiks ehk rohkem, kui viljapõllul umbrohte vähem olekMiks rukkilill kui umbrohi põldudelt ära ei kao? Seepärast, et rukkilille eluviisid on aastatuhandete jooksul muutunud väga sarnaseks tema kaaslase rukki või talinisu omadega. Kõigepealt valmib enamik rukkilille seemneid koos rukki seemnetega. Vilja koristades satuvad viljaterade hulka ka sarnase kujuga rukkilille seemned. Tõsi, rukkilille seemnetel on kahvatupruunid lendkarvad ja nii võivad need levida ka tuule, loomade ja vee abil. Üks olulisemaid sarnasusi rukkilille ja rukki eluringis on see, et mõlema liigi seemned idanevad sügisel ja elavad talve üle noorte taimede või idanditena. Seega võib rukkilille pidada kaheaastaseks: esimesel aastal kasvavad augustis või septembris idanenud seemnetest noored taimed, kes teisel aastal kasvatavad kõrge harunenud varre, millel puhkevad õied.Olgu rukkilill siis umbrohi või mitte, igal juhul on ta viljapõldude kõige kaunim lill. Rahustavalt ja muremõtteid peletavalt mõjuvad tema taevassinised mõne sentimeetrilise läbimõõduga õisikud. Nimelt õisikud, sest rukkilill kuulub korvõieliste hulka ja seega on tema õied koondunud korvõisikusse. Kuid rukkilille korvõisikud erinevad enamike teiste korvõieliste õisikutest. Erinevus on selles, et rukkilille õisikute serval olevad äärisõied on lehtrikujulised. Huvitav on ka see, et äärisõied on üksnes mesilaste ligimeelitamiseks, neis ei arene seemneid. Mesilastele pakuvad rukkilille õied rikkalikult mesimagusat nektarit. Õisiku keskel asuvad viljakad putkõied, milles arenevad seemnedPeale selle, et rukkilill kaunistab põlde, on paljud tema vormid leidnud kasvatamist aedades. Nii võime vahel kohata isegi roosa- või valgeõielist rukkilille. Muide, värvuse muutust võib märgata ka vananevates rukkilille õites: need muutuvad rohkem lillakaks.Rukkilill pakub muudki peale ilu ja mee. Tema erksavärvilistest õitest saadakse sinist värvi. Ta on tuntud ravimtaimena. Ravimina kogutakse siniseid kroonlehti. Need tuleb õhukese kihina varjulises kohas kiiresti kuivatada. Kiiresti seepärast, et sinised õied kipuvad muidu mustaks ja väärtusetuks muutuma. Rukkilille õitest saab hea kompressi väsinud või põletikulistele silmadele. Rukkilille õisi pannakse vahel ravimtee sisse lihtsalt selleks, et tee välimus ilusamaks muuta.https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/rukkilill.htm12.07.14, Tartumaa, põllul.F: Irene Volk
SARIK-HUNDITUBAKAS Hieracium umbellatumIseloomulikud tunnused: Varrelehed aheneva alusega, enamasti rullunud servaga. Üldkatise lehed tipul tagasi käändunud, mustjasrohelised, paljad või lühikeste karvadega. Taimed mitmeti karvastunud, karedatest lihtkarvadest pikkade villkarvadeni. Õied kollased, korvõisikud koondunud liitõisikusse. Kõrgus 10-140 cm.
Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Kuivadel kasvukohtadel, kaldavõsastikes, söötidel, metsaservadel. Tavaline. Õitseb juulist septembrini.
F: Aavo Omann.
Tartumaa, Kurepalu 30.07.2014
JÄNESESALAT (Mycelis muralis) Jänesesalat on varjukate metsade taim. Peamiselt kasvab ta hämarates kuusikutes või kuuse-segametsades. Jänesesalat kuulub korvõieliste sugukonda. Õisikud on väikesed, vaid umbes sentimeetrise läbimõõduga, kuid nende erkkollane värvus hakkab hämaras kasvukohas silma juba kaugelt. Jänesesalati õied on enam-vähem sama värvi, mis on võilillel. Nii jänesesalatil kui ka võilillel on kõik õied keelõied. Keelõied on sellised, millel on pikk keeletaoline kroon. Enamikest korvõielistest erineb aga jänesesalat selle poolest, et tema õisikud koosnevad väga vähestest õitest. Jänesesalati õisikutes on vaid viis kollast õit – nii vähe pole neid ühelgi teisel meie korvõielisel.
Jänesesalatile on iseloomulik õrn välimus, mille loovad peened harulised varred ja eriti õhukesed lehed. Kes teab, kas Eestis teist nii õhukeste ja suurte lehtedega taime kasvabki! Võib ainult imestada, kuidas enam kui paarikümne sentimeetri pikkused ja ligi kümne sentimeetri laiused lehed nii õhukesed saavad olla, ilma et murduksid.
Ainus taim, kellega jänesesalat võib segamini minna, on linnukapsas. Sarnased on juba nende nimed ja nii võivad nad tihti ka siis segi minna, kui teate nende eristamiseks vajalikke tunnuseid. Jänesesalati korvõisikus on ainult viis õit, aga linnukapsal on neid kaheksa kuni viisteist. Lisaks sellele on jänesesalati lehtede alumine külg sageli lillakas või sinakasroheline, linnukapsal aga olulist värvierinevust lehe üla- ja alakülje värvuse vahel ei märka. Kui leiate taime suve teisel poolel, siis on tõenäoline, et nii linnukapsal kui ka jänesesalatil on valmis viljad: seemnised. Tähtis erinevus on neilgi. Nimelt jänesesalati seemnistel on ilusad lendkarvad, kuid linnukapsal neid pole. Kasvukoht on linnukapsal samasugune kui jänesesalatil: varjukad niiskema pinnasega metsad.
https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/janesesalat.htm
Jänesesalat (Mycelis muralis), 31.07.14 Kohila vald, Raplamaa
F: Irene Volk
Rahvasuus:
kiisukäpad, salakoirohi, kooljavearohi, kõõmaheinad
Olete võib-olla koolitunnist kuulnud, et kassikäpp on kahekojaline, ja taolisi rohttaimi ei ole Eestis palju. Aga mida kahekojalisus tähendab? Kahekojaline on selline taimeliik, kellel on emasõied ühel, isasõied teisel taimel, teisisõnu, kellel on nii emas- kui isastaimed, teisisõnu, kelle emas- ja isasõied “elavad” erinevas “kojas”. Seega ei saa üksi kasvavatel kahekojalistel taimedel seemned kunagi valmida. Nii kasvavadki kassikäpad sageli hulganisti koos, emastaimed ja isastaimed lähestikku. Kassikäpad asustavad tavaliselt kõige kuivemad kohad männimetsades, metsateedel ja lagendikel, harvem võib neid kohata niidul. Oma kehva pinnasega kasvukohas moodustab kassikäpp terve suure "koloonia". Nii on sageli kogu maa kassikäppadega kaetud.
Et kassikäpp saaks tiheda muruvaiba moodustada, selleks on tal hästi arenenud vegetatiivne paljunemine, paljunemine, mis ei vaja seemneid. Kassikäpa maa-alustest roomavatest vartest kasvavad välja võsundid, mis võivad soodsates tingimustes juurduda ja anda alguse uuele taimele. Noored taimed kasvatavad vaid juurmise lehekodariku ja nii tekibki tihe “kassikäpamuru”. Õitsema hakkavad vanemad taimed. Siis kerkib päikse poole paarikümne sentimeetri kõrgune vars, mis on kaetud kitsaste viltkarvaste lehtedega. Ka juurmised kodarikulehed on noorena mõlemalt küljelt valgeviltjad, hiljem vaid alumiselt küljelt.
Eriti huvitavad on kassikäpa õied, õigupoolest õisikud. Kassikäpal, nagu kõigil korvõieliste sugukonda kuuluvatel taimedel, on korvõisikud. Korvõisikud koosnevad paljudest väikestest putkõitest ja üldkatise lehtedest. (Üldkatise lehed ümbritsevad korvõisikuid ja neid tasub korvõielistega lähemalt tutvuvatel taimesõpradel tähele panna, sest viimaste kuju ja iseärasuste järgi määratakse sageli liike.) Ühe varre tipus on kassikäpal tavaliselt neli kuni kümme õisikut. Panna tähele, et kassikäpa puhul on õite liitumine õisikusse eriti tähelepanuväärne, sest korvõisikud, mis ise koosnevad paljudest väikestest õitest, on omakorda ühinenud. Taoliselt mitmekordselt ühinenud õied moodustavadki väga pehme välimusega liitõisiku, mille järgi on taimele nimi antud - kassikäpp.
Osadel kassikäpa taimedel on vaid emasõitest koosnevad õisikud, teistel seevastu mitte isasõitest, vaid mõlemasugulistest õitest koosnevad õisikud. Siiski toimivad mõlemasoolised õie isasõitena, sest emakas on neis viljatu ja seemned ei arene. Kes mais või juunis õitsevaid kassikäppi näinud, teab, et osa kassikäppasid on valgete õisikutega, osa aga roosad või päris tumepunased. Värvi järgi saab öelda, millised on emastaimed, millised mõlemasugulised. Mõlemasoolised õied on kassikäpal alati valged, emasõied aga enamasti roosades või punastes toonides.
Selline ilus taim sobib loomulikult hästi iluaedadesse, näiteks kiviktaimlasse või kuiva liivase koha katmiseks. Kuid kassikäppa on ka rahva seas ravimtaimeks peetud. Temast on abi saadud nii maopõletiku kui kõhulahtisuse korral, samuti paisete ja isegi lihtsa köha puhul.
https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kassikap.htm
10.06.2015. Nõmme
F: Marika Lillepuu
Harilik katkujuur ei ole laia levikuga, aga ta muudavad silmatorkavaks purpurpunakad liitõisikud ja punaka varjundiga paistab ka õisiku vars.
Milline võiks olla taimele sobiv kasvukoht?
Harilik katkujuur eelistab toitainete rikast, savikat ja niisket kasvukohta: veekogude kaldaalasid, kraavi- või tiigipervi, aga taim on jõudnud ka mererannikule. Sobivaid kasvukohti leidub veel vanade parkide niiskemates osades.
Katkujuur on „tulnukas“ meie looduses ja tema kodumaaks on kauge Uus-Meremaa. Taime levikule aitasid kaasa keskaegsete kloostrite ravimtaimeaiad kus katkujuurt kasvatati, et taime lehtedest ja risoomidest valmistatud tõmmistega põetada katku- ja langetõbiseid.
https://www.looduskalender.ee/n/node/7566
Tallinn, Rocca Al Mare keskuse taga oja ääres
18.04.26. F: Neeme Sihv.
HARILIK KEELIKUROHI (Carlina vulgaris) Iseloomulikud tunnused: Paljas või võrkkarvane ogaline taim, üldilmelt meenutab ohakat. Lehed süstjad kuni munajad. Õisikud kuldkollased, õlgjad. Kõrgus 10-80 cm.
Levik ja ökoloogia: Kaheaastane. Loodudel, kuivades hõredates metsades, lubjarikkal pinnasel. Paiguti. Õitseb juulis, augustis.
https://eseis.ut.ee/efloora/Eesti/species/1334.html
august 2015. Muhus
F: Leili Valdmets.
HARILIK KULDVITS (Solidago virgaurea) arnikas, meestepuna, Püha Peetruse kepp, venindhaigerohi, voolme rohi
Harilik kuldvits on tavaline metsalagendike, teeservade ja niitude asukas. Seega kasvab kuldvits just sellistes kohtades, kus ta sageli inimese teele ette jääb. Nii ei ole see kaunis tuhandete kuldkollaste õitega taim ka vanadele eestlastele märkamatuks jäänud. Nende tähelepanekutest räägivad väga ilmekalt mitmed huvitavad rahvapärased nimed. Näiteks “Püha Peetruse kepp”, metsjorjen ja kullakälid. Kuid enamik kuldvitsa nimedest viitavad siiski tema raviomadustele. Huvitav on see, et kuldvitsa on ühes piirkonnas kutsutud naestepunaks, teisal meestepunaks. Kuna naistepuna on hoopis üks teine taim, siis võiks meestepuna sobilikum olla.
Seda, et kuldvitsaga saab mitmeid valusid kõrvaldada, näitavad nimetused umbvalurohi, venindhaigerohi ja voolme rohi. Peale tugeva valuvastase toime on kuldvitsal ka põletikuvastane vägi. Teena aitab kuldvits soole-, neeru- ja kuseteede põletike vastu. Kuldvitsa on nimetatud ka arnikaks. Millest selline nimi? Arnika on tuntud ravimtaim, kes Eestis looduslikult ei kasva, küll aga harva ilupeenardel, kloostri või apteekri aias. Kuldvitsa õisikud on arnika korvõisikute sarnased, ainult palju väiksemad.
Kuldvits on korvõieline, kelle imepisikesed õied on koondunud väikesteks korvõisikuteks. Ühe õisiku läbimõõt on kuldvitsal kuni poolteist sentimeetrit. Õit meenutab see väike õisik seepärast, et tema serval on pikad keelõied, keskel aga lühikesed putkõied. Väikesed õisikud on omakorda liitunud kümnete ja sadade kaupa suureks liitõisikuks. Nii tulebki ühe taime kohta tuhandeid imepisikesi õisi. Kuna iga õis sisaldab rikkalikult nektarit, siis peetaksegi kuldvitsa heaks meetaimeks.
Hariliku kuldvitsa õitest võib saada kollast värvainet, millega riiet värvida. Kuldvitsa lehti on rasketel aegadel kasutatud tee aseainena. Kuldvits sobib isegi lõikelilleks ja hekitaimeks. Kuldvitsa korjates ja kasutades on oluline teda mitte segi ajada mürgise ristirohuga, nende erinevus seisneb selles, et kuldvitsa alumised lehed on munajad, aga ristirohul lõhistunud.
Iluaianduses on harilikul kuldvitsal aga ka üks suurekasvuline sugulane, kellel on palju suuremad liitõisikud, kuid veelgi väiksemad korvõisikud. See on võõrliik kanada kuldvits: kõrge kollakasroheline taim suurte kollaste õisikutega, kes kasvab metsistunult vanades taluaedades, sagedamini aga teeservadel ja jäätmaadel. Kanada kuldvits metsistub kergesti ning asub välja tõrjuma kohalikke looduslikke liike.
https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kuldvits.htm
Aavo Omanni foto
Harilik kuldvits Solidago virgaurea
Tartumaal Kurepalus 30.07.2014
karuohtja, okaline ohakas, orjaohakas, mets-põdraohakas.
Kähara karuohaka lähimad sugulased on teised karuohakad, mitte kõik ohakad nagu enamasti arvatakse. Tavaliselt ei osata karuohakaid ohakatest eristada, kuigi tegemist on liikidega kahest erinevast perekonnast. Arvatavasti pole eristamiseks nähtud vajadust, sest suurt kasu pole ühtedest ega teistest. Ühed umbrohud kõik! Parim, mis inimene nendest saada võib, on mesi. Selles osas on kähar karuohakas üks tublimaid, sest tema õites on nektarit küllalt palju. Kui taimede eristamiseks vajadust ei ole, pole vanarahvas neile ka erinevaid nimesid mõeldud. Nii on läbi aegade kõiki ohakataolisi taimi ühtviisi kutsutud. Karuohakaks nimetati sageli kõige torkivamaid ohakaid. Nii võis karuohaka nime saada ka mõni ohaka perekonna liige, sest torkivaid taimi on nii ohakate kui karuohakate hulgas. Tõsi küll, päris karuohakad ise on ka torkivad taimed.
Mis on siis karuohakate ja ohakate erinevus? Ega vahe teab mis suur oleg....
https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kahkaruoh.htm
Tartus 11.07.23
F: Ülle Jõgar.
uhakas, raudohakas, karuohakad, harilik ohakas
Põldohakas on kõige tavalisem ja kõige muutlikuma välimusega ohakaliik. Mis siis taime juures muutuda võib? Peaaegu kõik: lehtede ning kogu taime kuju ja suurus, varre ja lehtede ogalisus ning ogade välimus, õite värvus ja kogu taime karvasus. Nii võib eriilmelistest põldohakataimedest terve näituse kokku panna ja siis mõni loodusesõber uurima kutsuda. Ilmselt jaotaks ta näituse taimed kolme-nelja eri liigi vahel.
Põldohaka välimus sõltub eelkõige kasvukohast. Ta võib kasvada kehvades tingimustes, kuid eelistab siiski värsket ja viljakat mulda, et jõuaks kasvatada suure ja tugeva varre ning arvukalt mahlaseid lehti. Üks kasvukoha nõue on aga põldohakal alati olemas. See on savinõudlus. Ta armastab nii väga savikat pinnast, et sageli võib tema järgi ära ütelda, kas muld on antud kohas savikas või mitte.
Võrreldes teiste ohakatega on põldohakas üpris vähe torkiv ja küllaltki pehmete lehtedega. Ta lehed pole jäigad ja ogad ise on põldohakal üpris lühikesed ja pehmed. Seejuures on näiteks mererannas kasvavatel taimedel ogasid palju rohkem, neil on sageli isegi vars ogaliste tiibadega. Põlluumbrohuna heal mullal kasvavatel taimedel tavaliselt varrel ogasid pole. Selline muutlikkus on seletatav taime vajadustega. Mererannal on põldohakal raske kasvada. Nii peab kindlasti iga taim, kes kasvama on suutnud minna, ka oma seemned valmis saama. Viljakal põllumullal on aga ohakataimedel lihtne idaneda ja pole mingi õnnetus, kui mõni taim välja kisutakse või ära süüakse. Niisiis peab mereranna põldohakas end rohkem kaitsma. Ja nii ta kasvabki hästi ogaliseks, et loomad teda süüa ei tahaks ja inimene kätte ei võtaks.
Või seletada sama nähtust - miks kasvavad mererannal ja põllul nii erineva väljanägemisega põldoh.....
https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pohakas.htm
20.08.21 Tartu lähedal
F: Ülle Jõgar
Iseloomulikud tunnused: Vars katkendlikult ogatiivuline. Lehed pealt tihedalt ogajate harjastega. Õisikud 5-6 cm läbimõõdus, üksikult või mõnekaupa. Kõrgus 30-120 cm.
Levik ja ökoloogia: Kaheaastane. Karjamaadel, raiesmikel, metsaservades, mererannal, kraavikallastel, prahipaikades, hoonete ümbruses. Tavaline. Õitseb juulist septembrini.
Klõpsa siin, et näha selle liigi Eesti levikukaarti (Eesti taimede levikuatlas, 2005)
https://eseis.ut.ee/efloora/Ala/species/1319.html
august 2015. Muhus
F: Leili Valdmets
VARRETU OHAKAS (Cirsium acaule)Iseloomulikud tunnused: Vars madal, alla 30 cm kõrge, ühe õisikuga. Lehed pealt paljad, alt käharakarvased. Õied purpursed, õisik 3,5-6 cm läbimõõdus. Kõrgus 5-30 cm.
Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Loopealsetel, puisniitudel, teeservadel, mererannal. Lubjalembene. Lääne-Eestis tavaline, mujal harva. Õitseb juulist septembrini.
https://eseis.ut.ee/efloora/Eesti/species/3120.html
19.08.2016. Muhus
F: Leili Valdmets
PAJUVAAK (Inula salicina)arnikad, ingverid, pajuheinad, alant, vägihein
Pajuvaak on suurte õisikutega niidutaim. Kuid ta kasvab ka metsaservadel ja võsastikes, tihti võib teda kohata rannikul. Õigupoolest võib pajuvaaki kohata vägagi erinevates kooslustes, aga väga märgi kohti ta ei armasta. Pajuvaak on nime saanud lehtede kuju järgi. Need on sarnased pajude sageli kitsastele teravatipulistele lehtedele. Pajuvaagi silmatorkavate (lehepinnast erinevat värvi) roodudega lehed on sageli iseloomulikult kaardunud.
Õisikud on kõigil vaakidel enam-vähem ühesugused: serval pikad keelõied ja keskel lühikesed putkõied - vaagid kuuluvad korvõieliste hulka, kelle paljudest väikestest õitest koosnevad õisikud meenutavad ühte suurt õit. Vaakide kõik õied on kuldkollased ja seega kogu õisik ühte värvi nagu näiteks kollasel karikakral. Kuna pajuvaagi korvõisikud meenutavad väga mägiarnika omasid, siis kutsutakse teda rahvasuus ka arnikaks. Kuna arnika on Lõuna-Euroopast pärit tuntud ravimtaim, siis on samadel eesmärkidel, paraku väikese eduga, püütud kasutada ka pajuvaaki. Praegu teda meditsiinis ei kasutata.
Rääkisime vaakidest, järelikult kuulub perekonda rohkem liike kui üks. Eestis kasvavad looduslikult kaks liiki: pajuvaak ja oluliselt haruldasem inglise vaak. Kaugelt vaadates polegi neil lihtne vahet teha. Inglise vaak on üleni pehmete siidjate karvadega kaetud ja lehed on pehmemad, pajuvaak on enamasti paljas või ainult väheste karvadega ja lehed on jäigemad. Inglise vaak on Eestis vähem levinud ning kasvab peamiselt Peipsi ja Võrtsjärve rannikul. Pajuvaak on kõikjal tavaline.
Hoopis suurekasvulisemaid vaake kasvatatakse aedades. Neist kõige tavalisem on ka ravimtaimena tuntud aedvaak. Miks esmapilgul vägagi erineva väljanägemisega pajuvaak ja aedvaak ühte perekonda kuuluvad? Uurige õisikuid! Ennekõike üldkatise lehti, mis on korvõieliste määramisel olulised. Veendute, et need on kõikidel vaakidel vägagi sarnased.
https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pajuvaak.htm
17.07.14 Saaremaa, Orissaare vald
Rahvasuus:
lesesõlg
Kõik tunnevad aedades kasvavaid aialilli astreid. Neid võib leida nii suurte kui väikeste õitega. Nagu korvõielistel ikka, räägitakse astrite õitele mõeldes õigupoolest korvõisikust. Astritel koosneb see õisiku serva koondunud keelõitest ja putkõitest nende keskel (kultuursortide putkõied on sordiaretuse käigus sageli asendunud keelõiega). Astrite keelõites on vaid emakas, tolmukad on taandarenenud ja kaotanud tolmuterade tootmise võime. Putkõites on nii toimivad tolmukad kui emakad: selliste õite kohta öeldakse, et need on mõlemasugulised.
Madalakasvuliste ja suureõieliste - õigupoolest siis ikka suureõisikuliste - astrite kõrval võib aiaservades sageli kohata ka kuni rinnakõrguseid, kümnete väikeste lillakate õisikutega astreid. Sellised mitmeaastased ja tugevad taimed metsistuvad kergesti ja kasvavad ka aedniku abita, levides iseseisvalt tee- ja metsaservadesse. Just neile pisut sarnane astriliik kasvab meil ka looduses ja on pärismaine, see tähendab, on Eesti taimekooslustesse levinud inimese abita. Paljudele Ida- või Lõuna-Eesti inimestele võib tulla üllatusena: mis aster see nüüd looduses kasvab, aster ju aialill! Eestis kasvab looduslikult randaster, keda leidub vaid rannikul. Sisemaa inimesed ei saagi teda kodu juures näha. Sagedamini kasvab randaster Eesti lääneosas, nii mandril kui saartel.
Randaster oleks võib-olla ilus ka aeda kasvama tooduna, kuid see plaan läheb enamasti luhta. Ebaõnnestumise põhjuseks on selle taime üks eriline nõudmine: ta kasvab ainult soolasest veest läbiimbunud pinnasel. Mererannikul võib teda vahel isegi päris vees kasvamas näha.
Randaster oleks võib-olla ilus ka aeda kasvama tooduna, kuid see plaan läheb enamasti luhta. Ebaõnnestumise põhjuseks on selle taime eriline nõudmine: ta kasvab ainult soolasest veest läbiimbunud pinnal. Rannikul võib teda vahel isegi päris vees kasvamas näha. Kui aias kasvavate astrite õisikud on sageli rohkem kui kümnesentimeetrise läbimõõduga, siis randastril vaid paar-kolm sentmeetrit. Randastri õisikute serval on vaid üks ring helelillasid keelõisi. Korvõisiku keskel olevad putkõied on randastril alati kollased. Võrreldes aias kasvavate astritega on teistsugused ka randastri lehed. Kui olete rannaniidul jalutamas käinud, olete võib-olla märganud, et seal on enamik taimi paksude, lihakate lehtedega. Näiteks rand-teeleht, rannikas, rand-õisluht - kõik nimetatud kasvavad sageli koos randastriga. Kujult on ka randastri lehed kitsamad ja paksemad kui aedades kasvavatel astritel. Randaster levib valgete lendkarvadega varustatud seemnistega.
https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/randaster.htm
09.07.2014 Purekkari neemel
F: Aavo Omann
raudreiarohi, verihain, köharohi, koeraköömen
Harilikul raudrohul on kitsad, mitmel korral jagunenud veidi hallikasrohelised lehed ja suured valged liitõisikud. Raudrohi on korvõieline ja seega ei koosne liitõisik mitte õitest vaid korvõisikutest. Iga väike korvõisik sisaldab tavaliselt nelja-viit valget keelõit ja kuni paarikümmet kollakat või määrdunudvalget putkõit. Keelõites on vaid emakad, need on ühesugulised emasõied. Putkõites on nii emakad kui tolmukad ehk õis on mõlemasuguline.
Harilikul raudrohul on meie looduses kaks sugulast: võsa- ja ida-raudrohi. Mõlemad on sarnased taimed, kes kasvavad niiskemates ja varjulisemates kasvukohtades kui harilik raudrohi. Peale selle on neil mõnevõrra suuremad õied, mille pärast sobivad harilikust paremini lillepeenrale, kuid ka harilikku raudrohtu saab kuivade peenarte, näiteks kiviktaimlate koosseisus kasvatada. Kui taimed noorelt tagasi lõigata, siis saab neist tiheda muru kuivadesse ja kivistesse kasvukohtadesse. Hariliku raudrohu kasutusvõimalused on arvukad ja nendest alljärgnevas pikemalt.
Kes raudrohu on kätte võtnud, on kindlasti tundnud iseloomulikku veidi vänget “raudrohulõhna”. See lõhn tekib peamiselt eeterlikust õlist. Kuid raudrohus on veel palju teisigi väärtuslikke aineid, näiteks C-vitamiini. Kõik need ained kokku teevad aga raudrohust tänuväärse ravimtaime, kelle kõrget hinda teati juba antiikaja Kreekas ja Roomas. Läbi aegade on olnud raudrohu tähtsaimaks tööks verejooksude peatamine. Nii võis näiteks teha raudrohust tee ja seda sisse juues jäid peagi seisma enam-vähem kõik sisemised verejooksud. Kuid temast leiti abi ka lihtsa ninaverejooksu korral. Väga lihtne oli aga peatada mõni väline verejooks. Seda võib igaüks isegi teha. Kui olete kergelt vigastada saanud, siis otsige üles puhas raudrohutaim, muljuge tema leht mahlakaks ja asetage haavale. Raudrohu mahl soodustab vere hüübimist ja verejooks jääbki peagi seisma.
Rahvameditsiinis on raudrohtu palju joodud ka köhateena. Ta teeb kinnise köha varsti lahtiseks ja lõpuks kaob seegi. Peale haavade ja köha ravimise on aga raudrohul veel hulganisti teeneid pakkuda. Olgu siinkohal neist osa ära mainitud: vähendab valusid pea-, kukla- ja seljapiirkonnas, korrastab seedetegevust, neerude tööd, vereringet ja südametegevust, samuti menstruatsioonitsükleid. Raudrohi kuulub ka näiteks söögiisu tekitava tee koostisse. Raudrohutee valmistamiseks tuleks võtta umbes üks teelusikatäis peenestatud ürti klaasi keeva vee kohta. Segu tõmmaku viis minutit. Seejärel juuakse lonkshaaval päeva jooksul. Lisaks teele võib raudrohust teha ka vanni.
Raudrohi nii väärtuslik taim, et peaks alati käepärast olema. Tee on küll mõru, kuid mõningane ebamugavus saab kuhjaga tasutud. Siiski ei tohi raudrohuteed, nagu ka teisi tugevatoimelisi raviteesid, pidevalt juua. Päevas ei tohiks juua üle ühe klaasi ja paari nädala tagant peaks pikema vahe pidama.
https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/rrohi.htm
19.06.16
Tallinn
F: Kadi Kadak
Iseloomulikud tunnused: Lehed terved, lõhestumata, rootsutud, lühikarvased, punktisarnaste näärmetega, hallikasrohelised. Keelõisi umbes 8, valged. Õisikute läbimõõt 0,6-1,2 cm. Kõrgus 40-100 cm.
Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Soistel niitudel, veekogude kallastel. Paiguti, peamiselt Ida- ja Kagu-Eestis. Õitseb juulis, augustis.
29.07.2015 Lohusuu
Jõgevamaa
F: Ülle Jõgar
VÕSA-RAUDROHI (Achillea ptarmica)Iseloomulikud tunnused: Lehed terved, lõhestumata, rootsutud, tumerohelised. Alumised lehed alati näärmeteta, ülemised hajusalt või tihedamalt karvased, näärmelised. Keelõisi 8-14, valged. Õisikute läbimõõt 1,3-1,7 cm. Kõrgus 30-80 cm.
Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Kaldavõsastikes, kraavikallastel, ka ilutaimena aedades. Paiguti, Lääne-Eestis sagedam. Õitseb juulis, augustis.
Klõpsa siin, et näha selle liigi Eesti levikukaarti (Eesti taimede levikuatlas, 2005)
https://eseis.ut.ee/efloora/Eesti/species/3054.html
F: Uku Praks.
HARILIK RISTIROHI (Senecio vulgaris)Iseloomulikud tunnused: Lehed peaaegu paljad, sopilis-sulglõhised. Õied kollased, õisikud keelõiteta. Üldkatise sisemised lehed mustatipulised. Kõrgus 15-45 cm.
Levik ja ökoloogia: Ühe- või kaheaastane. Aedades ja põldudel umbrohuna, teeservadel, prahipaikadel, mererannas. Sage. Õitseb juunist septembrini.
https://eseis.ut.ee/efloora/Sihva/species/1282.html
08.09.25 Tallinnas
F: Ülle Jõgar
KEVAD-RISTIROHI (Senecio vernalis)Kevad-ristirohi (Senecio vernalis) on korvõieliste sugukonda ristirohu perekonda kuuluv rohttaimeliik.
Ühe- või kaheaastane rohttaim, kel varrelehed on sulglõhised või sopilise servaga, alguses võrkvillased, ent hiljem paljad. Keelõied on silmapaistvad, kuldkollased. Õitseb mais-juunis, harva teist korda sügisel.
Üldlevilalt on Eurosiberi areaaliga, Eestis tulnukana. Esmaleid pärineb 1910. aastal Võru ümbrusest. Praeguseks teada uue taimede levikuatlase 11 ruudust. Kasvab peamiselt raudteedel ja jäätmaadel, ka raiesmikel ja teeservadel. [1]
Liik on kantud Eesti punasesse raamatusse kategoorias "mittehinnatav", sest tegemist on võõrliigiga.[2]
https://et.wikipedia.org/wiki/Kevad-ristirohi
Epp Kummer foto:
Kevad-ristirohi, tulnukliik Eestis, aga laiutama siin vist ei kipu, kui esmakordselt leitud juba aastal 1910...
Tallinnas, Kopli raudtee ääres, 25.05.2025
(Märkus, tänapäeval siiski vaikselt levib)
SÜGISENE SEANUPP (Leontodon autumnalis)Iseloomulikud tunnused: Lehed juurmise kodarikuna, sügavalt sulgjagused, paljad. Varred 2-7 õisikuga, paljad, ülemises osas väheste kõrglehtedega. Õied kollased. Kõrgus 10-30(40) cm.
Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Niitudel, mererannas, jäätmaadel. Sage. Õitseb juunist septembrini.
https://eseis.ut.ee/efloora/Eesti/species/2796.html
12. okt 22. Tallinn.
F: Ülle Jõgar
HARILIK SOOLIKAROHI (Tanacetum vulgare)Sugukond KORVÕIELISED albumreinvars, sauna rohi, solkmerohi, ussirohi, südamevalurohudSoolikarohi on suurte puhmikutena kasvav silmapaistev taim. Hoolimata võrdlemisi väheatraktiivsest nimest, sobib ta ilutaimena aeda, kuhu on vaja kõrgekasvulist tumeda lehestikuga kollaseõielist kaua õitsevat lille.Soolikarohi on korvõieline ja nii on tema väikesed õied koondunud suurematesse korvõisikutesse. Soolikarohu korvõisikute läbimõõt on umbes sentimeeter. Need on pealt lamedad ja koosnevad ainult putkõitest. Siiski ei tähenda vaid putkõitest koosnemine, et kõik selle taime õied oleksid ühesugused - normaalsete tolmukate ja emakatega mõlemasugulised õied. Õisiku servmised õied on nimelt ühesugulised emased putkõied, neil on tolmukad taandarenenud. Iseloomulikult lame on kogu soolikarohu paljudest korvõisikutest koosneva liitõisiku ülakülg. Sellist õisiku tüüpi, kus õisi või õisikuid kandvad varred algavad erinevalt kõrguselt, kuid lõppevad ühel kõrgusel, nimetatakse kännaseks.Soolikarohtu kirjeldades peab rääkima veel tema lehtedest. Need on suurele taimele kohaselt suured – pikkus on kuni paarkümmend ja laius kümme sentimeetrit. Lehed on sügavalt lõhestunud sulgjateks hõlmadeks, nagu pihlakalehed ja seetõttu on raske uskuda, et tegelikult on need lihtlehed. Hõlmad on aga veel omakorda lõhestunud saagjaservalisteks hõlmadeks. Iseloomulik ja kaunis on soolikarohu noorte lehtede hõbehall karavastus.Nimeks pole sellele taimele asjatult soolikarohi pandud. Ta on keskajast saadik tuntud vahend sooleparasiitide väljaajamisel. Hiljem kasutati teda ka ebareeglipäraste menstruatsioonide korral (toime teaduslikult tõestamata) ja vahel isegi abordi esile kutsumiseks. Viimasel juhul sai see taim aga sageli saatuslikuks. Nimelt sisaldab soolikarohi ühte väga mürgist ainet, mis liiga suure taimerohu annuse korral põhjustab krampe ja valusid seedeteedes ning raskemal juhul isegi surma. Peamiselt kasutati teda solkmete ja naaskelsabade väljutamiseks, millest tuleneb ka enamik selle taime rahvapäraseid nimesid. Niisiis pole tänapäeval soolikarohu kasutamine soovitatav, sest olemas on palju tõhusamaid ning vähem tervist kahjustavaid ravimeetodeid.Soolikarohu võib iseloomuliku lõhna järgi kinnisilmi ära tunda. Tal on lehe vigastamisel tugev ja vänge kamprilõhn. Tänu lõhnale on teda kasutatud putukate peletamiseks. Lõhna tõttu ei söö teda kariloomad, kellel võiks vastasel korral ohtlikke mürgistusi tekkida. Nagu mürgistele taimedele sageli, omistati ka soolikarohule üleloomulikke omadusi. Slaavi tütarlapsed näiteks arvasid, et kui torbik soolikarohuga endale kaenlaauku pista, siis saavad nad soovitud mehe. Teda kasutati ka kuradi manamisel ja sündivate laste kaitsmisel.https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/soolikarohi.htmIngrid Soosaare foto14. september 2014Veel üks suhteliselt kosmopoliit. Harilik soolikarohi./august, 2014, Käsmu VEISHEIN (Hypochaeris maculata)Iseloomulikud tunnused: Lehed juurmise kodarikuna, äraspidimunajad, terved, suured, 10-20 cm pikad ja kuni 9 cm laiad. Vars eriti alumises osas karekarvane, alusel soomusjate lehtedega. Õied kollased. Kõrgus 25-60 cm.
Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Kuivades hõredates metsades, metsaservadel, raiesmikel, puisniitudel. Tavaline. Õitseb juunist augustini.
Klõpsa siin, et näha selle liigi Eesti levikukaarti (Eesti taimede levikuatlas, 2005)
https://eseis.ut.ee/efloora/Eesti/species/3144.html
F: Uku Praks
VÄRVI-PASKHEIN (Serratula tinctoria) III kaitsekatVärvi-paskhein (Serratula tinctoria) on Eestis väheneva arvukusega taim, mis on Eesti punase nimestiku järgi ohualtis seisus ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel vähenevate elupaikade ja väheneva arvukusega liigina III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Värvi-paskheina kasvab keskkonnaregistri andmetel peamiselt Lääne-Eestis või Tartus ja selle lähiümbruses. Liigi peamised ohutegurid on niitude (kuivade lamminiitude) võsastumine niitmise või karjatamise katkemisel.
Liigi ohustatuse hinnang 3. Väljasuremisohus (29.10.2017)
https://eelis.ee/lnim/2026350245
Hanila vald, Läänemaa 17.07.14
F: Irene Volk
KARVANE VÕÕRKAKAR (Galinsoga ciliata)Iseloomulikud tunnused: Lehed saagjad, teravate hammastega. Varred, eriti ülaosas, kaetud kuni 2 mm pikkuste valgete harali karvadega. Keelõied valged, harva punased. Kõrgus 20-70 (120) cm.
Levik ja ökoloogia: Üheaastane. Prahipaikadel, umbrohuna põldudel, aedades ja parkides. Paiguti, Lõuna-Eestis sagedam. Õitseb juulist septembrini.
https://eseis.ut.ee/efloora/Ala/species/3263.html
20.08.21 Tartu lähedal
F: Ülle Jõgar
