ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

reede, 3. juuni 2011

ÜKSKÕIKSUSEST ÜKSKÕIKSUSENI ON VÄHEM KUI SAMM

Tegelikult ongi. Panin blogisse öö läbi pilte ja täna lisasin teksti. Aina selle teema sees. Kuigi Värskas ma siiski rohkem puhkasin kui mõtlesin Ühispeatustest või muust samal teemal. Nüüd siis blogi täiendades jooksis teema pidevalt mõtteis.Otsiks lühidalt järjepidevust. Vaataks algusesse.


Ooteplatvormide kooskõlastus käib läbi ala spetsialistide. Erinevates valdkondades. Erinevad spetsialistid erineva tasemega, selles mõttes, et mõni akadeemilisem, mõni eluvõõram, mõni kõrgeim tase paberites.  Paljud kindlasti oma ala tipud. Miks aga sageli ei olda asjaga lähemalt kursis? Teise nurga alt vaadatuna? Kunagi varem oli mingi teemaga lugu, kus vastas üks ametnik, et "valda pole keegi selle küsimusega pöördunud". Ei pöördutagi. Ma usun, et 99,9999 % juhtudel ei hakka inimene oma ideedega kuhugi pöörduma. Peetakse vähetähtsaks. Ei viitsita. Ei loodeta. Tõrjutakse. Ümmargused vastused. Ettepanekuid kuulatakse, aga enamasti sellega piirdubki. Miks peaks inimene tahtma oma panust anda? Kui üritatakse teha nii, et ta ei segaks!! Ja teinekord ei tuleks oma ettepanekute ja arvamustega...

Muide, päris kaua tagasi oli teema Narva autojärjekordadest. Altkäemaksudest. Tahtsin kirjutada, et tehke parkla ja e-järjekord. Noh, tiiger või nii. Loobusin. Aga mul hea meel, et selleni jõutud Koidulas. Mis aga Narvas? Pole midagi kuulda!? Endiselt alkäemaksud, lagastatud ümbrus ja autojuhtide keeruline olemine? See selleks..

Kunagi lugesin üleskutset saata andmeid valge-toonekure pesade kohta. Saatsingi mõne kohta. Vastuses tänati ja paluti uurida võimalusel mõne kohta, millede andmed aastaid puudusid. Tegin seda. Tänusõnad olid loomulikud. Mitte võltsid. Asi läks nii kaugele, et mingil perioodil üritasin kontrollida olukorda u 70 %-l maakonna pesadest. Tore oli aidata. Ja on hea tunne, et ehk oli sellest tibakenegi kasu, ka tulevikku silmas pidades.

Platvormide tähtsus teatud mõttes kordi suurem. Inimestele. Pikas ajas tulevikus. Kui algas jutt nendel teemadel, ootasin, et ehk toimub tõsine uuring, küsitlus, soovitakse arvamusi erinevatelt inimestelt. Mitte midagi!! Asi kulges vaikselt ja nüüd tean, miks. Sest kõik teavad ise! Ma ei vaidlegi vastu, just usungi, et teavadki palju. Aga keegi ei oska näha kõiki nüansse. Seepärast tulebki igasse teemasse süveneda põhjalikult!

Põikaksin korraks teemast kõrvale. Just äsja oli kuum teema Kaagvere. Lugesin üht ülevaadet. Jäledustunne tuli peale. Kuidas kasvatajad/õpetajad on jäetud ilma igasuguste õigusteta väändunud mõttelaadiga tüdrukute meelevalda.
Lugege, paneb mõtlema!
http://www.postimees.ee/?id=455746

Lugesin ja paha tunne. Sest pole kedagi, kes otsustaks. Midagi muuta. Mämmutatakse ammu. Vaatasin ka paari esimest kommi pläralas ja imestasin. Toon ühe siinkohal välja, kusjuures mu üllatuseks oli selleks hetkeks plusside - miinuste suhe mõnelgi pläral 40:0!! Miks me ei suuda tunnistada, et asju isevoolu lastes ei tule enamasti sellest midagi head?


üks Tallinna õpetaja
01.06.2011 09:06
MIKS te arvate, et tavakoolis väga teistmoodi on?!

MIS annab teile alust selliseks oletuseks?!

Võib-olla küll mitte nii drastilisel kujul lausa ja iga päev, aga sarnaseid vahejuhtumeid tuleb ka tavakoolis õppeaasta jooksul ette!

Eriti valimatut ropendamist ning õpetaja ei saa mitte midagi teha!

Kui viid sellise õpilase õppealajuhataja juurde, siis vaadatakse sulle endale otsa: noh, kas ei tule õpetajatööga toime või?!

Ja politsei omapäi kooli kutsumine ei tule kõne allagi. Esiteks ei ole politseil sellist võimekust. Ja teiseks käsitletaks seda kooli maine alandamisena.

Õpetajad on koolides kaitsetud pättide omavoli vastu ka mujal!

Üks näide. Aga põhiline oli see, et mõni pläraja soovitas "õpetajatel ja eemalt targutajatel" tööle minna. Kaagjärvele. Või laste ombudsmanil enne ametisse saamist aasta seal töötada. Ja aina plussid kukkusid!!

Loomulikult ei lähe ükski ennast hoidev inimene sinna. Kuigi targa inimesena ta oskab olukorda kommenteerida. Kommenteerimine aga ei muuda olukorda. Eriti kui see äärmiselt komplitseeritud.  Ometi tihti ei kujutata "päriselt" ette, milline seal ikka päriselt olukord on. Minagi ei kujuta, aga raev ja häbitunne tekib seda artiklit lugedes. On sellest ammu kirjutatud, kuidas saab siis olukord aina halveneda? Tegevusetus? Ükskõiksus? Vale, liig "humaanne" lähenemine?  Ja on ju väga raske tunnistada, et senised meetodid on pigem asju halvemaks teinud. Muidugi, ega ma ei mõista, mida annab nendele plikadele söögiga loopimine? Tunnevad ennast tegijatena ja on üle oma kompleksidest?

Teema muidugi hoopis teine, aga näitab suhtumise taset või selle puudumist. Kui ikka kordagi pole rongiga sõitnud, ei tea midagi ka reisijate vajadusest ega vedurijuhtide probleemidest. Nagu Kaagjärvest ei tea tegelikku olukorda inimesed, kes pole nendega kokku puutunud. Elementaarset aimu aga võib anda juba üks päev. Veel parema üks kuu. Veelgi põhjalikuma - üks aasta. See on sarnasus kahe niivõrd erineva teema puhul.
Tamros olles huvitus üks logistik laotöö omapärast vaid üks kord. Ühe küsimusega, mille vastust ta lõpuni ei kuulanud. Ja aina marssis ringi ning organiseeris tööd. Edasist kujutage ise...

 Omal ajal kui juba kohati alustati ehitusi, pöördusin ülemuse poole, et miks ei arutata (näiteks aastakümneid töötanud vedurimeestega), platvormide asukohti. Olin ju selleks ajaks kokku puutunud kümnete rohkem või vähem lollustega, nii et tundsin, mida võib oodata. Kuigi arvasin, et üldjuhul sellised väikesed mured, ülekäigud või midagist.  Tuli välja, et asjaga tegeldakse, aga nagu aru sain pinnapealselt. Soovisin näha projekte. Tänud inimesele, näitaski. Juuksed tõusid püsti, kui sain aru, mis jamasid välja mõeldud. Otsustasin panna analüüsi ja oma arvamused paberile nende projektide kohta. Asjasse süvenedes maht suurenes, rohkem või vähem kirjutasin erinevate peatuste kohta. Orava liini tundsin vähem, uurisin neilt, kes kursis. Hiljem pidevalt täiendasin. Nii kujuneski välja "Algne analüüs". Saatsin selle ülemuse kaudu projekteerijatele. Kui aga sain aru, et tõsiselt sellesse ei suhtutud, uurisin päris tõsiste raudteespetsialistide arvamust. Kuna ideed(põhimõtet) peeti päris loogiliseks ja aeg pressis peale, saatsingi edasi teistele ametiasutustele, kelle haldusesse kuulub. Sest teadsin/tundsin, et muidu läheb see lihtsalt sahtlisse. Ja edasine vaid tõestas seda.

Tuli ülemuse kaudu ka "vastus", milles vaid osaliselt, tühisel määral, kasutati stamplauseid ja polnud mõttesse üldse süvenetud. Enamus põhjendusi või põhjuseid jäeti üldse tähelepanuta. Selline vastus just arvamust asjade muutmisse ei tõstnud. Lootust ka mitte.

Kui aga tuli talv ning algasid probleemid pöörangutega, sain alles isegi päris tõsiselt aru KUI tähtis on ehitada just teedevahelised platvormid või hoopis jaamast välja. Sest kippusime tihti ja väga pikalt seisma lummetuisanud pöörangute pärast. Just jaamades, kus ei saanud teid valida. Sealt tekkiski ja hakkas arenema Ühispeatuste idee. Täiustuma. Kohati arvamusi muutes. Suheldes. Ja probleemi lahendas vahel see, et sõideti platvormita teele. Muidugi tuli teha raskeid valikuid, kas jätta rongitäis rahvast kõvasti hiljaks, või aidata inimesi peale-maha platvormita teel, püüdes tagada ohutust. On ju mõistetav, et tänapäeval ei saa hoida igas jaamas vahetustega inimesi tööl ega valves. Aitaks vaid töökindlam tehnika!

Käisime koos erinevate spetsialistidega kunagi ka Tartu-Valga liinil. Kui kõik juba peaaegu otsustatud oli, järelikult liiga hilja. Nii jäetigi ka Keenis asukoht muutmata, kuigi korduvalt sai sellest kirjutatud. Ja see polnud vaid minu arvamus. Asjade edenedes uskusin, et Keenist võetud õppust. Tühjagi. Samad jamad Oraval, Verioras, Vastse-Kuustes. Ja nagu näha, ei ole vigade olemus protsessis siiani osadele inimestele kohale jõudnud. Olgu siis Rakke puhul või mujal. Õnneks on neid, kes on suutnud mõnelgi juhul kuskil midagi muuta. Nagu Kärkna. Au ja kiitus inimliku suhtumise ja osavõtlikkuse eest!

Ometi, näiteid ka teisel teemal. Rakkes aina kasvab reisijate arv. Vajalik olnuks lisada R, P rongidele 0016 ja 0013 peatus. See väga tähtis kümnetele ja kümnetele inimestele. Sõiduaeg pikenenuks vaid kolme minuti võrra ja neis rongides ka üksjagu tavaliselt vabu kohti. Kui palju olen ma pidanud kuulma Rakke inimeste kaebusi/soove! Kui väga Rakke vallavalitsus pooldas ja pidas vajalikuks neid peatusi. Nagu teada, midagi ei muutunud!

Uskusin, et Kagu-Eesti vigadest õpitud. Jälle uskusin. Aga tundub, et Tapa-Narva lõigul taas vaid sarnased probleemid. Ja ei liigu info. Igaks juhuks parem hoida arutelusid oma teada. Et mingil juhul ei tekiks uusi arvamusi ega poleemikat.

Kui palju võivad mõjutada sellised möödalaskmised reisijate arvu tulevikus? Nende rahuolu? Hilinemiste ja muude probleemide arvu ja mahtu? Ühistranspordi allesjäämist kuskil Kükametsas?

 Ja ei tohiks unustada Ühispeatuste idee teisi väärtusi. Mida rohkem liikuda inimeste hulgas, jõuda kohapeale, vaadata avatud silmadega ringi - seda rohkem saab mõista, et ükskõiksus võib paljutki rikkuda. Osavõtlikkus aga muuta paremaks. Elu-olu. Meid endid.

 Ja muidugi raha kokku hoida. Et kulutada seda teistes kohtades. Läbimõeldult.

Kaagjärve probleem aga on ja kuhugi see ei kao. Isegi kui ajalehed sellest ei kirjutaks, jääks probleem ikkagi alles. Olen karmima poliitika pooldaja, kuid ei kipu arvamust peale suruma. Sest ei ole asja peensustega kursis. Kahju on vaid inimestest. Kes peavad seal koolis toime tulema. Nii õpetajad kui õpilased. Need õpilased, kellel kompleksid väiksemad. Artikli juures toodi pläralas näide, kus kuskil uue direktoriga asjad vaid halvenesid. Sest direktor ei tulnud kabinetist väljagi. Hurjutas vaid õpetajaid. Et nood ei oska tööd teha. Kui mõelda, kas see direktor oskas?
Ja lipsas läbi ka väide, et enamus neist tüdrukutest tulevad normaalsed inimesed. Millise hinnaga töötajate jaoks? Ja ega ma väga ei usu ka. Sest normaalsuski erinevate inimeste jaoks erinev.
Mainiti ka, et ruumid pole neile sobivad. Muidugi mitte! Lihtsalt liidrid  (ehk suurima alväärsus- ja muude kompleksidega) peaks istuma pehme rezhiimiga kinnimajas ehk? Üksikkambris mõningase suhtlemisega? Et rohkem asju mõelda ja lugeda ja õppida! Lihtsalt, et õppida mõtlema!!! Näiteks aastakese. Et õppida tõestama, et on väärt normaalsemate inimeste hulka tagasi tulema, tõestama, et oskab olla väärikas. mitte pidevalt provotseeriv. Kardan, et muidu ei tule sellest midagi. Aga võib-olla ka eksin.

Aga ikka loodan parimat! Niivõrd kui see kuskil võimalik on.

2 kommentaari:

  1. Rakke atraktiivne ka seetõttu, et Koeru lähedal. Paraku nende vahel üpriski puudulik bussiühendus ja vaid tööpäeviti.

    VastaKustuta
  2. Tänud, Jorven!
    Ka vallaametnikud näevad seda. Kuid selgeks teha teistele on seda suht raske.

    VastaKustuta