Kabli on üks müstiline paik, kus iga hetk on kui lotovõit. Kusjuures mulle meeldivad pigem järved ja vooluveekogud, aga siin on meri justkui sinu lähedane sõber. Hingad ühes rütmis. Ja muidugi saad käia matkarajal, veeta aega Priivitsa oja ääres, minna kohalikku pisipoodi jms. Ja linnud! Korra tänavu juba käisin, aga tahan seal tunda õhtu saabumist ning hommikul ärkamist. Ilma selleta olen ise justkui poolik...
Muidugi olen ma kobakäpp, et linde võrgust välja võtta, kuigi hellat oskaks käitud vast küll. Aga kardan, et poon nad üles või pääsevad hoopis minema. Nii on minu aitamine seal eelkõige võrkude ülevaatamine, sest kui linde palju või mis iganes, siis ei jõua ju Jaak Tammekänd iga hetk nende võrkude vahet vehkida. Ja muidugi on suure mõrra juures nii mõnus pingil istuda ja oodata - kes küll võrku tuleb!
Sageli siin ka laste ekskursioone. Väga tore ja põnev neilegi ning saab alati loota, et keegi nende hulgast saab kunagi ornitoloogiks.
Võrkudesse seekord sattus tihaseid, sini- rasva-, põhja- ja musttihaseid, aga ka pöialpoisse ja porre. "Õpetaja hõikas suurematele lastele: tulge porri vaatama..." Oh seda lõbusust.
Aga linnud võrgus? Barbarid, hüüatab kindlasti keegi! Oh ei, kõik on väga hoolikalt plaanitud, ei mingit üleliigset ehk pikaajalist "lõksus" olemist, ei mingit ohtu. Tullakse, võetakse ettevaatlikult võrgust välja, kaalutakse ja rõngastatakse. Ikka linnukeste endi heaolu nimel. Et teada rändeteid ja kõike muud sellega seonduvat. Et saada ja osata neid kaitsta. Kui me kõik oskaks kaasinimetsega sama hellalt ringi8 käia, nagu siin käiakse lindudega, oleks maailm hoopis ilusam paik.
Kablis olles tasub kõigil ka teed mööda pikem jalutuskäik teha, siin on maju ja aedasid, mida vaadata.
Kohal oli ka salk siidisabasid, ümberkaudu pihlakad pintslisse pistetud, tuldi siia. Mõned korrad sattusid küll ka mõrra servas pihlakaid nosima, aga mõrda ajada ei õnnestunud.
Hiljuti tähistati Nukufilmi ajastu kõige olulisemate tegijate, Elbert Tuganovi ja Heino Parsi juubeleid, 105. ja 100. sünniaastapäev. Et nende tegevuse tulemuseks olid maailmatasemel hiilgavad multikad nagu Kunksmoor, operaator Kõps jt, siis natuke püüdsin pilte teha ka Kõpsi tasemel. Või tasandil.
Näe, lausa appi karjub? Eks ikka. Mis te ise teeksite? Aga nii elus on, et vahel tuleb tehes head natuke ka "kannatusi põhjustada". Ei midagi hullu, paitused kaasa ja saavadki peagi kaasteeliste seltsi! Olen seda püüdmist aastaid näinud ja alati tunnen kui hellalt nendega käitutakse. Ükski ornitoloog pole ei värbkakk ega raudkull.
Puu on kunagi oma eluea lõpule jõudnu ja maha langenud ning tema peal on hakanud kasvama teine puu.
Muidugi on hea, kui saate siin liikuda tõelise loodusetundja saatel, sest rannast kuni kaugemate metsade ja rabadeni väja on tegu väga eriilmeliste maastikutüüpidega, nii ka rannaluidete puhul.
Vahel leiad aga midagi, millest arugi ei saa, kuigi tundub lausa tehismaterjal. Ja vist ongi, kergkruus äkki?
Üks hilja peale jäänud heletilder. Aga kui kaugelt huupi pildistasin, paistis sealgi mõni olevat? Ses mõttes, et sugulashingi, liiki nii ei määra muidugi.
Noori ja nooremaid (minust on enamus ju nooremad) käivad siin ornitoloogidel alati abiks. Sageli on ka linnuhuvilisi välismaalt.
Tildrist jõudsin veel ühe pildi teha, lendutõusul.
Linnumajale lisaks on siin puidust kuur, Kui õigesti aru sain, võis see olla varem ajutine "uurimiskeskus". Igatahes sügisööl siin magada on lihtsalt kaif!
Siin võib leida isegi mõne suure sirmiku!
Rõngastamise ajal on ka linde huvitav "tunda", mõni on vaikselt, teine sõimab mis kole! Eks nad muidugi ole ju hirmul, aga nendega käiakse siin õrnalt ümber, südamega. Ja sabatihased on igal juhul ühed nunnuimad olevused.
Ja ootasingi bussi. Kuigi.... oleks võinud jääda veel üheks ööks. Siit ära minna ei taha kunagi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar