Sunday, October 19, 2014
Kas normtunnid on normaalsed?
Kaubarongi meestel võib see eriti karm olla, kui pöördepunktis ehk siis lõppjaamas väga pikaks puhkus venib.
Point ju selles, et tegelikult ei olda kodus ja ka töötundideks neid ei
loeta. Päris kõiki ei saakski ehk lugeda. Aga mõtlema peab. Ma ei tea
kuidas kõikjal välismaal, kuid on küll kohti, kus normtunnid on
väiksemad. Kuskilt meelde jäänud, et lenduritel töötunde tugevalt alla
100 kuus. Lenduritega muidugi ei võrdle, aga siiski peaks seadus ette
nägema, et juhtide-teenindajate normtunnid peaks olema 15-20 %
väiksemad. Sest vastasel juhul hakkab selline koormus liigselt mõjuma ja
kodusolemise aeg jääb väga lühikeseks. Rääkimata sellest, etv vahel
võib tekkida vajadus kedagi asendada, siis veel eriti. Muidugi leidub
neid, kes valmis vaid sõitma, kuid see pole mingi vabandus.
Koos ööbimistega kipub tööaeg olema nt 170 normtunni asemel oma 100
tundi rohkem olema. On see ikka normaalne? Kas kontoritöötaja nõustuks
mitmed ööd töö juures veetma?
Kindlasti leidub neid, kes seda töökeskkonda ei tunne või neid, kes
asjaga nõus ei ole. Kahjuks tean ma väga palju neid, kellele see
(pere)elus üksjagu probleeme tekitab. Ja sellest on kahju kui töötajaid
hoida ei osata. Ükskord võib see tervises välja lüüa ja siis võib olla
juba hilja.
********************************************************
Sunday, October 26, 2014
Okupatsioonimuuseum.
Alustama peabki ehk sellest pildist.
Muuseumi võiks ka nii sõita, poleks üldse paha...
Turiste oli linna peal palju, hoolimata sügisest.
Siitmaalt lõppes järjekordne okupatsioon. Ruumi paistab olevat. Kas
peaks siia kui mitte okupatsioonina, vaid ajalootuulte keerise näitena
tooma ka uute baaside näitlikku materjali? Loodetavasti küll mitte
käeraudu egamuud vägivaldset...
....Või on riigi olulisemad sümbolid jätkuvalt need uksed?
Hea aga, et on alles hoitud osagi nõukaaegsetest mälestusmärkidest. Sest
olgu, mis on, see on ajlugu kunstis. Ja neid hävitades seaksime end
ühele pulgale okupantidega.
Näitus migratsioonist ja okupatsioonist.
Sümboleid võib aga orjastavast minevikust leida ka muuseumist väljaspool.
Mulle oli väikeseks pettumuseks muuseumi suurus. Ju aga see kunagi
tulevikus muutub ja muuseumid on üheks kõrgeimaks prioriteediks.
Päev oli muuseumis tasuta, aga tegin hoopis väikse annetuse korjanduskarpi.
Edasi aga viivad jalad sinna!
ERM jääb väheks. Vaja on ka korralikku loodusmuuseumi kuskil linnast
väljas. Lagedil okupatsioonimuuseum juba on, peab ka seal ära käima.
*******************************************************************************
Wednesday, October 29, 2014
Relvile!
Mina pole psühholoog ehk ka mingit muud moodi spetsialist. Kuid oma
arvamus ja ka soov leida pisiasju, mis midagi selgitaks, on küll.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/viljandi-paalalinna-koolis-toimus-tulistamine?id=70029137
Nüüdseks oleme siis jõudnud sinna, kuhu ka paljud meid viia tahavadki. Demokraatlikku maailma, kus kohati sellised asjad juba tavapärase, nii karm kui seda öelda ka ei ole.
Igatahes on tegemist äärmiselt kurva sündmusega! Mingist halastust tegija vastu küll ei tunne. Püüan küll alati mõista, aga selliste asjade puhul käituksin tõenäoliselt vaid ühel moel - seina äärde!
Mis ses esimeses artiklis silma torkab. Üks lause peaministrilt.
Meil kõigil on kohustus märgata oma läheduses abivajavat inimest oma muredega.
Kus on peaminister jt siis kui inimestel on tõsised mured? Meil ju aastaid juba mured tuhandetel inimestel, olgu see kodude äravõtmine pankade poolt, maaelule tähelepanu mittepööramine, tühjad lubadused jne jne. Minu jaoks on aga Toompea kants eriline näide hoolimatusest. Veel rohkemgi. Sülitamisega, kui olla päris aus. Värskeim näide oli kooseluseadus, kas järgmine lastekaitseseadus? RB-st ma ei räägigi, sellegagi tuuakse just hoolimatusest inimestele kaela tuhandeid muresid. Mis enamuses olnuks lahendatavad ja palju väiksemate kulutustega. See selleks.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kumme-paeva-tagasi-selgitati-koolitulistaja-perekonnale-et-noa-koolis-kaasas-kandmine-on-taunitav?id=70032179
Üks lõik.
Tundub, et siin tavaline olukord. Lapsevanemad igati õigustavad oma laste tegevust. Sellest väga palju räägitud, kuid lahendusi pole. Õpetajad endiselt pigem löövad käega, miks vaja oma närve rikkuda, kui vanemad taovad rusikaga vastu rinda ja nõuavad õigust! Õpetajad aga pigem seda ei saa, kuni lahtilaskmiseni välja.
Militaarhuvi on nagu huvi ikka. Iseasi, kuidas seda lapsele ette tuuakse, millise rõhuga millele.
See artikkel valab aga natuke rohkem valgust asjale.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/15-aastane-tulistaja-vaikis-konfliktist-opetajaga-mitte-keegi-ei-oleks-mind-nagunii-uskunud?id=70040645
Eeldame, et ajalehe sõnastused on võimalikult täpsed.
Eesti Päevalehele on antud erinevatest kooliga seotud allikatest vihjeid, et poiss ei ähvardanud ainult selle saatusliku päeva hommikul, vaid oli ka varem ähvardanud õpetaja ära tappa. On mõista antud, et tunnustatud õpetaja oli oma õpilastega pigem range ja nõudlik ning poisil ja õpetajal oli ette tulnud konfliktseid olukordi.
Miks siis keegi, kellele süüdlane (ja ta on süüdlane, siin pole mõtet vaielda sellest, et ta pole veel süüdi mõistetud) tapmiseihast rääkis, ei võta ette ja ei teata politseile? Õpetajale? Oma vanematele?Kas "kaebamine" on nii jube, et kaastunne võimalike ohvrite vastu kaob? Või polegi meil enam kaastunnet?
Kui poisilt oli tulirelv ära võetud, püüti temaga pidevas kontaktis olla. Siis ta olevatki kohe toimunut kahetsenud. Ta tunnistas, et õpetajaga olevat olnud konfliktid. Miks ta sellest siis kellelegi varem ei rääkinud? „Keegi ei oleks mind nagunii uskunud,” olevat poiss väitnud.
...
Vahuri koolivenna õde tunnistas, et poiss oli varem teiste kiusamisega silma paistnud. Tüdruk tundis muret, et kool üritab jätta mulje, et poisiga või kiusamisega probleeme ei olnud. „Ka minu nooremat venda kiusas tema klassivend ja kui mu ema käis õppealajuhatajaga rääkimas, siis üritati kõike salata,” rääkis ta.
Nonii, midagi tüüpilist siin riigis? Kiusab koolikaaslane, sõjaväelane, tööandja? Kui palju on olnud kuulda, et ametlikult oleks "asjal ka tõepõhi all olnud"? Mõelge hoolega, lapake vanu uudiseid. Ikka ja jälle öeldakse koolist, sõjaväest, riigis laiemalt - ei ole tõepõhja all! Või tööl tõstatab keegi probleeme, siis öeldakse talle, et kas tahad ise probleeme? Avalikult aga ütleb tööandja/ametnik, et "meil toimuvad koosolekud, kus me kõike läbi arutame..." jne. Kuidas see saab alati nii olla? Tõenäolisem hoopiski, et kedagi ei huvita probleemid. Ei nende avlikuks tulemine, ei see, et see võib nende ametikohta kõigutada, ei soov tegeleda millegi "vähetähtsaga". Igasugune jutt sellest, et "me peame mõistma, hoolima, kuulama, suhtlema" - kõik see on vaid tühi sõnakõlks kui tegusid ei järgne.
Lugedes poisi ühe FB konto ühte vestlust, napisõnalist, aga mitme osavõtja sõnu, siis tekib ka mitmeidki küsimusi. Kuidas koolikaaslased temasse suhtusid? Kui poiss korragi kirjutab oma soovist sauna ehitada, tuli sellele üks pigem kergelt mõnitav vastus. Ma ei tea tagamaid, aga nii jäi pisuke tunne. Ega ka teiste laused erilist intelligentsi näidanud, pigem mingisugust torkimist. Ehk mulle vaid tundub nii?
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/viljandi-paalalinna-koolis-toimus-tulistamine?id=70029137
Nüüdseks oleme siis jõudnud sinna, kuhu ka paljud meid viia tahavadki. Demokraatlikku maailma, kus kohati sellised asjad juba tavapärase, nii karm kui seda öelda ka ei ole.
Igatahes on tegemist äärmiselt kurva sündmusega! Mingist halastust tegija vastu küll ei tunne. Püüan küll alati mõista, aga selliste asjade puhul käituksin tõenäoliselt vaid ühel moel - seina äärde!
Mis ses esimeses artiklis silma torkab. Üks lause peaministrilt.
Meil kõigil on kohustus märgata oma läheduses abivajavat inimest oma muredega.
Kus on peaminister jt siis kui inimestel on tõsised mured? Meil ju aastaid juba mured tuhandetel inimestel, olgu see kodude äravõtmine pankade poolt, maaelule tähelepanu mittepööramine, tühjad lubadused jne jne. Minu jaoks on aga Toompea kants eriline näide hoolimatusest. Veel rohkemgi. Sülitamisega, kui olla päris aus. Värskeim näide oli kooseluseadus, kas järgmine lastekaitseseadus? RB-st ma ei räägigi, sellegagi tuuakse just hoolimatusest inimestele kaela tuhandeid muresid. Mis enamuses olnuks lahendatavad ja palju väiksemate kulutustega. See selleks.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kumme-paeva-tagasi-selgitati-koolitulistaja-perekonnale-et-noa-koolis-kaasas-kandmine-on-taunitav?id=70032179
Üks lõik.
Delfi ja EPL-i andmetel oli perekond
militaarhuvidega. Isa käis ringi laigulises vormis, kuid kaitseliitu ta
ei kuulunud. Kriitikat poja kooli kaasa võetud noa osas ta heaks ei
kiitnud.
Samuti ei meeldinud isale, et aprillis koolis
toimunud politseireidi käigus võtsid politseinikud kaasa tema poja,
sest tema seljakotist leiti pussnuga.
Tundub, et siin tavaline olukord. Lapsevanemad igati õigustavad oma laste tegevust. Sellest väga palju räägitud, kuid lahendusi pole. Õpetajad endiselt pigem löövad käega, miks vaja oma närve rikkuda, kui vanemad taovad rusikaga vastu rinda ja nõuavad õigust! Õpetajad aga pigem seda ei saa, kuni lahtilaskmiseni välja.
Militaarhuvi on nagu huvi ikka. Iseasi, kuidas seda lapsele ette tuuakse, millise rõhuga millele.
See artikkel valab aga natuke rohkem valgust asjale.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/15-aastane-tulistaja-vaikis-konfliktist-opetajaga-mitte-keegi-ei-oleks-mind-nagunii-uskunud?id=70040645
Eeldame, et ajalehe sõnastused on võimalikult täpsed.
Eesti Päevalehele on antud erinevatest kooliga seotud allikatest vihjeid, et poiss ei ähvardanud ainult selle saatusliku päeva hommikul, vaid oli ka varem ähvardanud õpetaja ära tappa. On mõista antud, et tunnustatud õpetaja oli oma õpilastega pigem range ja nõudlik ning poisil ja õpetajal oli ette tulnud konfliktseid olukordi.
Miks siis keegi, kellele süüdlane (ja ta on süüdlane, siin pole mõtet vaielda sellest, et ta pole veel süüdi mõistetud) tapmiseihast rääkis, ei võta ette ja ei teata politseile? Õpetajale? Oma vanematele?Kas "kaebamine" on nii jube, et kaastunne võimalike ohvrite vastu kaob? Või polegi meil enam kaastunnet?
Kui poisilt oli tulirelv ära võetud, püüti temaga pidevas kontaktis olla. Siis ta olevatki kohe toimunut kahetsenud. Ta tunnistas, et õpetajaga olevat olnud konfliktid. Miks ta sellest siis kellelegi varem ei rääkinud? „Keegi ei oleks mind nagunii uskunud,” olevat poiss väitnud.
...
Vahuri koolivenna õde tunnistas, et poiss oli varem teiste kiusamisega silma paistnud. Tüdruk tundis muret, et kool üritab jätta mulje, et poisiga või kiusamisega probleeme ei olnud. „Ka minu nooremat venda kiusas tema klassivend ja kui mu ema käis õppealajuhatajaga rääkimas, siis üritati kõike salata,” rääkis ta.
Nonii, midagi tüüpilist siin riigis? Kiusab koolikaaslane, sõjaväelane, tööandja? Kui palju on olnud kuulda, et ametlikult oleks "asjal ka tõepõhi all olnud"? Mõelge hoolega, lapake vanu uudiseid. Ikka ja jälle öeldakse koolist, sõjaväest, riigis laiemalt - ei ole tõepõhja all! Või tööl tõstatab keegi probleeme, siis öeldakse talle, et kas tahad ise probleeme? Avalikult aga ütleb tööandja/ametnik, et "meil toimuvad koosolekud, kus me kõike läbi arutame..." jne. Kuidas see saab alati nii olla? Tõenäolisem hoopiski, et kedagi ei huvita probleemid. Ei nende avlikuks tulemine, ei see, et see võib nende ametikohta kõigutada, ei soov tegeleda millegi "vähetähtsaga". Igasugune jutt sellest, et "me peame mõistma, hoolima, kuulama, suhtlema" - kõik see on vaid tühi sõnakõlks kui tegusid ei järgne.
Lugedes poisi ühe FB konto ühte vestlust, napisõnalist, aga mitme osavõtja sõnu, siis tekib ka mitmeidki küsimusi. Kuidas koolikaaslased temasse suhtusid? Kui poiss korragi kirjutab oma soovist sauna ehitada, tuli sellele üks pigem kergelt mõnitav vastus. Ma ei tea tagamaid, aga nii jäi pisuke tunne. Ega ka teiste laused erilist intelligentsi näidanud, pigem mingisugust torkimist. Ehk mulle vaid tundub nii?
Eesti Päevalehele teadaolevalt oli tal aga ka näiteks eesmärk minna Prantsuse võõrleegioni – selle nimel ta töötas ja treenis.
Koolipoiss oli viimasel ajal tegev ka tegev
MTÜ Kalevite Kange Rahvas juhatuse esimehe Mati Nuudi muinasaega
tutvustavates ettevõtmistes, kus õpiti ajalugu ja tegeleti
lahingumängudega. Esialgu Eesti Päevalehele kommentaare jagama nõustunud
Nuut ei tahtnud seda aga enam teha, kui soovisime tema enda vastu
esitatud kaebustest rääkida. Osalt Viljandi linnavalitsuse rahastatud
lastelaagrite ja treeningute sisulise poole kohta on linnale esitatud
mitu kaebust. Eesti Päevalehele viidati, et need sõjalised rollimängud,
mida MTÜ lastele korraldas, valmistasid meelehärmi nii mõnelegi
lapsevanemale, kes pidasi neid liiga agressiivseteks. Näiteks ajalehest
Valgamaalane võib lugeda, kuidas Nuut ründas Valga militaarajaloo
festivali ühte korraldajat ja asja kohta alustati väärteomenetlus.
Mis on Võõrleegion? Palgasõdurid, keda palgatakse midagi kaitsma? Pigem selleks, et vajadusel vajutataks päästikule...
Kui ikka noor poiss soovib minna sellisesse kohta, siis on midagi ikka
väga mäda. Inimelu ei tähenda ta jaoks midagi? Või tähendab, sest ta
rohkem klassis enam ei tulistanud?
Küll aga imestan, et isa veel vahi all pole. Kindlasti on tal ligipääs
relvadele ja kui ei kannatatud juba lapse politseisse viimist ega
kriitikat, siis...
Igal juhul, kurb, väga kurb.
Suhtlesin
juba ühe noore kontol. Mõnegi arvates see koolipoisitemp. Sest
hakatakse tooma võrdlusi selelst, et nuga vaja näit tööõpetuse tunnis,
vorsti lõikamiseks jne.
Kõlab jutte ka metalliotsijatest koolis jne. Ameerikalik mudel, kulukas ja pealegi tegelemine tagajärgedega. Aga ennetamine?
Mis edasi?
5 comments:
Tänan!
Reply
Tänitamist pole siin sugugi. See sündmus oligi kohutav. Küllap ka nende inimeste jaoks, kes teadmatuses olid ja lastega ühendust ei saanud, selle asemel politsei hoopis õppusest teatab! Kui pead aga silmas, kus meil hoolimist rohkem, Toompeal või kuskil mujal, siis mina vaatan hoolimise ja hoolivuse teemat laiemalt. Või see, et uue seaduse järgi pole lapsel enam õigust perelegi?
See, et inimesed räägivad väga palju puudustest, aga ametnike jaoks pidevalt "probleeme ei ole", on ka kahjuks tüüpiline. Näeb, kui hoolega meediat ja elu jägida. Sinisega toodud tekstid on meediast, nende eest ma ei vastuta. Aga poisi FB juhtusid nägema seda ühte postitust? Kas soovid, et saadan selle sulle? Siis vaata, kui palju hoolimist seal "sõprade" vahel välja paistab!
Artiklid, millele viitasin, on muidugi tagasihoidlikult kirjutatud, kuid neidki hoolega lugedes leiab üht-teist, mis viitavad hoopis sügavamatele põhjustele. Ka sellele, mis meil tegemata või valesti tehtud. Sellisel ükskõiksuse ja hoolimatuse pealetungi ajal ei peaks küll mingite kahtlaste kooseluseadustega tegelema. Vaid pöörama kogu tähelepanu lastega seotule. Et kohutavaid asju ei juhtuks.
Olen tänulik, kui kirjutad, mis on siin roppu ja taktitundetut?Just leidsin artikli. Mis siin valesti on? Mitte midagi. Liberaalsus viibki selleni, et potentsiaalsed pahategijad jäetakse tähelepanuta ning pole ime kui jõutakse uus kuritegu toime panna. Mis ongi kohutav. Väga paljude kannatajate jaoks.
Reply
http://www.ohtuleht.ee/601720/kommentaar-appihuue-normaalsusele- AnonymousNovember 25, 2014 at 2:57 AM
Vastupidi, minu arust on siin päris süvitsi mindud ja põhjuseid otsitud. Mitmete teemade juures ka lahendusi pakutud. Antud teema väga kurb ja siin peavad eelkõige lapsevanemad maha istuma ja asjad selgeks rääkima. Nii et jätkake julgelt, mina loen ikka edasi!
Reply Tänud, Anonüümus!
Eks me kõik näe asju oma nurga alt.
Neeme, kui algusepoole oli su blogi päris loetav, siis mida aeg edasi seda tühisemaks targutuseks asi muutub. Eriti sellise kohutava sündmuse juures on selline kohati eidelikult lahmiv tänitamine - nagu su käesolev kirjutis on - ikka väga taktitundetu ja ropp!
Reply