"Eesti Ekspress" prügikasti ja "Eesti Päevaleht" pooltõdedega ühistranspordist takkaperra? Märts 2019

 

Reede, 1. märts 2019

Täna ei jätnud "Eesti Ekspressi" rongi.

Ärge nüüd arvake, et ma selle reklaami pärast lehe kaasa võtsin! Kindlasti ei poolda ma Reformierakonda, oma suutmatuse ja tahtmatuse tõestasid nad pikkade aastate jooksul "kindlal ära"! Keskerakonnal on mõningad plussid, aga neistki kipub väheks jääma. Olen rahvuslane, aga veel tänagi ei tea ma, kas annan neile (ja kas lähedased annavad) oma hääle. Aga tahan natuke arutleda hoopis ühe ülipika loo üle selles lehes. Tavaliselt jõuan ma selle lehe Pääsküla ja Tallinna vahel läbi sirvida. Pole ju enamasti sealt mitte midagi asjalikku lugeda, üliliberaalsusest pakatav sisu jätab külmaks. Või vähemalt püüan külmalt võtta, sest pole ju mõtet viha- ja vaenuõhutajate lugusid lugeda!

Tänagi oli seal lugu näiteks Ruuben Kaalepist, aga teades kui osavalt liberaalid asju serveerivad, justkui tõena ja aususena, siis kõike ei tohi kunagi uskuda. Kuigi ta ei kuulu mu lemmikpoliitikute hulka, sest nagu looski öeldi, tundub ettearvamatus olema märksõna. Aga see-eest on ta tubli, et viitsib jännata tõrvikutega ja inimestega! Muide, ta ka Tartu linnatranspordist kirjutanud, aga nagu sageli ikka, vastamiseks tal aega pole. Või pole lihtsalt tahtmist.

Üks lõik oli väga huvitav. Kus mainiti, et Kaalep tuli Waldorfi koolist koos teistega ja teistel oli tavaliselt: "kui nad vaidluses kaitsevad üht seisukohta ja esile kerkivad paremad argumendid, on nad valmis oma arvamust kiiresti muutma. Selles osas  Ruuben erines - tema hoidis oma sisukohtadest kinni". Minagi noorena pigem kiiresti uskusin ja usaldasin ja võisin kiiresti arvamuse muuta. Aga nüüdki suudan muuta, kuid mitte kiiresti, seda ei tohi! Aga ei tohi ka jäigalt kinni hoida! Nii arvangi, et  lõpulõigus tuleb nõustuda Toomas Jürgensteiniga. Ehk kasvab välja tõesti! 

Edasi oli üks nupuke ühes Valgevene usumehest, kes tahaks Eestisse tuua 20 000 palvelist! Hoidku taevas selle eest!

Aga lugeda ei viitsinud pangast, sest ma ei poolda kommertspanku! Eestis peaks olema ausal põhjal loodud riiklik kommertspank. Nagu ei tahtnud lugeda ka kassisõpradest, sest paraku ollakse sellistes seltskondades sageli üpris äärmuslikud, teisi mitte kuulavad. Ega mõistvad. Asi pole kassides, asi on osades lemmiklooma omanike arusaamades üldse.

Aga siis tuli see ülipikk ülihea lugu Eero Epner autoriks. "Head aega, Eesti Vabariik".

https://ekspress.delfi.ee/elu/suur-reportaaz-uhe-parnumaa-valimisjaoskonna-inimesed-ei-kai-valimas-miks?id=85403681

Praegu pole oluline, kas Epner esindab äärmusvasakpoolset liberalismi või vastupidi. Oluline on ldausalt kirjutatud lugu, milles nii palju tõeteri. Esimeste lõikudega samastusin mõttes vägagi Epneriga, mis sest "et väljunud kuskil bussist" olen igasuguse ilmaga. Ka sombuse puhul püüan tabada (fotosilmas) midagi ilusat, olulist. Elu ja hinge.

Lugu aga nii hea, et parema samastumise ja ka ülevaate väljendamiseks kopeerin teksti (sinisega) aga mitte täielikult. Lugege kindlasti KOGU LUGU!

Kõigile Vändra tüdrukutele meeldib osta õhtuti kell 18.46 poest energiajooki. Kõigile Vändra noortele meeldib pool tundi hiljem istuda bensiinijaamas ja vaadata televiisorist ehituspoe reklaame. Õhtuvidevikus tõstavad kõik Vändra isad oma tütred õlgadele ning kõik tütred löövad katustelt lund alla, kusjuures kõik nad alati naeravad. Kõik Vändra inimesed hüüavad õhtuti piki tänavat minema lonkivale poisile „Ära võta kõike nii südamesse!“, ja kõigile on seal kandis tavaks võtta Antoni väimehega lahti 04 ning avastada, et sidur on katki. Vändra poisid lakuvad keskpäeva paiku ristkülikukujulisi jääkamakaid ning Vändra naised naeravad reeglina nii, et nende hambaid on näha. Pooltühja bussi peale minnes meeldib absoluutselt kõigile Vändra inimestele öelda tervituseks „Kas bussi peale ka saab?“ ning kuulda alatist vastust „Ei tea, keeruline on“, mille järel ühiselt naerdakse.

Muidugi on see "üldistamine" suhteline, aga lugeda oli vahva. 

KUI ME VÄNDRAST VÄLJA JÕUAME ja läbi püdela lumelöga Võidula poole hakkame sõitma, oleme jäänud bussi peaaegu kahekesi, ainult tagaistmel mängib oma telefoniga üks tütarlaps. Kummardun bussijuhi poole ja proovin alustada sotsioloogilise välitööga. Ma olen hästi valmistunud. Ma olen rääkinud politoloogide ja ajakirjanikega, uuri­misasutuste juhtide ja suhtekorraldajatega. Küsimuse peale, miks inimesed ei taha valima minna, saadeti mulle hulganisti pdf-e ja lisati oma arvamused. Üks inimene näitas hiljuti valminud raportit, kus oli välja joonistatud mittevalija täpne profiil (35aastane keskharidusega mees − kui ettearvatav). Ta saadab selle mulle, kuid ei luba miskipärast kellelegi näidata, nimetades seda salajaseks. Kogenud poliitikauuringute tegija kirjutab, et ta ei käi ka ise valimas, sest ta on „skeptiline poliitilise esindatuse osas“ − ta ei usu, et keegi võiks teda esindada (või tema kedagi teist).

Selleski lõigus on tegelikkuses rohkemat kui paljudele esmapilgul võib paista. On hea teada, et autor on vaevunud kulutama päevi, teinud põhjalikku eeltööd. Nagu on hea teada ka seda, et võib ju lahmida pdf-idega ja arvamusi juurde vorpida, aga kui tõestena neid võtta saab? Sageli kabinetivaikuses ju sündinud, mitte reaalsest elust. Erinevalt Epnerist, kes selle loo tarvis on küll ringi liikunud, väga avali silmadega.

Ent bussijuhi poole kummardudes ning pimedat teed vaadates, suudab mu suu vormida alustuseks ainult hädise „Kas teed on siin alati säärased?“. Jah, on. Ta on graafikust juba maas, sest nad lihtsalt ei tee neid teid puhtaks. Ta on seda liini sõitnud siin aastakümneid, see on tema kodukant ja kiire arvutusega teen oletuse, et ta on selle kandi inimesi vedanud ilmselt üle 10 000 korra. Kas nad on selle aja jooksul muutunud? Enne kui ma jõuan lause lõpetada − ja ma ei looda vastust, üldistuse määr näib olevat võimatu −, vastab bussijuht: „Närvilisemaks.“ Inimesed ei tule bussi peale mitte tervituste, vaid muredega. Neil ei ole enam tööd, või kui on tööd, siis võib see iga hetk kaduda − tasub tõsta pead vaid kuulujutukesel, et tehasest pannakse pool kinni, kui juba ei näe külade naised endal enam tulevikku, kõik mattub ühtlasesse halli hämusse, sest kust sa siis veel...

„Ebakindlus,“ ütleb bussijuht, ja ma tunnen ennast hetkeks nagu Mount Everesti poole turniv eksootiline tola, keda kohalik šerpa rahuliku ja kindla käega läbi ohtlike kuristike juhatab. Ebakindlus on see, mida inimesed tunnevad. Kadjaste küla on tühjaks jooksnud, ütleb ta, ja mulle meenub, et mõne päeva pärast on mul seal kokku lepitud kohtumine külaaktiiviga. „Võidulas nad veel üritavad,“ ütleb ta, kui me külasildi alt sisse sõidame ja kahel pool teed asuvatest mustavate akendega majadest möödume.

Siis ta peatub, tagurdab, ning hakkab tagasi sõitma, kuid peatub vaikse nõksatusega ühe maja ees ja hüüab taha: „Tüdruk, kas see pole mitte sinu kodu?“ Oma telefoni sukeldunud tüdruk tõstab pea, tunneb ära kodu ja kenasti tänades lahkub bussist. Mõni päev hiljem saab sellest hetkest minu politoloogiliste järelduste nurgakivi, kuid tol hetkel ma seda veel ei tea.

See muuhulgas paneb ka mõtisklema, miks tasub rääkida bussijuhtidega ja üldse inimestega? Kogu kirjutaja tekst annab vägagi aimu, kui suured muutused ja seosed võivad peituda kaugelt vaadates "väikeste ja tähtsusetute" uudiste taga.

Bussijuht katkestab mind. Ta hakkab rääkima, et aastakümneid tagasi oli tal 46kohaline suur buss ja see oli peaaegu alati pilgeni täis, inimesed tulid ja läksid, oli toimetamist, asjaajamist, kümned inimesed vaja viia kord siia, kord sinna. Kümned! Kuid nüüd enam mitte. Istume kõigi poolt hüljatuna kahekesi tema minibussis, mis vapralt läbi maale laskunud pimeduse rühib, ning selle pimeduse sees hõõguvad veel vaid leplikult krokodilli silmad.

Asjad ja elu, maailm üldse, on palju muutunud! Lihtne oleks öelda, et need ajad ei tule enam tagasi. Muidugi, mõni liberaal, kes tooks siia miljon "uuseestlast" ehk arvab vastupidi. Kuid tegelikkuses, ka meil oleks see siiski mõeldav, kasvõi unistusena!? Piisaks ju vaid suurematest ja väiksematest muutustest, alustades "pealinna" Tallinnast äratoomisega ja lõpetades suurusehullustusest vabanemisega. Vaja on vaid tulla välja oma mullidest, ulmemaailmast ja minna sõitma bussiga mitmeks päevaks sombusesse Vändrasse. Või hoopis Litsmetsa. Või kuhu iganes keskustest kaugele jäävatesse maakondadesse! Need, kes arvavad, et muuhulgas tuleb ka Pärnumaa ilma jätta raudtee ÜHENDUSTEST, just nimelt ühendustest, mitte tupikühendusest ühes suunas, peaks kohustuslikus korras Tartu kiirrongist ümber kupatama Vändra - Kadjaste bussi!

NELJA PÄEVA JOOKSUL kohtun kaheksateist inimesega ja saan kirjalikud vastused kaheksalt. Ma kõnnin 51 567 sammu ning sõidan kaheksa korda bussiga (tähelepanek: levinuimad dekoratiivelemendid on bussides riidest valmistatud kergelt tuhmunud lilled (eriti roosid) ning väikesed sinimustvalged lindid). Ma külastan raamatukogusid, külaseltse ning poode (tähelepanek: Grossi poes müüakse raamatuid Eesti modernistliku maalikunsti kohta, järelikult on tekkinud maapiirkondades huvi kubismi vastu). Ma loen läbi valla ajalehe kaks viimast aastakäiku, kuulan pitsakohvikus salaja pealt kaht vestlust, kuulen nelja päeva jooksul üks kord vene keelt ning kohtun kolme hobusega, kes tekkide all lumeväljal seisavad − kui erinev on see rauge vaatepilt närvilisest poliitmaastikust, mõtlen ma heldimusega uhkeid loomi vaadates (ettepanek: loomi tuleks sagedamini kasutada poliitilistel välikoosolekutel, neis on alles veel jumalik algupära ja seetõttu võivad nende instinktid paremini tajuda õhus olevaid meeleoluvõnkeid).

Statistikaametist laadin ma alla omavalitsuste võrdlustabelid, valla lehelt valla arengukava ning valimiskomisjonist nipet-näpet. Ma magan kolm ööd üksinda ühes sealses hiiglaslikus puhkemajas ja elan läbi 12tunnise elektrikatkestuse....

Tähelepanekud jätkuvad ja põhinevad pikale ajale (kosmilises mõttes muidugi pisitillukesele). Millest saab teada ka seda, et kolkas (vabandan) pole puhkajaid ja see, et neid seal oleks, peaks olema üks meie põhieesmärk.

See ei ole ebatavaline paik, temas ei ole midagi ebanormaalset, vastupidi − ümbritsevaid lummemattunud maju ning nende hoolikalt korrastatud aknaraame vaadates, kohalike inimestega kõneledes või poes käibeviisakusi vahetades on minu parim järeldus, et see koht siin on tüüpiline. Jah, kuigi ma esimese päeva õhtul arvutan paar korda peas kellaaega ümber, arvates miskipärast, et olen jõudnud teise ajavööndisse, on 5. jaoskond tegelikult tavaline Eesti.

Välja arvatud üks asi.

Nad on aktiivsed. Üheski kogukonnas, kus mina või mu lähisugulased on elanud ja mille energiat arvan end lähemalt tundvat (neid paiku ei ole palju, neli-viis), pole säärast elurõõmsat lähenemist maailmale.......

.....Ma tean, et see ei kõla loogiliselt. Üks enimlevinud selgitusi ­väikesele valimisaktiivsusele on see, et kodanikud ongi passiivsed. Nad ei taha osaleda maailmas. Nad lõikavad end ära (või lõigatakse nemad ära). Nad keeravad selja, langevad ahastusse või ükskõiksusse või mõlemasse. Kuid mitte siin. Ei, siin tuntakse maailma vastu rohkem huvi kui üheski teises paigas, kus ma pikemalt viibinud olen. Neid huvitab maailm. Nad tahavad olla osa sellest. Lihtsalt mitte valimiste kaudu.

Aga lugege ise, sisu on aina põnevam! Huvitavad on muidugi ka tsitaadid, kas siis Metsoja, Kivimägi või kellegi teise poolt. Seda huvitavam, et mõnedki neist on Vändrale "käru keeranud", aga nad ise ju seda ei mõista! Olgu või siin sündinud, ikka püritakse mäe otsa ja unustatakse, mis moodustab ilusa elu maal! Ja kui autor teeb järelduse, et inimesed tahavad olla siin, mitte valimisjaoskonnas, sest riigiga ei seo neid miski sama füüsiliselt kui seob siin, siis on see loomulik järeldus. sest metsojad jt siia ju ei planeeri suuri muutusi, neile meenub see kant vai enne valimisi?

Ja nii koorubki vaikselt, Maroko palmide ning Kadjaste küla raugete lumeväljade vahel minu läbikukkunud retke väheseid järeldusi − need inimesed siin ei kohtu enam oma riigiga.

POSTILJONID, POEMÜÜJAD, ÕPETAJAD − NAD OLID KÕIK ÜHTLASI RIIGI AGENDID, TAHTSID NAD SEDA VÕI MITTE, NENDE FÜÜSILINE OLEMASOLU JA EMOTSIONAALNE SEOTUS KOGUKONNAGA SIDUS INIMESI OMAVAHEL JA SIDUS KA RIIGIGA, SEST RIIK OLI NAD SIIA TOONUD − JA NÜÜD VÕTTIS TA NAD ÄRA.

Iga postkontori, töökoja, poe sulgemine ei ole olnud mitte teenuse või töökoha kaotus, vaid üks samm eemale riigist. Iga suletud raudteeliin, kinnilöödud ustega koolimaja − kõik need ei ole mitte ainult regionaalpoliitika läbikukkumised (ja ma tean, et paljugi sellest on paratamatu), vaid poliitika läbikukkumine. Inimestel ei kao nüüd mitte ainult ratsionaalselt põhjendatavad mugavused, vaid neil kaob midagi palju amorfsemat, raskesti sõnastatavamat, kuid ometi vähemalt sama olulist − neil kaob füüsiline ja emotsionaalne side poliitikaga, side riigiga.

 Nii see on. Millegipärast tuli võrdluseks pähe üks ammune lugu, kui kirjutasin sellest, et ühes jaamas võinuks ühe perrooni tegemata jätta, selle raha eest hoopis vana veetorni korda teha ja ülejääva vaba raja samuti millekski tarvilikuks kulutada. Aga leidus vastuarvamus, et "mis see üks torn ikka ees või taga". Nii nagu maal on iga asja kadumisel mõju, tähendab ka iga ajaloolise hoone (neist kirjutatakse ka loos) kadumine ühte vähemat põhjust kuhugi midagi vaatama tulla. Ja Metsoja pessimism ei aita, kui mõelda, et ta tahab ise ära minna veel kaugemale. Kahtlen väga, kas sooviga Kadjaste  või Võidula jaoks midagi teha. ta ju Isamaast, sealt, kus ollakse vastu ühistranspordi edendamisele maal. Miks peaks uskuma, et siis muud edendaks?

Vaadates pilti ilusast "käsitöö" lambist laes ja mõeldes proua-agitaatori jutule - ehk peaks meil valimised kestma vähemalt kaks kuud? Kohustusega, et nagu nõuka ajal, peaks "valimispidustused" kestma terve päeva ja iga kandidaat on kohustatud kõik need laupäeva-pühapäevad veetma täies ulatuses neil pidudel? Alates peosaalist lõpetades (kadunud) poe, postkontori jm trepil istumisega ning suhtlemisega? Ja edaspidi, nii võimu juures kui opositsioonis olles, vähemalt kord kvartalis ka kuskile sõitma (bussiga) ja olema, suhtlema, arulema ja teada andma, mida ära teinud?

Küll aga jääb küsimata, kas ehk üheks põhjuseks, miks valima ei minda, on see, et kandideerivad endised? Metsojad-kivimäed või hoopis halva kuulsusega tarandid jt? Usku ei ole, sest usku on petetud ja korduvalt? Nagu tänaseks paljudes pettumuse valmistanud Veerpalud jt? Usk on ju tähtis! Mitte tingimata kirik, vaid lihtsalt usk?

Aga lõpuks jätan ikka lehe rongi. Et teisedki saaks lugeda. Balti jaama reisiraamatukogu ju ikka veel pole...

 

Pühapäev, 3. märts 2019

Pooltõed "Eesti Päevalehes" bussiliiklusest

https://epl.delfi.ee/news/arvamus/autorikulg-fred-puss-vaiksemate-asulate-elanikud-enam-umber-istumata-suurde-linna-ei-paase?id=85469983

Uue ÜTseaduse mõte polnud otseselt vale, aga asjad pidanuks tõepoolest veidi teisiti paika panema. Samas ei pruugi ka pakutud lahendused - eelistada liinilubade andmisel Põltsamaal ja Mäos, mitte Puhu Ristis ja Mäekülas peatuvaid busse, samuti pikemaid liine või eraldi anda lube kiir-, ekspress- ja lihtkaugliinidele - olukorda muuta. Viga on siiski kommertsvedajate mõtlemises ja nende soovimatuses hoolida reisijatest ka väiksemates kohtades. Nii et raske on leida toimivaid lahendusi. 

Üheks võimaluseks võiks olla kas avaliku liinina või osaliselt doteeritava kommertsliinina või loodava riikliku bussifirma poolt käikupandavatena muuta liinide kujundamist. Põltsamaad ja ka teisi kohti läbivad liinid ei meeldi paraku paljudele reisijatele. Ja kui võtta näiteks Põltsamaa, siis eelkõige on ju siin küsimuseks sealt sõit Tallinna ja Tartusse? Seega oleks vaja piisavalt tiheda liiklusega alternatiivseid liine muud teed pidi, andes võimalused ka teistele kohtadele. 10-15 peatusega liin, seotuna Paluperas praegu käigusolevate kõigi 4 rongiga Otepää -Palupera Jaam - Rõngu - Väike-Rakke - Kolga-Jaani - Põltsamaa - Tallinn? Tartut silmas pidades aga pikendada Viljandi - Põltsamaa liine Tartuni ja/või Rapla - Türi - Põltsamaa - Puurmani - Tartu liinide käivitamisega. Pole ju seegi normaalne, et Viljandi - Põltsamaa bussid ei sõida isegi Puhu Ristini? Võimalusel tasuks siingi siduda bussid Tartu jaamas nii Valga kui Koidula rongidega.

Mida see annaks? Üks olulisemaid asju oleks Tallinnast otsesõiduvõimalus Võrtsjärve äärde, samuti Otepääle nii bussiga kui Paluperas rongilt ümber istudes.

Igatahes Fred Püss eksib, kui väidab, et uue seaduse tõttu on kannatanud Põltsamaa, Mäo ja Võru. Pigem ikkagi Mäo läbimõtlemata asukoht ning kommertsvedajate soovimatus nendega arvestada. Ning kuigi puuduv rongiliiklus Võrus on ikka kõigi valitsuste viga, siis kindlasti oleks üpris palju reisijaid ka sel juhul kui oleks, piisava tihedusega jällegi, kõikide rongidega seotud bussiliinid Võrust Põlva - ja/või Palupera jaamani. Ka mainitud Antsla jaoks olnuks veelgi parem kui kahe uue Tartu liini bussid sõitnukd raudteejaamani ning lisaks oleks käigus Võru - Antsla - Mägiste Jaam - Tõrva - Pärnu (või Viljandi Jaam) bussiliinid. 

Milles siis viga? Meie ekspertides? Kindlasti Pole siis ime, et ka ARB, vildaka ja kallutatud argumentatsiooniga ühendus, kiidab seda artiklit. Ekspertide asemel tundub olulisem olema populistlik lähenemine ja edu nägemine AINULT kiiruste tõstmises.

Raudtee potentsiaal on kasutamata.

Juba mõnda aega sõidavad Eesti raudteedel „Partsi porgandid” ehk tänapäevased diisel- ja elektrirongid. Eesti raudteed ei võimalda ligilähedaseltki ära kasutada nende 160 kilomeetrini tunnis ulatuvat maksimaalset kiirust, mistõttu pole rongist siiani autole vastast.

Peaaegu kõik erakonnad lubavad raha kolme- kuni neljarajalisi maanteid. Selle asemel oleks Eestis algusest peale pidanud eelisjärjekorras arendama raudteeühendust. Suurendama maksimaalse kiiruse 160 kilomeetrini tunnis ja minema kogu Eestis üle elektrirongidele, sest raudteel on kiirust suurendada oluliselt lihtsam ja turvalisem kui maanteel. See omakorda lühendanuks nii Tallinnast Tartusse kui ka Tallinnast Narva sõitmiseks kuluvat aega ja ühtlasi vähendanuks Lõuna- ja Kirde-Eesti mahajäämust.

Piisavalt kiire rongiühendus oleks tõenäoliselt viinud ka selleni, et kiirtee mõõtu maanteid oleks Eestis vaja märksa vähem. Kui inimesed jõuaksid sihtkohta kiiremini rongiga, liiguks maanteedel vähem autosid.

On see tõde? Pooltõde jällegi. Ainuüksi väga kulukas kiiruste tõstmine ei anna seda efekti, mida autor loodab. Ajavõit pole pealegi nii suur, kuid autoril õigus selles, et algusest peale pidanuks rõhku panema raudtee arendamisele! Just see, et seda tehtud väga aeglaselt, on sundinud inimesi muutuma "autousku". Ja mitte ainult see! Ka doteeritava bussiliikluse puhul ei ole keskendutud maksimaalsete ümberistumisvõimaluste kasutamisele ega liinivõrgu kardinaalsele muutmisele. Kõik toimib endiselt eelmise sajandi arusaamadele veel tänagi.

Mainitud Lõuna-Eesti puhul on aga "mahajäämus" mitte kiirustest tulenevalt vaid just pea olematu rongiliiklus Koidulani ja puuduv rongiliiklus Valga - Koidula suunal. Asi pole ju ainult Võrus ja paljudes teisteski kohtades.  Nii et mitte piisavalt kiire ainuüksi, vaid ka piisavalt TIHE ja seotud rongiliiklus viiks selleni, et suuri maanteid oleks vähem vaja.

Mõttetuid kaubatühivedusid siin praegu aga puudutama ei hakka, ka nende vähendamine pidanuks olema prioriteet ja seegi muutnuks kardinaalselt autode arvu teedel.

Üllatav on aga Konkurentsiameti jutt, et Puhu Rist on üle teenindatud! Kui ei olegi peatust Põltsamaal, annavad vahepeatused siiski mingigi võimaluse, ka "külgedel" võimalikult lühima teekonnaga Tallinna või Tartusse saamisel. Probleem on hoopis selles, et juurdevedu on tagamata ja see on küll Maanteeameti süü. Kui ka ÜTK-des asju ei mõisteta, siis peaks Maanteeamet asja enda kätte võtma. Aga ka seal ei mõisteta, misa ja kuidas?

Kui aga senise jutu järgi võiks lihtsalt mõelda, et kirjutaja pole asjadega väga kursis, siis see kirjatükk näitab midagi muud.

Mis mõttes polnud nõudlust? Vastpidi, tegu on väga vajaliku OSAGA ühistranspordi paremaks muutmiseks. Piisab vaid istuda Riisiperes rongilt Turba bussile, maksta 2 eurot ja saab kohe selgeks, miks bussi ei tulda! LISAKULU rongisõidu kõrval on juba nii suur, et asi kaotab mõtte!

Aga tõsi küll, asi on tõesti tehtud poolikult. Oleks Maanteeameti tase kõrgem, võiks ehk tõesti soovida, et ÜTK-d jäänuks ajalukku ja asja korraldamine oleks ühe keskse ameti käes. Muidugi hakkavad paljud taas rääkima, et sealsetes kabinettides ei teata vajadustest midagi, aga palju siis kohtadel rohkem teatakse?

Naljakas ka muidugi see, et autor vist ei tea või ei taha rääkida tõest. Asi pole selles ju, mis on Simsoni valimisringkond vaid selles, kes ÜTK-d loonud, ja kelle "vari" otsuste taga on. Isamaa ja RE on valdavas enamuses süüdlased viletsas liinivõrgus ja ka selles, et ISE midagi kohtadel aastate jooksul paremaks pole muutnud. Oma osa aga siin ka KE-l siiski. Ja praegu olnuks võimalus tõepoolest ühe raksuga muuta ära kõik need takistused, mis segavad eeltasutud süsteemi kõrval asja kvaliteetseks muutumist. RAS loomine või õigemini bussipargi moodustamine võtnuks küll rohkem aega.

Seega, alustama pidanuks eeltasutud süsteemist KOOS sõiduplaanide muutmisega! Toodud Antsla näide on piisavalt sobiv. Õhtusel ajal piisaks kahest bussist, üks väljuks Kose - Võru (19.20) - Antsla - Sangaste - Mägiste Jaam - Tõrva, seisuajaga Mägiste Jaamas, teine aga vastupidiselt Tõrva - Tsirguliina Jaam - Antsla - Võru - Kose. Nii tekkinuks lisaks veel õhtul hilisem võimalus Tartust Tõrvasse, Antslasse ja Võrru sõitmiseks. Sisuliselt Tõrvasse vaid veidi kauem kui bussiga, Antslasse aga isegi vaat et kiiremini! 

Kas meil aga saab üldse asju paremaks muuta kui ei eksperdid, ametnikud, poliitikud ega ajakirjanikud suuda asju näha?

See kaart aga sobi siia mõtteaineks väga hästi.