ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

esmaspäev, 9. jaanuar 2012

KOLUMNISTI MAAILM KOLMEL ELEVANDIL

Kolumnist Iivi Anna Masso kirjutisi loen küllalt sageli. Ja antud minu kirjutis ei ole kindlasti mingi katse talle ära teha ega maapõhja tampida. Nagu kolumnis sarnastest teemadest juttu. Paganama kahju, aga taas tegemist siin tasulise artikliga, seega ei saa lõike välja tuua, kuid kirjutis ülimalt huvitav. Ning enamjaolt ma seisukohtadega nõus. Lugesin küll lehte kiiruga ja lootsin kodus arvutist üle vaadata, aga võta näpust. Leht ka unus töö juurde, arvan, et, parem on kirjutada ülehomme, kui leht näpus, sest ei tahaks mööda rääkida,  mõneski asjas tahaks siiski näha ka seda, et maakera on ümmargune. Antud kirjutis küll kippus ühekülgne olema.

Muide, tuli meelde üks vana lugu kuidas sulane rääkis, et tema sugulane olla laevaga sõitnud ja viimasel hetkel märganud, et meri lõpeb otsa. Saanud veel suuresti viimasel hetkel ümber keerata, muidu kukkunuks üle ääre alla. Ja demonstreerides seda pudrukaussi enda poole keerates, nii et peremees huviga kuulates vahtima jäänud ja selle ajaga sulane helpis võisilma ära...
Nii et see, kes usub, et maakeral vaid üks külg nagu igal muul asjalgi, see võib paljustki ilma jääda...

Aga too hea lugu on siis kolumnist Iivi Anna Masso lugu "Ühiskondlik autoimmuunsus. Tsitaate peab ümber kirjutama või tsiteerima (Aitäh Postimees!), mis pole muidugi normaalne. Kusjuures, tekkis huvitav seos tänapäevase probleemiga, kus paljud ei tea midagi reaalsest elust ja noortel puudub mõtlemisvõime. Miks ei võiks nii head kolumnid olla teemaks gümnaasiumites klassijuhataja tundides? Panna õpilased arutlema teravate päevaprobleemide üle!?

Tigedusest ja kurjusest ja selle laastavast mõjust on siin juba üksjagu räägitud...Rääkides sõimlemisest ja tigetsemisest peetakse silmas eelkõige anonüümseid internetikommentaariume. Tõsi, neist on ammu saanud ühiskonna tigeduse olulised prügiämbrid, kohad, kuhu kerge käega kallatakse hinge kogunenud saasta ja kus igasugune tegelik arutelu on välistatud, sest see upuks lõputusse suppi, kirjutab I.A.

Väga hea ja täpne! Kuid reaalses elus ei ole plärala (minu sõnauuendus kommentaariumile) siiski nii ühekülgne ja anonüümsuse tagamaad pole nii ühekülgsed. Mida teha, kui satud olukorda, mida samas (09.01.Postimees) kirjeldab Eha Nõmm? Ka seda ei saa ma kirjeldada, lühidalt tegemist kandideerimisega rahvaloendajaks ja uhke vastus, mille ta sai. Sama uhke vastus tuli ka teisele järelpärimisele. Võimalik, et ladusa, lausa fantastilise vastusekirjutamise oskuse saavutab erilistel kursustel-koolitustel või on lektoriks lausa vana Ets ise! Sellises asjas on kerge pettuda ja nii võidki oma pettumuse ja sapi välja valada pläralas ning mitte ühe korra. Aga kas süüdi on kirjutaja või inimene, kes lihtsalt ei oska kirjutada inimesele mõistetavas keeles (s.o. sisuliselt)?
Vaevu toimetulemine eluga, prisked palgad kõrgustes või kaugustes (ei tea kas ikka kõrgemal tehake alati 3, 5 või 7 korda rohkem tööd?),vargused kõrvaltoas või kõrgustes, eetilisuse puudumine või mittemõistmine nende hulgas, kes justnagu seatud meile eeskujuks ülemuse oskamatus mõista ja tööd arendada... Ja siis kirjutadki pläralasse. Ning ei ole võimalik alati oma nime all kirjutada. Sest tahad lihtsalt muret kurta (pihiisa ei tohigi sinu juttu ega nime avaldada, miks peaks alati siis pläralas nime kirjutama?), või hoiatada kedagi teist halbade inimeste või tööandjate eest... Piir on muidugi õrn, lihtne on ka heale inimesele halba teha, temast halba rääkides. Jääbki eelkõige loota sellele, et mõtlev inimene (me pole enam kommunismi piiril, kus töö tegi ahvist inimese - tegelikult tegi hoopis mõtlemine!) oskab sõeluda pläralast välja saasta, õeluse, tigeduse, kadeduse. Mida tõepoolest seal väga palju, oma kogemustest pakuks, et 80-90 %. Siin on ka mõtlemisaine ametnikele, pläralat tuleb lugeda ja osata samamoodi sõeluda! Mullegi on öeldud, et platvormide jms teemadega üritan ma end esile tõsta, upitada lausa! See näitab vaid ütleja oskamatust filtreerida või ei oska ta inimesi mõista või peab ta tegelikkuses hoopis ise ennast kõrgemale upitatuks...

Kuid sinne tigedus ei piirdu anonüümse veebiruumiga ja paraku näib, et viimane - seda ma ei tahtnud kaua uskuda - esindabki mingil moel üldisi hoiakuid, "rahva häält". I.A.

Esindabki. Kui ikka Den Za Dnjom kirjutab artikli meie presidendist, siis pole ime kui venekeelsed plärajad lausa ropendava. Pole siin eesmärk öelda, kas põhjuseks president või venelaste viha. Kindlasti mõlemad. Kuid kui sõimuplära miinuste-plusside suhe selle juures 0/200-le, siis näitab see ju venekeelse elanikkonna suhtumist. Muidugi, Raadio 2 aastahiti valimisel ei osale ka tihti vanemad, südamlikuma muusika pooldajad, seega pole see mitte Eestima aasta parim lugu, vaid Raadio 2 kuulajate parim. Mis pole tolle (riikliku?) raadio just parim propageerimisnäide. Kuid ikkagi, mingi pildi too annab, nagu annab ka 200 plussi räigele sõimule.

Iivi Anna, ühe lõiguga panid sa rohkem kui kümnesse, panid otse südamesse!!!

...Aga kui samad meeleolud annavad tooni üldistes hoiakutes ja suhetes, teeb see lõpuks meid kõiki vaesemaks, arutamist raskemaks ja suhtlemist keerulisemaks - nin Eestis viibimist ebameeldivamaks.

Ehk ongi osa pläralast hääletu appikarje igast küljest ründava ükskõiksuse, tigeduse, hoolimatuse - vastu? Olen väga palju saanud teada ja hakanud rohkem mõistma Eestimaa elust blogi ja kirjavahetust pidades. Ja näen, et ükskõiksus on oluline mitte ainult plärajate, vaid ka nende hulgas, kes seatud mei asjadega tegelema. Mitte isiklike, vaid ühiskondlike asjadega. Ja tihti, kahjuks, on eriline ükskõiksus nende ilminguks, kes sõnades ilusaid ja kauneid asju välja toovad, olgu need siis poliitikud või võltsid usutegelased.

Kui poliitik... või kui kolumnist...teeb lugejaile selgeks mitte seda, et temal on ASJAST ERINEV NÄGEMUS, vaid et kolleeg on lihtsalt NÕME JA LOLL ning ei tea kuidas asjad tegelikult on...

Siis ongi ju pläraja ja poliitik ja kolumnist ühesugused?
Aga kui inimene ametlikule kirjale vastab üheülbaliselt ja sisutult, siis kellega peaks hea ettepaneku teinud inimene suhtlema? Kui pole kedagi, keda see huvitaks? Üks tuttav tegi, südamevalus, pöördumise hulkuva koera suhtes, keegi ei tahtnudki tegeleda, ega "viletsat" pilti üles panna. Ükskõiksus!? Kuhu sa lähed oma murega? Sest hiljutise kampaania järgi on ju koer SINU pere liige! Ja tema pärast ollakse mures!

Kriisiabi, pealiskaudsed naeratajad jm ei ole meil tõesti omapärane. Püüame ikka vaikselt hakkama saada ja ei pea loomulikuks igasuguse abi ekraanile toppimist. Nagu Ameerikas. Kus mõni eestlane kohale jõudes oskab juutuubis inimeste peidetud hinge üles leida südamliku looga loomades, mitte saasta eksponeerides...

Nii laialt levinud homofoobia kui ka patroniseeriv hoiak naiste suhtes teatud aladel hoiavad kindlasti nii mõnedki loovad ja andekad talendid Eestist eemal. I.A.

Nii laialt levinud homoteema, kod Metsa ja Tölpluse poolsed teemaupitused ülimuslikumaks pereväärtustest, südameheadustest ningnaiste oskamatus hinnata meeste hingelist püüdlikust ning ka oskamatus lastega ringi käia, - need hoiavad nii mõnedki andekad ja loovad inimesed ühiskonnast kõrvale!?

Aitäh, Iivi Anna Masso!

Mina hindan seda, mida ütleb President ja Evelin. Hoida üksteist, püüda anda endast parim, aidata, mõelda teistele. Tahan uskuda, et nad ka mõtlevad seda, mida välja ütlevad. Nad ei saakski ju anonüümseks jääda...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar