Thursday, July 4, 2013
Üks väike hetk vedurijuhi elus.
Olen alati tõrjunud mõtteid emmest ja lapsest Hertu ülesõidul või enesetapjast Lohu ja Hagudi vahel. Ikka tulevad need ette. Püüan aga ikka mõelda positiivsele osale. Kasvõi sellele, et laps on elus ja loodan, et temast kasvab tubli inimene. Kuigi vahel tunnen, et tahaks olla olemas....
Me pole looduse sanitarid ehk hundid....
Kuid üllatav, et intervjuu tehtud vana töötajaskonna vastasega....,kelle arvamus paljude jaoks tühi jutt.
==========================================
Kunagi ammu oli juhus, millest pääsemise eest tänan oma laiskust. Sõitsime Balti jaamast välja ja abina vaatasin tagaaknast perrooni. Ei vaadanud tagasi. Sest kui oleksin vaadanud, siis oleksin näinud, kuidas perrooni vahel keha ja sellest eraldunud pea! Enesetapja ronis rongi alla ja pani pea rööpale. Õnneks kuulsin sellest alles hiljem. Õnneks olen nüüd sellest hetkest hinges nii kaugel, et isegi ei meenu see unenägudes!
Mette, 10:58
Valeri on väga pika kogemusega vedurijuht. Lisaks räägib eesti keelt vabalt (paljud vedurijuhid ei räägi) ja üldse võib tööandja lasta tal rahulikult kommida, kartmata, et sealt mingi lauslollus tuleb. Seepärast juhtubki nii, et kui ajakirjanik tahab vedurijuhiga lugu, suunab firma just Valeri rääkima.
Lollus on see, mis pole tööandjaga kooskõlastatud, Mette?
Muide, avastasin mõni aasta tagasi vea, mis Saksamaal tõi kaasa paljude inimeste huku. Meil sain tunnustavaid sõnu healt ülemalt, aga ei rohkemat. Jääb vaid tunda headmeelt selle üle, et paljud pead kehade küljes.....
Ja ometi mind piinab mõte, et kui ma oleks tookord Hertu ülesõidul... Mul pole ühtegi oleksit, aga tunnen ikka ennast süüdi natukene....
=============================================
Ja nagu tellimise peale, lugesin Maalehest üht lugu, mis näitabki ära kui lihtsad asjad võivad kaasa tuua kurbi asju....
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/rongionnetus-nii-see-siis-kaibki.d?id=66388764
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar