esmaspäev, 30. jaanuar 2017
KIHNLASED MARSILE!
Lugesin täna lõunapausil seda artiklit ja meel läks äraütlemata kurvaks! Kuhu me nüüd siis oleme jõudnud?
Rohkem kui valla liitmine
meretaguste omavalitsustega teeb kihnlasi murelikuks see, et elu saarel
sureb välja – piirangud looduskaitsele ei luba kogukonnal elada nii
nagu seni kombeks.
«Kas on valda või ei, põhiline on, et laev käiks ja üle mere saaks,»
rehmas laupäeva pärastlõunal Kihnu külatanumal jalutanud Asta (60)
käega. «Kui ka meie midagi arvame, siis ega see neile korda ei lähe,»
lisas ta.
«Minul on kama kaks, kellega ta ühineb, kas Rootsi, Soome, Narva või
Pärnuga,» kinnitas samuti jalutuskäiku teinud Salme (65). Iseseisva
valla säilimisest märksa enam teeb kihnlasi murelikuks, et elu saarel
hääbub iga aastaga aina kiiremini. Kui kooliõpilasi järgmisel sügisel
veel jagub, siis lasteaed kipub juba tühjaks jääma.
«Võta pere-perelt, majad on kõik tühjad, ainult vanurid üksi on siin,»
kirjeldas Salme saareelu. «Minul on üks poeg Soome laevas tööl, teine
Saksamaal, tütar mandril ametis.» Lapsed üldiselt Kihnu elamist sisse ei
sea, sest tööd pole.
«Vanasti olid siin õmblus- ja kalatsehh, oli püünisetöökoda,
kalabrigaadid, sigalad, karjalaudad, kõik oli olemas, aga nüüd on kõik
kadunud,» loetles naine, lisades, et nüüd jääb üle vaid oodata, et mõni
puhkaja tuleks, see hoiab kihnlasi veel hinges.
Saar võsastub
Oma osa saareelu hääbumisel on kõikvõimalikel looduskaitsealastel
piirangutel, millest kihnlastel tuleb kinni pidada. «Keskkonnaasjamehed
tulid siia, roomasid mööda maad, võtsid igasuguseid proovisid, panid
heinamaa kaitse alla,» kirjeldas Salme. «Ütlesid, et enne juulit niita
ei tohi, lehma peale panna ei tohi,» põhjendas naine, miks tema
paarikümne aasta eest lehmapidamisest loobus.
Kui looduskaitsjad aastaid hiljem taas saarele tulid, kutsus Salme nad
uuesti heinamaale. «Ma rääkisin, et tulge näutage neid taimi, ma nii
tohm, et ei näe neid enam, aga nüüd on seal hein ja võsa rinnuni,»
rääkis Salme.
Ka Asta kinnitab, et Kihnu pole veel kunagi olnud nii võsastunud kui
praegu. Lehmadest on saarel saanud haruldus ning piima tuuakse poest.
Oma elu saarel kirjeldab Salme aga kui maapealset paradiisi: «Iga kuu
viiendal kuupäeval tuleb piiks-piiks raha peale, poodi kaupa tuuasse ja
linnas saab käua. Kui tervis hea, siis pole midagi viga,» kiitis ta.
Mis peaks juhtuma aga siis, kui tervis käest läheb, ei taha Salme isegi
mõelda. «Kesse tuleb sind siia hooldama, kui lapsed on välismaal,» on ta
murelik, sest hooldekodu saarel pole.
Koos Salme ja Astaga jalutanud Tiiu (52) on üks neist Kihnu elanikest,
kes Soomes tööl käib. Kuigi saarele kolis ta elama juba aastate eest,
siis kihnlaseks ta ennast nimetada ei luba. «Iga kord mine nutuga ära,
enam minna ei tahaks,» tunnistas enne jõule koju käima tulnud naine.
Varsti läheb ta taas Soome tööle ja jääb sinna kuni jaanipäevani. Suve
plaanib ta Kihnus veeta ja sügisel tuleb taas minna. «Ainult nii saab
siin elada,» tunnistas naine, kelle sõnul on Kihnu elamiseks siiski
parim paik.
Kaluriamet kaob
No kas ei tee kurvaks? Meil on nüüd ju nii palju
neid, kes vähemustele valjuhäälselt kõikvõimalikke õigusi nõuavad. Aga
kihnlased on ju vähemus!? Täiesti reaalselt! Miks siis nende pärast ei
muretseta? Minul pole õnne olnud veel Kihnu sattuda, kuigi hea meelega
läheks. Aga selleks oleks vaja siis täiesti tuulevaikset päeva, muidu ma
seda sõitu ette ei võtaks. kes teab, millal aga nii tagasi saaksin....
Kindlasti on aga Kihnu eriline! Ehk peaks neile
jätma oma valla? Või pröökaks poliitikud kohe, et ikka suure valla all
saaks rohkem investeerida ja edendada? Mina aga tahaks küll, et Kihnu
jääkski eriliseks ja loodusega saaks toimetada käsikäes, ilma
bürokraatliku "maailmavaateta"!
MUIDUGI, VÄGA TAHAKS TEADA ROHKEM, MIDA KIHNLASED ARVAVAD!
Kuigi vallamajja
tänapäeval tihti asja pole, leiab Ülle Püüa, et Kihnu võiks ikkagi
omaette vallaks jääda.
«Me oleme teistest eraldi, kes see üle mere, kas Pärnusse või Tõstamaale
asju ajama läheb,» arvab naine.
Paarikümne aasta eest saarele kolinud naise sõnul on elu Kihnus palju
muutunud. «Kui mina siia tulin, siis käisid koolipoisid paadiga merel
taskuraha teenimas, nüüd noored merel enam ei käi,» rääkis ta. Üle pika
aja on nüüd kaks Kihnu noormeest läinud merekooli õppima.
«Nad teevad, mis
tahavad, ja tuleb, mis tuleb,» on kalavõrke puhastanud Arvo Lamendi
arvamus valla võimaliku kadumise kohta. Ka tema arvates on valla
kadumisest märksa suurem mure hoopis see, et kuna tööd pole, lahkuvad
noored saarelt.
«Vene ajal oli tööd, ükskõik, kus ukse vahelt sisse läksid, igal pool
oli tööd, aga nüüd ei ole,» tõdeb mees. Alates 1990. aastast
kaluriametit pidanud Lamendi sõnul meri enam ära ei toida. «Detsembrist
märtsini on vaikus, kevadel läheb räimepüügiks, siis on kuu aega tööd,»
kirjeldas ta kalurite elu Kihnus.
Kala on meres vähemaks jäänud ja kõikvõimalikud püügipiirangud on
kalameeste elu kibedaks teinud.
«Esimesed kümme aastat sai normaalselt töötada, aga siis hakkasid
piirangud peale ja läks, nagu läks,» tõdes mees.
Looduskaitsega kimpus.
Ka Arne Vahkel (55)
kirjeldas, et esmalt jäid kihnlased ilma ühest oma räimepüügikohast, kui
sinna tehti hüljeste kaitseala.
Mõni aasta tagasi loodud laidude kaitsealal keelati kihnlastel aga
mõrrapüük.
«Samas on kihnlastele lühikesed mõrrad, millega on eluaeg angerjat
püütud ja keegi pole neis mõrdades ühtegi hüljest näinud,» kinnitas
mees.
Kuigi senised piirangud on Kihnu elule juba oma pitseri vajutanud,
pelgab kalur, et plaanitav Kihnu kaitsekorralduskava toob kitsendusi
veelgi juurde. Nimelt on tehtud ettepanek muuta Kihnu hoiuala
looduskaitsealaks.
Just erinevad looduskaitsealased piirangud võivad olla mehe arvates üks
põhjus, miks noored mehed enam kaluriametit ei pea.
«Nende piirangutega järjest su võimalusi vähendatakse, see paneb piirid
sissetulekutele ja niisama tööd töö pärast pole ka mõtet teha,» tõdes
kalur.
Praegu koostatav Kihnu kaitsekorralduskava on mehel nii hingel, et kui
ta oma küsimustele ametlikest dokumentidest vastust ei leidnud, võttis
ühendust ametnikega ja käis selgust nõutamas aasta alguses vallamajas
peetud koosolekul. «Küsisin neilt, milliste argumentide alusel
püügikeeluala laiendatakse, aga neil ei ole vastuseid,» meenutas Vahkel
5. jaanuaril vallamajas toimunud Kihnu saare ja selle laidude
kaitsekorralduse kava arutelu. «Öeldi, et see pole selle koosoleku
teema.»
Ta lubas, et jonni siiski ei jäta ja saadab oma küsimused ametnikele
uuesti, oodates päringutele ametlikku vastust.
Kes on need looduskaitsjad, kes ei suuda vastuseid
anda ega selgitada? Nii palju kui mina looduseinimesi tunnen, on nad
küll hoolivad ja ikka valmis suhtlema ning selgitama. Ehk räägitakse
siin bürokraatidest? nende puhul tänapäeva Eestis ei imesta mina millegi
üle. Aga kuidas saab nüüd olla nii, et lehmi pidada ei tohi? Võsa vastu
ju võideldakse rannaaladel ja ja jõelammidel, Kihnus järsku ei tohi?
Või liialdavad kihnlased? Muidugi, kui teises loos vallavanem on
üllatunud pessimismi üle, siis eks Postimees võis ka tahtlikult seda ses
loos võimendada. Aga teada ju, et kus suitsu, seal tuld! No mina
lihtsalt ei usu, et ei saa loodust kaitsta kohalikke eripärasid
arvestades. Ja ka inimeste vajadusi loomulikult! Tuleb leida võimalused
midagi muuta premaks. Mis turismigi siin arendada saaks, kui erisusi ja
MÕISTMIST ei ole? Kasiinod ehitada Paljassaare tehissaarte asemel?
Kellele SELLIST Kihnut vaja on?
Vana aja tagasitulekut ei saa muidugi loota, aga
karjalauda asemel mõned lehmad ja OMA piimgi oleks ju täiesti normaalne?
Nii kaugele peab siis piima ka veel poodi vedama? Mida veel sinna
veetakse? Tomatit ja kurki?
«See, mida te täna
kuulsite, on aus elu. Saarel pole enam noori, Lemsi külas on kolm alla
40-aastast naisterahvast, mehi ei ole ühtegi,» ütles Heleri Vahkel (30).
Paari nädala eest läksid kümme noort kihnlast Soome tööle, et mõne aja
pärast seitsmeks päevaks kodusaarele puhkama tulla.
«Ma ei arva, et need noored mehed kauaks siia käima jäävad,» nentis
Vahkel. «Eks nad leiavad suurelt maalt endale naised ja need ei tule
siia töötuna ootama, millal mees rahaga Soomest tuleb.»
Vaike Vahkel (55) lisas, et sellepärast polegi varsti enam vahet, kas
Kihnu on eraldi vald või mitte. Ka tema on juba aastate eest on oma elu
mandrile sisse seadnud. «Saar ei paku tööd, aga ilma tööta elada ei
saa,» lisas ta.
Praegu turismi arendamisele keskendunud vald peaks Heleri Vahkeli sõnul
oma tegevuse ümber mõtlema.
«Kui sul ei ole turistile kihnlast näidata, siis ega nad ei tule ka
siia,» on naine veendunud.
Arne Vahkeli sõnul jäi selleks talveks pimedaks seitse maja. «Kui nii
edasi läheb, siis varsti jääb saarele alles vaid käputäis kihnlasi,»
tõdes ta nukralt.
Valitsus pidi 12. jaanuaril otsustama, kas Kihnu saab erandkorras jääda
iseseisvaks vallaks, kuid see otsus on siiani langetamata.
No
aga miks mitte katsetada kodanikupalgaga? Teeme siis Kihnust
katsepolügoni!? Oleks ju igati tore, kui noored vähemalt osaliseltki
jääks Kihnu, käigu või kaugemale tööl!? Oodaku siis naine kodus,
kasvatagu tomateid-kurke või ehk tahaks mõni Mustikugi võtta? Ja kui on
olemas kodanikupalk, siis ehk ei lähe iga noor minema, vaid piirangute
leevendamisel püüabki kala? ja pakume siis turistile kohalikku toitu,
nii maksimaalselt kui võimalik? Tagame kindlama ja parema ühenduse
saarega?
Täna on Kihnu Virve 89. sünnipäev! Palju Õnne, Virve!
Foto: Liina Paaliste.
Kihnu võiksid päästa kodanikupalk ja kaluriäpp
Kihnu
vallavanemale Ingvar Saarele tuleb saarerahva pessimism küll
üllatusena, samas tõdeb ta siiski, et oma tõetera on neis
väljaütlemistes sees.
«Nii
võibki minna, igal pool Eestis sureb elu välja, Lõuna-Eesti on juba
täiesti tühi,» tõdes ta, kommenteerides kihnlaste muret võimalikust
väljasuremisest. Ametlikult on Kihnu valla hingekirjas praegu 700
inimest, kuid vallavanema sõnul elab püsivalt kohal vaid ligi 500
inimest.
Kui
Eesti peaks katsetama kodanikupalga maksmist, siis Saare sõnul sobiks
Kihnu selleks suurepäraselt. «Kui sa saad 300–400 eurot ja
haigekassakaardi, siis ma arvan, et paljud keskealised kihnlased
tuleksid tagasi ja toimetaksid oma majades,» usub Saare.
Riigimajade projekt
Uute
elanike meelitamiseks loodab Kihnu ära kasutada ka kunagise
ettevõtlusministri Urve Palo algatatud riiklike üürimajade programmi.
«Meil on saarel kõik olemas: lasteaed, kool, kiirabi, apteek,
päästemeeskond. Siin saaks väga hästi elada pere, kes teeb kaugtööd, aga
nad ei tule Kihnu, sest ei jaksa endale maja osta,» kõneles vallavanem.
«Raha tahetakse siin iga tüki eest 50 000 eurot. Vahet pole, kas seal
on maja peal või mitte.»
Siiski
on vallal olemas kaks krunti, kuhu saaks riigi toetuse abil midagi
ehitada. «Ruhnus elas üks pere kolm aastat ja siis tulid ära. Aga äkki
ei lähe ära, vaid jäävad,» on Saare lootusrikas.
Nutirakendus päästaks kaluriameti
Vallavanema
sõnul on Kihnu suurim probleem selles, et põhisissetulek tuleb
kalapüügist, aga sellele kehtivad nii karmid piirangud, et meestel pole
huvi merele minna. «Lubatud viie nakkevõrguga ei elata ennast ära,
15–20ga aga küll,» rääkis ise kümme aastat tagasi kaluri ametit pidanud
Saare.
Kihnlastele
on eraldatud 548 püügiluba. Just nii palju võrke võikski teoreetiliselt
iga päev olla meres, kuid tegelikult on neid viiendiku võrra vähem.
Samas ei saa püügilube operatiivselt vahetada. «Võiks olla selline
nutirakendus, et õhtul vaatan, kui palju võrke on vabad, ja siis saan
kolmeks päevaks rentida näiteks Mihkli, Toomase ja Tõnu võrguload ning
ise merele minna,» selgitas Saare lahendust, mis tema arvates aitaks
saareelu hinges hoida.
Ka
praegu on võimalik võrguluba vahetada, kuid selleks tuleb
keskkonnaametisse kohale minna. «Vahepeal ei pidanud ise kohale minema,
sai viia allkirjastatud lehe, aga siis tegi mõni mees puskut (pettis –
autor) ja rentis välja võrgulube, mida tal tegelikult polnud,» tunnistas
vallavanem, viidates, et oma osa korra karmistamises on ka kihnlastel
endil.
Kuigi
Saare on uue nutirakenduse headuses veendunud, nendib ta samas, et
praegu ei pruugi Kihnus enam piisavalt palju kaluriametist huvitatud
noori mehi olla. «Praegu veel on vanu kalureid, kes suudaksid kogemust
edasi anda,» sõnas vallavanem.
Saare
sõnul uuris ta aasta tagasi Kihnus käinud toonaselt
põllumajandusministrilt Urmas Kruuselt, miks on olemas noortalunike
toetused, aga kalurite oma mitte. «Võrguload on kallid, 1000 eurot üks
võrk, neid ei jõuagi osta ja vaevalt et ükski pank selleks laenu annab,»
põhjendas ta.
Kui
kalapüük oleks mõistlikult korraldatud, võiks Kihnu kalur Saare
hinnangul aasta lõikes teenida keskmist palka. «Aga see on raske töö,
tuleb hommikul viiest minna ja siis tulevad bürokraadid veel oma
nõudmistega, mis ei lähtu reaalsest elust,» tõdes vallavanem.
Näiteks
sai vald juhuslikult teada, et ametnikud on asunud muutma Kihnu saare
ja seda ümbritsevate laidude kaitsekorralduse kava ning praegusest
hoiualast tahetakse teha karmimate piirangutega looduskaitseala. «Meid
isegi ei teavitatud sellest,» sõnas Saare.
Kui
vald tegi ettepaneku praegu kehtivaid hoiuala piire kokkupoole tõmmata,
saadi vastuseks, et tegu on väga aja- ja ressursimahuka otsusega, mis
nõuab keskkonnamõju hindamist ja seetõttu seda ei tehta. «Aga
looduskaitseala määramine ei vaja üldse midagi (uuringuid – autor) ja
sellepärast seda tehaksegi?» küsis Saare hämmeldunult.
Uued piirangud
Saare
hinnangul on kogu probleemi põhjus mullu avalikuks tulnud skandaal
välismaalt saabunud ja ohtralt linde lasknud jahituristide ümber, mida
riik on asunud valesti lahendama.
«Selle
asemel, et muuta looduskaitseseadust nii, et see lubaks hoiualal
jahitegevust piirata, tehakse nüüd kogu rannaäär loodukaitsealaks,»
kurtis Saare.
Nii
nagu kalurid, ei usu ka vallavanem keskkonnaametnike juttu, et uue
korra muutmine ei tähenda saarerahvale täiendavaid piiranguid. «Meie
juurde tullakse jutuga, et midagi ei muutu, aga kui ükskord see
(võimalus piiranguteks – autor) avastatakse, hakatakse neid ka tegema,»
oli Saare veendunud.
Iseseisva valla vajalikkus
Kui
ajakirjanikuga rääkinud kihnlaste sõnul pole neil valda eriti asja ja
seetõttu ei peetud iseseisvaks vallaks olemist ka väga oluliseks, siis
Saare hinnangul tuleb vallavalitsusel siiski aeg-ajalt täita n-ö MTÜ
rolli, sest näiteks kalurid ei suuda ise oma õiguste eest seista.
«Inimesed
ei saa aru, kui palju vallas on rassitud ja jauratud,» rääkis Saare,
kelle kinnitusel on Kihnu tänu usinale projektikirjutamisele saare
arendamiseks palju lisaraha saanud. Ta tõi näiteks 450 000 eurot maksma
läinud sadama korrastamise. «Andsime selle riigile üle, sest riigil
endal poleks olnud võimalusi selleks raha (eurotoetusi – autor)
taotleda, aga vallal oli,» tõi ta näite. Teise suure töövõiduna tõi
Saare välja, et vallal õnnestus osa teid riigile üle anda ja need
pinnati ära. «Meie inimeste üks häda on see, et nad ei mäleta, mis siin
on olnud,» tõdes vallavanem.
Keskkonnaametnik selgitab
Kihnlastele
jäävad paljud keskkonnakaitselised piirangud arusaamatuks ning nende
kinnitusel ei oska ametnikud neid ka selgitada. Samuti heidavad
kihnlased ette, et muudatustest ei teavitata. Ametnike vaatevinklist
selgitab olukorda keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo
juhtivspetsialist Nele Saluveer.
Kihnu
kalur on mures, et laidude juurde kehtestati mõrrapüügi ala, kuigi
nemad kasutavad meetriseid mõrdu, kuhu hüljes ei lähe. Miks selline
piirang on kehtestatud? Kas piirangu kehtestamisel uuriti, milline on
selle piirangu pikemaajaline mõju?
Kalapüügi
piirangud Kihnu laidude ümbruses on kehtestatud Kihnu laidude
looduskaitseala kaitse eeskirjaga (jõustus 28.02.2014), mille kohaselt
on keelatud kalapüük mõrraga ning kalapüük võrguga, mille silmasuurus on
suurem kui 200 mm. Nimetatud püügivahendid on keelatud, kuna hülged
võivad neisse kinni jääda ja hukkuda. Hukkumine kalapüünistes on
hüljestel üheks olulisemaks kõrge suremuse põhjuseks.
Piirangu
seadmisel arvestati hülgeeksperdi Mart Jüssi hinnanguga ja eeskirja
koostamise perioodil olemasolevate muude materjalidega, nt viigerhülge
kaitse tegevuskava ja Kihnu Väina merepargi arengukavaga. Kihnu laidudel
on olulisem II kaitsekategooriasse kuuluv viigerhüljes, aga alal leidub
ka III kategooriasse kuuluvat hallhüljest. Mõlemate liikide praegu
kehtivates kaitse tegevuskavades on välja toodud, et loomade püünistes,
sh mõrdades hukkumine on oluline ohutegur ja seda eelkõige
noorloomadele.
Kihnu
laidude looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu menetluse jooksul toimus
kaks kaasamiskoosolekut (2011. ja 2013. a) ja oma ettepanekuid
kaitseala moodustamise kohta esitasid ka Kihnu kalurid. Mitmeid toona
esitatud ettepanekuid võeti ka arvesse, kuid püügivahendeid puudutava
piirangu osas ei laekunud ühtki vastuväidet ega ettepanekut.
Miks ei kaasatud uue Kihnu kaitsekorralduskava koostamisesse valda ega kohalikku kogukonda?
Kihnu
loodusala (hõlmab Kihnu hoiuala, Kihnu laidude looduskaitseala ja
meri-pungsambla püsielupaiga) kaitsekorralduskava koostamist alustas
keskkonnaamet 2014. aastal. Kava koostamise perioodil on toimunud Kihnus
4 kaasamiskoosolekut (üks koosolek aastal 2014, kaks koosolekut aastal
2015 ja üks koosolek aastal 2017). Seega on kava koostamisse kaasatud
nii kohalikku omavalitsust kui ka kohalikku kogukonda. 2015. a avaldati
Kihnu lehes ka kava koostamise kohta artikkel.
Miks
on otsustatud looduskaitselisi piiranguid Kihnu saare ümber karmistada?
Kas enne uue kaitsekorralduskava koostamist on koostatud mõjuuuringuid?
Kihnlastele jääb arusaamatuks, milliste liikide kaitseks neid
piiranguid kehtestatakse.
Hetkel
ei ole otsustatud looduskaitselisi piiranguid Kihnu saare ümber
karmistada. Selgitame, et praegu on koostamisel kaitsekorralduskava,
mitte ei hakata muutma kehtivaid piiranguid. Kaitsekorralduskava eesmärk
on anda soovitused kaitstaval alal leiduvate loodusväärtuste parema
kaitse korraldamiseks, kuid sellega ei kehtestata alale täiendavaid
piiranguid.
Kihnu
kaitsekorralduskava eelnõus on ühe ohutegurina välja toodud ka
linnujahi piiramise vajadus, kuna sellega kaasneb oluline negatiivne
mõju alal kaitse-eesmärgiks olevatele lindudele. Kihnu saare rannik ning
ümbruse laiud ja madalam mereosa on paljudele linnuliikidele väga
oluline pesituspaik ning rändel peatumis- ning toitumisala. Täpsem info
linnuliikide kohta, keda alal kaitstakse, on toodud kaitsekorralduskava
eelnõus ja sellega on olnud kõigil huvilistel võimalik tutvuda. Selleks,
et selgitada välja olulisemad kohad lindude jaoks, tehti kava
koostamise eel ka rändel peatuvate lindude uuring, mille tulemused on ka
kavas toodud.
Aga miks siis kihnlased Marsile? No kui esimesed
katsejänesed hakkaks saama kodanikupalka ja samas pole tööd (kalapüüki)
rohkem kui kuu aastas, ehk siis käituks suure maailma kombel? On ju
tehtud juba katseid, hoidmaks inimesi pikka aega kinnises ruumis,
simuleerimaks Marsile lendu? Tehkem siis Kihnus ka nii? Seltsimaja on?
Või mõni ait? Koondagem sinna siis suure osa kihnlastest, näiteks kuuks
ajaks, koos looduskaitsjatest bürokraatidega ja miks mitte ka
(tüütuimate? hoolivamaite?) poliitikutega? Las arutavad ja räägivad
asjad selgeks. Paras pingetaluvuse test kosmoselendude heaks!? Ja mõelge
vaid, hiljem saab turismiatraktsioonina välja käia sellesama uhke
küüni, kus kuuajaline espeditsjooni simuleerimine toimus!?
Ja ehk tasuks selle käigus anda üks hea keretäis ka
pusku tegijatele? Ikka ja jälle leidub meil väga palju neid, kes siis
puskut teevad, olen seda paraku küll ja küll ka elus kogenud. Ahnus? Aga
nagu näete, siis ka Kihnus ajas ahnus upakile, nüüd peaks
keskkonnaametisse ise kohale minema. Mis keeratakse vinti üle? Ei teeni
piisavalt? See EI OLE PÕHJENDUS! Sest varas ja petis hädaldab alati.
Paku talle rohkem palka või kodanikupalka, paku rohkem püügilube, aga
vargale ja petisele on alati vähe ning õigust jääb veel ülegi! Aga kätte
maksab see sageli kogu külale või kogukonnale. Muidugi, selle petise ja
varga jaoks on see nagu hane selga vesi!
**************************************
Tänases Postimehes oli ka teine lugu, mis kurvaks teeb?
Marimetsa raba. Imeilus hetk ja loodusturism!
Huvitav, kui vana on see esiplaanil olev mänd? Põlispuu?
Foto: Tiiu Kammiste.
Metsaraie ohustab loodusturismi
Ettevõtjate
hinnangul on massilise metsaraie tõttu üha raskem välismaalastele Eesti
brändina tuntud puutumata looduse kuvandit tutvustada.
«Mina
kaalun oma firma töös praegu programmimuudatusi, sest mõned Eesti
piirkonnad on raiega nii koledaks tehtud, et neid ei kõlba enam
turistidele näidata,» ütleb linnuvaatlusreise korraldava Estonian Nature
Toursi asutaja Marika Mann.
Ta
on üle kümne aasta omal käel Eestile reklaami teinud, kuulutades, et
üle poole meie riigist on metsaga kaetud. «Viimastel aastatel on
kliendid hakanud meie väiteid aga kahtluse alla seadma. Veel kümme
aastat tagasi olid külastajad hämmingus ja küsisid, kas me ise ikka
hoomame, mis meil kõik olemas on. Öeldi, et hoidke seda, sest see võib
kiiresti muutuda,» meenutab ta.
Kuna
loodusturismiga on seotud paljud ettevõtlusvaldkonnad alates
transporditeenuse pakkujatest ja giididest kuni majutusettevõteteni üle
Eesti, on Manni hinnangul kahetsusväärne, et loodusturismi pole
riiklikul tasandil seni tõsiselt võetud.
«Tegemist
on olulise majandusvaldkonnaga, mis puudutab sadu ettevõtjaid ning toob
riigikassasse arvestatavat tulu,» räägib ta. Maaturismiettevõtjate
ühendusel MTÜ Eesti Maaturism on 285 liiget, kellest 15 on otseselt
seotud loodusturismiga, majutust pakub neist ligi 240.
«Kui
lisame neile ka majutuskohad teistes linnades peale Tallinna, siis saab
ümmarguselt 300 majutuskohta, mis on maaturismiga otseselt seotud,»
ütleb Mann. Ta pakub valdkonnas hõivatud töötajate arvuks kuni 3000
inimest ja kogukäibeks minimaalselt 20 miljonit eurot. Seepärast olevat
loogiline, et seda valdkonda edaspidi rohkem uuritakse.
Kiiresti arenev sektor
Ka
loodusturismi spetsialist ja matkajuht Tarmo Pilving, kes on Eesti
Maaülikoolis oma magistritöös säästvat arengut ning ökoturismi süvitsi
uurinud, leiab, et vajadus laiapõhjaliste uuringute järele on suur.
«Seiklusturism, kuhu alla kuuluvad loodusturism, kanuuretked,
linnuvaatlused, matkad ja kõik see, mida me Eestis teeme, on maailma
turismiorganisatsiooni hinnangul üks kiiremini kasvavaid valdkondi
turisminduses,» räägib Pilving.
2013.
aastal tehtud globaalse uuringu järgi saadi seiklusturismi valdkonna
kogumahuks maailmas 263 miljardit dollarit. See on poole rohkem kui
kruiisiturismil, mis teenis 118 miljardit. Pilvingu sõnul on Eestiski
tunda, et nõudlus seiklusturismi järele on suur, aga veel pole osatud
seda täiel määral ära kasutada.
«Kui
me nüüd oma võimaluse maha mängime, siis ei pruugi teist enam tulla,»
nendib ta. Ta meenutab nädalatagust juhtumit, kui korraldas ühele
hollandi paarile loodusmatka Lahemaale. Kuna matkajate teele jäi ka üks
raielank, tekkis välismaalastel kohe küsimus, kuidas rahvuspargis
niimoodi raiutakse. «Siis peabki seletama, et me ühest küljest kaitseme
ja teisest küljest raiume, aga see ei kõla eriti veenvalt,» räägib
Pilving.
Üle
15 aasta loodusturiste Eestisse toonud ning mitmesugusid vaatlusretki
ja matku korraldanud ettevõtja Bert Rähni leiab samuti, et üks suuri
probleeme on metsaraie kaitsealadel. «Ettevõtjana ei hakka ma muus osas
kaasa rääkima,» selgitab Rähni. «Aga praegu on selline olukord, et
kümnes protsendis rangelt kaitstavatest aladest on suur protsent
sooääri, mille vastu majandushuvi nii või teisiti puudub. Ülejäänud 16
protsenti looduskaitsealadest on muutumas majandusvõtete piirangutega
majandusmetsadeks.»
Ta
ütleb, et juba praegu ollakse sunnitud marsruute ümber tegema ning
hoolikalt planeerima, kuhu turiste viia, et neile maastikest ikkagi
lubatud looduselamust pakkuda. «Kui olukord niimoodi jätkub, hakkab see
meie kui ettevõtjate tegevust otseselt kahjustama.»
Rähni
rõhutab, et loodusturismist saadavat tulu on puidutööstuse tuluga
keeruline võrrelda. Puidutööstuse ühekordne panus on suurem, turismis
aga teenitakse pikemas perspektiivis.
Ettevõtjate avalik pöördumine
Pingestunud
olukorra tõttu tegid turismi- ja piirkondliku arendusega tegelevad
mittetulundusühingud, sihtasutused ja ettevõtted riigikogu
keskkonnakomisjonile ning keskkonnaminister Marko Pomerantsile (IRL)
avaliku pöördumise Eesti metsa säästvaks majandamiseks.
«Tänane
Eesti metsapoliitika ja metsade majandamise praktika ei arvesta
piisavalt turismisektori vajadustega,» seisab pöördumises. «Üha suurenev
metsade raiumine on vastuolus Eesti poolt rahvusvaheliselt kujundatud
kuvandiga puutumatust loodusest ja kaitstud metsadest. Teoreetiliselt on
metsadest kaitse all 26 protsenti, tegelikkuses aga toimuvad
rahvusparkides igapäevased raietööd.»
Selline
vastuolu mõjuvat halvasti Eesti turismiettevõtetele ning kaudselt kogu
Eesti majandusele ja mainele. Pöördumises selgitatakse, et turismisektor
on üks Eesti majanduse nurgakividest ning selle panus SKTsse on samas
suurusjärgus metsatööstusega. Meid külastavate välisturistide arv kasvab
järjepidevalt.
«Mets
on väga oluline Eesti turismiväärtus ja turismimajanduslik ressurss,»
öeldakse pöördumises. «Paraku ei ole turismisektori esindajaid kaasatud
metsade majandamist suunavate otsuste tegemisse.»
Seega
tehakse ettepanek hoida kaitsealade metsad looduslikud, arvestada
metsanduspoliitika kujundamisel turismi huvidega ja kaasata turismi
esindajad Eesti metsanduspoliitikat kujundavatasse institutsioonidesse.
Keskkonnaministeeriumi
asekantsler Marku Lamp ettevõtjate muret päriselt ei jaga. Ta leiab, et
riik on loonud tingimused metsa väärtuste kaitseks ning säästlikuks
kasutamiseks. «Loodusturismi valdkond ei ole majanduslikus mõttes küll
võrreldav kogu metsasektori muu majandusliku tootlusega, kuid on arenev
valdkond,» ütleb Lamp. «Kui loodusturismi ettevõtetel on lisaks senisele
veel ideid, kuidas valdkonda arendada, siis on ministeerium kahtlemata
valmis neid ka edaspidi kaasama.»
Puudulik kaasamine
Ettevõtjad
leiavad aga, et mingist varasemast kaasamisest pole võimalik rääkida.
«Minu hinnangul ei olegi turismisektori esindajaid seni metsapoliitika
kujundamisse kaasatud,» leiab üks OÜ Viis Aastaaega juhtidest Aivar
Ruukel. Metsandusnõukoguse ega metsanduspoliitiliste otsuste juurde pole
turismiettevõtjaid tõesti kutsutud.
«Probleem
on ilmselt üldisem, sest riik toimib oma tornides,» leiab Ruukel. «Ei
osata näha seoseid, näiteks seda, et turism on osa metsamajandusest või
et mets on oluline turismiväärtus.»
Ettevõtja
hinnangul on looduskaitsealal tehtav hooldusraie vastuolus sealsete
väärtuste kaitsmisega. «Ma ei saa sellest aru – rahvuspargi väärtus ongi
ju looduslikes metsades, mitte harvendatud ja hooldatud metsades,»
selgitab Ruukel. «Loodusturistid hindavad just puutumatut loodust.
Niinimetatud hooldatud metsi on kõikjal Euroopas, metsikust aga napib.»
Ka
MTÜ Eesti Maaturism leiab, et turismiettevõtete kaasamist võiks olla
tunduvalt rohkem. «Loodusturismiettevõtjad oskavad olemasolevat
loodusressurssi väärindada metsaressursse säilitades,» selgitab selle
tegevjuht Raili Mengel. «Loodusressurss on meie ühine vara ja sellega
tuleb majandada heaperemehelikult ja säästlikult. Üleöö rikastumine ei
tohiks siinkohal kindlasti eesmärgiks olla.»
Majandus-
ja kommunikatsiooniministeeriumi väliskülastajate uuring ütleb, et
umbes 20 protsenti Eestit külastavatest turistidest viibib reisi jooksul
looduses. Samas leiab ministeerium Eesti metsa ressursi olevat nii
suure, et selle efektiivsem majandamine meie turismi tervikuna ei
mõjuta.
«Eestis
on ligi veerand metsadest kaitse all ning omakorda kümnendik metsadest
range kaitse all, mis on Euroopa mastaabis väga suur arv ning peaks
tagama toreda kooseksisteerimise mõlemale majandusharule,» leiab
ministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Rasmus Ruuda. «Pealegi
säilib ka pärast raiumist metsamaa sihtotstarve ning ka raiesmikud
võivad elamust pakkuda. Kui tahta turistile näiteks põtra näidata, siis
on raiesmik väga vajalik, sest seal on nende kohtamise tõenäosus
keskmisest suurem. Lisaks on põtradel hea noorte puude oksi nosida ja
rästikul kännu peal pikutada.»
Raiesmik pole mets
Loodusturismiga
tegelevad ettevõtjad jäävad siin eri arvamusele. «Raiesmikke Eestist ei
otsita,» räägib Rähni. «Meie seisukohast muutuvad metsad väärtuslikuks
umbes samast east, mis puidutöösturitelegi – 70–80-aastastelt. Mida
vanem ja looduslikum mets on, seda väärtuslikumaks see muutub.»
Riigimetsa
Majandamise Keskuse (RMK) hinnangul ei maksaks metsade majandamist ja
loodusturismi vastandada, sest üks ei sega teist. «Käsitleme
puhkevõimaluste pakkumist riigimetsas sotsiaalse väärtusena, samamoodi
on sotsiaalseks väärtuseks töökohad, mida mets pakub – nii
metsamajandustööde tegijatele kui ka loodusturismi pakkujatele,»
selgitab RMK kommunikatsioonijuht Mari-Liis Kitter. «Metsade majandamine
ja puhkevõimaluste pakkumine ei vastandu omavahel.»
Samal
ajal on turismiettevõtjad tegelikult metsade majandamisest üha rohkem
mõjutatud. Linnuvaatlusreise korraldav ettevõtja Bert Rähni ütleb, et
liigiline vaesumine annab mõnes piirkonnas, näiteks Läänemaal, juba
otseselt tunda. «Kohalikud on meile sealseid raiekavasid tutvustanud ja
kui nüüd tõesti selliseks raiumiseks läheb, siis metsaliikide pärast
Läänemaale enam minna ei tasu,» räägib ta.
_______________
Turism kui maaelu päästja
Riigikogu
sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liikme Tanel Talve hinnangul pole
erametsaomanikke seniajani maaturismi võimalustega piisavalt kurssi
viidud, kuna põhiline tähelepanu on suunatud just raietöödega seotud
majandamisvõimalustele.
«Erametsaomanike
turismialane koolitamine on täiesti tagaplaanile jäänud,» leiab Talve.
«Hea juba, kui keegi mõtleb puidu väärindamise peale, näiteks ehitusse.»
Tema
sõnul on turismi arendamisel oluline potentsiaal just maaelu
edendamiseks laiemalt. «Meie proovime oma Voose külaseltsiga tegeleda
just kohaliku turismiarendusega, et päästa küla sel kombel
väljasuremisest,» räägib Talve Kõrvemaa külje all asuva küla
väljavaadetest. «Turism pakub ju meeletult kõikvõimalikke
teenusevõimalusi: transport, matkakorraldus, majutus, toitlustus ja
nõnda edasi. Oleks vaja seda potentsiaali rohkem rakendama hakata.»
SA
Erametsakeskus juhatuse liikme Jaanus Auna sõnul on üksjagu
entusiastlikke metsaomanikke oma maadele ka õpperadu, lõkke- ja
puhkekohti rajanud ning avanud ligipääsu pärandkultuuri objektidele.
«Ettevõtmised
on sündinud ühistute ja kohaliku kogukonna koostöös,» selgitab Aun.
«Erametsadest võib leida palju väärtuslikku, mis vääriks talletamist ja
avastamist. Paljud metsaomanikud sooviksid siin kindlasti kaasa aidata.»
Auna
sõnul julgustab Erametsakeskus loodusturismi ettevõtjaid
metsaühistutega koostööd tegema. Ka tuletab ta meelde, et ühistute
juures tegutsevad kutselised metsanduskonsulendid oskavad nõu anda
metsade mitmekülgse kasutamise ehk metsakõrvalkasutuse aluste,
sealhulgas jahinduse ja puhkemajanduse asjus.
«Erametsakeskus kavandab metsaühistute juhtidele sel aastal ka eraldi õppepäeva loodusturismi teemadel,» ütleb Aun.
Loodusturismi eelised
- Puhkus kestab kauem, seega jätab turist riiki rohkem raha.
- Pikendab turismihooaega, sest mitmeid loodusturismi teenuseid (sh linnuvaatlused) pakutakse sügis- ja kevadhooajal.
- Annab maapiirkondade elanikele ettevõtlusvõimalusi,
- Kasutab loodusressursse säästlikult.
- Väärindab ökoloogilisi ressursse.
- Aitab kujundada riigi mainet.
Kas siin on seost Kihnuga? On. Kogu Eestiga on seos, mis siis, et Kihnus
võimutseb võsa ja metsalaamasid pole. Loodusturism on ikka ja kindlasti
väga olulisena. Eriti kui seda saaks arendada. Olgu siis või paatidega
merele minekuga või muul moel.
Aga mis saab Eesti metsadest? Kas aitaks see, kui Rasmus Ruuda jt
pressiesindajad ning muud ametnikud saata kuuks ajaks metsa? Ja Aivar
Ruukel näitaks neile, misasi on mets ja loodusturism? Näitaks ehk mõnda
elusat turistigi, kes siin veel käib? PRAEGU veel käib! Metsaärikas
läheks kindlasti marru, kui meile ei tehta uut tselluloositehast või kui
me järsku otsustaksime säästlikumalt oma metsi majandama hakata.
Viimasel ajal on palju räägitud metsad majandamisest ja sobivast
raiemahust. Marimetsa rappa metsa maha võtma ei tulda. Kuigi mõnigi soo,
Krivasoo vm, võib olla meil uhke metsaga kaetud protsendi hulgas, aga
sinna ei saaks ka kõiki turiste ju viia.
Üks bussijuht rääkis mulle toreda loo. Peatuti sellesama Marimetsa raba
veeres ja jaapanlased olid vaimus: Vau, banzaiistandus! Hakati uurima,
kui palju selles inimesi tööl on! ja mitte kuidagi ei saadud aru, et see
on LOODUS!
Niisamamoodi ei saa paljud ärikad ega ametnikudki aru, mis on loodus.
Hiljuti kuulsin, kuidas RB teemalisel avalikul arutelul pigem itsitati
looduskaitsjate üle. Põhjendatult? Kui tõmmata paralleele Kihnu looga,
siis äkki tõesti? Või kümnete teiste lugudega, kus ametnikud
looduskaitsjatega ühte patta pannakse. Aga miks siis looduskaitsjad oma
mainet parandada ja nime puhtaks pesta ei taha?
Sellessamas artikli mainis keegi asekantsler, et tema tõsiselt igasugust
hädaldamist ei võta. Aga äkki ikka peaks? Tõsi, ühe "lahinguga" selles
artiklis ma päris nõus ei ole. Kui rasmus Ruuda rääkis, et raiesmikud on
KA head ja et seal saab näidata loodushuvilisele turistile põtra oksi
nosimas ning rästikut kännul peesitamas, siis loodusturismi ettevõtja
mainis, et turisti raiesmik ei huvita. Võiks küll huvitada. Ka looduse
mitmekesisuse koha pealt ikkagi ON ka raiesmikel oma roll. Ja vahel võib
tõesti seal mõndagi teistsugust näha. Näiteks ka teistsuguseid
liblikaid lendamas. Või hoopis metsmaasikaid leida? Aga selleks on vaja
ikka sedasama säästlikku majandamist. Et oksarisu ikka asja ette läheks
ja raiesmikule ka MINNA saaks! Aga seda risu, mis kopsakat pappi sisse
ei too, nii kergesti metsamees ära ei korista ju!
See kõik ei tähenda kaugeltki aga seda, et meil peaks raiesmikud ja noorendikud VALDAVAD olema.
Artikliski mainitud sedasama, mida minagi tihti maininud - hoidkem, mis
meil on, hoidkem nii tervikuna kui vähegi saab. Aga ärikas ei mõista
seda ju! Metsamees, hoolitsev metsamees ehk mõistab. Muide, äsja mainis
Maire Forsel suhtlusmeedias oma viimase aja kirjutiste valguses, et TEDA
EI OLE OLEMAS!
ma olen rikas
ma pole kunagi elus tegelnud heategevusega
mul puudub empaatia
minu poolest võiksid vaesed nälga surra
ma olen hoolimatu, ülbe ja südametu
ma arvan, et mõnesajaeurone pension on väga ok
ma pooldan korruptsiooni (Tallinna sadama juhtum jm)
ma olen kellegi poolt äraostetud
ma olen reformikate hääletoru
Sest vaadake inimesed - riigimehelikkust ei ole ju päriselt olemas. Ei ole olemas missioonitundega kodanikke, kes päriselt muretsevad Eestimaa tuleviku pärast. Ei ole olemas inimesi, kes täiesti omakasupüüdmatult ja kogu hingest oma maast ja kodanikest hoolivad ja püüavad nende heaks midagi ära teha, et me pikas perspektiivis riigina kestaksime.
Ühesõnaga - mind ei ole olemas, sest sellist inimest ei saa ju ometigi olemas olla
Mairelt on see kui hea luule lausa! Aga sügavmõtteline ja PÄRIS!
Mind ka ei ole olemas! Ja küllap päris paljusid veel! Aga on väga paljud
neid, kes iga asja puhul AGATAVAD. Ka et muidugi peab ju loodust
hoidma, AGA....... Ja siis tulebki juttu kiirest raiest, nutsu
saamisest, hädaldamine, kuidas kindlasti riik vaesub ja pankrotti läheb.
Aga äkki, oleme tulevikus hoopis KÕIGE IHALDUSVÄÄRSEM KOHT, kuhu
tahetakse tulla. Sest meil ON MIDAGI, MIDA TEISTEL EI OLE? Äkki meil on
mitte Elistvere, vaid Eesti looduspark? Ja meil on kodanikupalk, suurem,
kui praegu arvata oskame? Mehed teevad tööd ja naised näitavad oma
KODUS, kuidas saab loodusest ära elada, pakkudes head-paremat ja müües
teeveeres säästvalt majandades tehtud puitmööblit? Erinevaid võimalusi
on ju tohutult! Ega me siis peab neile kärbseseeni pakkuma või
ussilakka, ikka midagi eriliselt head! Või hoopis puhast piima ja
värsket kala!?
Laiksaare lammimets.
Sedagi artiklit peab aga lugema HOOLEGA ja SÜVENENULT! Empaatia ja
hingega! Kui ei suuda sellesse maailma siseneda, siis tasub abi otsida,
ehk keegi aitab mõista. See lugu ei ole mingi hädaldamine, vaid täis
tõsiseid vihjeid. See, kui turist on pettunud, on äärmiselt
ärevusttekitav asi. Sest teatavasti läheb ta koju ja räägib sõpradele
ning tuttavatele, et SEAL ei näe seda, mida lubati ja ida oodati! Mida
teeb sõber ja tuttav? Tuleb ISE ÜLE VAATAMA? Kahtlane, ülimalt kahtlane!
Aga millega me neid siia siis tulevikus meelitame? Tselluloositehast
vaatama ja kändude juurimise koolitusega?
Mõelgem ainuüksi sellele, et 20% meie turiste viibib ka looduses. Ausalt öeldes ma poleks osanud arvatagi, et see % nii suur!
Aga Marku Lamp - kas te peate kaasamise all silmas Eestile tavapärast
käitumist, kus see jutt jääb ikka ja jälle vaid sõnakõlksuks? Aga äkki
istuks maha ja kuulaks mida Fred Jüssi räägib? Hakkab ehk peas midagi
tosima, nii rähni moodi?
Fred Jüssi kogu pärand peaks olema iga loodusega seotud ametnikul pähe
kulunud. kasu on sellest muidugi siis, kui sellest ka aru saadakse!
Sageli vist ikkagi ei saada! Näed, ministeerium aga leiab, et meie metsa
ressurss on nii suur, et selle effektiivsem majandamine loodusturismi
oluliselt ei mõjuta. Kui palju on oluliselt? kas ka mitte peale uue
miljardiinvesteeringu ja uue vineeritehase valmimist? Ja kes on see Onu
Ministeerium, kes nii leiab?
Ehk peaks tõesti rahvas hakkama metsatükke kokku ostma? Sest rahvas
pidavatki ju olema Eesti (riigi)metsa omanik! Aga ometi, kui
rahvusparkides aina raiutakse, siis kas rahvas on seda otsustanud?
Ning kui seda metsa ees ei oleks, siis....
MÜÜA vähest remonti vajavad taluhooned looduskaunis kohas Lõuna-Eestis...?
Foto: Ain Piir
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar