Blogiarhiiv

Teisipäev, 25. jaanuar 2022

Armastan maalikunsti, aga kui te siin pilte vaadates tunnete sama....

Ma armastan maalikunsti, aga alati mõtlen ka inimestele, kes ehk soovivad neid osta. Malikunst on nauding ja siinsega tegeledes mõtlen nii neile, kes loovad, kui neile, kes naudivad loodut!

 

 
 
109 x 69 (uue puitraamiga)
"Jõulud".
Õli lõuendil 1999. 
Signeeritud.
 
Hind, kui müüa, algab vähemalt 1000.- eurost ja aina kerkib selle võrra, mida rohkem see pilt hinge paisutab!
 
Ma tõesti armastan maalikunsti. Muidugi, teatud stiilid pole minu maitse, aga ütleksin, et suurem osa on. Kunagi, vist Leningradi eksursiooni ajal ostsin Rubensi repro, need olid kvaliteetsed ja üpris kallid, aga ei mäletagi, kellele kinkisin. Vahepealsetel aastatel ei tegelenud sellega otseselt, aga ikka mõneti jälgisin, lugesin, vaatasin. Nüüd otsustasin omale midagi seinale soetada. On küll Valdur Ohakase maal ja muudki, aga...
Hea oli erinevate kunstnikega kaubelda ja loomulikult ei jõudnud kõigiga hinnas kokkuleppele. Mõistetav, et see nende TÖÖ ja VAEV, kuid püüan siiski vähem kulutada, seega ei plaaninudki osta midagi kallist. Eriti seetõttu, et tean, nagu suudavad ka harrastuskunstnikud luua tõelist naudingut Nii saingi omale palju neid, mis väga meeldisid.. Ja siis raamimisele...
 
Küll aga olen loomulikult valmis ka maale MÜÜMA! Kuidas hindades kokkuleppele jõuda, on iseasi. Siin ei ole kõik kivisse raiutud ja teadlikult võin hinna võtta "laest". Ehk määrata selle oma tunde järgi, olgu või NÄILISELT palju kõrgem kui keegi teine arvab. Minu jaoks on need väärtushinnangud minust tulenevad.

Fideelia-Signe Roots aga tuttav ammusest ajast ja tema maalid suures osas mulle väga hingeminevad. Seega mul vaid hea meel, et sain mitmete omanikuks.
 
Fideelia-Signe Roots (sünd. 27. märtsil 1976 Tartus) on Eesti vabakutseline kunstnik, keskkonnaaktivist ja poliitik.
 Roots on (Vikipeedia andmetel) lõpetanud Tartu Kunstikooli kunstilise kujundajana 1995. aastal, Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna kunstide osakonna maalikunstnikuna 1999. aastal, saanud Tartu Ülikoolist kunstiõpetaja kutsetunnistuse 2000. aastal ning Eesti Kunstiakadeemiast interdistsiplinaarsete kunstide eriala magistrikraadi 2007. aastal. 2017. aastal kaitses ta Eesti Kunstiakadeemias doktoriväitekirja kunsti ja disaini alal, tema doktoritöö teema oli „Naine kui kangelane“ (juhendajad dr Tiina Ann Kirssja prof dr Katrin Kivimaa).
 Katkend doktoritööst on loetav netilehes Vaba Eestimaa Ajaleht.

 

 
Fideelia-Signe Roots.
"Lõuna-Prantsusmaa vaade". 
Akrüül puitkiuplaadil, 2004
50 x 39. 
380.-

 
Temalt ka veidi abstraktsemaid ehk, aga ometi, naudin täiega.
36 x 25. 
Nimetud.
Akrüül lõuendil.
Uus puitraam.
 
Mõlemal hind a 240.-, koos muidugi veidi soodsam.

 


 

 
Nagu kaksikud! Ise tundsin ja Fideelia ütles ka, et need justkui ongi üks tervik. Nii et kui peaksite soovima osta, mõelge, sest koos on soodsam. Ühest loobumine ju samuti kui pooleks rebimine teatud mõttes.
 
Vasakul Hetk I, paremal Hetk II. 
2001.
Mõlemad 66x36.
Akrüül lõuendil.
Signeeritud.
 
Hind 360.- Täna veel, aeg teeb oma töö ja siis enam nii odavalt ei müü. Koos on soodsam. 
 
 
 
Tegelikult tahaks ka seda Fideelia-Signe Rootsi maali, raamiks ära ja seinale. Või hoopis müüki?
Õli lõuendil, mõõdud ca 150 x 200. On ju imeline? Hetkel ma osta aga ei riski. Veel. Iial ei tea, kui lotopileteid osta....

Aga see pole veel kõik...
 
 
 
 
59 x 49 sm pildi mõõdud! 
Õli, lõuend. 
Tulbipõld 2017.
 
Muidugi, müümisega saab olema raske. Kui juba endale meeldivad, siis müüa justkui ei tahakski. Samas, eks ole ka tore teha head meelt neile, kellele mõni pilt ka väga meeldib? Nii et, mõelda võib ja kaubelda saab ka.
Selle pildi autor Kärt Kerkel ja kui aus olla, siis selle ostmiseks peab ikka tuhandetesse minema, minu jaoks on 1000 selle eest vähe! Väga vähe! Sest see nii sügaval hinges! Ma ei tea, ehk mõjub mulle seegi, et meenutab Van Goghi "Päevalilli". Olemuselt ja see lihtsalt niivõrd ilus! 
 
Kärt Kerkel on hetkel välismaal elav Eesti vabakutseline kunstnik.
 
 
 
Need kaks pilti pole minu seinal, aga müügis küll. 
Kärt Kerkel.
45 x 45, akrüül.

 
Maal Norman Reedusest.
Mõlema väärtus vast sadades eurodes.

Vahepeal ka üks pilt välismaalt.

 
Pildi  nimi võiks olla "Melonid" ja tegu tõenäoliselt õlimaaliga. 
Hetkel raamimisel.
 
Rootsi kunstnik Sven Rune Ragnvald Eringstam, (sünd. 24. mai 1924 Hallabros Blekinge maakonnas, surn 23. mai 2020 Boras).
Õppinud Hovedskousi maalikoolis ja Tullan Finki maalikoolis Göteborgis ning Konstgillet maalikoolis Boras. Maalinud peamiselt natüürmorte, portreid, interjööre ja maastikke, realistlikus stiilis. Peamiselt õli- ja akvarellmaalid. 1971-78 oli õpetaja Algardeni maalikoolis töölishariduse Ühingu maalikoolis Boras. Tema maale on ka Kalmari muuseumis.

 Üllataval kombel pole ta maalid justkui väga hinnatud, hinnatase üpris madal. Mulle aga tõesti meeldis ka see väike pilt, need rohelised toonid kuidagi väga meeldivad ja nii selle ka ostsin. Tõesti odavalt. Midagi pole muidugi minu puhul imestada, sest tõepoolest lapsest saati maalid meeldinud, mida loomulikumad, seda rohkem. Abstraktsust väga ei hinda, ma lihtsalt ei oska neid mõista.
 
Üldiselt liigub täna Eestis Skandinaavia päritolu maale väga palju.

Mäletan aga nooruspõlvest, kuis sain omale ajakirja Ogonjok vahelt kahepoolega läikpaberil reprosid ja ka raamatukogust, vanadest aastakäikudest. Lasin need ära köita, see oli uhke raamat! Tõsi, kinkisin  selle ära....

Aga ka see pole kõik. Veel mõni pilt on raamimisel. Kaks ostsin Osta.ee-st. Seal võib tuntud kunstnike kallimate tööde kõrval leida ka vähemtuntute omi ja vägagi hea hinnaga. Katsetasin seda varianti. Häid võimalusi muidugi veel. Neist piltidest aga juba allpool.
 

Maal, autoriks Valdur Ohakas, aastast 1982. 
 
Tegu peaks olema siis ka õlimaaliga? 
Mõõdud (raamiga) 75 x 55.
 
Valdur Ohakas (sünd Tallinnas 26. dets 1925 - surn 16. 02 1998 Tallinnas). 
Aastatel 1942-43õppis Tallinna Kujutava ja rakenduskunsti Koolis Eerik Haameri ja Johhannes Greenbergi käe all. Aastatel 1943. a mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, kuni 1944. aastani. Seejärel  õppis Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu ja Elmar Kitse juhendamisel, kuid kool jäi lõpetamata, 1949. aastal ta arreteeriti koos rühma kunstitudengitega ja saadeti sse Vorkuta vangilaagrisse Kasahhi NSV-s, Karaganda oblastis. Ta vabanes sealt alles 1965. aastal. 1959. aastast Eesti NSV Kunstnike Liidu liige.
 Valdur Ohaka ema vend oli kunstnik Raoul Kernumees.
 Kunstniku loomingu (Vikipeedia andmetel) kõrgajaks olid 1960–1970ndad, mil tema mitmekülgses loomingus olid kesksel kohal romantilised maastikuvisioonid.
 
Ohakas oli väga produktiivne ja teema maale liigub ka "turul", nende zhanr ei olegi nii ühekülgne kui mõne pildi nägemise järgi võiks arvata. Ja samas, minu kui võhiku jaoks, ei ole piltide turuhindade puhul ehk mingit põhjust eeldada, et see või teine autori vähema tuntuse või muu põhjal peaks olema odavam. Tähtsaim on omaenese sisemine tunne nii nagu meil kõigil. Ka siis kui see tunne pole ehk ühesugune ja numbrid mõttes erinevad.

Tegu peaks olema siis ka õlimaaliga? 
Mõõdud (raamiga) 75 x 55.
 
 
 
Lisaks siis veel üks maal, Valdur Ohakas.
1987.
 
Ja alati võib küsida, kas tasub osta endale harrastajate töid? Kas vaid kuulus nimi võib pakkuda naudingut? Minu jaoks kohe kindlasti mitte!

 
See maal kingiti mulle vist 30. juubeli puhul. Autor teadmata. Arvan, et ka õlimaal. Ja just sellised on mu ühed lemmikud ning hoiavad mu huvi maalikunsti vastu üleval.

 
Seinal aga veel üks teos.

 
Seda küll vaevalt müüma nõustutakse, peaksin luba küsima. Aga vaadata saate ju ikka.
 
Edgar Valter, Eesti kunsti grand old man (sünd. 21. 09. 1929 Tallinnas - surn. 4. 03. 2006 Tartus) ehk siis Eesti kirjanik, kunstnik ja karikaturist. 
Vikipeedia andmetel Edgar Valter sündis Tallinnas kaheksalapselise pere neljanda lapsena. 1945. aastal lõpetas Tallinna 17. mittetäieliku keskkooli, edasiõppimise asemel töötas lukksepaõpilasena, madrusena, maalrina, transporditöölisena ja trükitöölisena. Ta on töötanud Kunstitoodete kombinaadi dekooriateljee töölisena. Aastast 1950 oli ta vabakutseline kunstnik.
 Edgar Valter on loonud palju illustratsioone ajatutele raamatutele ning andnud välimuse sellistele tegelaskujudele nagu Naksitrallid, Krõll, Kunksmoor ja Sipsik.
Edgar Valter on maetud Tallinna Metsakalmistule.





                                                                                                           
 
Osvald Soobeli maalid võiks oma erilisusega olla kunagi vägagi hinnas! Erinevaid stiile tal palju kuni arvutis teostavateni välja, aga sest valalst ma suurt ei jaga. Hindan ikkagi kätt ja pintslit enim.

See ongi hetkel minu ja minu mõtete maalimaailm. Aga see pole veel kõik...

 
Kairi Karimov.
"Igal inglil on ka oma kaisukaru"
35 x 35 raamiga.
Õli lõuendil.
2021. 
Hind 320.-

Kairi Karimov on vabakutseline Eesti kunstnik.

Uued pildid raamimiselt tagasi.
Inglid mulle meeldivad! Ehkki mu lemmikud üldjuhul pigem maastikumaalid ehk loodus üldse, suurtest tegijatest mu lemmik näiteks Aivazovski, siis ometi meeldivad ka inimesed. Naised, kui olla täpne. Rubens lemmik igavesti ja nii ongi huvitav ka tänapäeva kunstis naisi "otsida". Siin-seal ringi vaadates torkas mulle silma just Kairi Karimov. Sain temaga hinnas kokkuleppele ja sõitsin maalidele järele. Vedas, et need samas linnas, kus ka üks teine maal. Kairile olen tänulik ka väikese kingituse eest, mis maalidele "pealekauba" lisandus.

 
Kairilt veel "Suvi", õli lõuendil, abstraktne, kuid samas puhas ja nauditav ilu! Sisuliselt võin öelda, et mulle meeldivad naised, lilled ja liblikad. Siin ongi lilled ja hoolimata abstraktsusest särast ja värvidest pakatavad.
45 x 35.
2021. 
Hind 320.-
 

 
Pildistasin seda ka välguga, sest maalil on ka sädelus sees, see annab ehk teistmoodi aimu, millisena saab maali näha. Valgus mängib ju alati rolli.

 
Kairi Karimovilt siis ka kolmas maal nüüd minu seinal!
"Naine aknal".
Õli, lõuend.
87 x 66, raamiga.
2015. 
 Hind 680.-

Hinnad võivad muutuda, need olenevad ka hetkeemotsioonidest, kui keegi peaks endale midagi neist soovima. Ehk müüngi ühe või kaks, aga kindlasti jääb üks endale.

 
Üks esimesi, mis mul õnnestus saada, oli see, L. Rannik autoriks.
"Metsajärv õhtul"
Õli, lõuend.
1966.
Raamiga 102 x 84.
Kindlasti, kui müün, siis mitte odavalt! 

L. Rannik on Eesti vabakutseline kunstnik.

Mulle meeldis see esimesest hetkest, oli oksjonil ja määrasin omale hinna, millest kõrgemale ei lähe. Õnneks hind jäi isegi alla selle. Maalil on küll üks defekt, väike, aga märgatav, kuid ehk saan kellegi abiga selle ka kõrvaldatud.
Toas on see nüüd kõrvuti Valdur Ohakase maaliga, erinevatel seintel kuid lähestikku. Ja minu jaoks on see harmoonia. Kes on L.Rannik, pole kahjuks aimugi, googeldades midagi ei leia. Peale selle, et see pole tema ainus maal. Vähetuntus mind aga ei sega, minu jaoks tähtis emotsioon, mille pildist saan. Ja kuna enamasti nauding suureneb igast pildist seda enam, mida kauem see mul on.

 
Kõikidel piltidel (mille nüüd muretsesin endale) ka uued raamid, millised valisin põhiliselt ise, kuid suureks abiks oli neiu raamimisfirmas Järsi.

Hinnad?

 
Kas Valdur Ohakas kui kunstnik on üle hinnatud? Või L. Rannik alaväärtustatud? Ma ütleks pigem, et kõik on maitses kinni. Need kaks maali justkui õigustatult kõrvuti, kuidagi sobivad ja lausa väga. Ja kindlasti pole suurem pilt mitte suuruse poolest rohkem väärt vaid ehk lihtsalt ONGI rohkem väärt? Ohakas võib olla tegi rohkem nagu palgatööd (mitte halvas mõttes!), Rannik on ehk rohkemgi hinge oma pilti pannud! 
Maitse asi, nagu ütlesin....
 

Küll aga, kui ostan kunstnikult ja hiljem müün, siis saab kunstnik veel oma protsendi. Sest püüan ju ostjanateda "alt tõmmata" ehk odavalt osta. Ma väärtustan tegelikult nende tööd, vaeva ja annet väga! Kui pilte ei müü, olen talle ikka tänulik, et toetas ja mõistis mind, saamaks selliseid emotsioone. Kummardus igale kunstnikule!

******************************
 
FB-s ka grupp EESTIMAA KUNST / ESTONIAN ART
 

**************************************************

Veidi siiski jätkuks. Seinad väga erinevad ja piltide paigutus häiris. Taas, ega ma ei tea sest midagi, aga nii justkui parem.




 
 
Siingi vist parim selle tapeedi ees? Välk tõi ka särtsu imeliselt välja ja just nii särtsakas see ongi!

 
Kell nüüd kadunud ja Kairi Karimovi maal troonimas üksi mu arvuti kohal.
 
 
Kuna üks pilt lisandus, siis väikesed ümberpaigutused.

 
Väga raske on pildistada sellist klaasitud pastellmaali, aga mingit aimu siit saab. Ja kuigi vägagi "tume" maal, siis tegelikult inimsilmale mõnusalt eristatav ja mulle meeldib. Kunstnikest on keegi arvanud, et mage algaja tase, teine aga et head proprtsioonidega hea tase.Võta sa nüüd kinni!
 
 
Parim, mille hetkel sain on see välguga pilt, kuigi ka siin vasakul serval peegeldub kardin,

Autoriks keegi tundmatu Tõnu, aasta 1981.
Raamiga 50x37.
Pastell, klaasitud.
Uus puitraam, väga kõrgekvaliteediline ja nii tõstab see ka väga priskelt maali hinda.
240.-

 
Selline see väike lugu tänaseks. 

AGA KAUPLEMISRUUMI ON ALATI. HINNAKE EESTIMAIST KUNSTI, SEST SEE TE SEINAL ANNAB EMOTSIOONE!

Laupäev, 22. jaanuar 2022

Kohila. 2022 jaan.

 

 
On talv! Ja ilm niiske- ja tuulisevõitu. Kes ennast hoiab, see tuleb ikka õue vastavalt talvistele oludele, eks? Näen, et sina ka? Tubli!
Väga õige, kutsa! Olen nõus!
 
 
Inimesed sõidavad.

 
Küll näeb ikka siin-seal valgustabloosid, millele kulutatud raha, aga ühel hetkel ei tööta ja ega nood sageli ka midagi olulist teada ei annagi. Aga oli ju ilus värviline, eks?
Pakiautomaat muidugi õige asi.

 
Endiselt aga Elronil sadu kilomeetreid sisuliselt tühisõite iga päev! Ning ei ole kuulda, et keegigi selle peale küsiks: MIKS ME RAISKAME?

 
Aga sõita on rongiga mõnus! Sipsti ja kohal! Muidugi on omajagu naljakas, kui juhtud vaatama aegu portaalist peatus.ee. Oletame, et kirjutad Kohila - Tallinn, üks siis mingi koht asulas, teine, Põhja-Tallinnas ja jääb mulje, et sõidabki kaua. Tegelikult mõlemas otsas osa "KÕNNI" all ja saadki vale esmamulje. Tegelikult on sõit nii kõigi peatustega kui kiirrongiga selline sipsti ja märkamatu.

 
Kohila puhul on aga pildistamisel mulle alati meeldinud majad ja puud. Maju erinevatest aegadest erineva arhitektuuriga ja puid erinevatest liikidest erineva väljanägemisega. Palju selliseid vanu puid, mille võra on kunstilisem kui tavaliselt kasel või mõnel muul liigil. Majade ja puude kooselu on asi, mida ma fotoka suumi liigutades püüan tabada ja just sellistes raamides, nagu esimese pilguga tundun nägevat. Ning üllatus küll, üldiselt siin enamasti nii välja kukubki, mu enda tunde järgi!


 
Mõned õunapuud tunduvad aga raagus olles üpriski naljakad, lausa veidrad. Aga seegi osa võlust!

 
Hm, siin tundub postidel otstarve olevat. Kuni on õhukaablid. Valgustid aga võiks ikka majadel-väravatel olla. Igal juhul sääst igas mõttes! Võib olla jätkub siis vallal ka rohkem raha lume lükkamisesks, sest seekordne vägev lumi tähendas äsja tööpäeva hommikul lagedat lumevälja, kus esimesel rongileminejal polnud ees ühtegi jälge, sumpamine lausa taevalik!

 
Mustrid.


 
Väiksemad sellid ei mäletagi sellist talve nagu talv olema peab. Kellelegi vaev lund lükata, kellelegi kuskil lust ja lillepidu!

 
See maja jääb alati silma.

 
Ja "kõhukas" roosa koos kõhnema oranzhi naabriga keskustelus.

 
Puud suudaks aga justnagu korvata selle, et neil pole lehti ja pakkuda ikkagi fantastilisi kujundeid.



 
See vaade minu jaoks alati ligitõmbav. Imeilus hoone, ajalugu ja puu!





 
Isegi sellised mustad (hallikad) hooned, mida ilmub kõikjal aina rohkem ja enamasti pärsi sobimatud, tunduvad siin ja hetkel värvidena sobivat.

 
Kohati lumi aga nii ühtlaselt valge, et võõras ei teagi, kas ja kus üldse on kõnniteed!


 
Huvitav, mis ajastust ja mis kivist on kõik seinad paberivabrikus? Kuuldavasti siin on sellega mingeid plaane ja oleks äge, kui seinad heas seisu, atraktiivsed ja õnnestuks siis ka säilitada!

 
Keila jõgi, raudteesild....

 
...ja maanteesild.

 
Ka tööstusobjektide varemetses on oma võlu ja poeetiliselt öeldes, ajastu kaja.
 

 
Kaugelt vaatasin, et kuused akendel!






 
Vist on kõnnitee. Lambid on, vaevalt, et niisama.

 
Erinevate ajastute arhitektuuris on alati midagi, mis silma torkab ja meeldib, olgu seda siis rohkem või vähem. Näiliselt lihtnegi hoone võib tunduda erilisem kui see on.


 
Iga detail ilmestab pilti ehk vaadet.


 
Aga tundub, et raam,atukogude surmast ikka vara rääkida!? Olgu nutikad ühes käes, teises võivad ikka olla raamatud!

 
Hm, ühel on purikad, teisel pole...

 
Kui meil nii palju igasuguseid eriilmelisi ja värvidega (puit)maju, siis kuidas tänapäevased arhitektid suudavad kohati teha tõelisi jubedusi?

 
Loodus valmistub alati kevadeks.








 
Jõe teine kallas on juba täna kasutusel vaba aja veetmiseks. Kuuldavasti ka midagi plaanitakse? Tõenäoliselt eeldaks see ka uut silda kuskilt Posti tänavalt?



Ja seal on kõvasti potentsiaali, sest on ka väga erilimelist haljastust, mis väärtust ainult juurde annab!

 


 
Väike kelgumägi jääb aga ikka lustimiseks? Ning siingi mõnus männitukk.

 
Üldse igasugused puudesalud annavad inimesele veel rohkem kui üksikud puud. Vallal tasubki vaadata Kohila üle selle pilguga, kas kuskil puude elu mööda saamas ning ehktasub erinevaid puuliike varakult veel mõned juurdegi istutada?

 
Mõelda, kui meil sekvoiad ilmatikule vastu peaks ja mõned kuskil kasvaks?


 
Ja kuigi mainisin enne, et kased ei pruugi alati olla "kunstilise" võraga, siis vahel nad seda siiski on ja eks neile ainuomane tüvi annab jälle omaette pildi ette.









 
Praeguste elektrihindade juures ongi mõttekas tablool vähem lambikesi põletada....











 
Mõni perroon tehti aga pea niisama, raha oli. Sest rööpaid enne kevadet nagunii ei näe...
Kena talvepäev!

 ***********************************
 
Infoks:
Blogi avalehel (arvutiversioonis) paremal näha SILDID.
Kasutasin nii teemasid, kohanimesid, erakondade nimesid kui muud.
Kahjuks ei tule sinna klikates esile mitte postituste nimekiri vaid postitus ise ja kui neid rohkem, tuleb kerida allapoole. Lõpus klikata VANEMAD POSTITUSED ja ilmub järgmine. Aga siiski loodan, et kellegi jaoks see lihtsustab teda huvitavate asjadeni jõudmine ja postituste leidmist.
Tänud Teile!