Pärnu raudteel on sõitnud läbi aegade erinevad rongid. Algusaegadel kitsarööpmelisedki, pikka aega aga DR tüüpi diiselrongid.
Postimehes täna kaks artiklit, teise linki ma ei hakka lisama, sest
valitsuse toreda plaani kohta anda Lelle-Pärnu raudteelõigule 17
miljonit kasutatud materjalidest raudtee "renoveerimiseks" võite seda
lugeda küll, sees see annab küll üpris tõese pildi sellest raudteest.
Aga teiseks lingiks lisan hoopis vanema uudise ja palju uhkema!
Lelle-Papiniidu raudtee ehitati 1928, kitsarööpmelisena. Raudtee pikkus
on ligi 70 km ja tegemist on sisuliselt Tallinn-Viljandi raudteeharuga,
kuigi vahepealsel ajal peeti seda pigem põhiraudteeks, seda just siis,
kui raudtee jätkus Pärnust Riiani. 1969-1971 toimus selle lõigu
ümberehitamine laiarööpmeliseks, kusjuures osa töid tegid Nõukogude
sõjaväelased. 1981 avati laiarööpmeline Pärnu-Mõisaküla raudtee, mis
oligi siis Riiaga ühenduse alguseks. Lühemat aega on sellelt raudteelt
läinud harud ka Viluverest Vändrasse ja Eidaperest Järvakanti.
Liinil olid laiarööpmelise ajal peatused alates Lellest - Koogiste,
Eidapere (jaamana), Kõnnu, Viluvere, Tootsi (jaamana), Tori, Tammiste ja
Pärnu Kaubajaam. Peale mitmeaastast asjaajamist jõuti niikaugele, et
Tammiste peatuse asemel läks Sindi lähedal käiku Pulli peatus. Umbes
samal ajal likvideeriti Kõnnu peatus. Tõsi, Sindi ja ümbruskonnaga
ühendav bussiliiklus seoses rongidega pole siiani käivitunud ja ega
tegelikult korralikku sidumist pole üheski peatuses. Kui täna Postimees
kirjutas rongisõidust, siis mingil määral on see puudus olnud üheks
põhjuseks, miks Pärnu rongides ajuti pole erilisel arvul reisijaid.
Muidugi on ka teisi põhjuseid, artiklis räägitud hommikusest rongist
võib siis välja tuua selle, et see sõitis haakes Viljandi rongiga, nii
et Tallinnast Lelleni ei saa lugeda reisijate arvu korrektseks, osa
vahepealsete peatuste sõitjaid ju istusid teise koosseisu!
Aga on selge, Pärnu rongi reisijate arv (praegu kaks korda päevas
kummaski suunas) pole kiita. Üldiselt võib sõitjad jagada Lelle-Pärnu
lõigul järgmiselt (suurema arvu järgi):
* õpilased ja üliõpilased nädalavahetuseti.
*puhkajad, põhiliselt suvel
*rattamatkajad, kelle "lemmikpeatusteks" on Tori ja Pärnu. Esimesest
suundutakse põhiliselt Soomaale, seega on rong üks osa sellest
populaarsest srattasõiduvõimalusest, sest sagel on teistpidi sõidu jaoks
neil mõttekam Viljandi rong. Tekib seega omapärane kolmnurk.
Töölesõitjad, pensionärid, asju ajavad inimesed on aga tegelikult vägagi marginaalne arv.
Kindlasti peame arvestama seda, et sõitjate arvu mõjutab negatiivselt mitu asja:
* Praktiliselt igasugune riigipoolse tegevuse puudus bussiliiklusega
ühildamisel Eidaperes, Viluveres, Tootsis, Toril (Selja, Tori asula,
Tori-Jõesuu ja Tori-Viljandi läbi Soomaa), Pullis ja Pärnus, viimases
siis Ikla ja Kilingi-Nõmme suunaga eelkõige. Samuti mõjutavad ka
kaugemad ühendused, näiteks Tallinn-Saku just Laagri suunalt). Mainima
peab ka seda, et turismiettevõtjad ei oska võimalsui ära kasutada,
näiteks ei suutunud Lottemaa juhid aru saada, et sinna Pärnust käigus
olnud buss pidanuks olema rongidega seotud.
* Kaks-kolm rongi päevas ei ole heaks liiklemiseks piisav ja ka kellaajad pole olnud igal ajal parimad.
* Pärnu rongipeatuse asumine linna ääres. (On olnud mõtteid rongi
viimiseks linna, Tallinna maanteele Raba tänavat pidi, mis olnuks hea
just erinevate paneelmajade läheduse tõttu ja muudel põhjustel)
Reisijate arvuks lõigul andis Elron viimasel ajal 112 inimest.
Keskmisena on see selgelt vähe. Nüüd, kui kired lõõmavad Rail Balticu
ümber, siis tegelikult, olgem ausad, Lelle-Pärnu lõigul puudub
perspektiiv! Kui RB peaks tulema ja pole vahet, kas planeeritaval moel
ja trassil või parema valikuga, Pärnusse sõitjad koliksid suures osas
ümber uuele trassile, vahepealsed peatused aga ei suuda tagada mitte
mingisugust täituvust. Seda enam, et ka puhkajad ja matkajad vajaks ka
siis rohkem ronge, kui 2-3, päevas. Aga mida rohkem ronge, seda suuremad
on ka kulud. Sisuliselt nokk kinni, saba lahti!
Kui RB-d ei tule, on Pärnu raudtee ikkagi perspektiivitu ja põhjused on eespool kirjas.
Viimasel ajal on RB vastased, neist tuntumad Kümmel, Laane, Raitar jpt
sõnades küll pidevalt väitnud, et RB tuleb käiku panna Tartu kaudu, aga
samamoodi sõnades on nad rääkinud vajadusest remontida Lelle-Pärnu
raudtee. Nii et selles on nad ühel nõul valitsusega. Kui sõnades muidugi
tõde peitub, milles ma väga kahtlen. Ikka ja jälle on kerkinud
mõistlikes peades küsimus: KAS IKKA ON MÕTET NII VÄHESE REISIJATE ARVUGA
RAUDTEE JAOKS KULUTADA KÜMNEID MILJONEID EUROSID? See on ju samamoodi
laristamine nagu planeeritava RB puhul! Aga..... ükski neist ei ole
suutnud sellele küsimusele vastata. Osalt teadmatusest, osalt demagoogia
reeglitest tulenevalt. Pärnu raudtee säilitamisel on veel üks ääretult
oluline faktor: SELLEL ON MÕTE VAID SIIS, KUI RAUDTEE JÄTKUB RIIANI! See
on aga olnud demagoogidele nagu punane rätik härjale, sest just SEE on
igatepidi halvim variant nende vastaste jaoks, sest seda tunnistades
kaotaks nende võitlus sisuliselt suure osa oma mõttest! Kusjuures peab
mainima, et kui keegi (neist) ikka ja jälle arvab, et läti pered tuleks
näiteks Lottemaale liinibussiga, siis.... sellist juttu ei saa tõsiselt
võtta. Ja tegelikult neid ei saagi tõsiselt võtta, nii et jätame nad oma
teadmatusesse sumpama. Miks? Sest kui inimesed ei taha aru saada ega
asju mõista, siis on mõttetu ajakulu neile seda kümneid ja kümneid kordi
õpetada!
KAS SIIS ON MÕTET KULUTADA HIIGELSUMMASID?
* On pakutud sageli ka varianti teha RB sellelesamale trassile. Mingi
mõte sellel on, kuid suurimaks miinuseks selle juures on ikkagi Lelle ja
Pärnu vaheline tühjus, mis ei luba ka head kohalikku rongiliiklust
käivitada. Siingi tuleb ikkagi lähtuda perspektiivist ja see on parem
hoopis variandi juures, kus NRB (Normal Rail Baltic) kulgeks
paralleelselt Via Balticaga ja isegi siis, kui see kulgeks hoopis
Ristilt Virtsu kaudu Pärnusse. Viimane oleks kasulikkuse poolest Eestile
(väljaspool Tallinnat) kordades effektiivsem ja kasu(m)likum!
* Ma ei pea mitte kuidagi mõttekaks ka selliste rahade kulutamist tühja
raudtee jaoks ajutise eesmärgiga, sest tühjus rongides kestaks ka
järgmised 10 aastat! Peale seda siis matame pidulikult kulutatud kümne
miljonid maha? Muide, seda ei saa juba mõttekaks pidada ka ühel väga
olulisel põhjusel: KUNA VALITSUS TEEBKI MEIL ENAMASTI VÄGA RUMALAID,
KUID KELLELEGI KASULIKKE OTSUSEID! Kui ikka ja jälle, alates EA-st jm,
astutakse ämbrisse, siis ei saa nende inimeste ja nende "ekspertide"
arvamusi ja demagoogia tulemit mitte kuidagi normaalseks pidada!
*Mis saab aga Eidapere jt kohtade inimestest ja mõjust nendele
kantidele? Rattamatkajatest? Õpilastest? Loomulikult ei oleks rongi
kadumine neile kasulik. Regionaalpoliitikale ja turismi arengule seega
samuti. Küsimus on ikkagi ühes, HINNAS! Õpilase Pärnust saavad valida
bussi, vahepealeste peatuste inimesed ehk ka, kui (kohati) makondlik
bussiliiklus areneks. Ja selleks on teoreetiliselt võimalus olemas, seda
enam, et need reisijad oleks lisatulemuseks muude kohalike sõitude
tegijatele, nii Järvakandi-Viluvere-Vändra kui muudel liinidel.
Kaugemale sõitmiseks toob see küll kaasa ümberistumiste ebamugavuse, aga
neis kohtades oleks ka selle üle kannatajaid suhteliselt vähe.
Eidaperest saaks siiski tagada korraliku ja tiheda bussiliikluse Lellega
ja see ümberistumine enam arvestades sõidu lühidust, ei oleks eriline
murelaps.
Suurimaks murekohaks ongi ehk rattamatkajad, sest neid juba bussile ei
võeta! See mõjutakski eelkõige Soomaa piirkonnast Pärnu raudtee poole
jäävate kantide majutuskohti ja paljut muud.. Kaudselt kogu
rattaturismisektorit üldse.
Siiski on üks võimalus!
Lavassaares asub Eesti Muuseumraudtee. Kui Lätis on olemas pikk lõik
kitsarööpmelist Gulbene ja Aluksne vahel ning Leedus Panevezhisest
Aniksciaini, siis Eestis asub see raudteejupats Lavassaare rabade vahel,
sääskede ja rästikud rüpes. Mis on tänu tõelistele fanaatikutele küll
toimimas, kuid asukoht ei võimalda suurejoonelisemaid mõtteid ellu viia.
Küll aga saaks 17 miljoni eest teha väga heal tasemel kitsarööpmelise
raudtee Lelle-Pärnu lõigule. See oleks pelgalt muuseumirongide jaoks
liiga pikk, aga miski ei takistaks osta paar kitsarööpmelist kaasaegset
koosseisu ja panna need mitmel korral päevas liinile sõitma, seotuna
Viljandi-Tallinna suuna rongidega. Kiirus 100 km/h ei oleks nende jaoks
mingi probleem! See annab igal juhul võimaluse praktiliselt kõikidele
praegustele sõitjagruppidele "jätkata vanaviisi", vähe sellest,
tegelikult annaks see lisavõimalusi kogu piirkonna arengu
muutmiseks.Rattamatkajad saaks endistviisi sõita, turistid üldse saaks
valida soovi korral muuseumrongi koos kõige sinna juurdekuuluvaga.
Raudtee lähedane piirkond saaks aga uued võimalused. Just turismifaktor
annaks sellele kitsarööpmelisele raudteel suure mõtte! Ja kui NRB peaks
ikkagi tulema, on see lausa pärliks, sest Pärnusse, Lottemaale ja mujale
saaks rõõmsaima ja põnevaima kontingendi, LASTEGA, sõita just nimelt
muuseumirongidega! Ning neile rongidele saaks Pärnus istuda ka Läti
suunalt tulijad! Võimalusi ja jumet on tunduvalt rohkem kui praegusel
hetkel.
Näiteks Kõnnu kant võimaldab tagada matkarajad ja metsaonnid ning muud
loodusturismiga seonduvat.. Eidaperes vm saaks soovi korral tegeleda
pärimuskultuuriga või millega iganes, millel tundub olema jumet.
Pärnu Kaubajaamas on olemas piisavalt ruumi muuseumi väli- ja
siseekspositsiooni ning kaasaegsete rongide depoo jaoks. Loomulikult ei
saa mööda minna ka faktist, et kitsarööpmelise raudtee saaks sellesama
raha eest vähemalt 30-ks aastaks ning et selle ülapidamine on ca poole
odavam, kui laiarööpmelise puhul.
Hundid söönud ja lambad terved?
Aga kas saaks teha ka normaalse Pärnu raudtee? Saaks. Praegune variant
on tegelikult vaid HOBIraudtee ja ei sobi kuidagi töölkäimiseks, kui
isegi väga tahaks. Hobi peale 17 miljonit on ikka räigelt paljuvõitu.
Kui tahta teha (oletame, et RB ei tule) olemasoleval toimiv ja asine
asi, siis läheb see maksma pigem 170, mitte 17 miljonit. Kuna
läbilaskevõime on praegu piiratud, siis tuleb lähtuda mitmest asjaolust.
1. Tallinn-Lelle tuleks elektrifitseerida. Selle maksumuseks oleks ca 40 miljonit üheteelisel, 70 kaheteelisel raudteel.
2. Läbilaskevõime parandamiseks on kaks võimalust.
Esimene, nadim, on autoblokeering Lellest Tallinnani. Odavam, ehk 10-20
miljoni vahel. Suureks miinuseks oleks, et tipptundidel saaks ühes
suunas ehk lasta mitu rongi järjest läbi, vastassuund jääb aga toppama
ja mitte lühikeseks ajaks. Sõiduplaan saab olema reisijate huve pigem
mitte arvestav.
Teine variant oleks Tallinn-Lelle ehitamine kaheteeliseks. Hind umbes 50 miljonit + siis eelpoolmainitud elektrifitseerimine.
Siis ja AINULT SIIS saaks tagada, et ka Pärnus suunast oleks võimalik
tööl käia. Sest hommikul kuni kl 10 saabumisega Tallinna oleks ju vaja
vähemalt nelja rongi liinile, tööpäevade algused varieeruvad nii laialt.
Muidugi õnnestuks nii ehk kombineerida effektiivsemalt diisel- ja
elektrirongide liiklust ja diislite puudus ei oleks nii karjuv!
See
kõik eeldaks veel seda, et kui raudtee Pärnus lõpeks, siis peaks see
lõppema minimaalselt Tallinna maanteel, läbi Raba tänava. Siis oleks ka
paneelmajade elanike sõit tagatud ning ehk saaks ka Pärnus bussidele
ümber situda. See aga eeldaks omakorda bussijaama ületoomist teisele
poole jõge. Aga nagu me teame, iga konn nokitseb omaette ja riigiaparaat
ja ametnikud on võimestud visioone korraldada.
Tore artikkel. Mina raudtee fännina loodan, et Pärnu-suunaline raudtee jääb. Ja et RB tegijatel mõistus koju tuleks, et trass kasvõi osaliselt eksisteeriva trassiga siduda.
VastaPealegi seepärast rongides liigubki vähe rahvast kuna kõik sõidavad bussidega. Vähendage bussiliiklust ja rahvas läheb rongidesse tagasi.