Blogiarhiiv

laupäev, 21. jaanuar 2012

TUULELIPUD

Meil vast kõigil olnud hobisid. Korjasin marke, märke, raha (pean silmas münte ja paberrahasid, mitte mammonat!) kommipabereid, tikutoosi etikette, isolaatoreid ja pagan teab mida veel! Tuttav tunne? Minuealistel ehk küll. Tänapäeval ehk pigem kogutakse graffitipilte, hängimist, raha (mammonat), autosid... Huvi elu vastu on kadunud, tähtsamad on asjad, kuld ja kard.
Oleme ikka pildil, kui oskame end sinna sättida...

http://www.sakala.ajaleht.ee/709678/priit-toobal-endal-suud-ei-nae/

Ma ei tea, kes ja kui palju milleski süüdi. Ometi uhke näha, kuidas keegi endal süüd ei näe! Tavaliselt on nii, et mida suurem pätt, seda vähem ollakse süüdi. Ja mida suurem rahakott, seda rohkem aitavad seda väita advokaadid. Ma ei pea silmas Perry Mason`it, vaid neid meie palgalisi.
Toobal sattus siia sellepärast, et see pealkiri torkas silma. Õigel hetkel. Või valel hetkel vales kohas... Ta ei pruugi olla tuulelipp, vaid õige mees! Aga kuidas sellest aru saada?


Kui palju on meis tuulelipuks olemise tunnet? Mõni tolgendab tuulelipuna Moskvas, mõni Brüsselis. Vene ajal vist ei makstud koduigatsuse eest!? Aga nüüd, kui lased tuulel end painutada, makstakse! Maksumaksja raha eest veel! Ja kui jätad endast piisavalt asjaliku mulje, teenid plusspunkte isegi mõne valija silmis!
Ja ole sa harakas, kes kulda-karda pessa tassib, leiad ka pugejaid, kes sinuga luurelennule läheks. 
Muidugi, on hea, kui pläralates saab ikka mõnegi toetussõna. Peaasi, et endal hea tunne, kui keegi sinu mõttemaailma kiidab ja kaasa koogutab. Kuigi 99% tümitab. Koerad ju ikka (vajadusel) hauguvad, karavan läheb edasi!?


Ja võltsvagadust meil ikka kiidetakse taevani. Ärme ole liig karmid eksinud kaaskodanike suhtes! Ikka juhtub ju! Ja ega meil pole õigust ju otsustada kellegi elu ja surma üle!? Püüan ikka mitte lugeda mõningaid artikleid, aga lugesin. Tavakodanik saab ikka oma laksu, nagu kuskil ka politseinikud. Aga kahjuks ei tohi olla karm. Muidu oled ise süüpingis...

No laske ometi inimestel pidutseda....

Püüan meenutada, kas meil mõni minister kunagi ka tagasi astunud!? Mälu aga lühike, ei mäleta, kas viimati tegi seda keegi esimese vabariigi ajal...
Siis vist oli ka autunnet, nüüd...

Ajakirjanikud aga kiretult lajatavad mittemidagiütlevaid artikleid.

Kas raha põles ära? Või hoopiski maksavad panga kahju kinni kliendid? Või pangaomanikud?

Kuidas üldse sellist eksitavat infot meie ministrid lubavad? Mõni inimene võib ju pahandada? Ega see muidugi kedagi kõiguta...

Lahe on tegelikult uudiseid lugeda! Ja pläralas võid haukuda palju tahes, karavan liigub ikka edasi...

Kõige kohutavam on vist kodumaaga kohanemise kulu....


Kuda kurrat pean ma siin kohanema? Isegi meelelahutuseks ei anta 170 000 krooni... 

Leian siis juutuubist vana hea loo. Meelelahutuseks. Ei maksa kopikatki...


Muide, miljonite lemmik R. Pauls
Hullemad kui Swed ja Big pangad....

Oleme nagu kõik?...

***************
Hiljuti lugesin Dumas`raamatut ja need polnud tuulelipud! Nagu nõuka ajal ei püütud neist seda ka teha!

Aga ei tea, miks see kõik nii kaasa kiskus...



Musketäridel oli au. Vähemalt raamatus....

20 aastat hiljem...

Aga au on alles ka 20 aastat hiljem....




Ja hea on, et on mehi, kes tuulelippudele tuule alla teeb. Oli Kalevipoeg. Oli Lurich. On Baruto. Pean tunnistama, et usk turniirivõitu kippus kaduma, ikka tundus, et Baruto on ehk liig heasüdamlik, pehmevõitu! Aga näe, ära tõi!
Aitä, Baruto!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar