Blogiarhiiv

Laupäev, 30. oktoober 2021

Mai 2016 - Pelgulinna päevad ja Kalaranna.

 

Sunday, May 29, 2016

Pelgulinna päevad ja elukeskkond.

Pelgulinna või ka Kalamaja päevad ja hoovikohvikud on hea võimalus mitte lihtsalt päeva nautida, tegijaid toetada ja tänada, vaid ka võimalus mõtiskleda. Erinevate tahkude üle elukeskkonnas. Mis teeb selle inimlikuks? Selliseks, et inimesed TULEVAD, mitte EI LÄHE MINEMA!? Lugege ridade vahelt, mõtisklege piltide üle ja arutlege kaasa!


Endine depoo Telliskivi tänaval.



Siit väravaalusest sisse ja otse edasi kuni aiani, mis eraldab Telliskivi Loomelinnakut raudteest ning leiate Muhu Leiva küpsetuskoja. Aga leiab muidugi ka muudki. Täna aga suundusin edasi.




Pelgulinna Kultuurikeskus.


Siin võiks rääkida väga paljust. Ka sellest, et legaalne, kõrgel tasemel tänavakunst on tõepoolest KUNST. Mitte getostunud keskkonnasolkijate maailm.
Aga leiab ka väga palju muid asju. Näiteks hea sõbra (loodan, et saan teda sõbraks nimetada, sest oleme koos ka maailmaasju muuta püüdnud) Tõnis Paltsi ideedele mõeldes. Ideedele, mis puudutavad linnakeskkonna muutmise kavatsust ja kurja kavatsust, sest seda püütakse väidetavalt teha autojuhtide arvelt. Või isegi Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamise aspektidega seoses. Või mõne teise sõbra, kellega arutlemised FB-s alati kasuks, ideedele ja mõtetele. Või sellest, et elukeskkonna muutmise oluline aspekt on RAHA. Raha, mida kohati saaks kokku hoida kolossaalselt. Kui natukenegi ringi vaadata. Või äsjase Maalehe arvamusartikli valguses. Sellepärast kutsungi kaasa MÕTLEMA! Sest vaid mõtlemise tulemusel  toimub areng, mitte taandareng. Kui suudetakse asjad läbi mõelda ja TÄIDE VIIA!
Miks ma sellest siin loo juures kirjutan? Sest neid mõtteid olen ma ennegi mõelnud Ristiku tänavale sattudes. Ja see kant on nii mõneski mõttes millegi jaoks kui etalon. Pealegi, selle postituse üks eesmärk on ju hea (linna)elukeskkonna kajastamine. Elukeskkond on aga meil nii Tallinnas, kui ääremaal. Ja tegelikult ei tea me keegi, kas meid tulevik hoopis ääremaal ei oota või ääremaal olija peagi ennast linnast ei leia. Elukeskkond on üks kõige olulisemaid faktoreid meie valikute juures. Jutt ka ääremaast, kus elu hääbuma kipub ja mille puhul kiputakse ütlema, et MIDAGI ei saagi ära teha. See on sama loll jutt kui see, et riik on halb peremees. Halb on ta siis, kui otsustajad ei näe ega mõista ega soovigi asju paremaks muuta. Ka siis kui raha oleks rohkem ehk siis sama summa eest saaks teha palju rohkem asju. Ning seesama ääremaa on seesama, mis võib meile anda tervislikuma toidu, kui me Tartust Tallinna või mujale sõidame. Sest teeäärsed müügikohad peavad olema tulevik. Nagu Shveitsis või mujal juba oluline majandusharu, millest päris paljud siin-seal ka kirjutanud. Aga ehk pakuks seda kõike mitte ainult endale vaid ka siia tulevale turistile? Ärgem unustage, et turismiriigiks pürgides peame lootma sellele, et turistile meeldib siin võimalikult palju. Ja meeldib kindlasti, kui me püüame!


Telliskivi tänava ümberehituse puhul oli vaidlusi palju. Ma ei tea, kui hea on tulemus. Kohalike jaoks. Autojuhid vast tõesti "kaotasid siin midagi". Aga ratturid? Lapsevankriga, lausa kaksikute vankriga liikujad? Kindlasti võitsid. Nii mugavuse kui ohutuse poole pealt. Kuigi puudusi on kindlasti. Vee äravoolurest ei oleks mingil juhul tohtinud jääda sõiduteele. See toob kaasa kordades suuremaid kulusid tulevikus teeremondi jm ajal. Ning on ka ohtlik, igasuguste vajumiste jm seoses.Aga ometi, minu jaoks oli seal hea jala liikuda. Ja ka rattaga.

Pelgulinnas, nagu ka Kalamajas, on aga väga palju huvitavaid ja ilusaid maju.



Siin me näeme, kui mugav on liikuda inimestel. Ja ega tegelikult ka autodega pole ju mingit muret!? Keegi ei sõelu, nagu kahe rea puhul kombeks. Liiklus on voolus rahulikum. Kas on ummikuid? Ehk ongi mingil hetkel, aga ehk on põhjuseks liiga palju autosid? Või valesti valitud kellaaeg?




Kõige rohkem nägi enda reklaamimisega vaeva Nabermanni kohvik. Juba kaugelt ilmusid esimesed reklaamid. Ja edukad reklaamid. Ehk peaksid reklaamitegijad siit shnitti võtma? Sest kuigi see kohvik jäi piltlikult öeldes kahe tänava vahele ehk "ääremaale", oli seal vaat et kõige rohkem külastajaid.

Aga siin on ka hea näide, mis seotud rattaliiklusega ja ülalpooltoodud värske looga Maalehes. Looga, mille teemal mul ammu hing kripeldamas ja mis pidanuks juba ammu olema "muutuste teel". Tõepoolest, 300-eurone ratas võib ollagi nõrk. On ju teada, et on nõrgad veljed ja nõrgad kodarad. Ehk siis odavasti tehtud asi. Liikumiskiirus polegi siin praegu oluline või kellegi posikese uljas sõidustiil. Oluline on just see vaikne "prõmaki-sõit"! Kui veel oma praeguseks varastatud universaalrattaga sõitsin, siis sellel olid pakiraamil üks kast ja esipakiraamil ka korv. Ning kui muidu tavarattaga sõites ehk nii kergesti erinevust ei märka, siis kila-kola kastides andis kohe heliga märku, igal sellisel ülekäigul ja kõnniteelt alla sõites. Tähendab, probleem ON olemas ja väga oluline probleem. Ebamugav liiklemiskeskkond on lisakulusid toov ja seda selgitab artiklis ka Ants Viljus autonäidetega. 
Aga vaataks, kuidas on ApelsiniRaudtee maja parklast väljasõit tänavale? Alles hiljuti tehtud. Kes projekteeris? Vabandust, kes oli see süüdimatu?


Tahaks ikka väga loota, et tänasest päevast alates võetakse artiklist õppust ja iga tänava jm ehituse/remondi puhul MÕELDAKSE! Ning alles siis tehakse. Nii, et üle ühenduskivi sõites pole enam KUNAGI muret. Tegelikult on sageli küsimus vaid äärekivi profiilis. Muidugi saab ka hea äärekivi paigaldada nii, et hambad lendavad....


Sellistel tänavatel liikudes tulevad meelde ka need, kes tahavad väiksemagi pargi või lausa puu/põõsa välja juurida. Et ehitada cityt. City-monstrumit. Pole vahet, kas Tallinnas, Tartus või hoopis Elvas Konsumi juures. Väites, et see toob kohale "palju head". Mis see hea on, see jäädakse pea alati lahti seletamata. Loomulik ka ju, sest mis sa ikka seletad, kui isegi aru ei saa!



Hoovikohvikuid oli Pelgulinnas vähem kui Kalamajas, aga vist on ka Pelgulinna kohvikutetraditsiooni aeg lühem ja kogemusi vähem. Ning liiklust ja müra tundus olevat rohkem, külastajaid aga vähem. Ehk oleks suhe teine, kui elukeskkond oleks veelgi parem? Sellegipoolest loodan, et hoovikohvikupidajatel läks päev asja ette. Minul oli igatahes hea meel mõned oma eurod sinna jätta. Vaevanägemine on seda väärt ja ega ma nüüd ikka ise ka ilma toidunaudinguta jäänud! 

Aga neile, kes veel ei teadnud või veel ei tulnud, et järgmisel aastal on tõenäoliselt jälle uus kord, kui selline tore üritus kordub. Võiks ehk muidugi ka juba augustis olla, veidi rohkem keskendununa hämaramatele õhtutele ja hoovimuusikale selle juures? Ei peagi ju olema tingimata elus muusika, piisab ka heast muusikast tehnika vahendusel. Seekord oli minu jaoks vaid ühes kohas muusika "vale" ja liiga vali. Aga muusikat peabki erinevat olema, selles pole kahtlustki.


Nagu peab olema ka erinevat toitu. Siin on kohta nii klassikalistele kiirtoitudele nagu burgerid ja wrapid ja otse loomulikult kõikvõimalikele kodustele küpsetistele ning jookidele.


Ilm oli hea, aga alati on hea, kui tagavaraks on katusealuse võimalus.













Viiuldajad katusel oli mõnus!



Ja väga tore, et ka lapsed usinad kaasalööjad!






Kuusevõrseid võinuks rohkemgi süüa, ka tervislik smuuti oli hea. Kuigi ise ma soovinuks ehk banaani-pohla tasakaalus rohkem kaldumist pohlade poole. Aga see minu maitse. Tegelikult see mul esimest korda proovida "rohelist" smuutit.Ikka veel on sees mingi "hirm" mingite lehtede, naadi jms vastu. Ehk mõjub see, kui sai proovitud võilillevarre "piima" keele peal?











Mitme pildiga püüdsin esile tuua ka seda, kui palju tuldi rataste ja lapsevankritega. Kas me ikka parandame keskkonda autojuhtide arvelt? Või parandame möödanikus tehtud vigu?











Vanu maju püütakse ikka ja jälle elule tagasi tuua ja ilusamaks-paremaks muuta.




Nagu siingi. Põlengus kannatada saanud väike majake loodetakse taastada ehk siis tegelikult maast-madalast üles ehitada. 
Grillil aga küpses mahlane ülihea grillliha.....


Imeilus!





Siin-seal oli ka natuke käsitööd. Ehk võiks mõnigi käsitööline tuua oma kaupa hoovikohvikute päevadele? Või võiks rohkem olla ka talukaupa ja koduseid hoidiseid?

























Selge, et hoovikohvikute juures on olulised mugavused lastele. Ka see, kui isa saab liivakastis mängida.








 Pole kahtlustki, et väike tüdruk oli julge ja hakkaja! Ning seega oli igati väärt ka müts tema ees! Südamesse toovad sellised asjad hea tunde, seda enam, et ta lihtsalt ei olnud, vaid ikka PÜÜDIS! Järelikult on ta väärt ka tasu püüdmise eest!




Siin aga üks teema, mis pikka aega juba hingel kripeldanud. Tänavate valgustus. Keegi pole suutnud siiani selgitada, miks maksta tänavavalgustuse eest 10 kui mitte rohkem korda rohkem! Tänavad, kus majad on täiesti kõnnitee ääres või õige natuke kaugemal, peavad saama koduvalguse, seintel, aial või värava juures! Vaid ristmikud-ülekäigud peaks omama (valget) valgustust, mis võiks lähtuda päikesepatareidest või ka muust energiaallikast. Seesama lamp pildil võib isegi alles jääda või siis paigaldada soovi korral midagi kaasaegsemat. Kõik tuleks paigaldada omavalitsuste koostöös majaomanikega, muidugi koos hämaruselülitiga, kuid maksta võiks (kompensatsiooniks) selle eest omavalitsus. Kelle jaoks siis oleks see töö viimane seos kõnniteevalgustusega üldse. Kõnnitee saab iga kell piisavalt valgustatud ning edaspidine hooldus jääb juba majaelanike kanda, sõiduteele kumab ka midagi ja rohkemat seal vaja ei olegi. Ehk paneb isegi autojuhte pimedas ettevaatlikumalt sõitma. Kohutav jah, kui peaks ISE maksma? Muidugi, kui te eelistate maksta kordi ja kordi rohkem maksumaksjatena. Või juhul kui te ei mõista, et ülejääva raha eest saaks teha ära PALJU MUUD!
See teema juba ammu tõstatatud, aga ametnikel on mugavam seda mitte märgata. Hiljuti kulutati euroraha linnade valgustuse kaasajastamiseks. Tore ju! Kuid milleks on KOHATI vaja selle jaoks kulutada sadu tonne rauda, betooni, plasti, vaske jm? Asju, mis ei ole taastuvad maavarad. Asju, mis tekitavad meile vaid segavaid asju kõnniteedele, olles ohuks liiklejatele ja segavaks tänavate talvisel hooldusel? Asju, mis hiljem nõuavad lisaks paigalduskuludele kordi rohkem kulusid ka hoolduseks ja ülalpidamiseks? See on ju lihtsalt mõistusevastane!!!???
Seega, mõelgem, enne kui tulevikku sammu astume!

Või leidub keegi, kellele meeldib külm ja kõle valgus(tus) koduse, ilusa ja armasa valgusti asemel?


Lapsed pidi olema meie tulevik. Juba ammu. Aga kas rohkem lapsi vankris on millegipoolest "karistatav"? Et liikumine võib osutuda ebamugavamaks kui üksikul sõitjal autos väidetavalt peaks olema? Ei, me peame kõik tegema selleks, et ka NEIL, mitmel korraga, oleks mugav. Mitte ainult autoga kulgeval inimesel!

Üleautostunud või üliautostunud Tallinn?









Paar õlut üle pika aja pole paha mõte? Aitäh, nii arvasingi!



Imehea ja kena liikuda selliste puude varjus ja selliste majadega tänaval.












Et ma süüa enam ei jaksanud, siis läksin vaid pilte tegema. Asjast, mis ongi vägevasti tehtud ja pildistamist väärt! Ja nüüd öelge mulle, kulla kaasteelised, miks me peaks vanad vagunid vanarauda vedama? Miks ei märka MAJANDUS(ministeeriumi) inimesed seda, et nende koht peaks olema ühispeatustes, nagu Aegviidu, Risti, Husari, Taevaskoja jpt!? Muidugi tuleb need sinna toimetada riigi(ettevõtte) toel ja kaasabil! Ning anda tasuta rendile või hoopis soodsalt maha müüa, kasvõi järelmaksuga!? Edelaraudtee ei tohiks nende eest küll mingit märkimisväärset hinda küsida!? Vanarauana ei tohiks nad eriti suurt väärtust omada, seda enam, et peatusena piisab kerest, pöördvankrid-rattad pole olulised. Igatahes võimaldavad need erinevaid lahendusi, lisavarikatustest milleni iganes. Terass on ju ka äärmiselt sobiv! Vaguneid saab ka soovi korral paremini soojustada, nii, et need sobivad ka talviseks kasutamiseks. Muidugi, nagu meie raudteel võib näha, ei huvita riiki mitte mingilgi määral reisijate ootetingimused! Ja kas see ongi normaalne? Inimese eest!, nagu üks erakond enne valimisi hõikas!? Millise INIMESE? Inimestest peab hoolima. Nagu peab hoolima ka asjade taaskasutusest.





Sellises kohas ootaks ma küll (eriti halva ilmaga) ühistransporti või astuks sisse autoga/rattaga tulles! Lihtsalt fantastiline!









Mis puutub aga siia alguses mainitud Tallinn-Tartu maantee? Vägagi. Just oli väike arutelu sellel teemal siin. 


(Hiljem ehk kopeerin selle siiagi, sest ümber jutustada on keeruline. Parem ju erinevatele seisukohtadele kaasa mõelda.
Minu jaoks on aga põhiline, et kartused suurte teede projekteerimisel/kavandamisel võivad olla läbimõtlematud. Nii vist ongi. 
* Kes koostas eeskirjad, mille järgi peaks suure tee ääres olema puhkekohad mitmekümne km vahega, mitte seal, kus neid on VAJA?
* Kes arvab, et neid võib ka rohkem teha (parklaid näiteks, nii puhkekohta kui bussipeatusesse), kuid igal ühel on omaette funktsioon?
* Kes arvab, et kõige selle juurde ei või sobivusel kuuluda isegi külaplats? Kus üksiti saaks vajadusel korraldada ka väikseid laatasid jm üritusi?

Minu jaoks on mõeldamatu, et mõne küla/asula lähedal on bussipeatus ja tükk maad eemal peatuskoht, kus saaks peatuda autosõitjad. Rekkad ja karavanituristid. Sest kui teha parkla, siis see ikka sinna, kus asub ka bussipeatus. See ongi P&S süsteemi mõte. Seda enam, et kõik sellised kohad vajavad ka elektrit ja ma ei näe kuidagi mõtet kulutada taas suuri summasid ja tohutult materjale mitmes (mõttetus) kohas. Nagu ka vajame nii rataste kui autode laadimispunkte ja nii mõnigi bussiootaja laeks ehk lihtsalt telefonigi.
Minu jaoks on mõeldamatu, et puhkekoht on kuskil, kus pole muud kui lõõskav päike, paari km kaugusel aga on (Pirita) jõgi vm muu veekogu.
Minu jaoks on mõeldamatu, et mingis kohas soovib keegi oma (talu)toodangut või käsitööd või ehk lihtsalt oma aia ülejääke või metsaande müüa, aga tal on valida, kas teha seda mitmekümne kilomeetri kaugusel või, teise variandina, kohal, kus on ainult rekkajuht või ainult bussisõitja. Sest see tähendab, et mitte miski, ei niisama nokitsusmüük ega Kükita Grilli taoline müügikoht ega Vorstivabriku toodete müügibuss ei tasu ära. Sest tasuvus saab vaid siis olla hea, kui ollakse KOOS!
Sellest võib aimu saada ka hoovikohvikute päevadel, et külalisi/kliente tuleb rohkem ikka siis kui on rohkem põhjusi tulla. Ja siis, kui tingimused on head. Ja kui pakutakse head-paremat rohkem. sest pakutakse siis, kui kliente on ja kliente on rohkem siis, kui hinnad on head. Hinnad on aga paremad siis kui kliente käib rohkem..... Istekohad, katusealused, laste puhkekohad, head joogid-söögid (ka tavaline joogivesi on sageli oluline) ning muidugi koosolemise tunne on kõik need head asjad.!

Vaadake eelprojekti skeeme!


Ja öelge, et me ei peaks tegema mõttemaailmas 180-kraadilist pööret!?

Raha? Jah, raha on oluline ja see on üks põhjus, miks me peame kardinaalselt asjad ümber vaatama. Sest see on ..... ELUKESKKOND! Ja rohkema rahaga saame teha palju rohkem. enne tuleb aga õppida säästma ning mõistma.













2 comments:

  1. Läbisin samal päeval sama teekonna ja pildistasin täpselt samu objekte :D

    Reply
  2. Tänud, JT!

    Nauding oli ikkagi eriline?

     ************************************************************

      



    Kalaranna.



    Kalarannas on koht, mis taheti inimestele sulgeda. RAHA on see, mis tapab inimlikkuse. Ja suu tossab, kui väidetakse, et selliseid kohti polegi inimestele puhkamiseks vaja. Ometi, niisugune pisike, mõningate puudega koht, on imehea võimalus natuke linnakärast kõrvale tõmbuda.




    Omamoodi huvitav oli muidugi see, kuidas pingid paigutatud nii, et meri jääb selja taha või hoopiski varjab merevaate mingi hoone. Ning kogemata on ühte kohta jäänud isegi auk, kuskohast merd näha saab. Aed ette ja pink paika!?







    Muidugi on ehk tore ka pingilt seda maja vaadata, kuid usun, et siiski peaks pinkide paigaldamisel natuke MÕTLEMA. Kui see muidugi palju palutud pole....












    Rannaosa vajab muidugi liiva ja kohati mulda. Olemasolevaid puid tuleks aga igati püüda säilitada. Kas pole siis tore sellise õunapuu all istuda?




















































    Möödunud laevast tekkinud lained jõudsid randa 10 min hiljem.












    Üks väike lõuna ei tee paha. Kuigi see haugiports oli ikkagi selline, et lõuna väga väike ei olnudki. Ülihea oli aga, et nüüd saab Vana-Torokse talupood-kohvikus ka koduveini osta.























    Vastas asub aga üks pubi. Kuhu võiks teinekord ka natuke rohkem tutvuma minna.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar