On väga hea, et ilmumist jätkab "Kultuur ja Elu", enamjaolt väga sisukas ja tõsiseltvõetav ajakiri Enamasti selles ilmutatavate lugude puhul on tunda rahvuslikku hõngu ja ka ausust, vaid vahel kipuvad mõningad autorid olema ühekülgsed ja kalduma äärmusesse. Igal juhul tehakse tänuväärt tööd ja nähakse vaeva, et meie ajalool mitte hääbuda lasta. Selle aasta 1. numbris aga keegi Üllar Reino kirjutab Georg Otsast, nimetades teda reeturiks, Moskva käsilaseks ja kollaborandiks.
Lugu ise on ükskõik millest kokku klopsitud, aga selles pole lõhnagi inimesest ehk inimlikkusest. Üksikud lõigud etendustest, temanimelisest laevast, abikaasadest jm on absoluutselt seosetu soga! Mille siis tema reeturlikkus seisneb? Selles, et laulis, sai esineda välismaal, oli VEKSA delagatsiooni hulgas, omas väga palju aunimetusi, ei võtnud Muusikakooli Jüri Pärga jms. "Kuritegu" on vist seegi, et teda oma keskpärase häälega eelistati Estonias Artur Rinnele, kes olevat teda tasemelt kõvasti ületanud. Rinnel oli tõesti omapärane lauluhääl, aga selliseid väiteid lugedes saab aimu loo autori olematust tasemest.
Kuigi mul ei ole tasemel muusikalist kuulmist ja ei ole ma ka ooperite asjatundja, nõustun siiski nendega, kes ütlevad, et Georg Otsa puhul oli meil tegemist tõelise talendiga. Aeg oli selline, kus oli valida, kas jääda koju ja osaleda siinses elus või lasta jalga! Ja siinkohal võib öelda, et Eesti on Otsa siiajäämisest vaid võitnud, sest tema lahkumise puhul oleks väga paljude inimeste muusikaelamused tollal jäänud olemata. Nüüd vast tõesti võinuks me (kui tema lauljakarjäär välismaal õnnestunuks) tagantjärgi kuulata erinevaid aariaid, aga ka selleski ei saa kuidagi kindel olla.
Millegipärast on inimesi, kelle arvates on ainsad õiged eestlased siit põgenenud. Kõik viimseni ka väga ausad ja samas kannatajad. Suuresti see ka nii ehk oligi, kuid see ei tähenda, et siiajäänud olnuks mõttetu pööbel. Ole sa siis laudalüpsja või siseaudiitor, töö on alati vajanud tegemist. Sellised kirjutised aga tekitavad mulje, et meist igaühe vanemad, kes siia jäid, olidki sisimas reeturid ja kollaborandid? Ka loo autor? See, kui keegi suudab teisest paremini kedagi tümitada, ei tee temast veel auväärset "vabadusvõitlejat" ega ka mingitki autoriteeti!
Sõna on vaba, võivad väita kes tahes, aga vaim on midagi suuremat. Ja igal sõnasoperdajal ei pruugi olla ka vaimu! Nüüd aga otsin üles õhe vana plaadi ja panen selle grammofonimängijasse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar