ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

reede, 20. jaanuar 2012

JÄRLEPA PILDIS

Sain vahepeal ka puhata. Vanematekodus. Muidugi tegin ka mõned pildid, järve äärde küll ei jõudnud, sest lund üksjagu. Ja järve jääle ei julgeks nagunii minna.
Aga kohale saamiseks on parim viis rongilt Kohilas bussile ümber istuda.

Uhke alle, kus enamus puid on lehised. Üks neist kunagi sai pikselöögi ja kuivas ära. Teisel alleel põhiliselt saared.

Vana kuivati.

Esiplaanil oleva männi istutasin siis kui olin vast 14-aastane, nii et puul nüüdseks vanust üle 30 aasta. Paremal paistab vana hea antoonovka.


 Uus lasteaed koos muude ruumidega.


 Aiamaad ja tagapool lindlad. Või see, mis neist järgi.

Veski koos hilisema juurdeehitusega. Too sai vist 1977 kõvasti kannatada keeristormis.

Laululava kõrval paistab vana töökoda, selle juures ka tiik, kus kunagi sai aidaustega parvetatud ja väikseid kokri püütud.

Mõisapark. Nüüd siis mõisaomaniku valduses ja aed ümber. 


Puude vahel paistab kõlakoda, kus omal ajal ka pidusid peeti.

Ja saun. Kus aastaid sai käidud. Mõnus leil oli.


Mõisa kõrval ka vanad puud. Lapsepõlves oli seal ka munaladu, kus ema töötas ja vist 67.a augustitormi ajal läksin hirmuga kodust sinna. Mõisa nurgani jõudes aga murdus selja taga hiigelsuur pärn, nii et vedas mul. Vahemaa oli vaid paarkümmend meetrit. Ega ei teagi, kuidas pätakana julgesin sellise tormiga õue minna. 



Vähemalt on paljud hooned korda tehtud, aidad ja tallid.

Lapsed pole ka kuhugi kadunud.

Selise autoga viidi meid 14 km kaugusele kooli 60-ndate lõpus.

Sissesõidutee kunagi ja nüüd (vaade teiselt poolt). Kaks kaske endiselt alles.


 Aga järvest saab ka kala püüda! Ja seda teinud isa ja mina ja Kadi...


Siiski käib ka kalaauto, räim ju oluline kala eestlasele.

Pood olemas, kuigi ega pole maapoodidel kerge ellu jääda. Kohale tullakse aga tihti vana hea soome kelguga.


 Maja ees enam aiamaad pole, on aga vanad õunapuud. Päris mitme sordi omad.

Panin ka lindudele (naabrite linnumaja) süüa, kostilisi oli igasuguseid.






4 kommentaari: