Jala Riisiperest Haapsallu. Jaan 2015.

 

Monday, January 12, 2015

Kristjan Jaak Petersoni jälgedes väiksemas mahus.....

Nii nagu plaan ette nägi, istusin laupäeva hommikul rongi, et sõita Haapsallu. Rongi peal muidugi RIISIPERE, aga see mind ei seganud.

Segas küll üks kodanik joodik, kes algul ei tahtnud piletit osta, siis aga hakkas teenindajat õpetama. Asi läks nii kaugele, et kuna Balti jaamas endiselt pole politseipunkti, tuli patrull kaugemalt kutsuda. Siiski jagas kodanik joodik, ärpleja ja tiblaks sõimaja asja ja lahkus ise rongist. Nii hilines väljumine vaid 2 min.

Ahjaa, rongis oli ka reisija, kes kodaniku hääle ära tundis ja selgus, et varahommikul oli sama kodanik poolteist tundi päästeameti telefonil tööd tegemast seganud! Vaat nii!

Enne õnnestus aga kokku põrgata raudteefanaatik Marnetiga. Head päeva talle pildistamiseks!

Ja oligi Riisipere. Teel sai ka suheldud toreda teenindajaga. Aga on aeg minna edasi Haapsalu poole! Jäänud veidi üle 50 km.

Miks minna jala? Et hoida teemat endiselt pildis. Ja tõestada, et EKRE soovib olla reaalse elu keskel, mitte sellest irduda. On ju nüüdseks Haapsalu raudtee tegemist lubanud vaid kolm erakonda - EKRE, Keskerakond ja IRL. Eks see olegi natuke lakmuspaber kogu suhtumises tervesse riiki ja rahvasse. Haapsalu raudtee lammutajad ju üldiselt oma viga tunnistada ei taha, rääkimata vigade parandamisest.

Siit see tee läheb. Esimene pöörang oli peateelt Haapsalu suunas.....

Esimesed sammud Terviseteel. Eespool oli näha kedagi teistki minemas. Ja kord viirastus ka rong vastu tulemas, tegelikult muidugi sõitis siin mingi auto.

Käia oli päris hea, ilm tuuletu, vahete-vahel natuke puistas lund. Lumekiht polnud ka eriti paks, õnneks aga rattajälgedes mugavam käia. Veidi rohkem kui tund ja paistiski Turba.

Tõeline üllatus ootas mind aga teiselpool Turbat. Ei tea, kas tegijaks Edgar Maidla või keegi teine, kuid äärmiselt südantsoojendav oli see küll!

Ellamaa ülesõit. Autod-bussid aina vurasid. Minu jaoks aga esimene puhkepaus.

Üks burger ja karastusjook. Oleks küll sealihapihviga eelistanud, aga rahule jäin siiski. Just siia ülesõidu juurde võiks tulla ka uus Ellamaa peatus, muidugi vajadusel teid ümber tehes või kergliiklusrada tekitades. On ju hea kui saab rongile tulles kohvi osta. Seda enam, et rongides ju toitlustust pole.

Vanas peatuses hoonetest alles vaid trepid ja nukker vana perroon!

Rännak aga jätkus. Peale Ellamaa kõverat ootas ees kümmekond kilomeetrit sirget.

Metsa peatus. Mitte metsapeatus. Siin inimesi ei ela ja sõitjaid praktiliselt polnud ka vanasti.

Teepaus ja kotist õngitsesin välja ka Kadi tehtud pirukad. Katusealune küll endiselt remontimata, aga mis sellest. Vaadates aga tornist ette ja taha, tekkis tunne tsivilsatsiooni määratust kaugusest...

Risti polnud aga enam kaugel. Ei paistnud siin riigikogulasi, ei praeguseid ega tulevasi kahtlasi lubadusi puistamas, veelgi vähem huvi tundmas, kuidas siin elatakse. Üks neist on kursis, teised aga ei tule sellisele retkele. Olulisem on küla vahel ja linnades oma lubadusi jagada ja teha nägu, et süvenetakse inimeste muredesse. Ei ole valitsust huvitanud inimeste mured juba pea 20 aastat. Ja mitte ainult siin.

Hea vähemalt, et mitmed hooned säilinud ja neid hoitakse. Tegin puhkepausi bussipeatuses ja tundsin üksjagu väsimust harjumatust pikema maa käimisest. Oli tahtmine istuda bussile ja edasi sõita. Et aga olin plaaninud esimese päevaga jõuda Palivereni ja väike paus tõi minekuisu tagasi, siis teele asusingi.

Haapsaluni veel 30 km, üle 20 juba käidud! Jalad aga kippusid valutama, ometi teadsin, et pääseteed mul pole ja saan minna ainult edasi! Selline muu võimaluse puudumine muidugi kasuks. Muidugi, hea oli teada, et on sõpru, kes lubasid tulla appi kui vaja...

Jaakna. Kurb, väga kurb! Aga teadsin, et kurbusetunnet leevendab vaid edasiminek. Mitte KINDLALT EDASI, nagu keegi lubab ja siis unustab vaatamast ümberringi. Vaid edasi selle nimel, et see raudtee tuleks tagasi. Et elu ei kaoks nii ja et sellist pilti näeks võimalikult vähe!

Viimased kilomeetrid sain minna koos kaaslasega. Tänud, Mikk, et tulid vastu, vaatama kaugel on üksik rändaja! Kuigi rännaku otsus oli suht ootamatu, oli väike info üleval ja igaüks saanud liituda. Natuke olemegi aga harjunud, et kõik tehakse meie eest ära! Ega viimased kilomeetrid enam kerged polnud, jalg tegi üksjagu valu. Aga on ju teada, et üksi ikka raskem.

Mikk tegi ka pildi, et näidata, olen tõesti jõudnud Paliverre.

Plaan oli siit jätkata ka järgmisel päeval. Ega mul seda lastudki unustada, et olin lubanud! Ja nii hommikul jätkasingi. Kuigi jalg enam pikalt minna ei kannatanud...

Aga see ei tähenda midagi. Lähen ükskord lõpuni niikuinii!

Aitäh, kes kirjutasid, helistasid ja sõnumeid saatsid! Häid inimesi ikka on ilmas, kes toetavad ja ei unusta!

Thursday, January 15, 2015

Rännaku jätkumine pühapäeval jäi pooleli....

Pühapäeva hommik oli märg ja libe. Vaatasin, kuspoolt tulin ja kuhu minema pean. Valisin maantee.

Kiirabi polnud mulle,aga....

...hiiepuu annab küll jõudu. Kui aga jalg veab alt ming annab märku, et hoia mõistus kaine, siis jäusin rännaku pooleli. Et minna edasi mõnel teisel päeval....

Paliverest jala Haapsallu!

Teine "pool" sai eile ette võetud. No ei vea jalg välja väga pikka rännakut, kuigi alla poole natuke oli jäänud. Tunnistan ausalt, 7 km jagu Taebla jaamast Uuemõisani läbisin autoga. Loll kohale ei jõua ja tark ei torma. Sest jõudsin kohale, kuigi inimtühja ala jätsin vahele. Läbisõiduga läksin! See-eest sain Uuemõisas ringi vaadata ja veenduda, et järjekordne ports reisijaid on rongidesse garanteeritud!

Taas siis Riisipere, aga seekord bussile. Sõit Paliveresse. Nissi teel käik bensukasse, näksi ja juua kaasa. Kuigi termoski olemas.

Siit,kus katkestasin,ka jätkasin. Kes ütles, et inimesi ei ole?

Esimesed sajad meetrid läbitud. Tunne oli tegelikult ülev kogu retke. Kartsin,et jalg vastu ei pea,aga pooleli ei jäta. Kasvõi lõikan natuke...

Prouad jalutasid tammil, jõudsin neile järgi ja koos oli lõbusam edasi minna ning rääkida. Nemadki sõidaks rongiga.Muidugi on inimestelka kahjutunne,kui Tervisetee peaks kaduma.Kuid see ei pea kaduma. Saab teha lõike raudtee kõrval ja maantee kõrval...

Igal pool võib leida elu.Inimesed,majad, põllud, heinamaad...

Rebase Rein jalutas vastu.

Nigula. Siia kindlasti peatust ei tule,küll aga kaugemale ülesõidu juurde peaks see tulema.Kasvõi juba matkajate jaoks, autodega Noarootsi poolt tulijatele ning loomulikult ka Noaootsi kooli õpilastele. Selles koolis käiakse kaugelt,isegi Tartust. Seega on rong nende jaoks parim!

Ootekoja katus on ikka veel alles!

Leediküla. Ilus nimi ja see võikski olla uue peatuse nimi.

Vile märgi post on päris viltu vajunud...

Taas peatumishetked ja suhtlemine. Väga vähe kohtab raudtee "vastaseid", ikka soovitakse taas sõita.....

Taebla jaam. Eraomanduses. Uus peatus peakski tulema natuke Tallinna poole, et oleks lähem.

Minu jaoks aga oli siin otsustamise hetk käes. Ees 6-7 km inimtühja maad. Ja jalg andis juba tugevalt tunda. Otsustasin,et parem pool muna kui tühi koor. Ja saingi autole (taas võimalus "pärida") ning tänu heale inimesele saingi Uuemõisa!

Uuemõisa. Siiani oli mul läbi käimata see lõik, bussipeatusest rongipeatusesse. Hea,et "hobujõududega" aega kokku hoidsin, sain vaadata ja suhelda. 

Kuigi laupäev,oli "suitsutund" kooli nurga taga. Ja nagu ennegi räägitud,käiakse siin tarkust taga ajamas ka kaugemalt, täiskasvanutena. Kes ütleb, et nemad ei sõidaks?

Kutsekooli õpilastest ma ei räägigi. Eile õhtul läks Uuemõisast ühele bussile ainuüksi nii palju inimesi,et bussijuht müüs ... 43 piletit! Mis siis, et nd sõidavad reedeti-pühapäeviti,ikkagi sõidavad!! Muide, reede hommikul Tallinna poolt jäi Vana-Pääskülla sõitjaid mahagi, sest ei mahtunud bussi!.

Kelle jaoks töökohad? Kelle jaoks kulutatakse rahasid õpilaskodude jm ehitamiseks? Selleks, et nad tulevikus tühjaks jääksid?

Uuemõisas maju vaadates tekkis üks mõte. Nii palju olen pläralates lugenud, suhtlemisel kuulnud ühte: "No kes siin sõidaks? Rongis 10-20 inimest!" Jne jne.Tegelikult olenma sellest lausrumalusest ja nõmedusest tüdinenud! No on ju nii!? Inimene,kes ei näe (olgu siis pläraja või ametnik) ei ole kindlasti adekvaatne otsustaja.Igas majas on inimesed. Vanad, noored, pensionärid ja lapsed. Igal ühel neist on põhjusi sõitmiseks. Tööle, kooli, külla, sportima, matkama, reisile, pidusse, arsti juurde, poodi, vallavalitsusse, valijatega kohtuma, hääletama, makse maksma..... Üksi ja pundiga, erinevates suundades ja erinevatel aegadel. Taludest ja korruselamutest. No kas tõesti on neid,kes arvavad, et sõitjaid ei ole? Miks me keelame läänlastel-hiidlastelsõita rongiga? Miks keelame siia külla tulla, mugavalt ja kiiresti? Ei saa otsustada ühe maja, ühe kaupluse,ühe ettevõtte jm järgi! Näha tuleb tervikpilti, sest just ühe üksiku maja järgi ei saa otsustada. Lihtsalt ei saa. Isegi siis mitte, kui me teame,palju selles majas elab inimesi, poes käib kliente, töökohas töötajaid! Ometi on nii palju inimesi, kes justkui ühe detaili järgi näevad tervuikpilti!

Sattusin rääkima ka ühe paariga,kes tammil jalutasid. Meesterahvas oli majandusinimene ja vaidlus kippus tulisemaks. Mul muidugi hea meel,sest ka n.ö. "vastastelt" saab häid mõtteid. Naisterahvas aga lähenes teemal "inimlikumalt" ja see tundus hoopis rohkem reaalsusele lähenevat! Tabas hoobilt ära needamad õpilased ja pensionärid, Palivere suusarajad jpm. Majandusmees aga nägi numbreid ja "kasumit-kahjumit"! Otsene kasu pole aga ju alati kogu kasu, kaudne võib olla oluliselt suurem,lausa mõõtmatult suurem! Nagu me ei saaühe maja järgi otsutada sõitjate arvu üle, nii ei saa ka ühe ettevõtte käibe järgi otsustada kahe-kolme maakonna ja kogu riigi kasu üle!

samamoodi ütles üks proua,et tema ei sõidaks.Küsisin, et miks siis!? No, 3,5 tundi pidi liiga pikk aeg pidi olema! Tule taevas appi! Rong sõidaks Tallinna 1- 1,5 tundi! Kuidas küll võimalik,et tihti ka pläralates raginal tullakse rääkima samade vanade "andmete" järgi!? Üksjagu müstiline! Kes pläralates kolanud, peaks teadma, kui palju selliseid arvamusi seal kirja pannakse ja kui ründavalt lausa!

Vaat sellised mõtted ühe maja juures!

Siin elaks küll!

Kui seda metsa ees ei oleks! Kindlasti peaks poliitikute ja ametnike ja ka niisama möödakäijate jaoks Eestimaa metsast lagedaks raiuma. Siis näeks ka maju ja inimesi. Kastani peatuskoht.

Viimane kõver ja juba paistabki jaam. Isegi lapsi on veel Haapsalus, purukssõidetud salvokad tõestavad seda!

Viimased sammud ja nullkilomeeter! Jehuu! Olengi kohal!