Blogiarhiiv

Laupäev, 23. oktoober 2021

Äri ja inimene - euromaailm. Mai 2013

 

Saturday, May 11, 2013

Äri ja inimene - euromaailm!

FB-s tekkis väike vaidlus ühe kirjutise juures. Mille Margus Mikomägi kirjutas sõpradele. Mina tahaks mõelda, et sõbrad oleks kõik, kes me siin Eestis elame....


Panen selle artikli siia üles, sest see on niivõrd hea. Ainult ei tea, kas jätta ta tervikuna ja lõpus kommenteerida või jupiti!? Sest tervikut lõhkuda pole alati hea, kuid jupitamisega on ehk üparem mõtiskleda. Igal juhul teksti teen siniseks, nagu tavaliselt, et oleks lihtsam eristada autori teksti.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/margus-mikomagi-kevadel-on-kohatu-surmast-kirjutada-ikka-elust-peaks.d?id=66092010



Margus Mikomägi: kevadel on kohatu surmast kirjutada, ikka elust peaks...
Foto: ANTS LIIGUS, PÄRNU POSTIMEES/SCANPIX
Sel kevadel tikub kuidagi eriti pähe tõsine lorilauluke, kus sõnad “Kevadel, kui mätas haljas, iga sitik teise seljas”.

Hiljutiselt maamessilt, mis nüüd on kuulutatud aegade suurimaks, põgenesin jooksujalu. Alguses püüdsin endale ikka kohta leida seal. Aga kärss kärnas ja maa külmund. Istumisvõimalus oli vaid neis kohtades, kus plasttopsides õlut müüdi. Mürafoon oli nii suur, et lämmatas. Üsna rumal ja vali muusika. Püüdsin selle najal müüjate maitset tabada, aga see viis selleni, et isegi metsatööstuse imed harvesterid tundusid töllmokkade väljamõeldisena. 


Tõesti on raske uskuda, et innovaatiliste vidinate väljamõtlejad kodus ja õues vabal ajal taolist müra kuulavad. Aga müügimehed kogu maailmas arvavad, et nende mõtteimede kasutajad on maitselagedad sedavõrd, et neile kvaliteetkaup muidu alla ei lähe kui lahja õlle ja mageda muusika kastmes.
Inimeste peale oli sellel laadal vähe mõeldud. Pinkide puudusele ma juba vihjasin, peale selle oli enamik käimisradadest kaetud rusikasuuruste kandiliste kividega, mille otsas kehv käia kui kaevanduses.


See on ärimaailm. Kogu messi põhieesmärk on ainult raha. Olgu siis müüjatel või hoopiski pankadel. Või messi korraldajatel. Raha võib pimestada ja mitte ainult päikse käes kiiskavad mündid! Pimedana või kurdistatuna on mõttetegevus häiritud ja tüüpiliselt esimestena langevad selle ohvriks messide, laatade jne korraldajad. Kes juba ammu enne, esimeste sammude juures saavad pimestatud. Ja kurdistatud. Mitte müntide särast ega sellisest muusikast (kohe kindlasti neil siis see muusika ei mängi, veel). Vaid mõttest, MILLINE SUUR RAHA terendab silmapiiril, ole vaid mees ja korja üles. Naine ka muidugi võib ses lauses olla, muidu feministid pahandavad.


Sellest messist sai lõpuks päris villand
Kuidas kogu see tehnikaparaad, mis ju silmipimestavalt värviline ja sireenina ahvatlev, me inimesi pangaorjandust toetama ahvatleb. Ja kui siis pärast kõnesid ja väliskülaliste esinemist Eesti country-tüdrukud laval kauboitantsu vihtuma kukkusid, helistasin Peedul elavale sõbrale, et tulgu ja viigu mind maale.
Ega ta kohe ei tulnud. Jõudsin veel selle ka ära näha, kuidas kaks ilusat keskaegsetes kostüümides tüdrukut erksate hobuste seljas avamisplatsile ennast näitama sõitsid, kuidas tõutraavlid kauboide tantsu vaatama jäid, kõrvad peadligi tõmbasid ja ära tahtsid. Piigadel oli tegemist, et neid kuulekana hoida. Ja siis üks vanem naine, ilmselt ratsutajate treener, oligi tark, võttis hobustel päitsetest ja viis nad koos kaunis riides ratsutajatega sealt ära. Viis ära enne, kui hobused lõhkuma oleksid hakanud.
Siis ma veel püüdsin sõbra perele kingitust osta, Eesti asja. Oli mett ja saia, rahvuslikku käsitööd ja arooniamoosi – kõik sularaha eest. Ja seda mul ei olnud. Ühtegi pangabussi ei leidnud ja peldiku ukse taga oli pikk järjekord...

 Sotshis tulemas olümpia. http://sport.postimees.ee/1226688/sotsi-olumpia-eel-kraanad-upuvad-makaronid-keelatud

On sarnasust? On. Nii et me eiole teragi paremad ega targemad ei venelastest ega eurooplastest. Pigem lollimad. Sest ei suuda mitte kuidagi mõista, et oma rahvusliku eripära on oluline. Mitte ainult vlismaisele turistile kuskil rahvatantsu lüües, vaid meile endile eelkõige. Selle asemel tirime kohale lehmatüdrukud suure vee tagant (ärgu tantsijad pahandagu, tegelikult on ka kauboitantse väga huvitav jälgida, eriti kui hästi esinetakse ja südamega asja juures.), eelistame kära-müra linnulaulule või heale muusikale. Muide, kas mõnel kauba müüjal ei võiks hoopiski linnuhäälte plaat mängida? Et ostja, põllumees-põline-rikas, märkaks ka loodust enda ümber? Margus muretseb meie väärtuste pärast, minagi. Vahepeal siin mainin, et kümmekonnale põllumajandusega tegelejale saatsin kirja, püüdes uurida nende seost loodusega, suitsupääsukeste olukorraga tänapäevase tootmise juures jne. Mitte üks neist ei vastanudki!
Hea, et hobused lõhkuma ei hakanud. Aga see, et kangastelgi, uusi traktoreid jm ei lõhuta, on hea? Tööstus-tehniline revolutsioon on pidurdamatu, arendg jätkub ja otse loomulikult ei oleks selle lõhkumine mõeldavgi. Pigem peaks sellelt kihutavalt maailmalt vahepeal maha hüppama, et midagi nägema hakata.
Kuhu siiski jäid need pingid, et inimene saaks hetkeks puhata? Või on see nagu ikka meil, väheoluline? Küsiks seda hea meelega korraldajatelt. Nagu küsiksin ka Paunvere Suure Väljanäituse korraldajatelt, miks ikkagi ei suudeta külastajate heaks panna käima bussiliini Kaarepere rdtj - Palamuse?

Tarbimishullus on selle pingul vedru nimi. Kui see lahti läheb, saad enamasti ise vastu nina ja silmi. Et mitte kirujaks jääda vaid, pakun, et järgmisel maamessil võiks teha Eesti ala, kus müüakse neid asju ja ideid, mis meie omad vaid ja kus kõik lähtuks meie eripärast. Me aina ühendume ja sulandume kuhugi kellegagi, nüüd võiks jooksmise peatada ja sihti kontrollida. Mõelda, kes me ise oleme.
Kindlasti veenduksime, et oleme suurde ilma kuuluvad ilma koogutamata. Messil võiks olla ka see koht, kus saaksime valida, eelistada eestimaist, mitte vaid sellest rääkida. Küllap see suur maailm siis meid üles leiaks ja tõsiselt võtaks. 

Ladusin eespool ritta oma mõtteid eelnevate lõikude kohta ja Eestimaal kogetu kohta. See lõik aga oleks justnagu mu enda mõttemaailm, lihtsalt teises sõnastuses.


Teel Peedule ütles sõbra tütar kurvalt, et nende hoovist vist sel kevadel lumi ära ei sulagi. Mäletan täpselt, et see oli siis, kui me Tõraverest mööda sõitsime. Mõni hetk hiljem istusime sõbraga ta maja trepil, päikeselaigus jäi madalamaks sulava lumehange harjal silma konn. Lähemale minnes selgus, et neid oli kaks. Koos olid. Paarisaja meetri kaugusel on veskitiik paisuga ja jõgi. Sõbra maja on konnaperspektiivist vaadates hiigla kõrge mäe otsas.
Öö hakul koju Raplasse jõudes lugesin arvutist tähelepanuväärset, lühikest, täpselt sõnastatud maailmamudelit, kuhu poole peaks (ja mitte ainult meie, eestlased) pürgima. Juba aastaid meil muudkui kurdetakse, et meil pole suuri ideid. Et isegi vaenlane, Vene riik ei ole enam väga hirmutav.
Idee igaks eestlaste kevadeks
Kõige suurem vaenlane kogu ilmas on rumalus. Eestlastel on ka nii. Orjad tahavad orjapidajaks, mitte vabaks saada. Kuidas lollust peatada? Ülo Vooglaid räägib koolist. Maailma päästmise mudelina käsitlen siin seda mina, äkki teie ka?
Mis saaks, kui meil oleks Kool, mis suudab: “siduda piirkonnas elavad inimesed kogukonnaks; väärtustada põlvkondade järjepidevust; hoida tavasid, kombeid, traditsioone; vääristada elukeskkonda; kujundada sotsiaalset kontrolli, mis ajendab olema asjatundlik; tugevdada piirkonna elanike elujõudu; olla kultuurikeskus...” Mu meelest see on, mille poole me saaks ja peaks liikuma, iga tund ja iga päev. Kahjuks veel vaatame maailma läbi lukuaugu...

 Mis saab kui oleks? Sain just hiljuti oma "võiks, oleks..." eest sugeda. Aga kui ei ole, siis ikka ju mõtleme: Mis oleks kui OLEKS, võiks..... Sest paljutki on vaja, on vaja muuta! Kuid see ei ole kerge ega lihtne tee! Sest arusaamad väärtustest on nii erinevad. Linnulaul versus eurorahatähed.....

Pärast jalutuskäiku Paka mäe metsas (aegu tagasi ümbritses seda paika meri) süütan oma aias lõkke. Nende auks, kes lahkunud.
Mu naine ei luba kuivanud lillevarsi ja muud põllurisu lõkkes põletada. Ütleb seda ettevaatlikult, et mutukad ja teod pole veel ärganud, nad ei saaks isegi põgeneda. Mu lõke põleb elu auks, puuriidast võtan halud. Korjan oksarisu, mille tuul on puudelt aeda pillutanud, panen lõkkesse lisaks ja mõtlen, et sisuliselt võib ju ka kuivanud okstes elu olla. Tunnen, et jõuan oma mõtetega sesse ummikusse, kust edasi minnes oleks paslik erakmungaks hakata ja mitte süüa ka.
Patsutan vahelduseks oma kiviaia kive. Neid on tuhandeid. Arvan, et nägupidi tunnen neist vähem kui sadat. Patsutanud olen kõiki, üpris sõbra tundega käte vahelt läbi lasknud, ja mõelnud olen neile kõigile. Väikestel on oma nägu ja suurtel oma.
Oma kokkukorjatud kivide juures mõtlen vahel, et äkki ei taha see või too kivi teiste seas olla, et järsku olen teda vägisi seltskonda passitanud.
Nüüd on see kiviaiakooslus püsinud kolmandat talve, ja paaril kevadel ongi olnud nõnda, et mõned kivid täiesti ootamatutest kohtadest aias on ennast välja punnitanud. Siis olen ikka nendega rääkinud ja nad tagasi nihutanud, uude pessa küll. Kas nad on nüüd leppinud, endale sobiliku koha leidnud, ei tea. 

 Kui paljud meist märkavad mutukaid? Heakene küll, kui tegemist talgutega, siis iga risu vedelema ei jäta. Kui aga tõesti võtta vahepeal kätte ja kulutada oma raha eest muretsetud küttepuid? Lihtsalt, istuda lõkke ääres ja mõtiskleda ? Ning märgata äkitsi, et maailm ei pöörle mitte ümber raha vaid Päikese!?

Arvan, et me inimestena peaksime rumalusele enam vastu hakkama, kui me hakkame. Mitte leppima sellega, et mujal on hullem. Mind see “mujal on” ei lohuta raasugi, ma elan siin. Just nagu see konn tuntud anekdoodis: mis sa passid, mis sa passid, ma elan siin... Elan siin ja praegu ja mind juba hirmutab, kui Kalle Muuli saates “Olukorrast riigis” ütleb, et ärgu minuvanused lootkugi riigi abile tulevikus.
Olen 57aastane ja mind ei õpeta enam varastama, valetama ja petma selle nimel, et vanaduses väärikalt elada. Ausamaks lähen vananedes, seda küll, ja meil Eestis on ausalt raske oma vanaduspõlve kindlustada. 

 Ja see lõik pani kellegi FB-s vahutama. Ma pole kindel, aga arvan, et eelnevad lõigud jäid ehk lihtsalt veidi kaugeka ja võõrapäraseks. Miks muidu rebida välja selle lõigu tekst ning vaidlema hakata. Ma ei teagi, kellega. Kuid ütles siis Margus valesti? Kas ta ütles siin, et ainult valetades, pettes ja varastades saab normaalselt elada? Otseselt ei öelnud. Ja ehk ka ei mõelnud. Kuid vaidleja poolt tõstataud küsimus on kui vastus. Ausus ei ole tõepoolest enam IN!. Sest mida ausam, seda rohkem sinu peal liugu lastakse. Ma püüan elada nii ausalt kui võimalik. Ma ei tea, kui võimalik on võimalik, kuid mul on ja jäävad omad põhimõtted. Ei salasuitsule ja varastamisele. Töö juures kukkus välja halenaljakas lugu. Milline on vastus küsimusele: Kas masu põhi on meil käes või millal see tuleb? Vastus pidavat olema: Ei ole ja jõuab kätte siis, kui mina hakkan kütust varastama! Mulle see meeldis. Sest siis võib Eestimaa küll rahulik olla, masu põhi ei jõua kunagi meieni, me rabeleme sellest välja!
Ja kui need, kes olevikku ja tulevikku kindlustavad varastades, valetades ja pettes, ei kindlusta tegelikult mitte midagi muud kui enda väiklust. Ja see paistab kaugele. Ärgu FB-s kirjutaja muretsegu, neid inimesi on meil tõesti meeletult palju. Kindlalt ei saa öelda, kas 10 000 või 100 000. Ja kui palju on palju? Kas suitsetajad panevad ette iga viienda salapläru? On seda vähe või palju? Kas kuulsad ärimehed, kes mahhinatsioonidega, pettustega jm satuvad meediasse on vaid jäämäe veepealne osa? Kardan küll.

Ära elada saab ak varastamat ja petmata. Kuid kas normaalselt? Kuidas võtta. Kui varas su kõrval garderoobis luhvitab sajalisi, sina aga oma kümnelisi kokku kraabid??? Mõlemal palgast maksud, pangalaenud maha võetud, ühel riismed järgi jäänud, teisel aga....uus palk põues???  Maksuvabalt. Riigile panus andmata. Kütuse, salasuitsude jm pealt. Kus ja mis on siis NORMAALNE elu? Jah, kui vajan, panen käed tasku, närin rohukõrt ja kolan looduses ning elu nagu lill! Kuid mured jäävad. Olgu siis lastele mõeldes või Eesti elule laiemalt. Mis sest et varastades elab ära normaalsemalt....

Kõik nägi välja elusam kui teater
Üpris raske on ennast maa-aia lõkke äärest teatrisse sundida. Võiks ju arvata, et need kaks keskkonda erinevad teineteisest täiesti. Maa-aias haub kuldnokk mu paar nädalat tagasi vahtra otsa viidud linnumajas. Teine sõelub talle süüa viia. Linnas aga...
Ma polnud kunagi käinud seal Tallinna Kaarli puiestee keldris, kus kunagi tegi teatrit Dajan Ahmet. Nüüd mängiti seal Viljandi kultuuriakadeemia lõpetaja Siim Maateni diplomilavastust “Õunamoos”.
Kunagi tegi Voldemar Panso tubateatrit. Ma ei tea, kas ta oma etenduste eel iga vaatajat tervitas, aga Siim teeb seda. Ta saab nii teha, sest kogu etendusele eelnev on nagu kojutulek.
Kui olen saapad jalast võtnud ja kitsas mängutoa eesruumis istet võtnud, küsin kohvi. Ja lavastaja teeb kannutäie, teistele külalistele ka.
Vaatan akvaariumis ujuvat üksikut kuldkala. Lavastaja Siim räägib selle kõrvale loo, kuidas keegi ostis selle lapsele ja siis ta – pisike kuldkala – sattus purgiga köögilaua alla unustusse. Räägib, kuidas elus kala akvaariumisse panduna nagu surnud oli, uimesid enda ligi hoidis ja isegi toidule uimaselt reageeris. Nüüd, päästetuna, kalakese värvid kiiskasid.
Pärast etendust saan teada, et Siimu ema, hooldekodu juhataja, oli pärast lavastuse nägemist öelnud, et elu on ikkagi elusam kui teater. See on muidugi minu tõlgendus neist sõnadest.
See, mida näen, on armastusega ette valmistatud ja mängitud kummalise armastuse lugu. Siim ja teised ütlevad, et lugu on dokumentaalne. Tegijate endi elust maha kirjutatud siis. Muude mõtete seas, mis vaatamisega kaasnesid, jääb kestma üks: praegustele noortele teatritegijatele on omane pihtimuslikkus ja usk armastuse kõikevõitvusesse.
Julgen kinnitada, et see usk ei ole oma eri vormides naiivne, on lihalik ja mainegi, aga ma usun koos teiega, noored tegijad, ses õunamoosis, kuhu olen koos teiega elama sattunud. 

Õunamoosipurk on suur, üle 1 000 000 õuna oli. Kõvasti. Osa nüüd kadunud paremate usside manu. Kas tullakse tagasi? Loodan. Olgu või vanuritena, kelle elu-olu peame me kõik inimväärsena hoidma. Ja kindlustama neile pingid jalgade puhkamiseks, linnulaulu aheraineväljade asemel. Eestimaisest toodangust rääkimata. Mitte kasvanud kivivilla peal vaid ikka omas, Eesti mullas!

http://www.youtube.com/watch?v=o24F4U8AC_w

Ilus ju!???

*****************************************'

19. 05. 10225.

Kõigepealt vaadake-kuulake teksti lõpus olev video!

Siis....ärge unistage ainult noortest ja vihastest ja ärge pühkige platsi puhtaks, vaid kuulake ka vanu. Mis nüüd mind, aga pole ime, et Margust tsiteeritakse. Ja samas vastanduvas (justkui), aga ometi samas maailmas...


Rikkad, ärge solvuge, liiga palju on kuvandit, et rikkus tulebki varastades, pettes, teerulliga üle sõites. Mina pole seda teinud ja siiani vaene. Aga õnn ei peitugi rahas!?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar