Oh, pätte püütakse vä?
Kahjuks mitte. Pätid istuvad Toompeal või hakkepuidu koormas, ihuvad kirveid ja vuntsivad harvestere! Küll olnuks hea tunne, kui pätid oleks võrkaia taga ja näeks vaid lagedat maad...
Hea ja soe tunne oli, et kohale tuli üksjagu rahvast, kuigi võinuks olla palju rohkem!Eks ikka on mureks see, et usaldust roheliste poolt ei ole siiani teenitud, teisalt on ka palju ükskõiksust. Mets, õigemini loodus, ei tundu paljude jaoks piisavalt oluline, aravatavasti on lihtsam arvuti taga istudes midagi kribada! Mis tunne aga oleks, kui tullakse näiteks sinu juurde aiasaadusi ostma, müüd kümnendiku, aga kaasa võetakse vähemalt pool ja maha jäävad vaid räsitud kartulivarred vm?
Igatahes loodan, et uuema põlvkonna rohelised on tõsised looduse eest seisjad, "mitte kõrvalharrastusena".
Foto: Mati Sepp.
Sageli "kisa-kära" ehk miitingute puhul tekib pakljudel kahtlus: Äkki liialdatakse? Tegelikult mitte, pigem jääb palju avalikkusel nägemata ja sageli isegi avsatamata. Vastased küsivad alati, et kas me ei tahagi siis tooteid, mida puidust tehakse? Jah, vajalikke tooteid vajamegi, aga mitte läbi seaduserikkumiste, puidu raiskamise, põhjuseta kaugele kilomeetrite taha vedamise ja muu sellise.
Suurt Tööd teeb Mati Sepp:
Lootusrikas kohtumine: Kas noorus ongi hukas või hoopis meie päästerõngas?
Tallinna Reaalkoolis oli teaduspäev, mille raames paluti mul esineda 12. klassi noortele. Teemaks ei olnud midagi muud kui mets, minu töö ja mida saaksid noored teha Eestimaa looduse heaks.
Esinejaid oli kooli kutsutud teisigi – näiteks õpetajate toas trehvasin Mati Kaalu. Kuigi me polnud elus varem kohtunud, tundsime üksteist koheselt ära ja olime kohe ka sina peal. Arutasime loodusteemasid meile iseloomuliku kirega ja avaldasime lootust veel teinekordki kohtuda, et saaks pikemalt rääkida.
Minu jaoks oli natuke kummaline kogemus juba see, kui Vabaduse väljakut ületasin ja rühkisin kooli poole (koolihoone on remondis, asenduspind asub kesklinnas) – mind vaadati kui I kategooria kaitsealust liiki. See tulenes muidugi sellest, et noorte jaoks olid mul kaasa võetud erinevad eksponaadid. Kui ikka meetrise hirvesarvega Vabaduse väljakul laigulises riietuses ringi tatsad, siis see jääb inimestele silma.
Minu jaoks oli see kogemus esmakordne, aga ääretult meeldiv oli 12. klassi noortele loodusest rääkida. Varasemalt on olnud nooremad klassid või üliõpilased. Noorte teadmised olid väga muljetavaldavad. Küsiti väga hoolega läbimõeldud küsimusi, tunti huvi ka meedia kohta, sest info kajastus looduse kohta on seinast seina. Minul omakorda oli noortele üks palve: kui nad juhtuvad Eestimaa peal ringi liikuma ja märkavad aktiivset metsaraiet lindude pesitsemise perioodil, siis mitte jääda ükskõikseks, vaid helistada numbril 1247.
Uuriti, kas metsade seisund on halvenenud võrreldes nõukogude ajaga, sest ka noored on kuulnud seda metsatööstuse lobi, et vanasti polnud meil üldse metsa. Kõnelesime poliitikast, trahvidest ja kahjudest, mis jäävad noorte kanda.
Kui ma olen käinud koolis noorematele klassidele kõnelemas, siis räägin ikkagi armsatest loomadest – kuidas nad elavad ja mis liigid metsas tegutsevad – ega puuduta selliseid eluliselt keerulisi küsimusi. Kuid 12. klassi noored on just oma iseseisva elu lävendil ning nendega olin avameelne ja avatud ka probleemidest kõnelemisel. Näha oli, et see aus suhtumine kõnetas noori ja nad elasid arutelusse sisse.
Ma olen kuulnud vahel ütlust, et noorus on meil hukas. Mina nägin aga noori, kes on täis elutahet, uudishimu ja valmis otsima oma kohta selles ühiskonna virvarris. Mind hämmastas, kui palju nad on ennast loodusteemadesse pühendanud.
Märkasin ka seda, et kui nad klassiruumi tulid, oli samm ettevaatlik ja tagasihoidlik, aga tunni lõppedes oli sära silmades ja aplaus oli muljetavaldav. Mind igal juhul väga kõnetas, et noortele minu 45-minutiline loeng huvi pakkus, sest vahelduseks oli täitsa tore olla keskkonnas, kus näed, et lootust on rohkemgi, kui vahest usume.
Peale seda läksin Saku vallas asuvasse kooli, kuna sealne loodusõpetaja avaldas soovi saada mõned eksponaadid. Nii saigi kaks heategevuslikku tegu ühe päevaga korda saadetud.
Aga metsas algab 15. aprillil ametlik linnurahu periood ning seda võiks iga metsamees jälgida. Ei ole vaja minna raiuma ja minule postkasti kurjade kirjade saatmine ka ei aita. Kes ikka väga käest läheb ära oma kirjutamisega, siis olen sunnitud teavitama politseid.
Hoiame loodust!
Foto tegi: Ergo Jaanson
Tekst:
Mati Sepp
MTÜ Hoiame Loodust
53936991
mati@hoiameloodust.ee
Parajasti harjutati ksandeerimist, rhava hulgas lipsas mu eest läbi ka Vladimir Svet, kuid ei skandeerinud. Rongkäiku tuli kaasa?
Tammsaare oli aga arvatavasti rahul. Kahjuks ei saanud ma ülejäänud marsil osaleda, kuid õnnelik olin ikka
Ahjaa, koju jõudes nägin FB-s üleskutset EKRE poolt, tulla Toompeale piiluma "tagatuppa" laupäeval, aga ei lähe. Kas EKRE oli ise siin miitingul kohal? Ei, jätkuvalt näidatakse, et Eesti looduskeskkond on nende jaoks ümmargune null!
Siin pildil ei ole kindlasti mets. Aga keegi ei saa ka öelda, et Tallinnas inimesed üldse keskkonda ei hoia.
Lugusid loodusest:
