Vorsti isu tuli! Ses mõttes, et turul pakutav muutub ühekülgseks. Istusin trammi ja sõitsin Grossi poodi. Aga panen pilte homme edasi ja siis seletusjuttu ka, täna ei jaksa.
kolmapäev, 4. november 2026
pühapäev, 1. november 2026
NOVEMBER - taas tüürib aasta lõpule lähemale.
ÄRGE VAADAKE EGA KOMMENTEERIGE poliitikute ja erakondade postitusi! Neid ei huvita, kas toetate või mitte, eesmärk on, et iga kommentaariga leviks postitus edasi ja edasi!
Eriti pole seda mõtet teha, kui juba esimese kommentaari peale ei ole ka AUSAT vastust! Või pole üldse vastust. Siis on selge, et te pole nende jaoks inimesed. Olenemata erakonnast!
Aga mis pildiga siin tegu on? Vahel ma mõtlen, kui toredad ja ilusad asjad võisid vanasti olla. Mõnikord "kujundatakse" neid aegade jooksul loomulikult ümber ja sageli ka põhjendatult. Ometi "steriilne kõikekattev kittel" muudab meditsiinitöötaja nagu hingeta olevuseks? Elegantne ja lihtne lahendus võib aga mõjuda hoopis teisiti. Ka pearätik. Tasub lihtsalt mõelda, kas ja mida muuta ning kuidas muuta ning ehk mõnes vanas asjas minna tagasi meeldivama juurde?
𝐓𝐚𝐩𝐚 𝐯𝐚𝐥𝐝𝐚 𝐩𝐚𝐢𝐠𝐚𝐥𝐝𝐚𝐭𝐢 𝐮𝐮𝐞𝐝 𝐛𝐮𝐬𝐬𝐢𝐨𝐨𝐭𝐞𝐩𝐚𝐯𝐢𝐥𝐣𝐨𝐧𝐢𝐝
Tapa valla kolmes külas: Porkunis, Nõmmkülas ja Jootmel ning Tapa linnas paigaldati kaasaegsed, vihma ja tuule eest varju pakkuvad bussiootepaviljonid. Paigaldustööd teostas AVR Vision OÜ ning nelja bussiootepaviljoni kogumaksumuseks kujunes 31 636 eurot koos käibemaksuga. Ühe paviljoni maksumus oli seega ligikaudu 7900 eurot.
Tapa Vallavalitsusel on kavas jätkata bussiootepaviljonide uuendamist ja paigaldamist ka järgnevatel aastatel, keskendudes peatustele, kus on nende järele suurim vajadus.
Mäos äsja käies ei jõudnud ära imestada, tekkis tunne, et ministeeriumil on selliseid tellitud tuhandeid ja seisavad kuskil platsil? Sest kuidas muidu aru saada, et endiselt ei saa normaalseid tehtud? Ilusas looduslikus kohas? Kelle käsk see ikkagi on?
laupäev, 31. oktoober 2026
Limakud - Eestimaa Seened grupis.
Olen endale ikka ostnud muuseumikaardi ja sellega saaks nii mõnelegi kunstinäitusele. Kuid kõige erilisem kunstnik on Loodus ja selles võite siin küll veenduda, et meie limakute maailm on nagu tõeliselt suur kunstisaal!
Eestimaa Seened FB grupis on pika tegutsemisaja jooksul ilmunud aina rohkem inimesi, kes märkavad ja "tabavad" limakuid. Ehk siis on märganud rohkem seeni, kui need, mis tavalist seenelist huvitavad. Kuigi... limakud on natuke "rohkemat", nad justkui polegi seened. Googeldasin, et leida midagi, mis lühidalt limakute olemuse ära kirjeldaks. Ja loomulikult on vast parim lugeda, mida kirjutas Seenevana Erast Parmasto http://vana.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel513_512.html
Juunist hilissügiseste külmadeni võib tublisti kõdunenud okas- ja lehtpuupuidul, ka lehevarel, näha väga ilusat olendit. Pea murulaadselt asetunud või 2−3-millimeetrise läbimõõduga tähekesi moodustavad millimeetripaari kõrgused pulgakesed on klaasjalt valged ning peaaegu sültjad. Esimest korda neid olendeid herbaariumi jaoks kogudes tabas mind ebameeldiv üllatus. Panin nad koos alusega, kõduneva puidu tükikesega, aknalauale kuivama; poole päeva pärast vaatama minnes oli minu seeneks peetud olevus kadunud. Ära läinud? Haihtunud?
Õnneks ei saa seda liiki meil ühegi teise elusolendiga segi ajada. Paljudes seeneraamatutes trükitud piltide järgi saab hõlpsalt kindlaks teha: tegemist on ühe protistiga, limakute ehk limaseente hulka kuuluva Ceratiomyxa fruticulosa’ga. Kuigi seen on kogu maailmas, eriti aga põhjapoolkera parasvöötmes, päris tavaline, pole tal enamikus keeltes oma nime. Inglise keeles hüütakse teda Coral slime, s.t koralllimakuks. Eoslate kuju järgi oleks ehk sobivam limasarvik.
Protistid, nende seas ka limakud, harunesid elu evolutsioonipuu omaette oksaks kaugelt üle miljard aasta tagasi – siis, kui polnud veel taimi, seeni ega loomi. Limakutel pole rakukesta, seda asendab pea kõigil liikidel eoslat ja eoseid kattev tihenenud plasma – periid. Üheks erandiks on limasarvik, kellel periid puudub; seetõttu langevadki eoslad õhu käes kuivades kokku ja näivad hoopis ära kaduvat.
...
Käesoleval aastal uurisid Jim Clark jt limasarviku elukäiku, mis oli limakutele tüüpiline. Sajandikmillimeetrise läbimõõduga eos õnnestus laboris agarsöötmel kasvama panna, kui söötmele lisati kaerahelbeid ja limaku looduslikust kasvukohast saadud baktereid. Ilmselt on viimased limasarviku põhitoit. Eosest arenes amööb, nende liitumisel moodustus plasmoodium (ebamäärase kujuga plasmatomp) ning viimasel tekkisid kolme-nelja nädala pärast eoslad. Mingit sugulist protsessi sellele ei eelnenud – limasarvikul ilmselt sugupooli polegi. Nagu juba ammu teati, tekivad tal eosed mitte eosla sees (nagu teistel limakutel), vaid eosla pinnal. Kogu pind on kaetud imepeente plasmaniidikeste otsas valmivate kerajate eostega.
Eestist leidis limasarvikut esimesena H. A. Dietrich, ja kirjeldas seda juba 1856. aastal. Hiljem on teda teaduskirjanduses vaid paar korda mainitud, limakud on meil üks teadlaste poolt unarusse jäetud rühm. Tegelikult võib teda niiske ilmaga ja niisketes kasvukohtades üsna sageli leida – kui vaid osatakse märgata.
Miks ma aga tahan üldse limakuid kuhugi "kokku koguda"? Sest nad on ilusad ja põnevad. Sest pole paha kui suure vaeva nägijad ehk grupi liimetest pildistajad on nii palju vaeva näinud!
Siin Urmas Kaja pildil (Lahemaa, 2019) ongi siis nn limasarvik, millest Erast Parmasto rääkis. Või nagu Veiko Kastanje Urmase pilti kommenteerides ütles: Ceratiomyxa fruticulosa var. porioides on palju ilusam kui klassikaline vorm.
Tänavu siis otsitakse meil nimekonkursi abil eestikeelseid nimesid paljudele limakutele. Et siis nagu kuidagi kodusemad tunduvad?
Mare Tamvelius: Palun saage tuttavaks, tema nimi on
Seenetriinu.
Seenetriinulased toituvad torikulistest, murumunadest, šampinjonidest ja halitusseentest.
Mina kohtusin temaga eile esmakordselt ja täna läksin teda uuesti otsima, et pilti teha.
31.10.26 Kõpu ps
Petra Westers Andersson on aga Lääneranna vallas rohkemgi leidnud ja tabanud. Didymium clavus?
Muide, limakud on siis nähtavad nii palja silmaga, kui tegu on suuremate isenditega. See, mis on Petra pildil, on ehk 1,5 mm.
Lamproderma gulielmae?
Lycogala conicum.
Petra imelisi pilte näeb seenegrupis rohkemgi. Aga alustasin siis kõige väiksematest, mida kahtlemata ka kõige keerulisem pildistada. Veidi suuremaid limakuid märgatakse aga rohkemgi, kusjuures osadel olemas ka eestikeelsed nimed. Ja vägagi vahvad nimed.
Limak Badhamia urticularis. Selgise, Tartumaa, 11.10.2026.
F: Kersti Kristjuhan
Limak, võimalik et Trichia sp.
14.10.2026, Lahemaa. F: Urmas Kaja.
Limak Stemonitis (fusca?). Sai korduvalt metsas käidud kl. 11-20.30 vahemikus, et arengufaase pildile fikseerida. Varjulises kohas protsess võtab mitut tundi, parimates tingimustes "kalamarjast" eoste torukesteni vaid paar tundi.
Sillamäe, mereäärne segamets, 01.08.26. Foto ja tekst: Eleonora Matjukova.
31.07.25 Harjumaa
Anneli Kask: Limak mustikavartel.
Vohnja, L-Viru mk. 03.08.26.
Viimsi segametsas. 14-10-2026
21.06.25 Valgevälja, kõdupuidul.
26.06.2026, Lahemaa, kase lamatüvel.
20.08.2023, Lahemaa.
Gaida Jakson: Paralepa, valdavalt männid, sekka mõni kuusk. Kasvukoht kuuse oksal. 25.08.23
Metsaraja ääres kõduneval kasel. 07.06.24 Läti, Valmiera, Vaidava.
Uurijatest peaaegu hüljatud elusolendite rühm on Eestis limakud ehk limaseened.
Sestap puudub ka enamus limakutel eestikeelne nimetus.
Inglise keeles kutsutakse Stemonitist ka: Chocolate tube slime; Tree hair; Pipe cleaner slime.
Segadust tekitab tihtipeale ka sõna LIMASEEN, sest bioloogilises taksonoomias ei asetse limakud seente riigis vaid hoopis protistide rühmas ning sellega seoses on paljud limakud sarnasemad pigem amööbidele, kui seentele.
15.07.2026, Lahemaa, sanglepal.
07.06.2024, Lahemaa, kasvab kuivanud sanglepa tüükal.
Määras Iryna Yatsiuk.
20.05.2026, Lahemaa, männi lamatüvel. Hiljem muutub süsimustaks.
Mare Tamvelius: Keegi süsikulaadne - määras Tõnu Ploompuu, aitäh!
08.08.26 Abruka metsas kõduneval lehtpuu lamatüvel
Nele Laanemäe: Kloogaranna ja Laulasmaa metsades. (Võibolla ka perekonnast Fuligo, aga ilmsesti mitte puugipask F. septica)
26.06.2026, Lahemaa, männi tüve alusel.
Tiiu Malken: See on limak, ei ole seen. Fuligo septica, rahvapärase nimetusega puugipask. Soome ja Eesti rahvausundis olid kratid ja puugid, kes käisid talus võid varastamas ja siis minema joostes osa võid samblale pillasid. Lühiajaline olend on ta, varsti muudab kuju ja kaob. Praeguses faaisis nagu munapuder või jogurt, sõrmega katsudes.Teine nimi on tal krati järgi, see on veidi hullem.
21.09. Pärnu
13.06.24 Lahemaa. Stemonitis sp.
Jimm Kovalsky: 26.07.2026 Harjumaa
Valge puugipask, Fuligo candida
06.08.2023, Lahemaa, kasvab niidul kasteheinal.
8.05.26.Ihaste mets.
Märkus: Seente sekveneerimisel on oluline kuivatada tükike ja toimetada Tartusse määramiseks. Aga...
First things first: valminud eostega limaseened ei vaja reeglina eraldi kuivatamist ja parim mahuti on pappkarp, näiteks tikutoos.
Piltidel on ilmselt Dictydiaethalium plumbeum (halli kestaga) ja Metatrichia sp, võimalik, et Metatrichia vesparium (punane kapilliitsium). Need kaks liiki on hämmastaval kombel sageli suure tõenäosusega isegi palja silmaga määratavad. Üks võimalus on tegelikult ka Brefeldia maxima.
30.04.2024, Lahemaa, kasvab sanglepa tüükal.
Tänavu üsna varajane ja ühtlasi avab limakute hooaja. Eestikeelset nime veel ei ole, soome keeles silkkityynynen.
08.05.2024, Lahemaa, sanglepa tüvel.
01.08.2024, Lahemaa.
08.05.2024, Lahemaa, sanglepa tüvel.
24.05.2025, Lahemaa, kasvab männil.
Gaida Jakson: Pisema peopesa suurune, (sang)lepal, õrna kihi all nagu šokolaadikreem. Haapsalu, 15.05.25
Reticularia lycoperdon (määras Kädi Anneli)
Kädi Anneli: Lindbladia tubulina, limak - lubatagu esitleda Tartu uut elanikku eelmisest suvest. Et keegi teda kohe ära ei tundnud, tekkis korraks isegi kõditav mõte, et äkki esmaleid Eestis, mille Veiko Kastanje ühes kolleegidega siiski kummutas. Lohutusauhinnaks esimene registreeritud vaatlus, selle ja määramise eest suured tänud, Iryna Yatsiuk ja Irja Saar!
Anneli Kask: Mingi limak või midagi muud?
Rein Kuresoo: Limak, Google leidis, et puugipasa (Fuglio septica) harv lilla vorm. Nigula järve äärest, 11.09.23
>> Lindbladia tubulina | eElurikkus https://share.google/f42zb9oN1bMqVWFHt
Esmakohtumine tekitas veidi mureliku ja nõutu õhkkonna. Ilusal suvisel pärastlõunal hakkasime valmistuma ühissünnipäeva tähistamiseks sõpradega ehk aias grillimiseks. Ja äkki oli keset aialauda mingi musta värvi, poollödi teraline plönn, mida hommikul nagu ei märganud. Tänu Supilinna piiritule elurikkusele oli esimene emotsioon, et mõni selle esindaja on sinna keha kergendanud või mõni kahepaikne, tundmatu kahtlane hiidlimus (hispaania oma koos kohalikega on vanad olijad) vmt üritanud sugu jätkata. Zoonootiliste haiguste pelguses ei kippund seda palja käega puutumagi, abivahendiga togides tundus pehme ja niiske.
Teises järjekorras tuli pähe variant, et võib olla hoopis mõni limak, kuid sellesarnast polnud isegi pildi pealt näinud. (Tänan seenegruppi silmaringi laiendamise eest, see võis päästa meie kangelase elu.)
Igatahes tuli enne külaliste saabumist kuidagi otsustada, mida lauakaunistusega ette võtta (või mitte võtta) ehk kas defineerida ta eluta või elus objektiks.
Kuna esmane veebikonsultatsioon targema inimesega kallutas kaalukaussi limaku poole, otsustasime söömaaega pidada tolle seltskonnas. Oli tekkinud juba huvi lõpuks täpsemalt välja selgitada, kellega tegu.
Jäi üle vaid hoolt kanda, et traumeeritud ei saaks ei külalised ega arvatav limak. Õnneks on meie sõbrad arusaajad ning paljunäinud inimesed, pealegi kursis minu hullusega kõiksugu seenetaoliste eluvormide osas. Kõik mahtusid sõbralikult koos laua äärde ning jäid ellu. Ühe uudishimuliku näpujälje ta siiski külge sai (ilmselt sellest, et oli algul kujuteldamatult pehme) ja see jäi temaga ta lühikese elu lõpuni, mille tegusam osa oli vast neli päeva (pluss paar päeva pensionil). Koos nad vananesid, muutusid üha kõvemaks ning lõpuks lagunesid pruuniks pulbriks. Sellel kujul jõudsid nad ka teadlaste kätte. Nii et vähetuntud liikide leidmiseks (see ta tõesti on, siiski arvatavasti mitte tõeline haruldus) ei pea alati võsas sumpama, vahel piisab aias grillimisest.
06.10.23 Lääne-Viru maakond.
Katleen Lukin: Jalutas metsas vastu., 25/06/25 Hiiumaa
Rein Kuresoo: Limak, Google leidis, et puugipasa (Fuglio septica) harv lilla vorm. Nigula järve äärest, 11.09.23
17.07.24 Arbavere, L-Virumaa.
Gaida kommenteeris: Tegin uue postituse kummalisest limakust. Seekord teisest kohast ja teiselt kasvupinnalt. Kommentaari lisan ka eilse pildi. Kui mõlemat leidu võrrelda, on mügarate moodustiste kuju sama, kuid värv erinev ning moodustised väiksemad. 31.10.26 Haapsalu/Uuemõisa lehekõdul
https://eestimaablogi.blogspot.com/2026/10/limakud-eestimaa-seened-grupis.html
Tellimine:
Postitused (Atom)