Blogiarhiiv

esmaspäev, 26. detsember 2011

ELU ELEKTRITA

Sellised hetked elektrita näitavad ära tunde, kuidas ehk elati ja tunti end vanasti. Öösel lõõtsus tuul, aeg-ajalt läks uni ära ja koergi oli põnevil õue minema. Muidu päeval passis rohkem akna juures.
Arvuti, kiire elutempo, ülikiirusel lendavad rongid (meie tulevik?), oskamatus aega maha võtta - kuhu see meid viib? Õues käimise ja muu kõrval sain üle pika aja ka Krossi "Kallid Kaasteelised" kätte võtta. Olen öelnud ja veel kord ütlen, et Kross kirjutab ülimõnusalt. Kuigi teksti peab hoolega jälgima, siis lugemisnauding ja pilt, mille sealt saab, on väga põhjalik. Ta kirjutab ju oma eluteest, ometi oleks see justnagu läbilõige Eestimaast ja eestlastest. Lugedes venelaste kommentaare okupantidest jm, vastandub kaks täiesti erinevat arusaama ja maailmavaadet. Head venelased, kellega olen arutanud poliitikat ja ajalugu, on tavapäraselt veendunud selles, et lääs teeb propagandat ja ajaloolased sama, näidates-kirjutades vaid ühe nurga alt. Olgu see siis ajaloost, Iraagist, USA-st, meie poliitikutest, Venemaast, Kurskist,  Ansipist või kellest-millest iganes. Usaldustväärt on vaid vene meedia, ajaloolased, internatsid, tsaarid ja presidendid. Millest selline arusaam tuleneb? Ma ei kahtlegi, et tihti üritatakse valida pooli ja enda vaateid/sümpaatiaid esile tõsta! Kuid peaks ju olema endal natukenegi analüüsivõimet ning oskust järeldusi teha!?
Venelane või tegelikult ka nii mõni teinegi suurrahvus ei hakka kunagi täielikult mõistma väikerahvaid. Suures humaansuses ja mõistmises tulevad riiki tuhandetes teiste maade inimesi, kohati poliitpõgenike nime all. Need võetakse vastu ja räägitakse, et peabki nii tegema. Kas ikka peab alati? Lõpuks on probleemideks töötus, getod, rüüstamised, põletamised, pommid... Siis on kogu selles multi-kulti maailmas juba enamasti hilja midagi muuta. Siin meenub mulle praegune mingi sari võõramaalastest, kes eestlastega oma elu sidunud. Väga põnev! See tõepoolest inimestevahelise side tugevnemine ja toob mingis mõttes värskeid tuuli. Tunnen nii mõndagi inimest, kes kaugelt siia sattunud, ennast sisse seadnud, austavad siinset riiki, õpivad ära eesti keele ja ei käi nii kauge kaarega mööda kui mõnedki teised. Loomulikult on õige rahvusriik! Seda vist üldiselt soovivad venelased ka ise Venemaal!? Ja vaevalt, et nad seal ühegi võõramaalase vastu oleks, kui nende üldkuvand ei tekitaks protesti!? Kuvandi loojateks aga just needsamad võõramaalased, kellede kohalolek muutub painavaks ja hirmutavaks. Hirmutav on ka okupantide käitumine (olgu need sakslased või venelased) 40-ndatel aastatel!

"Kallid Kaasteelised" on ülihea läbilõige! Kuigi ma alles poole peal, siis võin vabalt öelda, et venelased võiks ilma eelarvamusteta sellist raamatut lugeda.
Tuleb meelde, kui teenisin vene sõjaväes. Alati oli hea meel kohtuda eestlasega, isegi teadmata, kas too "parem või halvem" inimene iseloomu poolest. Olen siis selle pärast natsionalist? Kui venelased ei suuda mõista, kui tähtis võib inimestele olla oma maa või riik, siis tuletan meelde, kui tihti olid venelased rõõmsad, kohtudes inimesega oma kodulinnast või -oblastist!!! Zemljak!!! Aga miks ei võiks venelane tunda siinses põliselanikus zemljakki? Miks lausa tahetakse ennast vastandada? Paari päeva vanuses kirjutises minul ei tekkinud küll mingit tahtmist Ilvese artikli pläralat edasi lugeda. Vastik hakkas ikkagi! Ja küsimus pole selles, kas meie president mulle meeldib rohkem või vähem või üldse mitte! Küsimus selles, kuidas ennast lagedale tuuakse (kuigi anonüümselt) ja näidatakse oma vaimset taset!

Piisavalt palju tunnen ise venelasi, kellega alati hea suhelda, nii eesti kui vene keeles. Ja kellega ka vahel vaielda. Olgu või meie poliitika üle.

Mis on kodus kõige tähtsam?

Ljube üks vene parimaid ansambleid.

http://www.youtube.com/watch?v=Axs9B77_L54

On need vabastajad või okupandid? Venemaa jaoks muidugi vabastajad. Ja meie jaoks ka. Ja ka Euroopa jaoks. Sinnamaani, kuni suure poliitika tagajärjel muututi okupantideks. Kui vabastajaarmee koju läheb. Mitte ei jää teiste koju vabadust edasi tooma... Teherani ja Jalta konverentsid määrasid paljutki. Mida enamus venelasi ehk ei mõista. Ei mõista sellepärast, et usuvad vaid vene ajaloolasi. Kes ei tahtnud ju tunnistada ei MRP-d ega Katõni. Ei taheta isegi tunnistada Solzhenitsõnit, oma suurmeest. Tegelikkuses pole keegi seadnud kahtluse alla vene rahva kannatusi Teises Ilmasõjas. Ja küllap võib mõista ka nende viha Saksamaa vastu. Kuid pole kerge mõista nende vägivalda tsiviilelanikkonna vastu, ei Saksamaal ega mujal. Venelased äärmuseni vastased lääne kohaloleku pärast Agganistanis või Iraagis. Ometi, ise ju oldi ka Afganistanis. Ja oldi Eestimaal, Lätis, Ungaris, Tshehhis... Mis vahe on siis okupandil ja okupandil?

Milline on siis kodu? Või kodumaa? Kas dom ja rodina on üks ja sama?

Veidi tuttavlik, eiti kui lauldakse Kroonlinnast ehk Kronshtadt-st. Kuigi minu mereväeteenistus oli merega seotud vaid niipalju, et sõitsin üle lahe Meteoriga või praamidega. Nikolai Kaplunov ja Andrei Korobitsõn. Kui õigesti mäletan. Kuigi ei mäleta, kes olid need inimesed, kelle nimed praamidele pandi...
http://www.youtube.com/watch?v=HBN6siQRLBc&feature=related

Ometi mõned lood eelkõige kodust...

http://www.youtube.com/watch?v=CVU09XojhFA&feature=related

Ja kuigi filmikaadrid, siis tegelikult paljuütlevad ja mõnusad!Nagu päris!

http://www.youtube.com/watch?v=c5Q6YkmN6FQ&feature=related

Üks veidi teistsugune lugu. Alaskast, mille Venemaa ise maha müüs. Rahavajadus oli nii suur, kütiti ometi merisaarmaid sadades tuhandetes ja muudki, vaid raha nimel. Hiljem muidugi seda kõvasti kahetsetud. Alaskal käinud ka Eestimaa mehed, Krusenstern näiteks, tolleaegses koloonias Sitkas.

http://www.youtube.com/watch?v=4wuq1EE8ymc&feature=related
 Nii et ilusat võib leida igal pool. Kuigi seotuks jääme alati. Seepärast ei tohigi unustada, et alati ei saagi olla vägisi armastatud, nagu vene ajal hirmsasti üritati. Armastus tuleb ära teenida. Eriti kui kuulata selliseid lugusid ja mõelda, mis see kaasa tõi...

http://www.youtube.com/watch?v=9xwGmyAPzjs

Üldse soovitaks venelastel vaadata filmi "Inimesed Sõdurisinelis". Kuigi see tehtud venepoolse vaatega, leiab siit Jüri Müüri poolt ülihästi väljatoodu. Eestlased mitte niivõrd ei valinud pooli, kuivõrd neist lihtsalt sõideti üle...Kui muidugi keegi vähegi mõista tahab...

Film:


http://www.youtube.com/watch?v=7Tymo2juaoI

***********************

Ja leidsin ka midagi tuttavat.
http://www.youtube.com/watch?v=0P4p_lZ4YlM

http://www.shipspotting.com/gallery/photo.php?lid=1048460

Korobitsõn oli siis vist vene piirivalvur kes hukkus võitluses Soome valgakaartlastega...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar