ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

esmaspäev, 9. aprill 2012

ÜKSKORD TÕUSEB KIRVES...

Ükskord ometi on keegi argumenteeritult tõstnud esile vajaduse surmanuhtluse järgi. Tavaliselt jah, üritatakse teemast vaikselt mööda minna ja tuuakse põhjenduseks humaansust, kristlikke väärtusi jne. Aga see ei põhjenda ükskõiset suhtumist kaasinimesse või üldse ühiskonda ja põhiväärtustesse.
Pea alati öeldakse: kellelgi pole õigust võtta elu...
On see nii? Ei ole. Berk Vaher ütleb põhjaliku arvamuse lõpus:

Ent kui surmanuhtluse vastased nimetavad seda «riiklikuks tapmiseks», siis minu jaoks on see teatud juhtudel mitte ainult õigustatud, vaid riigi kohustus oma kodanike ees.


http://arvamus.postimees.ee/801704/berk-vaher-riiklik-tapmine-on-riigi-kohustus-oma-kodanike-ees/


Väga õige ju!? Räiged kuriteod, tihti üksteisele järgnevad ühe ja sama inimese poolt - miks peaksime taas ja taas sellega leppima? Surmanuhtlus tuleb taastada ja seda rakendada muidugi äärmuslike juhtumite puhul. Neid meil siiski jagub - viimaselgi ajal olnud kuritegusid, millede puhul tegijale võimalik vaid üks karistus! Ehk peaks tõesti valima äärmusparteide tegelasi, kelle jaoks surmanuhtlus justkui valimislubadustes sees. Kuid kahjuks ei saa seda teha, sest paraku kipuvad nende vaated igal alal olemagi äärmuslikud, selliste inimeste võimule aitamine pole aga sugugi õige...



Me, «joonepealsed» arvajad, võime põlastada anonüümseid kommentaatoreid – olen ka ise seda teinud –, aga me ei saa sulgeda silmi meie karistuspoliitika suhtes kasvava nördimuse ees. Kui kommentaaridesse süveneda, hakkab üha enam silma, kuidas sel teemal on kibestunud lahmijate osakaal üpris väike ning esile tõusevad hoopiski need, kes on võimelised end arukalt väljendama ja paistavad nii esindavat harilikke keskmisel järjel inimesi, kes kummati ei tihka jõulist seisukohavõttu (või üleüldse netikommentaari kirjutamise fakti) oma nimega siduda.

End sel viisil väljendavad inimesed on ajapikku leebunud nii mõnegi teise teema suhtes, mille arendamine ühises kultuuriruumis neis esialgu võis võõristust tekitada. See leebumine väljendub kas või vaikimises, kommentaaridest loobumises.

Julgen väita, et suhtumises sisserändajatesse ja seksuaalvähemustesse on selline muutus Eestis ikkagi ajapikku aset leidnud; ehk siis, kommentaaride labastumist võib tõlgendada ka nii, et anonüümselt võtavad neil teemadel sõna enamasti need, kes oma hoiakuid eriti ei analüüsi ja väljendusviisi ei kontrolli.

Siin küll ehk veidikene autor eksib. Nii mõnigi on loobunud seetõttu, et mõnegi metsakodaniku räige, pealesundiv väljendusviis viib lausa kohtuni, kuigi tihti polegi arvaja muud tahtnud öelda, kui et ta pole nõus väärtuste  labastamisega ning ei pea õigeks hälvete propageerimisega vaat et õigeimaks eluviisiks. Ka sisserändajate probleem on tõsine ning sellest üritatakse vaikida või mööda minna, tagajärjeks Breiviki-suguste "tasujate" esiletõus ja võõrvõimu või - usu pealetung ning "päriselanike" allutamine demokraatia sildi all!

Silver Meikar aga toob välja selle, miks riik ei soovi omada kohustusi oma kodanike ees.
 http://arvamus.postimees.ee/801700/silver-meikar-riikliku-tapmisega-teeme-kuklalasu-vaartustele-mille-nimel-tasub-uldse-elada/

Surmanuhtluse taaskehtestamise nõudmine ei puuduta kurjategijaid, vaid räägib ühiskonna ning selle iga liikme väärtushinnangutest. Külmaverelise ja ettekavatsetud riikliku tapmisega teeme kuklalasu kõigile nendele väärtustele, mille nimel tasub üldse elada.

 Võiks ju küsida, mille üle meil üldse väidelda on – Eesti on liitunud kõikvõimalike surmanuhtlust keelustavate konventsioonidega ning ka nulltolerantsi ja karmi käe loosungite all võimule tõusnud ei suudaks rahvusvahelisi lepinguid tagasi pöörata isegi siis, kui rahvas seda referendumil nõuaks.

Tasuks elada küll. Kui sind või su lähedasi ära ei tapetaks...

Ja miks siis Eesti on olnud nii ükskõikne, et kõigega nõus? Et harjunud koogutama ja olema orjarahvas (riik)? Brüsseli või kellegi teise ees? Sul peaks olema häbi selle pärast, et oled vaikides sellele kaasa aidanud!

DNA ja teiste uute meetodite kasutuselevõtmine ning tegelike mõrvarite ülestunnistused on Ameerika Ühendriikides sundinud muutma üle saja surmanuhtluse määramise, kümmekonnal juhul liiga hilja. «Kui puid raiutakse, siis laastud lendavad,» arvas selle kohta väitluspartner pärast eelmisel nädalal toimunud teledebatti. Pigem olgu kümme kurjategijat vabaduses kui ühe süütu surm, arvan mina.

Jah, eksimine peaks olema viidud miinimumini, aga eksimine on inimlik, kui veidi julmemalt öelda.  Ning kas see, et ühe süütu inimese surm on tõesti nii lubamatu (kõik, kõik tuleb selle vältimiseks teha!), et selle asemel lubame endi hulgas viibida kümnel räigel mõrtsukal? Kes vägagi tõenäoliselt saadavad toime kordi rohkem kui ÜHE võika teo?
"Kui puid raiutakse..." on aus kuigi julm ülestunnistus. ja seda saab vaid see inimene öelda, kes teab ja mõistab inimeste valu, mille põhjustanud kurjategijad. Sest selle väljendi põhjustanud eelkõige inimeste mitteuskumine ning subjektiivsete põhjuste ületähtsustamine.  Võin tuua lihtsalt näite: Kui on kümneid tunnistajaid, kuidas keegi tappis mitmed inimesed ja sellel inimesel ennegi räigeid seaduserikkumisi  - mida siin kahelda?

Leidsin ühe kommentaari, andsin plussi ja rohkem praegu ei loe...

Ytleja999 09.04.2012 12:53
Mul endal pole päris lõplikku seisukohta teemas, aga sulle vastaks ainult seda, et Berk Vaher ütles sellist asja:

"mis kehtib vaid eriti räigete kuritegude puhul ning juhtudel, mil süü on täiesti vaidlustamatu"

Et kui on mingi hämar "üks inimene tappis kuskil kellegi" teema, siis ikkagi vangi.
Aga kui on näiteks minig Ustimenko juhtum, siis pole ju tõesti kellelgi kahtlust ega šanssigi, et tema seda ei teinud.

Mida ma tahan öelda, et kui üldse kaaluda hukkamist, siis peaks selle lati väga väga kõrgele viima, et absoluutselt vältida selliseid potentsiaalseid juhtumeid, nagu kirjeldasid.
Ükski naabrimees poleks suuteline ju Ustimenko juhtumi sarnast olukorda lavastama, ega?

Ja Varvara puhul kahjuks ilmselt jääks surmanuhtlus ära, kui süüalune ei tunnista seda ja puuduvad ka tõesti absoluutselt vettpidavad laialdased tõendid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar