ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

laupäev, 21. jaanuar 2012

JUURED






Siin pildil vasakpoolset meest ei tunne, parempoolsel aga Vanaaugu Juhan. Nii neid ju kõnes kasutati, talunimede järgi. 
Mis mulle seal talus eriti meeldis, oli aiatee, mida ääristasid valged floksid, see püsis päris kaua nii. Ja muidugi elupuud ning marjaaed. Paganama head õunad olid! Ja hiljem olin vanaema juures päris tihti, vanaisa ma kahjuks ei mäleta, suri noorelt.
Järgmisel pidil ongi vanaisa ja vanaema koos ema ja onuga.

Eks pidutsemine ja töö käisid ikka käsikäes!


Põllu peab kividest puhtaks saama? Tagaplaanil peaks olema Järlepa veski ja kui see ikka nii on, siis kõrval veel üks talu, mida nüüd enam alles pole.


Jaan ja Juhan. Mõnigi inimene seotud Järlepaga ja ümbritseva piirkonnaga eluaeg.



Vasakult: Uuetoa Eeri, Jaan Vahtramäe, ..., Vanaaugu Juhan.

Isa käis vist isegi näitemängu tegemas. "Vigased pruudid!




Sõjaväes oli isa vähemalt osa aega Tondil.



Mingi aeg elati perega ühes väikses kohas, kus ka mina siis sündisin, vennad ees ootamas.






Väga võimalik, et siin vankris ma siis olengi.

Nii paistab küll.

Aga juba tollal käidi järvel kalal ja Järvemäel puhkamas. Mõnus privaatne koht isegi tänapäeval, sest suuremalt osalt piirab järve Mahtra soostik.



Lõpuks jõudsimegi uude majja, mille ehitamisega isa ise tegeles. See oli vist teine Järlepa sotsialismi ehitamise aegsetest majadest, 4-korteriga telliskivimaja. Aga ilus koht ja ilus on see siiani. Siin istume kolmekesi õunapuu all koos naabripoiss Jaanusega. Järlepa, ei tea, kas sellepärast, et asus "kõrval", aga on jäänud kohaks, kus paljud jäänud seotuks. Ja ikka keegi tuleb tagasi "esivanemate" koju. Ehk see ongi osake eestlase seotusest maaga, mida paljud bürokraatlikud eurorähnid enam mõista ei suuda!?

Isad-emad tegelesid spordiga, lapsi polnud Järlepas aga sugugi vähe!



Ka sohvoosipeod toimusid. Kedagi autasustati, keegi ootas oma aega. Millegipärast jäi aga mulje, et kuigi tegemist okupatsioniga, püüdsid inimesed ikka elada, tunda elust rõõmu ja edasi minna. Kui see nii poleks olnud, kas meid enam olekski?

Ema töötas pikalt linnukasvatuses, isa aga ehitusel. Järlepas kasvatati parte, kanu ja kalkuneid, tase oli väga kõrge. Ja enamuse praeguseid elumaju ehitanud omad külamehed, KEK ja MEK. Tõsi küll, nüüd ehk mõnes majas teeb remonti vana ehitaja poeg...


 
Aga kas raudtee geenides? Ehk tõesti. Ema töötas üksvahe ka elektrirongidel, ehk mõjus see??

Ka M-Klubis jõuti ükskord arusaamani, nii et Markii ütles: "Otsime oma juuri...", mille peale vist Maahärra lisas: "Lakume meduusi..." Meduus oli Markii kinnisidee hotelli nimena...
Nali naljaks. Tegelikult on ükskord hilja. Parem varem, siis saab ühelt või teiselt inimeselt rohkem küsida.

6 kommentaari:

  1. Oiiii kui armas pisikene oli seal vankris ja vaatas ema poole nii siirate silmadega!!! Super!!

    VastaKustuta
  2. Aitäh, Pirtsu!

    Siirust mul vist veidi on...

    VastaKustuta
  3. Siirust peaks meie köigi hinges jaguma kasvöi kuskil sisimas, kuigi me paljud seda vist välja ei näita??

    VastaKustuta
  4. Väga ilusad ja toredad pildid/mälestused! :)

    VastaKustuta
  5. Aitäh, Meie Kiisu Kriimud Silmad...

    VastaKustuta