Blogiarhiiv

Pühapäev, 2. jaanuar 2022

2022. Mirtel Pohla läheb Tartusse.

 

 
Head uut aastat!
 
Sest uus aasta ongi käes. Aastavahetuse aja pikemalt ja laiemas mõttes sai veedetud väga vaikselt. Kodus ja paljuski arvutis blogi ning muid asju korrastades. Plaanisin küll, et ehk läheks paariks-kolmeks päevaks kuhugi, ikkagi puhkus, aga loobusin.
 
Ja muidugi oluline roll oli telekakastil. Kanaleid on palju, saateid veel rohkem ja seepärast pole justkui muret? Tegelikult aga on emotsioonid kahetised. Hea olie, et vaadata võid, tänagi veel, tõelisi kultusfilme. Sest kuigi neid sageli näidatakse, on nende tase selline, et võib iga hetk käima lülitada ja tead, et tase oli, on ja jääb. Samas oli selliseidki, mida osaliste tõttu isegi algusest minutikese vaadata ei tahtnud, ogu siis Rahva Oma Kaitse vm. ERR on sügavasti mandunud! Nii vaatasingi vahepeal hoopis Nelja Hüppemäe turneed jms.

Huvitav aga see, et minu jaoks osa filme kordamisele ei kuulu, vähemalt peaks esmase ja uuesti vaatamise vahele väga pikk aeg jääma. Mis sest, et tegelikult igati vahvad filmid iseenesest nagu "Johannes Pääsukese tõeline elu"  või emotsionaalse mõju poolest erinevalt Lutsu triloogiast ka "Talve". Viimane muide ei olnudki esmavaatamisel niivõrd triloogiast mahajääv, kui kartsin. Ju on aga miski, mis ei lähe hinge nii, nagu tõeliste pärlite puhul. 
 
Muide, väga hingeminev oli saade vehklejaneidudest! Küll aga kripeldab - kas nende esinemised veerandfinaalist finaalini on avalikkuse jaoks kadunud? Oleks ju loomulik, kui need oleks juutuubis nähtavad, aga .... vist hoopis kõva raha on see, mis takistab neid näitamast? Nii oli ka saates põhiliselt vaid fotod, mis saatele oma pitseri jätsid, emotsionaalsel tasandil siis. See ei suuda muidugi kaotada neid imelisi emotsioone inimeste hinges, kellel need juba suvest saadik olemas, aga ülevus sõltub ikka liikuvast pildist rohkem kui hetkedest.

Nii vaatasingi ära esimest korda "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Võib olla osalt ka seetõttu, et Jan Uuspõld, kes on vist üpris karmi elutee läbinud, oli väga sümpaatne mingis etenduses koos Ago Andersoniga. Pole ammu nii tõsiselt naernud, kui neid vaadates. Tartusse minek oli aga minu jaoks vist liig "kunstiline" , igatahes mitu korda oli tahtmine pooleli jätta. Kuigi mõistan, et teatud zhanri sõpradele võib olla tegu tõelise briljandiga. Mis parata, mulle mitte. Küll aga oli selles filmis üks ilus asi, mis kindlasti meelde jääb - Mirtel Pohla naeratus! Midagi ilusamat raske ette kujutada! Nii suutiski ta võib olla lausa muu sisu kontrastina, väga ilusaid tundeid talletada! Ehk peakski, hoopis teises laadis muidugi, lootma tulevikus meie tegijatelt filme, kus sellise naeratusega ekraani vallutatakse? Ja tõelise loomulikkusega!? Minnes siis Tartusse, Kallastele või Haapsallu, taashinnatud ilus ja harmoonias, nii inimeste kui loodusega...

Aga pole hullu, aasta on alanud ja jääb loota salamisi soovide täitumist! Kuigi ega neid soove polegi nii palju ja suuri, aga ikka iga rõõmuhetk, hetk, mis jääb mällu, on ju teretulnud! Ja ega oskagi öelda, kas need soovid on väikesed või suured, normaalsust tahaks tagasi küll. Kui poliitik, kes tegeleb normaalsuse hävitamisega, räägib hoolimisest ja inimlikkusest, on midagi ikka valesti, väga valesti! Pealegi, tehes oma tööd nii halvasti, et asjad, mida inimesed soovivad ja ootavad, venivad väga kaugesse tulevikku.  Või nagu eelmise aasta alguses nägime, isegi ära jäävad. Kindlasti saame, aga ka ise rohkem muuta, kui väikeste asjade juures oskame rohkem tänada, mõista ja naeratada!

Ja ikkagi, HEAD UUT AASTAT!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar