ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

laupäev, 23. juuli 2011

EESTIMAA MUNA VÕI KANA.

Mis meid ähvardab?
http://www.postimees.ee/507452/tulistaja-korraldas-noortelaagris-veresauna/

Tegelikkuses on elu läinud jubedaks je eelkõige liigse liberaalsuse tõttu!

http://www.postimees.ee/507562/rahva-teenrid-sisejulgeoleku-teemad-tuleb-luubi-alla-votta/

Kuid alustaksin ajakirjast Diplomaatia, mida just lugesin ja kangesti kripeldama pani. Päris mitu huvitavat artiklit.
http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1237&tx_ttnews[backPid]=575&cHash=5336d7f0b9

http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1237&tx_ttnews[backPid]=575&cHash=5336d7f0b9

http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1240&tx_ttnews[backPid]=575&cHash=9c28dc78ed

http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1242&tx_ttnews[backPid]=575&cHash=9ff5dd38ad

Et psühholoogilist kaitset paremini mõista, tuleb aga pisut mõtiskleda kaitse teemal.  Trooja sõdalased kaitsesid oma riiki edukalt 10 aastat. Aga nad kaotasid, kui lasid end psühholoogiliselt eksitada.
Kaitse on eeskätt sõjaline termin, mis metafoorina on üle kantud sporti, riigi toimimisse ja poliitikasse, nagu näiteks keskkonnakaitse, tervisekaitse, taimekaitse vms. Kuid psühholoogiline kaitse kätkeb endas paratamatult sügavat sõjalist või militaarset mõõdet, nagu ma Vergiliuse eepose toel juba näitena esile tõin. 

. Psühholoogiline kaitse on loomulikult oluline, paraku ei siida me paljud seda hoomata kogu oma laiahaardelisuses. Venemaagi jätkab oma mõju laiendamist ning meil liigselt tegeldakse vastuvõtmes tihti vaid sõnades ega raatsita kulutada ressurse (või kulutatakse valesti) tõeliselt mõjusaks vasturünnakuks. Õigemini kaitseks, sest rünnakut põhjamaiselt kaine ja kaalutlev inimene nii luhtsalt õigeks ei pea. Oma seisukohtadega lahterdataks mind kindlasti natsionalistikd /rahvuslaseks. Kuid mitte äärmuslasena. Muidugi võib iga ründaja tuua kohe näiteks minu tekstist sarnasuse seriaali "Seitseteist kevadist hetke" toimikutega - " Norditseskii ehk põhjamaine iseloom. Kusjuures ei meeldinud mulle kuskil olnud seriaali iseloomustus: "Kümnete iluvigadega ja ajalooliselele tõele mittevastav" või midagi sarnast. Filmi peaks eelkõige võtma kui kultuurikandjat ja -nähtust. Sest tegelikkuses oli see seriaal oma aja tõeline tippsaavutus. Millist meie seriaali näidatakse samapalju ja kogub samapalju vaatajaid? 


Aga tagasi teema juurde. Kui psühholoogia on osa sõjast, mõnes mõttes osa lahingutegevusest, siis paratamatult tekib vajadus kaitse ehk siis psühholoogilise kaitse järele. Mainisin juba filmi “Disko ja tuumasõda” ja seal näidatud Lääne propaganda vastase võitluse lootusetust — „häälte” asemel tulnuks võidelda hoopis Ameerika filmide ja eriti “Dallase” tüüpi Ameerika seriaalide ning “Emmanuelle’i” tüüpi pehme porno vastu, mis ilmselt õõnestasid kommunistlikku võimu Eestis kordades rohkem kui Läänel õnnestus õõnestada seda Lätis, Leedus või põlises NSV Liidus. Miks oli siin läänemeelsem ja läänelikum elanikkond? Vaevalt tänu sellele, et olime sünnist saadik läänelikumad.  Eestis tekkis just tänu Soome televisioonile ja sealt nähtud Lääne fenomenidele – olgu tegu punksoengute või Lääne elustiiliga – hoopis rohkem trotsi NSVLi vastu kui mujal.  

Siin lõigus on võtmesõna - televisioon! Millised teed me oleme valinud ja mida saavutanud? Enne televisiooni "oli" ajaleht. Olen lugenud venekeelset Postimeest. Miks on uudised erinevad? Kui me juba siseriiklikult oskame venelasi integreerida vaid sõnades või eurorahade toel kahtlase väärtusega ettevõtmistega, millest siis üldse rääkida?

Kui ühe omaniku käes on nii eesti- kui venekeelseid ajalehti, siis samuti, miks on nende sisu kardinaalselt erinev? Just ajalehtede 100 %-lise identsusega saaksime tõepoolest venekeelse elanikkonna lähendada nende kodumaale. Nende, kes natukenegi tunnistavad oma kodumaaks Eestit ja tahava elada just siin. Ning miks takistame neid saamast põhjalikku infot? Veel enam, lausa varjame infot! Ja mitte ainult venelaste vaid ka eestlaste eest!
Kui palju olete saanud lugeda venelaste probleemidest, kultuurist, ühendustest ja seltsidest, tegemistest? Kui palju kaasati venelasi "Teeme Ära" talgutele? Venekeelseid lehti olen vahel lugenud ja seal vägagi huvitavaid asju!
Kui palju on venekeelsetes lehtedes Vambola Paavo, Jüri Pino või teiste eesti ajakirjanike artikleid?
Kogu selline lähenemine toob kaasa lõhe suurenemise, mitte vähenemise. Muidugi ei saa me loota, et Pronksiöö "kangelased", olgu siis kokk Zhenja või kes iganes huvituks eestlaste muredest, ajaloost või arvamustest. Aga kas siiski huvitatute arv  oleks suur kui neile antakse võimalus millestki lugeda!? Kindlasti oleks!

Küsimus pole praegu eesti keeles kui riigikeeles, mille oskamist pean absoluutselt vajalikuks. Küsimus on psühholoogilises kaitses. Ka Venemaa ajakirjanduse mõju eest niivõrd kui see on võimalik lihtsamate vahenditega.

Mida ütleb selle kohta President?

Siin on meie muna ja kana probleem: kas inimesed loevad ainult Venemaaga seotud uudiseid, sest muud ei avaldata, või kas ei avaldata muud, sest inimesed ainult loevad, mis Venemaal lahti on? Kas me saaksime oma kinnismõttelikust hirmust lahti, kui loeksime muudest ja ausalt öeldes meid palju otsesemalt puudutavaist Euroopa asjadest või oleks see meediale majanduslik enesetapp, sest me olemegi selline rahvas, ja kui seda soovi ei toideta, langeb loetavus?
Tallinna TV. ETV2. Miks pole leitud raha ETV 2 venekeelseteks subtiitriteks? Ja miks on vajalik kahtlase väärtusega Tallinna TV-d, eriti arvestades selleks kuluvat raha?

Mida me vajame? Estonian SatTv-d! Kokkuhoiu mõttes peakski see asendama ETV2-e. Ja nimelt koos mitmekeelsete subtiitrite võimalusega. Soovitavalt vene, soome, läti, leedu, inglise, saksa keelsetega, parimal juhul ka midagi lisaks. Ja just nimel sateliitkanalit, millel oleks maksimaalne levi. Tasuta.

Selline kanal peaks näitama väga erinevaid asju:
1. Eelkõige meie uudiseid (AK), eesti mängufilme, seriaale, muusikavideoid, klassikalise muusika pärleid (Pärt, Tüür jt)
2. Eesti dokfilme, - ajaloost, kultuurist, spordist ühesõnaga kõike! "Eesti Aja Lood", "Laulvat Revolutsiooni", Jüri Müürist, Kaljo Kiisast, Laidonerist, Erika Salumäest, Petserimaast, küüditamisest, pruunist ja punasest katkust, Pronksööst, Estoniast......
3. Arvamussaateid, ka poliitilisi.
4. Loodusefilme nii meilt kui mujalt! Üksiti oleks meie loodusfilmid Soomaast, Fred Jüssist, kalandusest - taas millest iganes, reklaam ka turistidele!
5. Paremikku Läti ja Leedu filmidest vastavalt eelpoolkirjeldatud teemadele.
6. Huvitavat Ida-Euroopa ajaloost ja kultuurist.

Saatekava koostamine pole raske, küsimus vaid tahtmises ja rahas. Ja üleminekus sõnadelt tegudele. Muidu piuksume sellst, et meid ei mõisteta, vaid oma künka otsas ja teeme näo, et oleme piisavalt panustanud.



Ei maksa ka unustada, et ameeriklased ongi paljuski koloniserinud meie hinge. Kui palju saasta näidatakse meil, eriti Kanal 2 ja enamus on väheväärtuslikud filmid, mida ükski normaalne endast lugupidav kanal ei näitaks. Kuid meile paisatakse sellist sodi sadade kaupa ja pole ime kui mõju ulatub välja kuni äärmusluse ja vildaka maailmavaate tekitamiseni. Alates vägivaldsetest multifilmidest, ropendamisest kuni Zoom TV kanalite valiku hulgas Discoveri kaotamisest ja asendamisest Showtime verise kanaliga.

Võiksime alustada taasiseseisvunud Eesti suurima psühholoogilise kaitse väljakutsega ja ka – olgem ausad – läbikukkumisega, mis minu meelest ei olnud aprill 2007, vaid hoopis Estonia hukk. Estonia katastroof oma suurte inimkaotustega, noore riigi olematute vahenditega, sidususe ja kriisihaldamise meetmete ja oskusteta oli üks rängemaid šokke, võib-olla rängim šokk pärast 1949. aasta küüditamisi. 854 inimest hukkus, sealhulgas sadu eestlasi, kes, arvestades aastat, mil välismaal käimine oli nii kulukas kui ka bürokraatlikult raske (viisad, kutsed jne.), tähendas ka, et ohvrid olid üldjuhul ühiskonna ärksamad liikmed. 
Riigil puudusid tollal vahendid ise inimesi päästa, tuli loota teiste, st soomlaste ja rootslaste peale. Ei osatud kriisi lahendada, ei suudetud adekvaatselt juhtunust teada anda. Inimesed vaevlesid teadmatuses. Rootsi, Soome ja Saksa meedia oli tihtipeale Eesti suhtes parastav ja vaenulik, omistades meile sovetlikku käpardlikkust ja laias laastus pidasid eestlasi endid õnnetuse süüdlasteks. Tulemuse saaks võtta kokku kui klassikalise Martin Seligmani poolt kirjeldatud õpitud abituse olukorra. Need, kes enim kannatasid, ei saanud ise midagi teha. Laeva nimi, Estonia, lisas kolmeaastase omariikluse staažiga riigile sümboolset tähendust, pakkudes välja masendavaid metafoore – Eesti läks põhja. Ning kõikvõimalikud paranoilised vandenõuteooriad, mida inimesed süüdimatult levitasid, ainult pikendasid omaste agooniat. Neid kasutatakse siiamaani, et õõnestada usku oma riiki. 

Ja selle koha pealt ma nõus ei ole!
 Omaste agooniat on pikendanud hoopiski oskamatus vastata adekvaatselt nendele vandenõuteooriatele kuni tänapäevani välja! Olgu selleks siis visiiri vastupidavus ja küsimus, kas sellist tüüpi laevad ikka tohtinuks sellise tormiga sõita kaugemal rannikust või salakaubad kuni sõjaliste vedudeni välja! Vaevalt õõnestan ma oma riiki kui küsimused jäävad vastuseta. Kusjuures ma pigem usun sinisilmselt ametlikke arvamusi, eelkõige adudes kui võimas ja halastamatu võib olla loodus meie tehnika nõrkuse kõrval. Kuid küsimused jäävad. Poleks ju muidu tekkinud ainulaadset ideed laev betooniga katta!? Kulutada meeletuid rahasid sarkofaagiks, selle asemel, et laev üles tõsta. Olen kindel, et enamus Eestimaa inimestest hoopis saaksid tagasi usu oma riiki, kui laev üles tõstetaks.
Kuni aga oleme põhjas...


Umbes poolteist aastat tagasi täheldasin paari asja: esiteks leidsin Eesti ja ka teiste Balti riikide kohta aina rohkem laitmatus inglise keeles kummalisi artikleid, mis varieerusid otsese Eesti- või Balti-vaenulikkuse ja üldise vildaka käsitluse vahel. Leidus uus lehekülg ilma selge väljaandjata – Holocaust in the Baltics, millel puudus reklaam ja viide ülalpidamise allikatele. Samuti leidus uus ilusa väljanägemisega uudisteportaal Baltic Review, mille sisu pea eranditult pilkas või pisendas Balti riike, mille omandivorm või kuuluvus jäi selgusetuks ning mille ainus reklaamija oli RIA Novosti. 

Kas Estonian TV ei oleks abiks selle vastu?


Kuivõrd on kultuuripaljusus – elulise faktina või multikultuursuse ideoloogiana – üldse ühildatav rahvusriigi ideega? Üleilmastumisega seoses on seatud kahtluse alla ka rahvusriigi kui sellise tulevik. Kas on üldse võimalik kuulutada rahvuskultuuri ja -keele hoidmine riigi olemasolu üheks eesmärgiks – nagu Eesti põhiseadus seda teeb – ja esindada samal ajal demokraatlikku, mitmepalgelist ja avatud maailma? Vastust hägustavad klišeed ja topeltstandardid, mille taustal on nii teadlikku propagandat kui ka laiska mõtlemist.

See siis Iivi Massolt!

Loomulikul peame jääma iseendaks! Ja säilitama oma keele, vähendama võõraste uskude pealetungi, hoidma oma rahvast, mitte lubama Eestimaale märgataval hulgal võõrtööjõudu jne.

Vaid siis, oma rahvast usaldades, võib loota, et meil ei teki ja pole toetuspinda sellisele äärnuslikule mõtlemisele, mis võib tuua meile jubedad sündmused...
http://www.postimees.ee/507562/rahva-teenrid-sisejulgeoleku-teemad-tuleb-luubi-alla-votta/

Tegudes, mitte sõnades!










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar