Siit-sealt kostus päeva jooksul ka mõtet, et ehk peaks nii suured üritused eraldi aegadel olema? Ma ei te, sain küll käidud 2 korda Raekoja platsist Noblessnerisse ja tagasi. Ning ega kui tahaks veel üht-teist osta ja kontserte kuulata (nt kui tasuline), siis ega jõuakski? Igatahes mina vaikselt jõlkusin, puhkasin jalga ja sain täiesti nauditava päeva!
Loomulikult ei pildista ma sellistel päevadel vaid müügilette või mõnda (kostüümis) inimest. Püüan tajuda võimalikult laialt seda,mida näen. Muidugi, keskaja kostüümid vanade majade jm taustaga on juba midagi eriti väärtuslikku. Ja meri koos laevadega. Eks näis, kuidas kogu kompott mul õnnestus, teie silmade läbi. Ja kui juba siia tulek, peab ka Sipsiku värvilise variandi ja San Marino 10-eurosed soetama. Mündipood Nunne 1.
Vanalinn on ikka tõeline ime! Raekoja platsi sillutis on küll traumadetekitaja, seega tuleb liikuda rohkem kui tasa ja targu! Tänavaterassid on uhked ja vägevad, tõsi, mõnel pool pole isegi eestikeelset menüüd. Ja vist on ka hinnaklass üsna kõrge, ma pole pensionäri pilguga vaadanudki. Siiski on mõni koht, kus olen käinud!
Müüakse aga palju huvitavat ja ilusat! Tõsi, ma isegi ei oska valida, mida tahta ja kas tahta. Puidust asjad on muidugi alati huvipakkuvad, isegi küsisin, kas linast vesti on meestele. Ei olnud. Raha jäi taskusse, sest mine tea, hea hinnaga oleksin äkitsi ostnudki. Täna teadlikult ei võtnud seljakottigi kaasa, nüüd õhtul on aega mõelda, kas homme osta midagi. Tahaks ju toetada! Aga ka reisida tahaks ja seega on vaja nodi taskus hoida...
Aga loodan, et ostjaid siiski on, nagu allpoolgi näha, liikus ka väga palju välismaalasi.
Mida ma aga oleks pildistama jäänudki, on keskaja kostüümides inimesed. Selline riietus on ikka nii äge, et seda ei jõua ära nautida! Nagu ka Melchiori filmides! Tõepoolest tekib veidi selline tunne, et oled jõudnud mingisse teise sajandisse!
Plaan oligi selline, et siit minna edasi 73 bussile ja kaeda ka Merepäevadele. Kui palju ja pikalt, sõltub jalgade vastupidavusest. Ilm oli kohati rõhuva õhuga, aga kuumust oli harva, enamasti pigem pilvine ja kergelt tuuline. Nii et sellega sai kenasti hakkama. Tõsi, teise treti ajaks vahetasin teksad lühikeste pükste vastu.
Noblessner on ikkagi üsna eriline, kohati väga kirju arhitektuuri poolest, kuid uued elamud ja vanad hooned sobituvad üsna hästi. Välja arvatud Lennusadama juures, kus on ühetoonilis ja kandilisi hooneid.
Niidaks ikka rohu ära ja oleks ilus!?? No ei, siiski on ilus see mitmekesisus. Võib olla tõesti mingid puugid varitsevad kõrte otsas, et kõrri karata? Kuu aja pärast on aga ehk paras niita. Seniks on tegu puhtakujulise loodusega.
Laevadega või kaatritega võinuks ju ka sõitma minna, aga ega ma kõikumist kannata. Kuid purjekad on ikka ägedad küll. Lähemalt vaadates imestama paneb seegi, kui palju on trosse-köisi kogu peelestikus.
Disain on siik kõikjal erinev. Meeldib või mitte, see igaühe enda otsustada.
No on ikka tihti nuhvikud, küll tahaks sügamist! See alati tekitab endalgi hingepugeva tunde.
Nälga siin ei jää! Toidupakkujaid oli seinast seina. Kuid seda pandisüsteemi vihkan küll! Jah, võib olla on probleem see, kui pakkujad ise tagasi võtaks, sest nii võib üks saada tagasi vähem kui on välja andnud? Vähemalt sai nüüd tagasi raha sulas, ilma mingite äppideta! Sellega võib veel leppida, kuigi lisandub ju töötajaid ja seega ka kulusid, mille ikka klient kinni maksab. See kõik oleks mõeldav ehk siis, kui ka joogitaara tagasi ostetaks ja tegu oleks ainult ja ainult KORDUVKASUTATAVA taaraga. Noh, alumiiniumpakendid välja arvatud!
Mida ma aga väga sooviksin, oleks see, et sellistel üritustel ei müüdaks väljamaiseid jooke! Ka välisturistil peaks olema põnevam valida meie kodumaisete toodete vahel. Sh naturaalne õunamahl ja ka muud, nt Rõngu mahladel on ju suur valik!?
Ja Noblessneris EI OLE NÄHA AVALIKKE JOOGIVEEKRAANE! No ei pea inimene joogivett tingimata ostma! Keskkonnaagentuur jälle kiitis, kuidas mingi asutis oli Eesti valinud kõige loodusthoidvamaks! No väga tore, eks me ju hoiame ka (vaadake metsahävitajate kiunu näiteks FB-s) kuid ei ole normaalne, et ma pean ostma plastpudelis vett! Pole oluline, kui "edukad" me ümbertöötlemises oleme, iga selline tegevus on ja jääb loodusvaenulikuks.
Vaat sellised peavad joogid olema. Soovitavalt just väiketootjate omad, sest leivavett/laket peaks olema häbi pakkuda. Ka Keskaja päevadel, sest Melchior või Russow võisid ju vahel kuskil kõrtsis ka luri juua, aga kindlasti eelistasid nad ikkagi võimalikult parimat!
Taustal paistab uus Loodusmuuseum. Hirmkallis hoone, aga veel on nägemata. Loodetavasti on see ikka midagi erilist ning üksiti ka keskkonnasõbralik. Puitu olla palju kasutataud.
Eks kunagi oli ka mul aeg, kui "ne platsh, devtshonka..." Mere juurde on ikka kuulunud ootamine.
Õlut joon iseenesest ikka väga harva. See kord aga proovisin nii Saare- kui Hiiumaist. Lihtsalt väga väikeses koguses, saan "maitseisu" täis mõne lonksuga. Igal juhul loodan, et mõlemal on hea müük!
Äkki peaks siin sildi välja vahetama suurema vastu ja kõik need eesnimed ka ikka kirja panema?
Oi millised lõhnad siin levisid... Aga lõunasöögiks natuke vara!
Uuele ringile.
Tahtsin ka Raeapteegis "loengut" kuulata ja ringi vaadata. Hea, kui tuttavadki tööl! Martsipani ei ostnud, klaretti (nagu Melciorilgi) võinuks muidugi osta. Aga jah, nii nagu Kross ja Russow on pannud ette kujutama keskaega, nii ka Hargla ja Melchior. Igal juhul on kõik see aeg väga huvitav ja loeksin igat head raamatut ning vaataks iga head filmi.
Raeapteegi pika ajaloo jooksul on siin apteekriametit pidanud palju
väärikaid mehi. Eriline au kuulub aga Burchartide suguvõsale. 1580 a.
tuli Raeapteeki tööle apteekrisell Ungarist- Johann Burchart Belavary de
Sykava, kelle perekonnas valitsenud traditsiooni kohaselt sai vanim
poeg alati nimeks Johann ja õppis apteekriks. Kaks aastat hiljem sai J.
Burchart apteegi halduriks ja 1583. aastal sõlmis ta raega rendilepingu.
Aastatel 1582-1911 oli apteek kümme sugupõlve Burchartite perekonna
valduses.
During the long history of the Raeapteek many honorable men have been pharmacists here.
However, a special honor belongs to Burchart family. In the years 1582-1911 the pharmacy was ten generations in the possession of the Burchart family. The tradition of the family was that the eldest son was named Johann and he studied to be a pharmacist.
Between the years 1911-1940 the Raeapteek belonged to the Lehbert and Schneider families. In 1908 C.R. Lehbert started to produce an anti-anemia preparation „Ferratol“ in a corner of a laboratory. That can be considered as the pioneer product of Estonian pharmaceutical industry.
A price list TAXA of pharmacy goods of 1695 gives an idea of what was sold in the Raeapteek in the Middle Ages. The price list includes 54 different types of water, 25 fats, 32 balsams, 62 preserves, 128 different oils, 20 tinctures, 49 ointments and 71 medicinal teas. In addition there were such peculiar goods as burnt bees, stallion hoofs, burnt hedgehogs, earthworm oil, bleached dog faeces and human fat. In the list there was also marzipan which is known to relieve heart ache and restore memory.
Aga lõunasöögiga oli mul kaval plaan. Helistasin natuke ette, lootuses saada üks koht Kompressoris, parimate pannkookide söögikohas. Peaaegu et ei oleks saanudki, aga siiski. Kuigi öeldi, et väga hea asukohaga lauda ehk ei saa, kuid ütlesin, et minu jaoks tähtsam hea pannkook! Ja saingi, nii hea vaatega laua kui ka hea pannkoogi. Tõsi, keegi välismaa proua tegi lärmi, et miks ma ette trügisin. No minu väljamaa keeled on sellisel tasemel, et oskan öelda vaid "broneerisin table", aga ta ei saanud mõhkugi aru. Töötaja aitas hädast välja. Olin jõudnu vaid vetsus ära käia, kui proua oli selle ajaga ennast ikka päris üle "käänanud" ja vahutas...
Tegelikult mõistan, et kui eeldad nagu kõik tahaks pettust teha, siis tekib viha külla! Aga ma siiski ette ei trügi. Kuigi võin ise ka vahel kedagi kahtlustada...
Mnjah....
Eesti keel? Aga see selleks, paljud sellised kohad ikka tühjad, võrreldes Raekoja platsiga. Asukoht mängib rolli, kuid kahtlema muugi, sh menüü. Vahel ikka kostab nurinat, et valitsus ja muud "vaenlased" on kliendid ära peletanud, aga ehk on muidki põhjuseid? Kui palju kasvõi eestlased teavad, mida ja kus siin vanalinnas pakutakse? Milline koht on kuulus, sama kuulus nagu Kompressor?
Ka keskaegne muudika on muidugi igati huvitav! Kas just kõik mulle meeldivad, seda vast mitte, aga ometi on palju nauditavat. Verekivi filmis kostev munkade laul oleks ka huvitav. Ja kus onm üldse nende päevade raames mungad? Dominikaanlased?
Mõnus ilm tähendas, et oli hea oodata rongkäiku kogunejaid, vahepeal sai ka jalgu puhata Musumäel. Ja siis läks lahti! Kostüümides osalejaid oli üksjagu ja mina proovisin vaid pildistamisega hakkama saada.
Ja taas vudisin bussile.
Parajasti olid ka purjekad merel minemas. Enamasti sõideti ikka mootori jõul, aga uhke ikkagi!
Kahjuks kauaks siia jääda ei saanud, sest nagu enamasti ikka, oli muusika/meloodia ja lauljate häälte asemel tümps! Kardan, et enam sellest lahti ei saadagi, meie "helimehed" ja ehk keegi arvavad vist tõsimeeli, et ilma tümpsuta jookseb rahvas laiali. Mina jooksin aga hoopis nüüd....
Siin varjus oli aga imeline jalgu puhata! Ning kuigi pudelit kaasas ei olnud, siis paar peotäit vett jõin ikkagi. Need sinised asjad ongi veekraanid, kuid Tallinna Vesi arvab, et neid otsi internetist, mitte viitade järgi. Kuigi ma püüdsin ka nagu külalisele kohane, ikka linna nautida, mitte ninapidi telefonis olla. Juba mitu aastat möödas, kui sai sellest räägitud, aga ametnikud on taas "vintsked vennad" ja provokatsioonidele ei allu!
Miks siiakanti ei sõida ühtegi liini, ei Viimsaist ega Lasnamäelt? Kasvõi maakonnaliinigi?
Vahel juhtub, et selle "toolikese" peal saab isegi istuda. Huvitav mõtte tekkis aga ka kuulutust vaadates - eesti keeles on ikka olnud karjapoiss? Või ei tohi enam sugu mainida? Feministid arvavad ju, et nemadki võimelised karjas olla ja kuda sa ütled karjatüdruk...?
Minu lemmikparklad. Tormiga ehk on omad ohud, aga kui hea on autosõitjatel tulla autosse, mis pole nagu praepann, eks ole?? Kuid küllap kaob ühel päeval seegi.
Bussiga tulles mõtlesin, kas kobida koju või veel natuke jalutada. Vanasadamasse. Viimane võitis, kuigi pikalt ma siin ei olnud. Nautisin meretuult ja natuke rahvalaule. Tümpsuta.
Ja õnneks suurt janu ei olnud. Sest väljamaa jooki osta ei tahtnud. Kallis pealegi.
Ristemäe talu kraami võinuks muidugi osta, alati hea! Aga kõht oli täis!
Ühe piparmündikakao võtsin siiski. Jalutasin ja rahulikult rüüpasin.
Ja ma ju räägin, meil on vaja turismi TV-d! Aastaid räägin!
Päev aga igal juhul läks täie ette. Nüüd paras sirakile visata ja jalgpalli vaadata? Kui just sõba silmale ei tule....
