laupäev, 22. november 2014
Laev läks Piritalt merele...
Taamal paistab Paljassaare ja Katariina kai.
Aga on laevu, mis tagasi ei tule....
**********************************************************
Sunday, November 23, 2014
Kala tahaks!
Vene turg on ära langenud.Kalurite kvoodid langevad. Hinnad tõusevad.
Miks, mida teha? Vaatame Maalehe päris head artiklit. Sellele ootaks
muidugi põhjapanevat järge, kes kui palju mingis ahelas siis vahelt
võtab ja kui palju neid firmasid on.
Mis nüüd siis saab?
Läänemerel kilu ja räime traalivatele
kaluritele teeb tänavu ainsana rõõmu asjaolu, et ilmad püsivad tormised,
ja kuna püüda ei saa, pole esialgu muret ka turu leidmisega.
Murepilvi koguneb aga eeskätt nende
ettevõtete kohale, kes suure osa oma loomusest sügavkülma panevad, et
see siis piiri taha müüa.
Varem, kuni käesoleva aasta augustini, oli
külmutatud kilu ja räime põhiline turg Venemaal. Pärast venelaste
kehtestatud sisseveokeeldu on karta, et suur osa kalast jääb külmlattu
oma aega ootama.
Väga kaua aga oodata ka ei saa, sest üldjuhul seisab värske kalasügavkülmas pool aastat, seejärel hakkab kaubanduslik väärtus alla käima.
Muud turud pisku mahuga
Eesti firmad kas püüavad ise või ostavad
sisse aastas 55 000 tonni kilu ja räime. Tavapärane Venemaale müüdav osa
sellest on 35 000 tonni. See on kogus, millele praeguse seisuga turgu
pole.
Tõsi – natukene on pärast Venemaa embargo
kehtestamist õnnestunud müüa Ukrainasse, Valgevenesse, Serbiasse ja
Kasahstani, 2000 tonni külmutatud räime saadeti Aafrikasse. Ent see kõik
on vaid pisku, võrreldes varem Venemaa kalatööstuste tooraineks müüdud
kogustega.
Kui vahendamise eesmärgil võib kala teistest
riikidest ostmata jätta, siis oma kvoodid tuleb ikkagi täis püüda.
Firmad on aasta alguses neile eraldatud püügikoguste eest tasu juba
maksnud, ja kui nüüd kala püüdmata jätta, oleks see otsene löök rahakoti
pihta.
Millisest otsast probleemi lahendama asuda? Ja kas üldse on lahendust? Ja kas tõesti ilmad tormised? Mandril kuidagi tundub hoopis vaikse aastana!?
Esiteks tekib küsimus kvootidest. Neid vähendatakse selleks, et kalavarusid taastada? Siis on ehk halvas asjas ka natuke head? Majanduslikud piirangud lasevad kaladel vabamalt hingata? Ja kas kala siis peabki püüdma nii palju, selleks, et seda ärimehena saata Venemaale külmutatuna? Puhtalt äri? Eks muidugi, mida rohkem püüda ja töödelda, seda mõttekam on äri ja vähem kartust hääbuda. Samas pole ka kala külmutamine ja hoidmine odav lõbu. Ma ei kujutagi ette. Muidugi oleks ehk tore, kui keskendutakse vaid värskele kalale ja konservidele?
Milleks see külmutatud räim üldse kulus? Euroopa seda ei taha,seega...loomasöödaks? Või vene firmad tegid sellest konserve pikema aja jooksul? Artikli auto, kui kord juba pikema artikli tegi, võiks seda ka lahti seletada.
Eesti räime- ja kilupüügikvooti on euroliit
aasta-aastalt vähemaks tõmmanud, kõiki piirkondi kokku võttes ulatub see
praegu siiski 52 000 tonnini.
Eesti kalurid püüdsid läinud aastal
Läänemerest kokku 51 745 tonni kilu ja räime, see on viimase kümnendi
madalaim tulemus. Kilu ja räime püük on 2009. aastaga võrreldes
vähenenud üle 11 000 tonni.
Aga see pole peamine mure. Tänavu püüdmata
jäänud kvoodist on lubatud 10% ulatuses püüda ka järgmisel hooajal. See
on (ent siiski ainult väike) lohutus keerulises olukorras firmadele.
Suur jama seisneb selles, et kui kala lattu
seisma jääb, hakkab käibevahendeid nappima juba laokulude tasumiseks,
rääkimata palkade maksmisest ning laenukohustuste katmisest.
Ka konservidega pole kiita
Eesti Kalaliidu tegevjuht Valdur Noormägi tunnistab, et püüdjate ja töötlejate olukord on nutune ning tulevik tume.
Põhiliselt käib äralangeva 35 000 tonni puhul
jutt kilust ja räimest, mida siiani külmutatuna Venemaale müüdi, olgu
siis tegu meie firmade endi püütud või Soomest, Taanist, Rootsist ja
Poolast ostetud kalaga.
“Venemaa piir on lahti praegu ainult
kalakonservidele ja vürtsikilule, aga ka nende müük pole kiita,” nendib
Noormägi. “Vene inimese jaoks on see kala juba liiga kallis. Inflatsioon
on viinud selleni, et üks euro võrdub 60 Vene rublaga, see muudab meie
toodangu idapiiri taga lausa luksuslikuks toiduaineks, mida ei jõuta
osta.”
Noormägi kirjeldab, et samasugune saatus on
tabanud ka Ukraina grivnat, mis on sattunud vabalangusse. Slaavlastele
nii Venemaal, Ukrainas kui ka Valgevenes meeldib küll kala, aga hind,
millega meie ettevõtetel seda veel vähegi müüa tasub, käib neile üle
jõu.
Mingi võimalus on Venemaale müüa läbi
Valgevene ja Ukraina, ent ka selline n-ö kurviga tee lisab hinda,
mistõttu kogused ei saa olla kuigi suured.
Mõnevõrra aitab Eesti firmasid asjaolu, et enamik püügiga tegelevaid ettevõtteid on üles seadnud ka oma tootmise.
Ka külmlaod on suurel osal püügifirmadest endal või siis saavad nad kasutada Eesti Traalpüügi Ühistu ladusid Paldiskis.
Töötlejatest, kes ise püügiga ei tegele, on
Eestisse jäänud ainus klassikaliste kalakonservide tootja Maseko, lisaks
paar vürtsikilu tegijat.
Lätis aga on näiteks paarkümmend konservitootjat, ent enamiku neile vajalikust tooraineist püüavad Läti kalurid ise.
Edasi. Ettevõtjatele teevad muret kulud, sh laenukohustused. Kas siis kogu elu käib siiani laenude peal? Ma usun, et uued sisseseaded ja kõik muu selline, toovad lisakulusid. Miks siis ollakse nii pankroti ääre peal? Ehk ei püüaks siis enam nii palju?
Ükskõik kes ahelas kalurist müüjani peaks ikkagi natuke peeglisse vaatama. Miks "vahelt" nii palju üritatakse võtta? Kas sellepärast äkki, et lõpphind on kõrge ja inimesed, kelle elatustase meil aastaid aina viletsamaks muutub, ei jaksa enam osta? Järelikult ei ole see pidev hindade tõstmine enam jätkusuutlik!!! Ning kuidas on meil müügil Läti kalakonservid (mis 95% ulatuses Maseko toodete kõrval on lausa söödamatu)!?
Töötlejad ise enam püügiga ei tegele. Kes toob kala tootjani? Veel üks või mitu vahendajat? Iga firmaomanik peaks teadma, et on mugav küll oma pesakeses istuda ja teistel töö ära teha lasta, aga sellele ei taha mõelda, et ise tuua oleks odavam? Sest vahendaja(d) taha(vad)b ka kasumit saada!? Kui nüüd murteseda oma firmasse auto ja juht ning vedada kala?
Sama lugu on külmladudega.Oma ladu on kallis, kui palju ja kas on kallim aga Ühistu ladu Paldiskis? Mina ei tea nii peensusteni asju, hea oleks hoopis spetsialisti arvamust teada.
Ja kes veab kalakonservi vene kliendini? Veel üks vahendaja? Kas 50 000 tonni pealt (millest peaks siis suurem osa külmutatama) on tõepoolest võimalik teenida piisavalt kasumit nii paljudel vahendajatel??? Ma saan aru küll, et erinevaid nüansse on nii palju, et mul pole neist aimugi. Näiteks, kui vedusid vaja teha ainult osal ajal aastast, siis autol vähe kasutust. Ometi mulle meeldib Oleg Gross. Kes võimalikult palju teeb ise ja sellega üpris hästi väldib ka laenusid. Ehk tasuks tema mudelist snhnitti võtta?
Minu jaoks tundub lihtsalt, et enamus tegijaid on püüdnudki minna lihtsamat teed, teha vaid pisuke osake ühel etapil ja loota, et raha muudkui tiksub.Tundub, et see süsteem ikkagi ei toimi. Seda võib võrrelda sellega, et tänapäeva inimene võiks kutsuda koju koristaja, pesupesija, söögitegija ja veel mõned ning....palgast välja tulema? No siis peab see palk küll olema ma ei tea kui suur. Sest suurepalgalised juba praegu ootavad odavaid lapsehoidjaid Kaug-Idast....
OÜ Morobell juhataja Raivo Baum tõdeb, et
tema ettevõtte müügikäibest moodustas suurema osa Läänemerest püütud
kilu ja räime müümine Venemaale. Seda siis kuni augustikuuni. Praeguse
püügihooaja loomuse lõviosa paigutatakse esialgu lattu.
ASi Japs juhataja Arved Sooviku sõnul on
ettevõte suutnud kogu kala Ukrainasse müüa, kogus jääb 1000–1500 tonni
piiresse. Tema hinnangul võib püügikvoot ka täitmata jääda.
“Turg on määrav, mitte kvoot. Me oleme ka Venemaa sisseveokeelu nimekirjades sees, aga
Japsi kogused pole seal kuigi suured,”
selgitab Soovik. “Ladudesse pole mõtet kala koguda, see läheb
lõppkokkuvõttes kulukamaks kui püüdmata jätmine.”
Soovik nendib, et Eestis töödeldakse kala n-ö
lõpptooteks liialt vähe. Olnuks meil endal arvestatav püügikala
tooraineks tarvitav kalatööstus, oleks ka traallaevastikul kindel tunne,
et püütud kala kodumaal ka ostja leiab.
Soovik ütleb, et ilmselt tuleb käituda nii,
nagu Švejk soovitas – lõuad pidada ja edasi teenida. Ja kevadel
inventuur teha, millega siis ikkagi tasub tegelda ja millega mitte.
Kalaliit saatis pärast embargo kehtestamist
ka murekirja põllumajandusminister Ivari Padarile. Minister vastas
lakooniliselt, et tema kalatoodete ekspordikeelus meie ettevõtetele
probleemi ei näe.
Midagi on väga mäda! On ka puhtalt neid ettevõtteid,kelle müügiosa moodustubki külmutatud kala müük "edasi". Miks taas siis üldse vahendajat on vaja? Miks püügifirma ise ei taha vedada?
Aga seda ma küsiks küll: MIKS SIIS MEIL LEIDUB NII VÄHE KALATÖÖSTUST? Sest see ei olnud nii mugav papi taskuajamiseks kui vahendamine? Kus on meie töötlejad? Ma otsin poest kogu aeg VAID EESTI KONSERVE. Aga riiulid on täis odavat Läti sodi! Meie marketid taas üritavad vaid sodi pealt teenida? Ise rääkides, et nii väga hinnatakse oma klienti. Balti jaamas olevas Kaubajaamas õnneks hoitakse sees vaid Maseko toodangut, seega on mul hea seal ostmas käia.Muide, kus asub aga Maseko firmapood? Miks ei võiks see olla kuskil hea koha peal, kus lisaks konservidele teenitaks lisa ka värske kala jm müügiga?
Väga head on veel Peipsi Kalatööstuse toodang, ka OÜ Voka tooted. Aga
neid on vähe ja upuvad lätlaste toodangu vahele ära. Seda enam, et
marketitel pole vahet, kas müüa kvaliteeti või sodi.
Kalatöötlejad saatsid kirja Padarile.Piimatootjad ka. Võib öelda,et
hädakisa on taevani, aga sama tänu erinevatele vahendajatele tundub, et
ise on sinnani lastu minna, kus mugavalt istutakse oma kontoris? Padar
muidugi ei näe probleemi ei ühel ega teisel puhul, sest ta ei soovi näha
Piimatootjad nüüd õnneks saavad mingi abi EL-st, selle kirjutab
minister nüüd enda nimele.
Mure on aga selles, et koduturg ei suuda
sääraseid koguseid värsket kala eales ära tarbida – siin on koht vaid
napile tosinale protsendile Eesti firmade püütud kalast.
Eesti Traalpüügi Ühistu tegevjuht Mauno
Leppik märgib, et kogust, mida kvoot meie firmadel püüda lubab ja mis
välja püütakse, ei jõuta siin ka töödelda. Eesti kalatööstus saab
hakkama
10 000–12 000 tonni räimega aastas, püütakse meil aga kolm korda nii palju.
Ka muutub supermarketites kala hind
kaubandusfirmade juurdehindluste tõttu ülemäära kalliks. Valdur Noormägi
väidab, et siseveekogudest püütud jahutatud kala maksab supermarketites
26–28 eurot/kg.
Noormägi toob ka näite, kus kalapüügifirma väljamüügihind on 12 eurot kilo, poes on sama kala juures aga hinnasilt 26 eurot/kg.
Muide, kala on Eesti väliskaubanduses üks
olulisemaid artikleid. Me ekspordime kala ja kalatooteid 57 riiki ja
veame sarnaseid tooteid sisse 63 riigist.
Jõusimegi selleni välja, et vahendajad teenivad? Ja töötlejaid on vähe.
Kus on Hiiuma jt kalatöötlejad? Olid ju? Ning siingi öeldakse välja, et
kaubandusfirmade juurdehindlus mõjutab oluliselt. Või väidavad nad
jälle, et lisavad minimaalse juurdehindluse? Püüdja ja müüja hinnavahe
on 14 eurot ehk 260 krooni??? KILO PEALT? Eks seal ka vahendaja osa,aga
kas te suudate ette kujutada kilo pealt vaheltkasu 200 krooni??? Mis me
siin üldse kiunume, kurat võtaks? Mõne kilo kala veo ja müügiga
loodetakse kütusekulu juba tagasi saada? On küll veel palga jm kulud,
aga millega siis kala veetakse? Lada pagasnikus või?
Kui kalur toob randa 5 tonni räime ja saab keskmiselt 50 senti
kilost,siis kuidas marketis on hind juba 7.50 rümba eest? Sest, et kalur
toob 5 tonni, 10 autojuhti võtavad igaüks 500 kilo ja tahavad ikka
samasugust vaheltkasu, mis kalur 5 tonni eest?
Miks Venemaale müüa ei saa?
- 9. jaanuarist 2014 kehtestas Venemaa
veterinaar- ja sanitaarjärelevalve föderaalteenistus Rosselhoznadzor
ajutised sisseveopiirangud kuuele kalatööstusele (Eesti Kalapüügiühistu
TÜ,
OÜ Morobell, Eesti Traalpüügiühistu TÜ, DGM
Shipping AS, AS Japs, AS Kajax Fishexport). Peale selle jäid kehtima
kaks novembris pandud piirangut.
- Märtsis tühistati DGM Shippingu ja Eesti Traalpüügi Ühistu ajutine impordikeeld.
- Juulis tühistati ASi Kajax Fishexport impordikeeld.
- 1. augustist jõustusid ELi sanktsioonid
Venemaa majandussektorile seoses Venemaa sekkumisega Ukrainas. ELi
piirangud hakkasid kehtima kapitaliturgudele, kaitsetööstusele ja
tundlikele tehnoloogiatele, sealhulgas energiasektoris.
- 7. augustil teatas Vene peaminister Dmitri
Medvedev, et Moskva kehtestab täieliku embargo looma- ja sealihale, puu-
ja aedviljale, linnulihale, kalale, juustule, piimale ja piimatoodetele
EList, USAst, Austraaliast, Kanadast ja Norrast.
Ei saa mina aru,kes siis on süüdi ja kas üldse keegi on süüdi. Mina
tahaks aga kala. Turul on õnneks hinnad üksjagu madalamad, vähemalt
siseveekogude kala koha pealt.
Eks rolli mängivad paljud asjad. Vahelon inimesed ka nii palju väsinud,
et ei viitsi lihtsalt kodus toiduvalmistamisega mässata. Ja veel
erinevaid põhjuseid. Ometi peaks kõik firmad endale peegli muretsema ja
siis mõtisklema hakkama... Minule tundub nii, aga võin ka rängalt
eksida...
********************************
20.12.
********************************
* piima ostmisele eelneb kulukas lehmade pidamine + piimatööstus. Liitri saab kätte alla 1 euro. Limonaadi ja coca hind samasse kanti,kuigi veele lisatakse vaid pulber!
* kanamassi vorstile,millele eelneb kanade kasvatamine,sööt, nende töötlemine - kilo hind 2 eurot sentidega, kallimad vorstid 4-6 eurot, Hispaanias tehtud lambajuust (?) 6.50 -kõik on valmistoodang. Olenevalt kalast saad kilo heal juhul puhastatud kala!
Kuidas siis tundub ostjale see hind? Ühe toote algusest tarbijani jõudmine nõuab väga erinevaid tegevusi, teine püütakse kinni ja müüakse!?
3 comments:
Ja mul oligi õigus!
http://maaelu.postimees.ee/v2/3845911/traalpueuedjad-kontrollivad-kogu-ahelat-pueuegist-mueuegini************************************************************
Friday, November 28, 2014
Taarakunn!
Et kõik algusest ära rääkida, pean ma alustama sellest, et võtsin kätte ajalehe ja loen mina Maalehest, et paljudes toodetes "varjatud suhkur" ja tõepoolest, nende limonaadidega ei tohi liiale minna. Otsustasin minna Telliskivi uude ja uhkesse Rimisse, et ehk osta midagi tervislikumat. Muidugi mitte neid "ehtne ja hea" Põltsamaa mahlajooke või ka kellegi teise omi. Aga enne tuleb ikkagi limonaadi pudelid ära viia. Rimi kõrval uus taaraputka. Seadsin siis sammud jõudsasti sinna ja.....:"Vabandust, oleme täis! Teenindavat personali on teavitatud!".Tammusin siis terake jalalt jalale ja tegin aega parajaks. Natukese aja pärast tuli üks proua ja kiikas kah. Läksin siis mina naiivselt Rimisse ja ütlesin sosinal kassiirile:"Vabandage, taaraputka tükk aega täis, et äkki keegi ikka tuleks....?"Väga rõõmsa naeratusega vastati:"Oi, see pole üldse meie asi! Seal on telefoninumber!"Tohhoo till ae! (Noku imestavas käändes).No seadsin siis sammud taas putkasse ja helistasin. Vastati. Mina kurtsin muret ja ütlesin, et juba veerand tundi (proua kõrvalt lisas, et ikka kauem juba!) ja et millal siis nagu saab!? Vastati, et tõepoolest on teenindaja kursis ja peagi saabub. Püüdsin uurida, et kaua see "peagi" võib kesta. Öeldi, et heal juhul lausa 10 minutiga! Läksin siis Rimisse, vaatasin Rõngu mahlade hindu ja suhkrusisaldust, vaatasin muid kaupu ja ühesõnaga mökutasin paarkümmend minutit. Siis läksin uuesti kaema ja selgus, et peagi polnud veel käes!Tegin siis veel natuke aega parajaks, kuni oli "täis taarapunktist" ehk juba tund möödas. Kardan, et teenindav personal, kes pidi saabuma Pelgulinna CoMarketi juurest, oli vist juba reedeõhtut veetma läinud või oli neil buss katki läinud.Kas nii on siis odavam? Ka Rimi jaoks? Et selle asemel, et oma töötaja lippaks vajadusel üle õue ja vahetaks koti või mis seal on, peab hoopiski taaraautomaate haldav firma kihutama autodega mööda linna? Kui palju see nõuab kütust, kui palju eraldi töötaja saab palka, haldusfirma bossidest ja omanikest rääkimata? Ja kui palju peab klient jalutama mööda linna, et lõpuks taara ära anda?See juba näitab teatud taset siin riigis. Suurfirmade omanike jaoks on kindlasti oluliselt lihtsam, kui saab öelda:"OI, AGA SEE POLE ÜLDSE MEIE ASI!"Taarakunniks ma nii ei saagi....*************************************07. 12.Kuna Rimi FB lehel pilte postitada ei saa, siis lisan selle siia.
Käisin nov Rimis, Telliskivi uues ja uhkes ning vaatasin, kas osta ka maitsvat kurki konserveerituna. Ennäe! Aga....kuidas saab peaaegu kaks korda väiksema purgi puhul enam-vähem sama hinnaga, olla kilohind ka peaaegu sama? Sama jama oli muide vist kunagi enne teise kurgisordiga Säästumarketis.Kiejutasin 11. nob´v sellest RIMI FB-sse, sest kuigi näitasin seda ka kaupluse töötajaile, polnud midagi muutunud. Ka FB-s Rimi ei näinud kirjutist. Uue postituse peale vabandati ja teatati, et asi lahendatud. Läksin sinna täna jälle ja nagu maagilises võlukunstis, taas kõik nii nagu vanasti...Kuidas mustkunstnikud ikkagi oma trikke teevad?
Kala on suht kasulik asi inimese tervisele, kuid kahjuks krutitakse hinda meeletult üles ja vaene kalur, kes pöhitöö teinud peab leppima sentidega? Nii ei ole aus üldse, mulle meeldib ka vürtsikilu, räimed-vahet pole kuidas tehtud- aga hind??
ReplyLoodame et tulevikus mötleb Toompea rahvas ka kaluri peale!