Sunday, December 4, 2016
Teine ERM-is käik!
Minu esimene käik siin.
Käisin siis teise ringi ERM-is. Oli seda, mis tegi ka rõõmu ja mida
eelmine kord ehk ei märganud. Aga samas jäi asjast seekord isegi veidi
halvem mulje. Tänu sellele, et märkasin rohkem. Üks arvustus ERM-i
arvustuste lehelt.
Kui on nii suur maja, siis oli minu eeldus
ka, et näituslik osa on suur, koht kuhu saab ennast tundideks nä
unustada. Tegelikkuses hakkas segadus pihta juba sellest, et puudusid
igasugused selged arusaamad ühelt ajastult teise ülemineku kohta, mingid
justkui soovituslikud liikumisjoonised mittegiidile olid puudu. Samuti
oli minu jaoks kummaline valitud kohatine info edastamise viis ehk
läbipaistval klaasil hall tekst. Samuti tekkis mul küsimus, et miks oli
osa infot stendidel nii
väikses kirjas? Ma kujutan ette, et vanemad inimesed ja üldse kehvema
silmanägemisega inimesed jätavad juba selle pärast need lugemata, et see
nõuab liiga palju silmade pingutamist. Veel oli mitmel korral küsimus,
et kui on eksponaatidel juures number ja infotahvlil on numbri järel
asja nimetus, siis miks ei ole seal omakorda juures milleks ühte või
teist asja kasutati (näiteks leivateo juures suur puutüvest väiksema
auguga ese, nr 1, nimetus ei meenu hetkel). Vaatasime seda ja laiutasime
käsi, ehk et targemaks tegelikult ei saanud.
Ja jõuan omakorda ka restoranini. Käisime
just restorani osas söömas. Interjöör on kena, kuid tegelik sisu oli
pigem "teenindusega töölissöökla". Söök ei olnud restorani kvaliteediga
ega maitsega, samuti ei olnud eriti kasutatud maitseaineid, ning kui
salati nimetus viitab näiteks grillitud tomatitele, siis ei piisa kui
neid on kogu salati peale ainult 2 pisikest tomatikest. Vihjeks võin
veel öelda, et joogikaart ei sisalda näiteks pakutavaid veine 
:P.
:P.
Sai külastatud ka WCd, allkorrusel. Üks
pisike jublakas seal aitaks edaspidi kokku hoida järjekordse suure
remondiga seotud kulutuse. Nimelt, potikaane seina vastu kolksumisest on
juba (kaua see ERM lahti ongi :P )
kriipsud seinaplaadis sees (tumepruunil plaadil hele kriips on aga väga
märgatav). Soovitan siin panna potikaane külge, sellele kohale mis
vastu seina läheb, mööblipoodides müüdav kapiuste sisekülgetedele
mõeldud läbipaistev nups - see võtab kolksuva hääle ära ning ei kahjusta
seina 
;).
:P )
kriipsud seinaplaadis sees (tumepruunil plaadil hele kriips on aga väga
märgatav). Soovitan siin panna potikaane külge, sellele kohale mis
vastu seina läheb, mööblipoodides müüdav kapiuste sisekülgetedele
mõeldud läbipaistev nups - see võtab kolksuva hääle ära ning ei kahjusta
seina ;).
Igatahes, on soov tagasi sinna kunagi minna, ent rõhk on tõesti sõnal "kunagi", sest hetkel on asi tõesti veel poolik.
Jah, paljuski nõus. Ja kui lugeda teisigi arvustusi, siis vähemalt olid
need mulle "kergenduseks", sest mitmetes asjades kirjutajatega nõus!
Suurim puudus asja juures on minu jaoks reaalsete eksponaatide vähesus
koos ruumi äärmiselt ebaotstarbeka kasutamisega. Lisanduvadki hämarus
(kuigi sain ka teada, et paljud eksponaadid ei kannata tugevamat
valgust), halvasti nähtavad eksponaadid ja kirjutised.
Loodan siiski ka, et nii siin, kui kohviku poolel tehakse tuleval aastal kardinaalseid muudatusi.
* Suurem kauba valik.
* Talukaupade (toit) müügilett kohvikus.
* Käsitöö suurem valik müügiks.
* Rohkem päris suitsusinki ja meie kalu. Rohkem päris mullas kasvanud
tomateid ja naturaalsemaid mahlu. Rohkem "päris" meie vett.
Jne.
Samas peab ütlema, et müügilolev tundub olema väga hea!
Ees valmistati lauakest vist üritusest Hiie Vägi osavõtjatele.
Restoran oli vist broneeritud, nii üks silt ütles.
Toredad olid laste joonistused.
Sain ka teada, et siin saab "inforaamatukesest" ka audiotõlke mitmesse
keelde, mis selgitab ära, millega tegu. Ometi, ekraanil jooksvad
sõnad/subtiitrid peaks sealsamas olema dialoogi jälgimiseks tõlgitud
inglise keelde!!!
Ka kohvikus jm olevate ekraanide puhul puudus ingliskeelne tõlge. Ning
loodan väga, et ekraanidel saab jooksma ka kogu eestit tutvustavad
reklaamid!
Salativalik jäi ka seekord proovimata, sest tolleks hetkeks oli
lihakraam peaaegu otsas. Riisisalat või miski aga ei kutsunud
millegipärast!?
Ka kiluleiva jätsin seekord võtmata. Pashteedivõileib oli tõsiselt hea,
singi oma aga minu jaoks alla igasugust arvestust. Maitsetu, mitte
"päris", leib kuiv, võid vähe. Kuiv!
Kas aga meil tõesti Eestis ei ole saada Aura mahladest paremat? Igatahes on toitlustuses ja muus astuda veel väga pikk samm!
Muide, sain tellida ahvenafileed Hiiumaalt! Head on asjad ka Võrtsukalal
ja teistel. Miks ma ei näe selliseid kalavõileibu? Miks ei ole aluseks
Poodiumi saia? Käisin seekord ka Tartu Jõululaadal, seal oli valida
asju nii et tapab, Ristemäe Presidendi kilust kuni väga hea singini ja
palju muud. Milles probleem?
B-siisekäigu ees seisis buss. Kas siiski ei ole veidi ohtlik? Kallaku peal, kus puudub tõkestus iseenesliku veeremise puhuks?
Eesti maalikunsti oli üksjagu ja enamus mulle täiesti meeldisid. Tase on see igal juhul
Mis möödunud korral jäi nägemata, oli õllekappade näitus. Meenub, et
seda nimetatigi "kogu valiku eksponeerimiseks" või midagi sellist. Ma
küsin, kas see peab olema "kogu kollektsioon"? Et toas on ruumi nagu
külakultuurimaja tantsuõhtul, ainult et tantsijaid (kappe) on seina
ääres veel vähem! Ning kapad on vist kohale toodud hoidlast koos
kappidega? sest suur osa neist peidus kappide sisemuses, teiste vahel ja
taga, võimaluseta näha? No mis siis, et võhikule palju sarnaseid, kuid
effekt KÕIGE nägemisest oleks MULJE! Mitte see. Kas tõesti püütakse
lihtsalt tõestada kellelegi, et muuseumi oli vaja ja visatakse mingid
asjad rahva ette, linnukese pärast?
Muuseumis pole peaaegu näha näiteks ka münte. Tuhandetest aardeleidudes
olnutest. Ja kui tooks, siis kallaks nad ühte hiigelsuurde potti,
piiluda saaks natuke üle serva? Muuseum ei pea püüdma olla VÕIMAS
ekraanide arvult, vaid võimsus tekib REAALSETEST asjadest. Võimsatest
asjadest!
All on näha hoidlad. Kas aga klaas peab olema pooleldi läbipaistmatu,
mustriga? Hea, et üldse on muidugi, iseenesest päris vahva ja natuke ka
kõhe, mustrita klaas oleks tõesti vist veel kõhedama tunde tekitaja,
ometi.....
Tantsule?
Rahvariided muidugi suures ulatuses ja jätavad üpris võimsa mulje!
Aga järgmine ülisuur pettumus oli siin! Mõned noad-taldrikud, paar
ekraani ja vaid eestikeelne menüü? Jah, kulpe oli palju, päris vahva!
Kuid.... tühjad.....
Nende ekraande mõttest ma aru ei saanud, kuidas töötavad, ka ei tea.
Alumisel pildil olev seade tekitas seose Star-Trekiga. Äkki oleks
pidanud jalaga äsama? Taas kahjuks ma pole piisavalt tark, et asjadest
aru saada...
Siin peab ütlema, et valgus-mustrimängud olid küll effektsed, koheselt
selge, et lugu mustrites! Aga ahjaa, kus on mügil sajad kaltsuvaibad?
Detektoristide näitus oli päris vahva, kuigi taas, väga väheste reaalsete leidudega!
Restoran õhtuks avatud. Kõht täis, jäi taas maitsmata. Küll aga oli hea
tunne, et väidetavalt kogus menüü puhtalt kodumaine. Ka puravikusupp
näiteks. Aga miks ei võiks siis menüü olla KA ekraanil? Piltidena,
interaktiivsena? Mitmes keeles?
Saal meeldis!
Töötoas õhtuks tegevused lõppenud.
Seekord ei näinud ka esinejaid.
Kus on kõnnitee, kus "muru"? Jäljed olid ja minagi läksin!
Siit siis buss linna. Kui aga linnast bussiga tulla, peatuses teisel
pool teed ju tagasisõidu plaani pole!? tahaks teada, siis peaks kõndima
teise peatusesse?
Buss raudteejaama aga ikka ei läinud.....
8. 12.
Käisin lõpuks ERMi uues hoones, selles mulle köögiaknasse säravas
monstrumis sees ära. Ikka väga huvitav. Alguses hiiglaslikud valged
fuajeed, täiesti tühjad. Nagu ka see kuulus restoran. Mitte midagi seal
ei ole peale retseptsiooni.
Siberi rahvaste osa keldris on disaini mõttes väga hea, labürintjas, hästi paigutatud ekraanid, see klaasist jõgi, naljakalt kohmakad animatsioonid jne. Kahjuks väga steriilne ja sisu poolest ei üllatanud millegiga. Klassikaline vana kooli etnograafia. Rahvariided, pulmakombed, tööriistad, vanad lood. Aga kujundus ikka väga hea.
Peamine väljapanek Eesti ajaloost oli topitud kitsasse ja pikka koridoritaolisse ruumi. Kohe oli näha, et selle kallal on töötanud mitu meeskonda ja tulemused olid lihtsalt sellesse koridori surutud. Üksikuna oli eksponaadid väga vinged, vahva disain, nutikad ideed, suurepärased teostused jne aga kõik kokku oli lihtsalt mingi tohuvabohu, mille üldkoordinaator oli küll oma töö viimasele hetkele jätnud või tegemata jätnud. Lisaks tundus, et mõned objektid on isegi poolikuna välja pandud.
Ajaloo kronoloogia käis tagurpidi, või noh loogiliselt, tänapäevast minevikku. Fuajeest tulles esimene asi oli siis Eesti Vabariik 1990 -- tänapäev. Käsitlus oli mõnusalt eneseirooniline, oli video Lennartist lennujaama vetsu inspekteerimas, mõned interaktiivsed objektid, mõned muud märgilised esemed -- noh, tore, naljakas, kuigi mitte eriti informatiivne.
Nõukaaja ekspositsioon oli kõige massiivsem, kõige eklektilisem, kõige vastuolulisem. Võimsad inimeste lugudega-asjadega seinad, inimeste enesete hääled, siis aga tulp-vitriin mingite Soome kilekottidega, isetehtud muruniitja uhkelt üksi ühes vitriinis, Taavi Teplenkov rääkimas ühes videos autistlikul moel sealiha tootmisest jne. Üldiselt segane aga dramaatiline.
Nõukaaja järel, mis tuli (või ei tulnud)? Eesti Wabariik 1918 -- 40 PUUDUS sisuliselt TÄIESTI. Absurd aga see on nii. Ainult mingi kleit oli seal ja mingi raadio, ka voodinäitusel sealsamas oli üks EW aegne voodi ka. Ja kõik. Eesti Wabariiki ERMis polnud!
Jah, kohe nõukaajale järgnes rännul minevikku 20. sajandi algus 1900 -- 1917. See osa oli minu meelest ka parim ja kõige terviklikum. Väga head lavastatud videod raskest tööst Sindi ketrusvabrikus , 1905 aasta Estonia tulistamisest, naisaktivistidest, informatiivsed vitriinid, hea kujundus jms. Suurepärane.
Üks vitriin oli pühendatud 19. sajandi eestlaste ärkamisajale. See oli ka suuresti kõik 19. sajandist.
19. sajandist hüpati sisuliselt kohe rootsi aega, millele oli pühendatud hulk materjali: vitriinid varajaste eesti keelt sisaldavate raamatutega, videod nõiaprotsesside kohta jms. Tundub, et 17. sajandi oli kohutavalt oluline.
Keskaeg, nagu arvata võis, oli näitusel esindatud loiult pealiskaudselt. Väga lahja, ekslik ja hektiline kirjalik informatsioon, suhteliselt vähe eksponaate. Relvade vitriin oli vist kõige huvitavam, kuna relvad nägid välja ehtsad. Idee keskaegse lampkasti sisust oli hea aga kahjuks kehvasti teostatud. Keskaegse Pärnu virtuaalne rekonstruktsioon oli minu meelest küll lihtsalt pooleli jäänud, igatahes kui see äärmiselt skemaatiline 3D oli lõpptulemus, tuleks honorar küll tagasi nõuda.
Esiaja osa näitas TÜ arheoloogide väga head tööd aga kahjuks tulemus oli ebaatraktiivne, Lihtsalt paljud leiud koos infoga vitriinides ja eksperimentaalajaloolaste videod.
Kõrval olid hämarad ruumid eraldi teemadega nagu näiteks talurahvakultuur, haigused, prügi, kappade saal jne. Eksponeerimislahendused oli äärmiselt erinevad, väga traditsioonilistest kuni lausa veidrusteni (näiteks haiguste ja prügi näitused, kus tuli käpuli mingite kuplite alla ronida).
Igatahes üldmulje just püsiekspositsioonist oli pehmelt öeldes kaootiline.
Nii oligi, hiiglaslikud valged tühjad ees/lisaruumid ja kummaliselt kitsad, kohati lausa klaustrofoobiat tekitavad näituseruumid. Ja peanäitus ise -- toredad elemendid, segane üldmulje.
Siberi rahvaste osa keldris on disaini mõttes väga hea, labürintjas, hästi paigutatud ekraanid, see klaasist jõgi, naljakalt kohmakad animatsioonid jne. Kahjuks väga steriilne ja sisu poolest ei üllatanud millegiga. Klassikaline vana kooli etnograafia. Rahvariided, pulmakombed, tööriistad, vanad lood. Aga kujundus ikka väga hea.
Peamine väljapanek Eesti ajaloost oli topitud kitsasse ja pikka koridoritaolisse ruumi. Kohe oli näha, et selle kallal on töötanud mitu meeskonda ja tulemused olid lihtsalt sellesse koridori surutud. Üksikuna oli eksponaadid väga vinged, vahva disain, nutikad ideed, suurepärased teostused jne aga kõik kokku oli lihtsalt mingi tohuvabohu, mille üldkoordinaator oli küll oma töö viimasele hetkele jätnud või tegemata jätnud. Lisaks tundus, et mõned objektid on isegi poolikuna välja pandud.
Ajaloo kronoloogia käis tagurpidi, või noh loogiliselt, tänapäevast minevikku. Fuajeest tulles esimene asi oli siis Eesti Vabariik 1990 -- tänapäev. Käsitlus oli mõnusalt eneseirooniline, oli video Lennartist lennujaama vetsu inspekteerimas, mõned interaktiivsed objektid, mõned muud märgilised esemed -- noh, tore, naljakas, kuigi mitte eriti informatiivne.
Nõukaaja ekspositsioon oli kõige massiivsem, kõige eklektilisem, kõige vastuolulisem. Võimsad inimeste lugudega-asjadega seinad, inimeste enesete hääled, siis aga tulp-vitriin mingite Soome kilekottidega, isetehtud muruniitja uhkelt üksi ühes vitriinis, Taavi Teplenkov rääkimas ühes videos autistlikul moel sealiha tootmisest jne. Üldiselt segane aga dramaatiline.
Nõukaaja järel, mis tuli (või ei tulnud)? Eesti Wabariik 1918 -- 40 PUUDUS sisuliselt TÄIESTI. Absurd aga see on nii. Ainult mingi kleit oli seal ja mingi raadio, ka voodinäitusel sealsamas oli üks EW aegne voodi ka. Ja kõik. Eesti Wabariiki ERMis polnud!
Jah, kohe nõukaajale järgnes rännul minevikku 20. sajandi algus 1900 -- 1917. See osa oli minu meelest ka parim ja kõige terviklikum. Väga head lavastatud videod raskest tööst Sindi ketrusvabrikus , 1905 aasta Estonia tulistamisest, naisaktivistidest, informatiivsed vitriinid, hea kujundus jms. Suurepärane.
Üks vitriin oli pühendatud 19. sajandi eestlaste ärkamisajale. See oli ka suuresti kõik 19. sajandist.
19. sajandist hüpati sisuliselt kohe rootsi aega, millele oli pühendatud hulk materjali: vitriinid varajaste eesti keelt sisaldavate raamatutega, videod nõiaprotsesside kohta jms. Tundub, et 17. sajandi oli kohutavalt oluline.
Keskaeg, nagu arvata võis, oli näitusel esindatud loiult pealiskaudselt. Väga lahja, ekslik ja hektiline kirjalik informatsioon, suhteliselt vähe eksponaate. Relvade vitriin oli vist kõige huvitavam, kuna relvad nägid välja ehtsad. Idee keskaegse lampkasti sisust oli hea aga kahjuks kehvasti teostatud. Keskaegse Pärnu virtuaalne rekonstruktsioon oli minu meelest küll lihtsalt pooleli jäänud, igatahes kui see äärmiselt skemaatiline 3D oli lõpptulemus, tuleks honorar küll tagasi nõuda.
Esiaja osa näitas TÜ arheoloogide väga head tööd aga kahjuks tulemus oli ebaatraktiivne, Lihtsalt paljud leiud koos infoga vitriinides ja eksperimentaalajaloolaste videod.
Kõrval olid hämarad ruumid eraldi teemadega nagu näiteks talurahvakultuur, haigused, prügi, kappade saal jne. Eksponeerimislahendused oli äärmiselt erinevad, väga traditsioonilistest kuni lausa veidrusteni (näiteks haiguste ja prügi näitused, kus tuli käpuli mingite kuplite alla ronida).
Igatahes üldmulje just püsiekspositsioonist oli pehmelt öeldes kaootiline.
Nii oligi, hiiglaslikud valged tühjad ees/lisaruumid ja kummaliselt kitsad, kohati lausa klaustrofoobiat tekitavad näituseruumid. Ja peanäitus ise -- toredad elemendid, segane üldmulje.
*********************************************************
Sunday, December 4, 2016
Sõitsin Tartust Viljandisse......
Üle väga pika aja sõitsin siis bussiga Tartu ja Viljandi vahet.
Tegelikult peaks sõitma muidugi autoga või isegi rattaga. Et rohkem
näha, bussist siiski väga palju märgata ei jõua ja korralikku ülevaadet
maanteest teha ei saa. Midagi siiski proovin, tuues välja selle, mis
silma jäi.
Tartus tunduvad elektritaksod olevat päris popid!
Hiljuti on siinsel liinil lisandunud Maarjamõisa peatus. Igati tubli
tegu! Ometi, on ka muret. Peatuses puudub tasku, seega segab peatuv buss
üksjagu liiklust. Ehk pidanuks kaugliini peatus olema kohe peale
vasakpööret? Bussiinfo tablool muide pole ju ka kaugbusse?
Tartu ümbruses on palju "põllukülasid".
Kohe torkasid aga silma ka paljud reklaamid põldudel. Müüakse mett, kuid
loomulikult puudub selleks hea koht maantee veeres. Maantee vist
remonditi alles mõned aastad tagasi? Siis peaks ju siin nägema palju
uudset ja esmakordset?
Isegi näide koostööst? Või kuulub saun ja baar ühele omanikule? Kahjuks
jäi muidugi nägemata, kas ka baari juures jätkub koostöö, on`s seal
midagi ka lisaks baarile? Ei tundunud küll.
See maja tundub hea (teises otsas vist vana külapood) ja ka üpris hea sukohaga. Kahju, et jõud peale ei hakka.......
Ees paistab tänapäevaste postidega kõrgepingeliin, see peaks siis olema
vist renoveeritud Tartu-Viljandi-Sindi kõrgepingeliin, 330/110 kV ja
pikkusega vist 162 km.
Kui vaadata aga teed, siis on tegemist tüüpilise tänapäevase
säästuteega. Ei mingit võimalust aeglasemal lasta kiiremaid endast
mööda, praktiliselt puuduvad ka kiirendus- ja aeglustusrajad, parklad
nii bussipeatustes kui mujal. Ainult kulgemiseks. Sümboolselt näitab see
ära, kui mõttetu ja vähetähtis on riigi jaoks ääremaa ja linnade
vahelised asulad/külad.
Alati effektse vaatega koht!
Puhja turbatööstus vist.
Bussipeatuses lumi rookimata!
Ja kui aeglasem kulgeja või keegi teine tahakski peatuda, siis võib see olla pigem ohtlik
Emajõgi ja Võrtsjärv. Peaks olema hea puhkepiirkond.
Pildistamine sõidu ajal on nagu on.
Ilus majake teeveeren....
Eesti aga aina tühjeneb metsadest. Paarikümne aasta pärast pole meil
midagi raiuda, suur osa puidust läinud töötlemata välismaale, endal
vajalikud asjad (ka maanteel kulgejale) tegemata ning ometi taome endale
vastu rinda. Vähemalt poliitikud taovad!
Muide, vaadake, palju meil siis raiutud viimase 14 aasta jooksul!
Aga bussipeatused siis on nagu meil enamasti, magedad ja inetud. Ja nagu
ütlesin, ei jälgegi parklatest-peatumisvõimalustest. Veokajuhtidesle
mõtlemisest rääkimata.
Pööre Meleski peale. Siin on potentsiaali turismi jaoks!
Vasakule näitab viit puhkealale.
Sellise poe omanik oleksin heameelega!
Maal on siiski elu!
Kuid pilte järgimisi jälgides, nagu nad siin jooksevad, saadki aimu, et
see tee on ainult kulgemiseks, nagu eespool mainisin. Võib ju öelda, et
ühendamiseks, kuid üldiselt käib see vaid linnade kohta. Maainimesele
ega maa elule siin mõeldud ei ole. Küllap ametnikud, kes selliseid asju
kinnitavad ei teagi enam, mida tähendab tegelikult maaleu ja mida see
sisaldab. Siin tuleks kogu trass üle vaadata ja teha muudatused ning
kohe ellu viia. 4-realiste maanteede arvelt.
Viljandi! Ja esimene tankla, mis peatee ääres silma jäi. Tõsi, ilma veokaparklata vist. Loomulik ka ju....
Aga linna sissesõit on vägeva vaatega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar