Blogiarhiiv

Esmaspäev, 27. juuni 2011

VEDURIJUHI AMET - KÕIGE SURMAVAM JA KÕIGE ROMANTILISEM AMET 3


Eile kihutasin Tallinna ja Tartu vahet ning läks õnneks!
Ei tea muidugi, mis kellelgi mõttes. Kuid peale Kaareperet seisis ülesõidu taga rahulikult valge VW, suhteliselt nina ees aga sõitis üle! Ja imelikum veel, peatus peale ülesõitu uuesti? Kiirpidurdus käis muidugi ära. Oli see adrenaliiniotsimine? Enesetapu ürituse katsetus? Või lihtsalt, tegeleti mingi kõrvalise asjaga ja enne liikumahakkamist lihtsalt enam ringi ei vaadatud? Ei tea. Aga hea, et niigi läits!
Teist korda Tartust tulles aga tuli Arukate Inimeste Külas ( nii keegi nimetanud Arukülat, kuigi eriti praeguse poollammutatud platvormi ajastul tundub, et tegemist natuke hoopis teistsuguse mõtlemisega inimestega) vastu elektrirong. Hämar, rahvast väljus üksjagu ja üks  mees või õigemini vist poisike muidugi ei osanud ülekäiku kasutada, vaid läks kahe platvormi vahelt mööda raudteed ja vile peale hakkas jooksma. Taas kiirpidurdus ja õnneks taipas ta ülikiiresti ronida platvormile ning jõudis sellega hakkama saada! Loodetavasti tagajärjeks vaid täislastud püksid!

Ja milline oli siis ameti romantilisem pool? Mnjah, ehk siis 2. kl vagunis üle pingi seljatoe aetud taevani ulatuvad koivakesed punaste sokikestega? Tegelikult tundub selline teguviis kuidagi kohatu! Eks suhtuda võib nii ja naa. Aga millegipärast selliseid tegusid peetakse loomulikuks. Kui Tartusse laupäeval ette sõitsin, siis üks naine pidas loomulikuks 1. kl lausa jalad lauale panna! Nii et pigem olen uutest suundumustest vist ise valesti aru saanud ja ajast maha jäänud!?

Tegelikult oli romantilisemat küll. Õhtul Ilmatsalu jõel. Aga pildid sellest hiljem.

Ei tea, kas eilne sõit, aga täna nägin ikka väga pikka unenägu jamadest raudteel. Mis ei lõppenud isegi korduvalt silmi avades....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar