Karikporosamblik.
Foto: Ants Valgeväli
Kuna seenegrupis toimub FB-poolne "puhastumine", ehk et albumeid aina keerulisem leida ja vaadata, siis otsustasin mõndagi siia ümber tõsta enne kustutamist. Toredad pildid ju ja kellegi vaev!
Foto ja tekst: Aavo Omann
Fotod ja tekst: Ina Petrova
Samblikud on liitorganismid, kes koosnevad lihheniseeerunud seentest ja vetikaist. Mu lemmikuid, porosamblikke, pildistan alati Hiiumaal olles. Nii ka eile ja täna. Porosamblikke on Eestis üle 59 liigi, siin siis mõned näited sellest põnevast paljuliigilisest perekonnast.
Hiiumaal 15. ja 16. augustil 2023
Puidulagundajate seente viljakehad.
Tõnu P. arvates siiski noor lehternahkis.
Foto ja tekst: Mari Vahter.
Fotod ja tekst: Õie Korell.
Kilpsamblik.
Foto: Vaike Martin.
Fotod ja tekst: Kaja Alaraby.
VÄHEMTUNTUD SEENED.
Plicatura scrispa (altvaade)
26-10-2020 Tallinn
Fotod ja tekst: Reet Pehka.
Tõnu Ploompuu:
Sarv-klavulinops, ka sarvharikuks kutsutud. (Clavulinopsis corniculata).
Seekord määrang mikroskoobi all kontrollitud. Tundub, et varem selleks määratud isendid on olnud mingid Ramariopsis'ed ( https://www.facebook.com/photo?fbid=1404305229730980&set=a.1140596296101876 ). Eosed on neil erinevad.
Kasvab
teda enamasti lubjarikastes metsades ja niitudel, Eestis leitud harva
ja seetõttu kaitsealune. See leid oli aga natuke üllatav - põhjaranniku
saarelt, kui pole ei mingit paekivi ega paeveeristega kruusa-moreeni.
Seetõttu Lahemaa Looduskooli
Fotod ja tekst: Urmas Kaja.
Valge hammik, Irpex lacteus. 27.10.2020, Lahemaa. Kasvab murdunud toominga tüvel.
Arrhenia peltigerina, maakeeli võiks olla kilpsambliku samblalehik.
See on selle seeneliigi teine leid Eestist. Esimest korda leidsin teda 3,003 aastat tagasi Kõrvemaalt ( https://www.facebook.com/photo?fbid=885251511636357&set=a.621624504665727 ), teised
pole teda märganud. Mohnil oli teda lausa kahes kohas - pildilolijad
ja teaduslukku suunduvad isendid tuletorni ja selle tehnilise hoone
vahelt ja teiseks Tiirukari poolse ranna lähedalt.
Tartu
seenekogudes on teda aga lisaks mitmelt poolt maailmast - tegemist on
ikka huvitava seeneliigiga. Nimelt elab see seen kilpsamblike peal,
toitudes neist. Mul tekkis oma pilte vaadates aga kahtlus, et äkki see
ärasöömine polegi nii lihtne. Surnud, seeditava, kilpsambliku peal
tundus kohati olevat rohelist kirmet - justnagu elavat vetikat. Võimalik
hoopis, et tegemist on selle seene puhul kergelt samblikuga, kes seedib
ära senise vetiaid kamandava seene ja asub ise asemele. Et pool
samblikku seeditakse, teine pool võetakse vanaviisi kasutusele, lastes
sel üsna vanaviisi edasi elada. Tasuks uurida, kui leiaks kuskilt aega.
See
pisike seen on nii 1 cm suurune ja hästi laskuvate eoslehekestega, nagu
imepisike lehtrik (kommentaari pilt). Selliseid pisikesi lehterjaid
seeni on varasematel aegadel käsitletud sõlikutena, ka see liik on olnud
paigutatud sõliku perekonda. Eoslehekesed on tal üsna hõredalt ja
võivad moodustada kübara serva poole harusid. Ning lisaks sellele
eoslehekeste vahel anda ka ristkurrukesi.
Harjumaa. Mohni saar.
24.10.2020.
Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.
Tõnu Ploompuu:
Loor-kärbseseen (Amanita strobiliformis)
Foto: Maie Kotkas (endal jäi aparaat Nõmmele...). ühtlasi ka esimene märkaja.
Punase raamatu seeneliik (Haruldane). Seni leitud vaid Lääne-Eestist (Saaremaa, Lõuna-Läänemaa), lubjalembene. Soomes ja Norras puudub. Lõunapoolse levikuga liik, Rootsis ja Taanis Punases Raamatus. Rootsis piirdub tema levik Ölandi ja Skoonega, üks leiukoht Lääne-Götamaal - seega on ilmselt see liigi leid maailma kõige põhjapoolsem.
Esmapilgul võiks seent pidada kollaseks kärbseseeneks, aga tal puudub viimasele omane toore (rohelise) kartuli lõhn. Ja ka iseloomulik kollakas jume (kollase valge vorm on siiski ka olemas). Roosal kärbseseenel on seenelihas alati roosakat tooni ja (punase, rõngata) kärbseseene maitse. Ja lõpliku kontrolli jaoks - tal on pikad (üle 10 mkm, ka sel seenel mõõdetud) ovaalsed eosed, teistel väiksemad ja sageli enam-vähem kerajad. Sarnane (ka eostelt) on veel pöögimetsade seen Amanita solitaria - aga tema täpid on ogajalt teravad ja lähimad leiukohad Taanis.
Üldkirjeldus: Tugev valkjas kärbseseen loorist jäänud tihedate väikeste täppidega, jala alusel natuke kurde-servakesi kotjast tupest (nagu kollasel või roosal kärbseseenel) vähemärgatava lõhnaga. Maitse hea, mahe, pähkline. Seent peetakse söödavaks (hea söögiseen), keemiline analüüs on temastki leidnud samu mürkaineid mis punases kärbseseenes (iboteenhape, mustsimool), kuid väikestes kogustes, nii et mõju pole leitud.
Kasvab lehtmetsades, Rootsis on märitud seost kase ja pöögiga.
Tõnu P.: Üks arvukatest vesinuttidest.
Vääveltorik.
Foto: Kadri Solovjov.
Mustuv kukeseen e. lilla kukeseen (Craterellus melanoxeros)
Saaremaa, Viidumäe, 31.08.2022.
Meil ilmselt üliharuldane liik, kellega oli rõõm esmakordselt kohtuda. Märkasin siis ühes heas tammesalus korraga pealt natuke lehter-kukeseene moodi, aga kahvatumaid ja väiksemaid seeni ning siis tuligi korraga äratundmisrõõm, et on ka selline liik olemas.
Tõepoolest, vigastatud kohad olid tumenenud ja tumenesid veelgi (pilt kommentaarides). See on selle liigi kindlaks tunnuseks. Teda võib kohata meil ilmselt üksnes tammede all ning kaugeltki mitte igal pool, kus tammesid kasvab. Pinnas peaks olema ka parajalt lubjarikas ja tingimused muidu klappima.
Söödavusest ei hakka rääkima iseenesest mõistetavatel põhjustel. Tegelikult on tegu ka II kat. looduskaitsealuse liigiga, aga siin kasvukohal ohustavad tema käekäiku kahtlemata metssead - palju metsaalust oli ümbruskonnas nende poolt ülestuhnitud ja tõenäosus pole sugugi väike, et ka taolise haruldase liigi mütseeli isend seal kunagi nende tegevuse kaudu hävib. Väga võimalik, et just sellel põhjusel kasvab liiki seal kandis ka vähe, kuigi paberil temale sobivaid elupaiku oleks Viidumäe metsalaamas palju. Pealegi olid leitud ja pildistatud isendid juba pooleldi ära söödud ja räsitud, iseasi kas siis imetaja või mõne väiksema olevuse poolt
Foto ja tekst: Allar Antson.
Mõru-kivipuravik.
II kat kaitsealune liik.
F: Kert Martma.
SEENEMAAILMA OHUD!
Allar Antson:
** TÕSINE HOIATUS **
Kurb on tõdeda, et Eestimaal on tänavu rekordiline vöödikumürgistuste aasta – juba kuus patsienti on neerukahjustusega väga raskes seisundis, ning seenehooaeg pole veel kaugeltki mitte läbi. Pahategijaks on üldjuhul kühmvöödik (Cortinarius rubellus), mida on sellel aastal rohkelt, ning teda olla korjatud lehter-kukeseene pähe. Üleüldine seenekorjamise hasart tundub väga suur olevat, ning suure hooga visatakse paraku valimatult korvi ükskõik mida. See on manitsuseks ka kõigile seenelistele siin grupis, kes oma suuri, endale sealjuures tundmatute seente kuhjasid esitlevad.
Panen siia teemasse enda erinevatel aastatel ja aastaaegadel tehtud kühmvöödiku pilte, et liiki erinevatel kujudel tutvustada. Üldjuhul on tegemist võrdlemisi lihaka, n-ö ”ahvatleva välimusega” seenega (seda muidugi vaid juhul, kui uskuda ohtlikku müüti, et välimusel ja söödavusel on vähimgi suhe!), mis on tervenisti oranžikaspruuni tooni, veidi sametise kübaraga ning jalal on kollased siksakvööndid. Erinevalt lehter-kukeseenest ei ole neil kindlasti mitte lehtrikujulist kübarat, vastupidi, kübar on teravatipuline või kühmuga! Vanemad ja ilma tõttu kannatada saanud isendid ei järgi aga paraku täpselt seeneraamatu pildi näidiseksemplari. Kühmvöödik kasvab niiskemapoolsetes okasmetsades koos kuuskedega.
Kühmvöödiku ohtlikkus peitub tema tugevas neerutoksilisuses ning pikas peiteajas. Seenetoidu söömisest võib mööduda koguni nädal, enne kui esimesed sümptomid üldse hakkavad ilmnema. Selle peiteaja jooksul on aga pöördumatu kahju juba paraku tekkinud, ning ilma kunstneeruta sellest olukorrast enam ei välju. Kühmvöödik, nagu meie teisedki surmavalt mürgised seened, on kuuldavasti samuti maheda, ”tavalise” seenemaitsega. Seega kaob alus ka ohtlikult müüdilt, et mürgised seened on vastuvõetamatu maitsega. Kupatamisega olukordi ei muutu - mürkaine orellaniin ei lahustu vees, seetõttu ongi neerudele äärmiselt ohtlik.
Paar sõna ka vöödikutest üldiselt – tegu on ilmselt kõige liigirikkama lehikseente perekonnaga, maailmas on kokku paar tuhat liiki. Nendest vaid üksikud on tunnustatud söögiseened, suurema osa söödavus on teadmata (kuna nende määramine on väga raske, ning neid praktiliselt ka keegi mükoloog ei tunne!) ja osa on mürgised. Eluohtlikult mürgiseid liike on küll vähe, kuid kuna isegi mükoloogidele põhjustab nende eristamine suurt peavalu, ei tasu ka kellegil teisel (olenemata sellest, kas seente korjamise staaž on poolesajandiline või mitte) arvata, et võivad suvalisi vöödikuid korjata.
Hoolimata raskustest liigimäärangul on enamus vöödikutest väikese vilumusega kerge perekonna tasemel vöödikuks määrata, ning sellega kohe toidulaualt ühe arvestatava, potentsiaalselt ohtliku grupi välistada. Kõige tähtsamad üldtunnused on nooremast peast kübara serva ja jalga ühendav kiudloor, ning vanemast peast pruuni eospulbri tõttu kaneelpruuniks muutuvad eoslehekesed. Loomulikult pole kumbki nendest tunnustest kaugeltki unikaalne vöödiku perekonnale, kuid erinevaid vöödikuid veidi vaadeldes tekib siiski ülevaade, milliseid seeni on põhjust vöödikuks kahtlustada – samuti, nagu pilvikuid ja riisikaid on lihtne perekonna tasemel tunda.
Teadlane?
On jah, aga kas sellele ala siiski? Või "leiutab" ikkagi ise mooduseid.
Ülevalpool toodi tema kodulehe artikkel. Uskuda või mitte?
'''''''''''''''''''''''''''''
Mõne
aja eest jõudis meediasse lugu sellest, kuidas Valgamaal asuva Viira
talu peremees ostab kokku punaseid kärbseseeni, mida kasutab
valuvaigistava tatrameesalvi koostises. Selgub, et tegemist pole
külaposija, vaid teadlasega, kes on omal ajal suurel kodumaal laserrelva
arendanud ja viimased aastad tõsiselt tatra tervendavate omaduste
tutvustamisega tegelnud.
Lilla vöödik!
KÕIKE EI MAKSA SÜÜA! Isegi siis kui keegi väidab, et tema sööb ja kupatamata.
Foto: Ain Vindi.
Väga sageli soovitatakse midagi mõtlemata!
Näide üsna sagedasest olukorrast seenegrupis:
Liivi sõnul on sinakas kübarnarmik (Hydnellum caeruleum), Eestis väga haruldane, ilmselt polegi
teda mujal leitud kui Saaremaal, kuid seni pole ta veel Punasesse
Raamatusse kantud. Nii mainiti aastal 2008 ühes artiklis Nüüdseks on leidusid rohkem, ka mandril..
Abiks määramisel ja söödavuse kinnitamisel.
Koolmajärve MKA, Põlvamaa
18.07.2022.
Aivar Oras.
17.09.22 Valgamaa.
F: Sille Teesalu.
Kuusalu vald, männimets. 06.03.20
F: Kairi Link.
Viru raba metsas mändide juures. 27.08.2021.
Ingrid Heiland-Elbre.
9. aug. 2020, Valgejõel.
Liisa Kreintaal.
.jpg)
05.09.2022, Lahemaa.
Urmas Kaja.
23.07.2016 Pikasilla.
Mustoja MKA 15.08.2020.
Juhan Kaldre.
19.08.2019 Kuulmajärve MKA lähistel.
Kristina Orion.
Rannametsa, Pärnumaa. 29.08.20
Mairi Lilleleht.
Kellissares,Pärnumaal. 22.08.20.
Liina Lass.
Kolga looduskaitseala, 1.08.2016.
Luule Linno.
Mustoja MKA 15.08.2020.
Anneli Rahumäe.
Sama seene leidudest andke teada Keskkonnaametile, mükoloogidele või kasvõi mulle!
Haruldased kohtumised!
II kaitsekategooria, eriti ohustatud.
Võrumaa, sept 2018?
Kairi Sakla.
Teringi raba,
2. sept. 2016.
Marina Lääts.
Sama seene leidudest andke teada Keskkonnaametile, mükoloogidele või kasvõi mulle!
*****************************************************
Põhjakogrits.
Tõnu Ploompuu:
See tuleks kaasa korjata, ettevaatlikult kuivatada ja võimalikult täpsete koordinaatidega Tartyu mükoloogidele toimetada. Sellise suurusega saab nii tundmatu olla vaid piisavalt haruldane seen.
Meeldib · Vasta · 3 · Eile kell 20:37
Maiu Kivest
Maiu Kivest Kaardistasin,, mapsiga " täpse sateliidi asukoha,saatsin meiliga fotod ja asukoha kaardi eile õhtul MÜ kellegile Urmasele,tema käes on nüüd seda lugu jätkata
Arvan ka,et see on midagi tundmatut,kuna oma 40- aastase,, metsalise" staazi juures ja uidatud kilomeetrite juures pole sellist isendit varem kohanud. 
Priit Retsep:
Merylin Soots:
Malle Kull:
Maiu Kivest:
Kersti Kristjuhan:
Ilme Aarmann:
Allar Antson:
Lactarius flavopalustris
Tänane väga huvitav riisikaleid Nedrema puisniidult. Keskmise suurusega vähelihakas, maheda maitsega, väga limane, kollast värvi riisikas, mis värvub piimmahla kuivades lillaks.
Lillaks värvuvate riisikate grupis on mitmeid liike, millest tuntuim on ilmselt pajuriisikas (L. aspideus). See ta aga ei saa olla, kuna lähimailgi polnud ainsatki pajude perekonna esindajat. Seevastu pea kõiki muid puid; tamm, kask, kuusk, saar, pärn, mänd... Nii paljude puuliikide esinemine tagab väga huvitavaid seenekooslusi, mis on üks Nedrema puisniidu rikkusi, kuid ka omajagu peavalu määramisel. Kollakas riisikas (L. flavidus) ta jällegi ei saa Karstenia 49: 15-21, 2009 alusel olla, kuna oli täiesti maheda maitsega. Seega on ta flavopalustris, mis kasvab koos kaskedega.
Nedrema, Pärnumaa, 12.9.2019.
Tänane väga huvitav riisikaleid Nedrema puisniidult. Keskmise suurusega vähelihakas, maheda maitsega, väga limane, kollast värvi riisikas, mis värvub piimmahla kuivades lillaks.
Lillaks värvuvate riisikate grupis on mitmeid liike, millest tuntuim on ilmselt pajuriisikas (L. aspideus). See ta aga ei saa olla, kuna lähimailgi polnud ainsatki pajude perekonna esindajat. Seevastu pea kõiki muid puid; tamm, kask, kuusk, saar, pärn, mänd... Nii paljude puuliikide esinemine tagab väga huvitavaid seenekooslusi, mis on üks Nedrema puisniidu rikkusi, kuid ka omajagu peavalu määramisel. Kollakas riisikas (L. flavidus) ta jällegi ei saa Karstenia 49: 15-21, 2009 alusel olla, kuna oli täiesti maheda maitsega. Seega on ta flavopalustris, mis kasvab koos kaskedega.
Nedrema, Pärnumaa, 12.9.2019.
Allar Antson:
Veel üks uus liik Eestile 28.8.2021, Puhtu-Laelatu lka. Vöödik Cortinarius alcalinophilus limapeade (Phlegmacium) alamperekonnast. Tegelikult ma ilmselt kohtusin temaga esimest korda samas kohas juba 2018. aastal, tollal asja lõpuni uurimata. Olgugi, et kindel määrang pole taaskord võimalik põgusalt pilku peale heites. Taolisi priskeid, teravalt piiritletud mugulaga ja erksavärvilisi limapeasid jagub küllaga erinevaid liike ja Eestis ilmselt ei leidu kedagi, kellel oleks neist piisavalt hea ülevaade. Aastate eest ma samuti ei vaevunud, aga nüüd veidi kogenumana selliseid väljakutseid vastu võttes avastab nii mõndagi põnevat.
Ta on lubjanõudlik, soojanõudlik ja laialehiste lehtpuudega kaaslev, peamiselt edelapoolse (Kesk-Euroopa parasvöötme) levikuga liik. Läänemere idakaldalt teda ilmselt pole varem määratud, olles seega siin levila kirdepiiril. Kirjanduses tuuakse peremeespuudeks pöök, valgepöök ja tamm. Meil on nendest esindatud ainult viimane. Laelatu puisniit Väinamere/Liivi lahe kaldal, kus ta kasvab, on teada-tuntud leiukoht mitmetele vastava elupaiganõudlusega liikidele (nt. loor-kärbseseen). Eeldused temale vastuvõetavate kasvutingimuste esinemise jaoks kahanevad arvatavasti järsult mandri, ida või põhja poole liikudes, kus tamm küll veel kasvab, ent taoliste seeneliikide areaal näib olevat piiritletud kitsamalt kui tema peremeespuudel, sõltudes just piisavalt mahedast kliimast ning lubjasest pinnasest.
See liik on hinnatud globaalselt ohualtiks (NT), kuna sobivad elupaigad on surve all nii otsese hävimise kui ka kaudsemate tegurite nagu üldise õhusaaste põhjustatud pinnase eutrofeerumise või kliimamuutusega kaasnevate sagenevate põuaperioodide tõttu. (http://iucn.ekoo.se/iucn/species_view/295792/)
Määrangu otstarbeks oli siinkohal hea tilgutada eksemplarile kaaliumhüdroksiidi lahust, mida seeneuurija töökapis peab alati leiduma. Seeneliha tumepunane värvimuutus KOH mõjul on selge ja välistab kohe hulga lähedasi liike. Mandlikujulised eosed on taoliste liikide hulgas ühed kõige väiksemad. Lisaks tasub tähele panna noorte eoslehekeste ja seeneliha värvi. See seen on tervenisti enam-vähem oranžikaskollane, ilma rohekate või lillakate toonideta, mis samuti piirab võimalikke variante. Ka kübara keskosas reeglipäraselt olevad tumedamad soomused peaksid olema liigiomased. Lõpuks ei jää välistamise kaudu tabelisse enam muid variante. Kasutasin nii teaduslikuma seenemääramise “piibli” Funga Nordica kui ka veebis vabalt kättesaadava “Cortinarius in Sweden” väljaande määramistabeleid (https://karl.soop.se/CinS_ed17/CinS_text_ed17.pdf)
Allar Antson:
Cortinarius cupreorufus.
Leidsin minagi siis tolle vöödikuliigi, kes Kaspar Eensalu tähelepanekute kohaselt on tänavu end mitmes kohas näidanud.
Tegu peaks olema suhteliselt harvaesineva/haruldase liigiga, ehkki kõik taolised terava äärismugulaga limapeade (Phlegmacium) alamperekonna vöödikud on lubjarikast pinnast armastavad liigid ning läänesaarte paremates metsades on nende kohtamine ootuspärane.
Need isendid kasvasid sambliku tüüpi männiku servas tee ääres. Liik võib samas kasvada ka kuusega, nõueteks on lihtsalt lubi ja okaspuud (ilmselt ka veidi vanemas ja puutumatumas metsas). Äravahetamiseni sarnane on aniisvöödik (C. odorifer), kuid lisaks aniisilõhnale on tal ka värvilisem jalg ja selle sisu. Sealjuures peab üldise tõena ära märkima, et kui mõne seene määramistunnusena on toodud lõhn, siis lõhna puudumist EI tohiks võtta kui antud liigi välistamist. Eriti praegu hilissügisel on lõhn peale külmi öid sageli kadunud! Siiski oli nendel isenditel lõhn olemas - täiesti teistsugune, mahe seenelõhn - juba usaldusväärsem kui lõhna puudumine.
Liiva-Putla, Saaremaa, 21.10.2022. Rahvusvaheliselt hinnatud ohulähedaseks (NT) liigiks Global Fungal Red List'is.
Jätkuks eelmisele vöödikule. Temaga sarnane aniisvöödik (Cortinarius odorifer) tuli samuti metsas vastu täna nagu tellimuse peale.
On küll kohe C. cupreorufus'est erinev, alt on selgelt kollasem (võiks isegi aru saada, kui teda hobuheinikuga segi aetaks) ja aniisilõhn oli samuti olemas. Teravapiirilist jala äärismugulat oli antud juhul raske maast kätte saada, viljakehad olid juba pehmed ja lagunevad - isegi saare kesk- ja põhjaosas oli korralik öökülm, varahommikul kõik seened jäätunud.
Kuuse, Saaremaa, 22.10.2022. Kuuse-kase-saare-sarapuuga mets.
Täna oli natukene erilisem metsaskäik. Võtsime metsa lausa koju kaasa,et natukene lõbutseda !
Korjasime kokku erinevaid seeni mida teadsime ja mida ei teadnud, võimalikult palju erinevaid, kui leidsime. Kodus panime sellise "näituse" kokku. Suur töö on seljataga, mitmeid tunde metsas kolada ja omajagu aega otsida võõraid seeni raamatutest ja internetist. Paar tükki jäidki määramata. Kogemus oli nii vahva ja metsas oli nii lõbus !!!
Kui arvate, et oleme eksinud mõne määramisega või leiate puuduolevatele nimed, jagage julgelt !
Seened on korjatud männimetsast, osad männimetsa äärsest alast, kus kohati natukene soine, kased,kuused jne.
Lisan lisapildid ka kommentaaridesse.
Jäädvustamist on väärt ka selline vaev!
**********************************
Seenegrupis on reeglid ja need ei ole kehtestatud niisama. Nt ülalolevad sinaka kübarnarmiku kui harulduse puhul oli varasemalt teada leiukohad vaid Saaremaal. See, mida näitavad "leiud" grupis, annab aimu, et neid on siiski ka mandril ja mis veel olulisem, erinevates piirkondades. Kahjuks aga aeg-ajalt ilmub gruppi keegi, kes peab reeglite olulisust "karjumiseks" vm taoliseks liikmete suhtes. Ma ei tea, kuidas sellised inimesed oma maailmabvaate küll loonud, aga see pole ei minu ega ühegi teise admini maailmavaade!
Niisama oluline on ka leiu piirkond.
Allar Antson:
PIIRKOND
on oluline mitmel põhjusel - levikust ülevaate saamine, ning ka
määramine. Geoloogia on Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel näiteks vägagi
erinev, mis peegeldub ka seenestikus ja see tähendab omakorda, et teave
kasvukohast kasvõi sellegi täpsusega võib teinekord
oluliselt määramist lihtsustada. Maakonna, valla, omavalitsuse või
isegi küla täpsus kohe kindlasti mitte ei juhata täpse leiukoha juurde -
see muutub väga konkreetseks juhul, kui olete seeneuurija ja mitmeid
kordi koordinaatide võtja arvates täpsete koordinaatide järgi läinud
mõne haruldase seene leiukohta kaardistama, tulemusena mitme tunni
pikkune ringkäik õiget kohta leidmata. 
Lisaks
on hea meeles pidada, et seene kui organismi järjepidevust ei ohusta
üldjuhul viljakehade korjamine, selle asemel tasuks tuvastada
väärtuslikud elupaigad ja ennetada nende hävitamist RMK või
linnaplaneeringu poolt. Müstifitseerimine elukohtade salastamise näol
seda ohtu ei vähenda, vastupidi, mida paremini midagi teatakse ja
uuritakse, seda paremini sellest aru saadakse.
****************************************
Tänased leiud-tõelised puntratantsud...
...Minu lemmik on pisike kärbseseen, kes endale kõige parema koha leidis.....Ja muidugi võin öelda, et puraviku leidmine oktoobris on minu jaoks midagi haruldast....03.10.2022 Mulgimaa
...Minu lemmik on pisike kärbseseen, kes endale kõige parema koha leidis.....Ja muidugi võin öelda, et puraviku leidmine oktoobris on minu jaoks midagi haruldast....03.10.2022 Mulgimaa
Mõned on ilusad pildid, mõned lausa kaunid. Näiteks kui seen kasvab viltu ja "eesküljel" paistab alakülg. Tema ees veel üks väike sõber, mingi nööbik.
Foto: Mari Ann.
******************************************************
Kui lihtne on määrata või eksida?
Hea näide. Liina Kuura käis seenel ja postitas pildi küsimustega.
Kas mõlemad pundid udulehtrikud? Või on vasakpoolsed miskit muud? Pole varem korjanud ega maitsnud. Varbla, 03.10
Ja mis selgus? Hoopis vasakpoolsed on udulehtrikud, paremal aga mingid kühmikud (Urmas Kaja: Parempoolne võib olla mõni kühmik, Melanoleuca sp.)
Et siinne postitus nii huvitavate leidude säilitamiseks kui samas ka grupi tutvustamiseks, tasub kopeerida ka mõned nõuanded. Kuidas pildistada nii, et määramine oleks tõenäolisem?
Allar Antson:
Veel nõuete ja soovituste kohta määrangupiltide jaoks (järgnevat juttu illustreeriv foto: © Andrus Paas, siit samast grupist, aga väärib omaette postitust).
Allolev pilt on mitmes mõttes hea, on isegi tublisti tehtud läbilõige, mis annab mõnede seente puhul kindlasti vajalikku lisainfot, aga... samas pole jalga praktiliselt näha välispidiselt (külje pealt). Olen ka üldisemalt tähele pannud, et paljud fotod tehakse peaaegu püstloodis, mitte külje pealt või väikese nurga alt, mis võimaldaks vaadelda jala mustrit, pinna tekstuuri, värvitoone.
Kahtlemata tehakse nii asja peale eriti mõtlemata, sestap kutsun üles seda arvesse võtma. Soovituste kohaselt on seen küll ilusti altpoolt näha, aga määramise jaoks annab alati rohkem teavet, kui foto on teatud nurga alt tehtud. Püstloodis pildilt ei anna näiteks välja lugeda ka eoslehekeste kinnitumisviisi jalale, mis on väga paljude lehikseente puhul määrava tähtsusega, et isegi perekonnani oletusega välja jõuda.
Antud foto vöödiku puhul oleks ka eriti oluline vaadelda kiudloorivööndeid jala pinnal. Näiteks oleks poolitatud viljakeha ühe pooliku võinud keerata pildile teistpidi, see oleks mure lahendanud. Samuti oleks siis olnud kõik ihaldatav teave nähtaval, kuna poolitatud isend on määrangupildi jaoks korrektselt maast tervenisti välja võetud, mitte poole jala pealt maha lõigatud nagu paljud meie seenelised reeglina teevad. Just jala kõige alumise, sambla sees oleva osa kuju (teravalt piiritletud mugulaga või ilma vöödikute puhul?) on paljudes seeneperekondades oluline, või teinekord on liigil omane lõhn just nimelt jala alumises jupis.
*******
Reet Pehka on seente grupis palju põnevat postitanud:
Nööpsüldik ( Exidia repanda ) Pääsküla rabas 3-11-2022
Plicatura crispa ? Ka seda seent on väga palju.
24-11-2020 Nõmme linna mets.
24-11-2020 Nõmme linna mets.
Praegu on metsades palju seda surnud puudel kavavat seent,
Plicatura crispa (eestikeelset nime ei tea)
Pildistatud Nõmme -Mustamäe metsas 7-10-2022
Lehtersüldik
19-10-2020 Tallinn (Sompa t.ääres)
19-10-2020 Tallinn (Sompa t.ääres)
Lehtersüldik (Exidia recisa) 30-10-2022
Karjaküla ( Harjumaa)
Karjaküla ( Harjumaa)
Lõhislehik (Schizophyllum commune) altvaade
20-10-2022 Kloostrimetsa (Tallinn)
Kännuvammik ( phlebia tremellosa ) !8-10-2022 Stroomi metsas
Samblikud, seega lihheniseerunud seened. Kõik porosamblikud (neid on nii palju liike, siin väävel-, punapea-, karik jm)
Olen neid pildistanud juba aastaid Hiiumaal, järjest vaadatavamaks pildid muutuvad,sest harjutamine teeb meistriksSiin on pildid 28. 08.2020 ja 25-09-2020 .
Siin on pildid 28. 08.2020 ja 25-09-2020 .
Tema on ka seen - Pohla paisseen (exobasidium vaccinii ), nii uhket pole varem kohanud, lehtede peal on sagedane nähtus.
Pildistasin Hiiumaal Kauste külas 16-09-2020.
Ka niisugune seen on olemas Stroomi metsas
26-10-2020
Veiko Kastanje:
Ilmselt kas Stilbella byssiseda või Polycephalomyces tomentosus, täpsemaks diagnoosiks oleks juba mikroskoopia tarvilik. Paraku on mõlemal üpris palju limaseentest peremehi.
Käbikud, ka neid sel sügisel palju
15.10.2019 Kloostrimetsa.
15.10.2019 Kloostrimetsa.
20.05.2014 Olen aastate jooksul Kadrioru pargist igasuguseid seeni leidnud, aga tema leidmine oli täna hommikul esmakordne.Ja üldse elus esimene kord ! Kuhikmürkel ta pole, kurrel ka mitte, võibolla siis ümarmürkel ? ...ja neid oli suurem hulk...
Veiko Kastanje:
Ümarmürkel. Loodetavasti ei söö neid linnas keegi ära, siis saab ka veel sinna pildistama minna.
Paraku on Kadrioru pargis viimased aastad sügiseti tegev mingi onkel, kes seal söögiks usinasti seeni korjab.. ..ja viimasel sügisel jõudis ka Punase Raamatu liikideni..
Torujas suurtõlvik Macrotyphula fistulosa. Ta on siin väärarenguga, nad üldse armastavad kasvada imelikeks, kui juba vanemasse ikka jõuavad
1-12-2020 Tallinn
1-12-2020 Tallinn
****************
Urmas Kaja:
(Väga palju fantastiliselt häid seenepilte grupis)
Kasekõbjuk, Trichaptum biforme, vaade altpoolt,
04.11.2022, Lahemaa,
kasvab kasel.
04.11.2022, Lahemaa,
kasvab kasel.
***********************
Kimp-rihmsamblik (Ramalina fastigiata)
(Aitäh, Uku Praks määramisabi eest!)
Gaida Jaksoni imeilus pilt.
Senemaailm on aga veelgi põnevam!
Dagmar Rosenberg:
Vahelduseks midagi mittesöödavat ka. Kui kõik see mees peab puravikurallit, siis mina ajan mööda metsa värviseeni taga, et lõnga värvida.
Vahelduseks midagi mittesöödavat ka. Kui kõik see mees peab puravikurallit, siis mina ajan mööda metsa värviseeni taga, et lõnga värvida.
Margit Roolaht postitas:
Selline omapärane leid Lääneranna segametsas 9.09.23
Selline omapärane leid Lääneranna segametsas 9.09.23
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar