Nii nagu liiva jm puhul ei ole lood üldse kiita, ometi on meil palju (või vähe aga valjuhäälseid) nõudjaid, kelle jaoks ainuke mõte elus tundub olema tapmine ja hävitamine. Põhiliselt käib see 4-REALISTE MAANTEEDE kohta. Ja peaaegu mitte ühelgi neist ei ole nii palju mõistust, et saada aru lihtsaimast küsimusest!
Sellelt lingilt leiab pikema ja põhjalikuma ülevaate. Kuna aga meil on loodusharidusega kehvad lood ja pikemaid kirjeldusi sageli ei viitsita lugeda (eriti kehvad lood on neil, kes just nõuavadki 4-realisi viaduktidega, postidel ja tunnelitega, siis peaks ka midagi lühemat otsima.
Varustuskindluse kava kohaselt hinnatakse varustuskindlust maakondade tasandil (maakonna või maakondade piires) ja võttes arvesse prognoositavaid vajadusi. Kui varustuskindluse hindamise tulemusel selgub, et kaevandatava varu jääk rahuldab maakonna või maakondade vajaduse liiva ja kruusa osas enam kui 10 aastaks ning lubja-ja dolokivi osas enam kui 15 aastaks, siis loetakse, et riigi huvi varustuskindluse aspektist võib puududa. Lubja-ja dolokivi puhul on kriitilise varustuskindluse piir kõrgem, sest lubja-ja dolokivi geoloogiline uuring, kaevandamisloa taotluse menetlemine ja kaevandamise ettevalmistustööd võtavad kauem aega kui samad tegevused liiva ja kruusa osas.
https://kliimaministeerium.ee/energeetika-maavarad/maavarad/ehitusmaavarad#harju-maakond
Ka kõige nõdrema mõtlemisvõime puhul peaks sõnad "kõrgekvaliteedilise paekivi varu on 8 aastaks..." vms olema arusaadavad. Või klassifikatsioon "madalamakvaliteediline..."? Nagu seegi, et kui vedada midagi mõnest teisest maakonnast, siis tulev maksta veelgi rohkem kui täna ja homme? RAHA ikka loete? Tegelikult meie oma rahakotist ju?
Nt kaevanduste loomisel tekkinud aheraines oleva paekivi madal kvaliteet tähendab seda, et MAJANDUSLIKULT EI OLE OTSTARBEKAS SEDA VEDADA KAUGEMALE KUI 50-80 KM, siis miks peaks arvama, et vedu ükskõik mille puhul on ODAV lõbu?
Ärimehed muidugi hirmutavad! Neil on seda lihtne teha, sest neid ei huvita tulevik, elu säilimine, põhjavesi, inimesed ega miski muu, ainult RAHA! Seda nimetatakse VASTUTUSTUNDETUSEKS!
"Kui omavalitsusel jääb õigus vetostada kõiki uuringu- ja arengulubasid, siis see tähendab seda, et lõppeb kaevandamine," ütleb Haube.
https://www.err.ee/872592/maavarade-kaevandamine-voib-vajada-uut-otsustuskorda
See lugu siis aastast 2018.
Kuidas SUURENDADA varustuskindlust?
Samuti näitab värske ülevaade, et täiendavalt on vaja suurendada Rapla maakonnas ehitusliiva varustuskindlust, mis on praegu tagatud neljaks aastaks. Varustuskindluse pikemaajaliseks tagamiseks on riik algatanud Harju, Rapla ja Pärnu maakondades ehitusmaavarade teemaplaneeringud, mille eesmärk on koostöös eri osapooltega määratleda alad ehitusmaavarade uurimiseks ja kaevandamiseks. Harju maakonna teemaplaneering on kavas kehtestada 2025. aasta lõpuks ning Rapla ja Pärnu maakondade planeering 2026. aasta keskpaigaks.
https://rohe.geenius.ee/rubriik/uudis/varske-ulevaade-naitab-koigi-maakondade-ehitusmaavarade-varu/
Ikka nii - avada uusi kaevandusi. Kas kaine mõistus ei peaks ütlema, et peaks kardinaalselt vähendama ka tarbimist? Tähendab ju iga uus kaevandus, et rikutakse põhjavett ja palju muudki? Ja et PÕHJAVESI on siinkohal kõige olulisem, arutu kaevandamine ja muul moel põhjavee rikkumine või kahjustamine tähendab, et tulevikus peaksime selle saamiseks või VARUSTUSKINDLUSE SUURENDAMISEKS (sic!) hakkama kulutama ressursse KORDADES ROHKEM! Kas see on kuidagigi arusaadav?
Ka Paevana on selgitanud asju pikemalt (taas kellegi jaoks liiga pikalt?). Juba 2007. Aga nood, kes aru ei saa piiratud mõtlemisvõime (viisakamalt öeldes ääretu rumaluse) tõttu, ei saa ka sellest aru:
Eesti, kus paekivi on väärtustatud rahvuskivina ja paekivi varud on aukartustäratavad, on jõudnud paekillustiku tootmisega ummikseisu. Tallinna ümbruse paemaardlate aktiivvarud on lõppemas ja kui uusi karjääre ei avata, jääb pealinn peagi killustikuta. Peatub teede- ja tsiviilehitus.
Seniuuritud tarbevarude kasutuselevõtul põrkutakse kohalike elanike aina üksmeelsemale vastuseisule. Inimeste kartused uute karjääride avamise ees on osaliselt põhjendatud, seostudes võõrvõimu-aegse röövkaevandamise ja sellega kaasnenud keskkonnakahjustustega. Mainigem vaid põhjavee alanemist, lõhkamiste müra, lööklaineid ja õhureostust.
Tajudes kaevandamisega seotud ohtu, luuakse mitmel pool kodukandi loodus- ja kultuurikeskkonna kaitseks külaseltse ja keskkonnakaitse ühendusi. Mõnikord püütakse oletatavat keskkonnakahjustust ette aimates maavara leiukohta ka varjata. Nii ei ole näiteks Harku valla arengukavas üldse fikseeritud riikliku tähtsusega paemaardlat, millele kavandatakse kaitseala loomist.
Vaidlused ettevõtja ja kohalike elanike vahel uute paekarjääride rajamiseks (praegu näiteks Jõelähtmesse, Nabalasse ja Paeknasse, Lüganusele jm) on lõppemas elanike sooviga kaevandamist üldse mitte alustada. Samas on aga kõigile teada, et killustikuta kaasajal teid ja maju ei ehita, paetoormeta lupja ja tsementi ei tooda.
Kartused karjäärimajanduse ees on paljuski põhjustatud ka teadmatusest, millised on uute, kaasaegsete kaevandamisviiside võimalused. Ka pole arengukavade koostajad piisavalt välja pakkunud võimalusi luua karjääride rekultiveerimisel maastikku ilmestavaid ja puhkemaastikele omaseid veekogusid.
Seega pole täielik uutest karjääridest hoidumine põhjendatud. Kõik taandub valikutele: kus, kuidas ja kui palju kaevandada?
Liigne omanikukesksus
Praegu on maavarade säästliku kaevandamise ja kasutamise üldriiklik keskkonnastrateegia ja -taktika Eestis ühekülgne ja liialt omanikukeskne. Pinnakatte-alune paas on üldrahvalik rikkus, aga selle kasutamise võimalikkuse üle otsustab praegu vaid maaomanik. Riiklikku maavara aga peaks kaevandada saama maaom.....
https://arileht.delfi.ee/artikkel/51070757/nabalasse-peab-rajama-paekivi-katsekaevanduse