Heakene küll, olen siis rumal, aga mida räägivad minust targemad inimesed?
(27. 06. 23
Ning piltlik näide - Jõgeval on 7 apteeki, marketit ja tanklat, palgad algavad 4-st eurost. Kui oleks vastupidi, kas palk võiks alat 7-eurost? Võiks ja saaks küll! Kui ettevõtja vaidleb vastu, siis valetab!)
Üllataval kombel kinnitavad poeketid, et nemad maksavad töötajatele miinimumpalgast kõrgemat töötasu ning suurt vastuseisu alampalga kiireks tõstmiseks ei kostunud.
Eesti Tarbijateühistute Keskühistu (ETK) turundusdirektor Andres Lember ütles, et «arvestades praegust töötasude tõusutrendi on tõus viie aastaga umbes selle tasemeni nagunii peaaegu paratamatus». Tema sõnul alustavad näiteks peamiselt Tallinnas tegutseva ETK Jaekaubanduse müüjad juba praegu töötasuga minimaalselt 550 eurot.
«Jaekaubandus on tööjõumahukas valdkond, mistõttu otsime ETK Grupis süstemaatiliselt uusi tehnilisi lahendusi, mis tööjõukulu kokku hoida aitaksid,» ütles Lember.
Prisma peremarketi tegevdirektor Janne Lihavaineni sõnul kõnealune lubadus lähiaastatel Prismat otseselt ei puudutaks. «Prismas on tunnipalgalistel töötajatel astmeline palgasüsteem, mida kutsume oskustasemete süsteemiks. See tähendab, et iga töötaja saab oma tunnitasu ise tõsta, täiendades oma oskusi ja teadmiseid jaekaubandusest ja Prismast. Prisma Peremarketit kõnealune lubadus tõsta miinimumpalka lähiaastatel otseselt ei puudutaks, kuna Prisma müüja-kassiiri keskmine tunnitasu on täna 3,32 eurot tunnis,» kirjeldas Lihavainen.
Tema sõnul on Prismasse esimest päeva tööle tulles madalaima oskustaseme tunnitasu sõltuvalt piirkonnast 2,90 kuni 3,18 eurot ja see on oluliselt kõrgem kui hetkel kehtiv miinimumpalk.
Rimi pressiesindaja Katrin Bats ütles, et Rimi maksab teenindajatele konkurentsivõimelist palka, mis on suurem kui Eesti miinimumpalk ja ületab nii mõnegi konkurendi pakutava palgataseme.
«Meie teenindajate palk on ka pea igal aastal tõusnud ning selle tarbeks ei ole me pidanud hindu tõstma. Otse loomulikult on palkade tõstmine pannud meid pingutama, et tegutseda veelgi efektiivsemalt,» kirjeldas Bats, kelle sõnul pole palkade tõstmine otseselt ettevõtte tulemusi mõjutanud.
M.O.T.T.
Jälle on mul õigus! Ja oli õigus hoopis varem kui "täna", sest konkurentsi reaalse toimisega ehk efektiivsusega seotud lagi oli ammu käes ja see oli üks väide, mille eest pidevalt koslepit sain! Me ju võime rääkida viie rikkama hulka jõudmisest, aga seda, kuidas seda valimisloosungit kõik need aastad täide viidi, saab nii viia vaid puruloll või aferist. Mis erakond selle küll välja käis ja pikalt seda ka "täide viis", näe, nõder aju ei mäleta äste....
Igatahes oleme nüüd Euroopa viie esimese seas! Kas tolle nõdra valimisloosungi väljamõtleja pidas silmas Euroopat, maailma või universumi, kah ei mäleta. Aga heakene küll, eeldame, et poliitikutest ei sõltugi midagi, aga miks ketid hämavad, valetavad ja petavad, küsin ma veel kord? Sest seda just tehtigi, kui põhjendati hindade kasvu väga erinevate asjadega ja ennast püüti näidata väga edumeelsete ja hoolivatena. Seda näeb ka täna. Loost selgub, et "Rootsist pärit ettevõttena on meie töö- ja juhtimiskultuuris töötajate heaolu tähtsal kohal, nende soovide ja ettepanekutega arvestatakse". Tore ju kui nii on. Ometi olen ma vägagi adekvaatsete inimeste suust kuulnud, et nii see sageli pole. Ma ei pea siin silmas ei Rimi ega ühtegi konkreetset ketti, sest iga selline väide veidi erinevas võtmes on ju üsna tavapärane isegi teistes valdkondades. Kuid tean, et efektiivsusega on sageli lood väga halvad ja pole ka juttugi mingist kuuldavõtmisest.
"Sulgemistest aga viimasel ajal rääkima ei kiputa. Meie sulgeme viimasel ajal pea sama palju kauplusi aastas kui uusi avame ja seda teevad teisedki ketid". Hilja, peremees, hilja! Muidugi on hilja, kui omal õigel ajal pea ei jaga! Need klassikaväljendid sobivad siia nagu rusikas silmaauku! Taas, juba ammu, pidanuks uusi avama vaid siis, kui selle taustal sulgenuks kaks kauplust. Iga kett! Kõik see energiakulu ja tehnikapark, mida täna peetakse üleval kõikides marketites, olnud reaalsuses pea poole väiksem ja see on üüratu mõjuga kuludes. Kui on üüratu mõjuga kuludes, oleks see ka üüratu ka palgakasvus ja hinnatasemes!
Seesama turu jutt on ka paljude vaidlejate argument, kuid see kehtib taas vaid normaalse turuolukorra kohta ehk siis näiteks Eestis, kui marketeid oleks poole vähem. Mitte tänase kohta, sest turg ei korrasta midagi, kui seda solgivad ketid ise. Eesmärgiks muidugi teistele käru keerata, see on vist tõesti parim turu korrastaja!?
Ja siingi saab selgeks, et marketeist tuleks suur osa kinni panna, esialgu kasvõi kolmandik ja lühendada ka pea kõigi nende lahtiolekuaegu. Sest vaielge kui tahate, aga ka iga töötund kasvatab kulusid. Avatud võib olla ehk mõni väga tähtsas sõlmpunktis olev market nagu nt Ülemiste või Lõunakeskus, peale kl 20 aga üldjuhul peaks oma esmavajalikud kaubad kätte saama väikepoodidest, mis peaks taas hakkama pead tõstma.
" Kui vaatame Eestis tegutsevate kettide majandustulemusi, siis moodustavad kasumid keskmiselt 1,5-2 % käibest. Euroopa keskmine on 3-4 % ja siin jääme pisut alla ka Lätile ja Leedule. See näitab, et kaupluste juurdehindlus on meil niigi väike...."
Seda ei maksa muidugi uskuda, et juurdehindlus väike! Ega ma ilmaasjata räägi hämamisest, petmisest ja valetamisest. Sest ikka selgub hiljem, et mul õigus olnud. Kuigi tänaseks paljugi muutunud, siis tuletan meelde aastatetagust näidet (krooni ajal), kus Luunja kurgi väljamüügihind oli 40 krooni, müügihind marketites aga 88 krooni. Teel kallines kurk üle 100% ja seda väikseks nimetada ei saa kuidagi. Seda enam, et kettide lemmikväljendeid on olnud ka, et "juurdehindlus on meil keskmiselt 20% piires"..... Seegi on hämamine, kuigi sisuliselt petmine. Kui jutt on hindadest, siis ei tohi avalikkust lollitada pooltõdedega nagu hinnakujunduses oleks justkui ainult hulgihind ja poe juurdehindlus. "Ups, ei saa aru, kuidas küll kaubad kallinevad, me ju lisame hinnale vaid tsipakese"...? On ju veel vahendajad, vahelaod, sh kettide endi kesklaod jm, seega see juurdehindluse jutt (ka ajakirjanike lugudes) on vaid pildi pooliku tõe väljanäitamine.
Tänase artikli suurim pluss ongi vast see, et välja on toodud mitu olulisimat seost ja üpris heas vormis! Igal juhul viib see meid sammukese lähemale ausamale, konkreetsemale, usaldustõstvamale olukorrale - tõele!
Toidu hüppelise kallinemise muudab muidugi huvitavaks teatav vastuolu. Tootjate väitel on tõepoolest kasvanud nii energia, toorme, tööjõu kui ka mitmed muud kulud. Ja siin pole midagi üllatuslikku. Kuid kulud tootmisele pole kasvanud kaugeltki mitte nii drastilisel määral, kui võiks arvata poodidest meile viimasel ajal vastu vaatavate hindade põhjal. Kaupluse normaalne juurdehindlus oleks ehk 25%. Samas väidavad asjatundjad, et tootjalt küsitakse müügi eest endale vahelt kordades rohkem.
Näiteks Norra kalakasvatuste punast kala müüakse seal samuti börsihindadega. See jõudis märtsis tasemeni 14-15 eurot kilo. Kui lisada veo-, töötlus- ja müügikulu, siis poleks tarbija taolist kõrget taset kuigivõrd talunud. Vahepeal kauplemine börsil üldse peatati. Röögatu hinna põhjustas asjaolu, et seoses koroonakriisiga, kui ettevõtete töö aeglustus, ei lastud kasvandustes nii palju lõhemaime vette kui tavaliselt. Nüüd, kriisi möödudes ületas nõudmine järsult pakkumise. Ent sama järsult on tõusnud kasvõi tursa hind – kui varem maksis see 16, siis nüüd 29 eurot kilo.
Kuid hinna kasvus mängib tugevat rolli ka meie enda, kodumaine faktor.
“Igal kaupluseketil käib ma enda kulude ehk poe juurde hindluse määramine erinevalt, aga normaalne oleks, kui juurde lisataks ehk 25%,” selgitas Noormägi. Kui palju siis tootja või maaletooja hinnale juurde pannakse – kas vähemalt kümneid protsente rohkem kui 25?
“Need müügihinnad on tootja hinnast ikka tunduvalt kõrgemad,” toonitas Noormägi, soovimata täpsustada.
Omaette teema, et kui näiteks tootja on sõlminud mõne poeketiga kala pidevaks tarnimiseks lepingu, tuleb tal hinna tõstmisest poele 60-90 päeva varem teada anda. Selleks ajaks võivad aga majandusolud olla juba nii palju muutunud, et pärast hinna tõstmist jõuab tootja või tarnija omadega vaevalt nulli. Kui sedagi.
Kes tõstab hinda, kui keegi ei tõsta?
Toiduliidu juht Sirje Potisepp sõnas, et toidutootjad asuvad praegu kahe tule vahel. Ühelt poolt läheb igasugune tooraine, nagu jahu või liha, nii energia hinna, pakendite kui ka tööjõukulude tõttu kallimaks. Teisalt suruvad mõistagi kaupluseketid toidu tootjatele peale eriti soodsat sisseostuhinda.
Mõnegi toidukauba puhul võib seejuures pidada tavapäraseks kaupluse 40% juurdehindlust. “Kuid leidub tooteid, kus juurdehindlus moodustab 80%, 200% ja rohkem,” lisas Potisepp. “Just välisomanikele kuuluvates kaubanduskettides on hakanud valitsema tendents, et hindu tõstetakse poes ka nendel toodetel, mille puhul tootja ise pole veel hinda tõstnud.”
Tavaliselt on kõige suuremate juurdehindlustega näiteks kodumaiste väiksemate tootjate joogid, mahlad, moosid, kastmed.
“Eesti toidutootjal puudub täna igasugune võimalus mõjutada toidu lõpphinda kaupluses,” nentis Potisepp. Mis puudutab kauplusekettide vahelisi n-ö hinnasõdu, siis need annavad rahakotile hõlpu üsna vähe. Lastakse mõnedel kaupadel hind hästi madalaks – lootusega, et niikuinii ostetakse siis mööda minnes midagi kallimalt. Need on kõik tavalised turundustrikid. Ühe sõnaga, igasuguse toidukauba puhul, olgu see kala või piim, sõltub hind poes käija jaoks väga palju kaupluseketi poliitikast.
Kaupmeeste liidu esindaja Nele Peil põrgatab palli toidutootjate väljakupoolele tagasi.
“Jaekaubandust Eestis iseloomustab naaberriikidest oluliselt aktiivsem konkurents, mis on peamine põhjus, et toit ei ole kallinenud veel kiiremini ja veel rohkem, kui me täna näeme,” sõnas ta, et poodide üliküllus on hoopis pluss. “Toidu hindade tõstmise initsiatiiv tuleb suuresti toidu tootjatelt, kelle jaoks on sisendhinnad tõusnud.”
Kui keegi valetab nii et suu suitseb, siis kas ta on ka süüdlane hinnatõusus? Muidugi on. Niisugust lapsikut idiootsust ei tohiks küll ajada! Kui palju on Eestis marketite müügipinna ruutmeetri kohta kliente või vastupidi, elanike arvu suhtes müügipinda? Mida ülalpool öeldi? Kas Nele Peil on tõesti rumal või püüab päästa ettevõtjate "au"?
Üsna selge on, et toidu hinnad hakkavad järjest suuremale osale inimestest üle jõu käima. Kuigi rahvas on loomult mugav ja ostab vastavalt harjumusele, sunnivad hinnad hääletama üha enam jalgadega. Ajal, mil kala on muutunud luksuskaubaks, odavamalt ehk sisuliselt laotingimustes kaupa müüvate toidupoodide käive muudkui kasvab. Järjest suuremale hulgale ostjatest on ükskõik, kas silmi paitab kaunis letikujundus ja kõrvu kostab mahe muusika – peaasi et odavamalt läbi saaks.
Kaubandusettevõtja Tarmo Lauring ütles, et kuigi toidutootjate kulud on mõistagi tõusnud, on Eesti suuremad kaubandusketid end viimase kümnendiga paksuks söönud. Nad on Lauringu sõnul võtnud suured finantskohustused ja näevad praegu kurja vaeva, et see raha inimeste käest tagasi korjata. Kokku tuleks hoida nii juhtimiselt kui ka püsikuludelt.
“See on üks põhjus, miks hinnad praegu paljudes poodides nii kiiresti tõusevad,” ütles Lauring. “Tuleb vaadelda, kas mõne toote hinna kasv on põhjendatav selle hinnaga, mida kaupluses küsitakse. Kindlasti peaksid kaupluseketid aga oma kulud, sh juhtimisstuktuurid üle vaatama. Eestis valitseb kaubanduses tihe konkurents. Teisalt maksab ühe supermarketi ehitamine 4-5 mln eurot. Konkurents on tore, aga klient ei peaks seda oma taskust kinni maksma.”
Lauringu sõnul pannakse “raskelt” hinda otsa mitte ainult toidule, vaid ka kodukeemiale, hügieenitarvetele ja tööstuskaupadele, mida oleks õiglasem müüa umbes 10-14% odavamalt.
Sama juttu räägib Ülemiste Keskuse juht Guido Pärnits.
“Ma olen kogu aeg öelnud, et iga betoon, mis maha pannakse, tuleb
tagasi teenida,” ütles ta. “Meil valitseb kaubanduspindade üleküllus.
Tallinnas asub mõnel ristmikul neli-viis toidupoodi. Mõnes Inglismaa
linnas tuleb näiteks ikka pikalt otsida, enne kui kasvõi Tesco leiad.
Aga mis sellest juhtuks, kui oleks poode oleks ühel ristmikul nelja
asemel kolm? Inimesi käiks ikka sama palju. Aga hinna tõstmise surve
jääks väiksemaks.”
Kauplusekettide “võidurelvastumise” eest
maksavad mõistagi kliendid. Vähemalt suurte kaubanduskeskuste osas on
ruum täis. Seda näitas T1 õnnetu käekäik. Samas ketipoe harukesi kerkib
ikkagi veel siia ja sinna. Kaubanduspinna ruutmeetrite arvult elaniku
kohta asub Eesti teatavasti juba aastaid Euroopa tipus. Tallinn umbes
kahe ruutmeetriga asub selle valla liidri ehk Ühendriikidega samal
pulgal. Eesti keskmine näitaja võib tänaseks olla kusagil 1,6
ruutmeetrit elaniku kohta. Kui vaadelda keskmisi palku, on eestimaalase
ostujõud aga Euroopas üks viletsamaid. Hiiglaslikud poed võisid ju
toredad olla majandustõusu ajal. Kuid nüüd, kriisis, paistab, et käes on
sõna otseses mõttes tasumise tund.
Tallinna Ülikooli linnauuringute
professori Tauri Tuvikese sõnul olid suured kaubanduskeskused, kus
ühtede nn ankurrentnikena tegutsevad hiiglaslikud toidupoed,
välisinvestorite jaoks mugav toode.
No mida ma kogu aeg olen rääkinud??? Ning kõik see ka mõjutab nendesamad kaubandusettevõtete, ka apteekide ja tanklate töötajate palkasid, selge, et siin oleme siis viimaste hulgas.
“Jupp mitmekesist poodide komplekti,” sõnas ta. Sellepärast neid nii
palju kerkis – mitte ainult Eestisse jt Baltimaadesse, vaid üldse igale
poole endisesse nõukogude ruumi. Need kujundasid ühtlasi tervete
põlvkondade arusaama vaba aja veetmisest, kus kõik asub koos ühes suures
majas.
Eestis on see ehk vähem levinud, aga näiteks välismaalt
tulnud külalisi viiakse endistes NSV Liidu osades sageli uhkusega sööma
mitte kuhugi vana- või aedlinna restorani, vaid kaubanduskeskuse
söögikohta.
Kui n-ö vanades Euroopa maades on pikad, poodidega
palistatud äritänavad, siis kasvõi Tallinnas puudub taoline tänase
päevani. Kõik käivad ikka ostlemas kaubanduskeskustes. Peale selle, et
kaubanduskeskused suruvad peale mitte ainult toidu, vaid üldse kaupade
hinnatõusu, sest investeeringuid on vaja tagasi teenida, soodustavad nad
ka autostumist ning ummikuid. Klientide meelitamiseks on haaratud
terved hiigellahmakad maa-alad parklate alla. Ja see on taas üks faktor
hindade tõusuks. Parklaid maksavad kaudselt kinni kõik: ka autodeta või
kergliikuritel ostlejad. Kuid siin enam midagi ei muuda. “Mis ehitatud,
see ehitatud,” sõnas Tuvikene.
Näiteks Hollandis seati reegleid paika juba meie taasiseseisvumise
algusaegade paiku. Autostumise vähendamiseks on Amsterdamis linna
servadesse lubatud ainult n-ö suurte asjade poed nagu auto- või
ehituskauplused. Igapäevast olmet, sh toidupoode nähakse ikka
kesklinnas, ja mitte suurte kaubahallidena, vaid juba ammu olemas
olevates majades.
Miks aga vaatamata ülitihkele konkurentsile
keegi ka pille kokku ei paki ja Eesti toidukaubandusturult ei lahku?
Kogenud ettevõtlushunt Guido Pärnits toob põhjuseks, et kuigi Prisma
näiteks lahkus Lätist-Leedust, on suurte poekettide omanikfirmadel
üldiselt siiski aega palju. Küll investeeringud tagasi teenitakse. Kõiki
kette ühendab seega üks ja kindel eesmärk.
“Toidu hindade tõstmise initsiatiiv tuleb suuresti toidu tootjatelt, kelle jaoks on sisendhinnad tõusnud,” lisas Peil. “Ka kaubandusettevõtete kulud on märgatavalt tõusnud, aga vajadus konkureerida teiste jaekettidega ei võimalda hinnaliidri positsiooni nimel võistlevatel kaubandusettevõtetel kogu kulu kanda edasi kõrgematesse hindadesse. Samal ajal on toidutootjate poolt jaekaubandusele tunda juba pikemat aega survet maksta toodete eest rohkem, mis paratamatult väljenduks tarbijate jaoks veelgi kallimas ostukorvis.”
Miks ta aga ei maini, et kulud tõusnud suuresti just seetõttu, et ostjaid põrandapinna vm kohta on liiga vähe?
Jaekaupmees on liidu tegevjuhi sõnul praegu see,
kelle töö tulemusel ei tõuse toidu hinnad nii palju kui toidutootjad ehk
sooviksid. See on Peili kinnitusel alati nii olnud. Toidukaubandus on
väga madalate kasumimarginaalidega äri ning Eestis on kasumimarginaalid
veelgi õhemad – kuskil 2-3% juures –, kuna konkurents on tihedam.
Euroopa riikide kaubandusliku juurdehindluse võrdlus kinnitab seda –
Eestis on keskmine juurdehindlus toodetele madalam kui EL turul
keskmiselt. See tuleneb otseselt tihedast konkurentsist.
Nele
Peili kinnitusel on kaubanduslik juurdehindlus Eestis pigem väike,
küündides keskmiselt 25%-ni. Madalaim on see Poolas (19), samas kui
vaieldamatu liider on Ühendkuningriik 63 protsendiga.
Kui ketil on keskladu, siis kas juurdehindlus on ainult marketis või omakorda ka kesklaos? Ning miks taas valetada? Konkurents pole enam tihedam, vaid see on tapetud just liigse põrandapinna tõttu!
Mis
puudutab väidet, et kaupluseketid on ennast paksuks söönud, kattes
kulusid hindu tõstes, siis seda nimetas Peil veidraks: “Väga kummastav
on lugeda väiteid, et kauplused ei peaks kulutama raha turundusele,
inventarile, laenudele kaupluste tänapäevastamiseks ega ettevõtte
juhtimisstruktuurile. Kui keegi tõesti midagi sellist ütles, siis tasuks
täiendada oma teadmisi sellest, kuidas kaubandus kui sektor toimib ja
mida on seal konkurentsis püsimiseks vaja. Või kuidas üldse
äriettevõtted toimivad. Ei oska nii kummastavat mõtet kuidagi
kommenteeridagi.”
On täiesti mõistetamatu, et justkui haritud tipp-poliitikud, aga ei saada aru kõige elementaarsematest majandusreeglitest!? Ülalpool isegi mõned ausapoolsed ärimehed ütlevad erinevas sõnastuses asja sisu selgelt välja. Aga mingi mõtlemisvõime peaks ju olema? Mida tähendab, kui marketeid ja apteeke on 2-3 rohkem kui optimaalne (nagu Soomes, Rootsis jm)? Tähendab seda, et minge neisse ja vaadake. Üks kaubandusettevõte tähendab ehitusmaterjale, parklaid, kütet, riiuleid, elektroonikat, IT, külmikuid, valgustust ja töötajate palkasid. Kui mingil hetkel oli piltlikult ühe keskuse kliente päevas 3000, hiljem 2000 ja nüüd 1000 päevas, siis kuidas saada 3x vähema käibe puhul saada tagasi kõige eelpoolmainitu kulu? Ainuke võimalus on pidurdada palgatõusu (niigi viletsa palga juures) ja tõsta HINDU!. Mõnevõrra aitab ka optimeerimine, aga siingi kasvavad kulud automaatika vm lisandumise järgselt.
Alandad käibemaksu, võidavad sisuliselt vaid ärikad ja vahendajad, ostja jaoks selle alandamise mõju kaob väga kiiresti. Ja riik saab vähem raha riigikassasse...
EKRE kandidaat aga jätkab:
Erinevalt viimasel ajal ajakirjanduses väidetust on võrreldes koroonaeelse ajaga toiduainete hinnad poodides kasvanud rohkem kui põllumajandussektori või toiduainetööstuse tootjahinnad, kinnitab Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja.
"Eriti paistab see vahe silma viimase poole aasta jooksul, kui tootjahinnad on kuises võrdluses tegelikult langenud," märkis Oja esmaspäeval avaldatud kommentaaris.
"Põllumajandussektori hinnad sõltuvad maailmaturu hinnast ja kerkisid esialgu koos üldise energia ja toiduainete hinnatõusuga maailmas rohkem kui toiduainetööstuse või tarbijahinnad, kuid praeguseks on need hakanud alanema," selgitas Oja. "Ka toiduainetööstuse hinnad langevad, kuid juunikuu ja teise kvartali andmete seisuga jätkasid toiduainete hinnad poodides tõusu."
Oja osutab, et teises kvartalis olid põllumajandussektori tootjahinnad 38 protsenti kõrgemad kui 2019. aastal ja toiduainetööstuses 35 protsenti kõrgemad, aga toiduainete tarbijahinnad olid lausa 47 protsenti kallimad kui 2019. aastal.
Miks on poodides just suurim kasv? Just seepärast, et eelnevatel aastatel on poodide arv ülisuure kiirusega kasvanud! Tootjate või talude teket sellisena me ei saagi näha ja see ongi erinevus põhjus. Kui muud, nagu kriis jms, poleks sekkunud, oleks poodides ka hinnakasv vähem märgatav, sest täna lisatakse hinnalisandit nii väiksema käibe kui ka sisendhindade mõnigase kasvu tõttu. Eelnevalt. Ning kuna kasum on nadi, siis sisendhindade langusest hoolimata püütakse JUURDE KEEVITADA, KUIDAS VÄHEGI VÕIMALIK.
Muide, siin saab aimu ka sellest, et enne valimisi üheks EKRE põhilubaduseks olnud käibemaksu alandamine EI OLEKS TOIMINUD.
"Üks oluline muutus, mis meil viimaste aastate jooksul on kaubandussektoris toimunud, on Lidli tulek. Odava keti lisandumine peaks konkurentsi tihendama ja hinnad alla tooma," märkis Oja, hinnates samas, et Eestis on see mõjunud äraspidiselt.
"Ilmselt on vanade turulolijate turuosa Lidli tõttu vähenenud ja see mõjutab majandustulemusi. Kehvemad majandustulemused on aga osutunud avalikkuses sageli hinnatõstmise argumendiks," kirjutas Oja.
Just nimelt! Lidl hoolimata odavamast hinnaklassist solkis ikkagi turgu, ehk ehitas siia palju marketeid, siia, kus on neid niigi liiga PALJU. ja muidugi peavad nüüd teised KASUMI hoidmiseks hindu veel rohkem TÕSTMA!
Ehk et see ongi see, mida ma sageli mittetaipajatele selgitan: Vanade turulolijate, näit turuplatsil kartulimüüjad, nende turuosa langeb, sest müüjaid on palju kõrvale siginenud. Keegi aga ei hakka ju rohkem sööma ja kliente ka ei lisandu. Ainuke võimalus ellu jääda ongi TÕSTA HINDU!
Selline mehhanism eeldab, et kaubanduskettide turujõud Eestis on ikkagi üsna suur ja inimesed on oma eelistatud poele kindlad ning seetõttu saavad kauplused hinda tõsta, lisas Oja.
Eesti Ekspress kirjutas eelmisel nädalal, et maailmaturul kukuvad toidu hinnad juba üle aasta, kuid Eestis aga kasvavad ning Eestis ei lõiganud hoogsalt kasumit mitte poeketid, vaid hoopis põllumehed.
Ajaleht tõi näiteks, et üks Eesti pere teenis mullu talu pidamisega isegi rohkem kasumit kui Eesti suurim toidupoodide kett Coop.
"Perekond Villersile kuuluv Laheotsa talu Harjumaal Padisel müüs kartulit, juurikaid, köögivilja, rapsi ja teravilja (ning natuke elektrit ja metsa) ligi kaheksa miljoni euro eest. Selle pealt teenis talu puhaskasumit ligi 6,2 miljonit eurot," märkis Eesti Ekspress.
See ongi pooltõde! Mitte kõik tootjad ei võida enim, see sõltub ikkagi toodetest jm. Ja poeketid ei saa suurt kasumit lõigata, sest selleks tuleks hindadele MITU KORDA rohkem juurde keevitada. Miks? Sest klientide arv langeb, käive langeb ja kuidas muidu kasum peaks kasvamagi?
Laheotsa numbrid tunduvad aga uskumatud, sest suht väikese käibe juures küsitakse ikka hingehinda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar