Seenehasart
on eestlasele ülimalt iseloomulik, öeldakse isegi, et eestlane oma
seenekohti ei reeda! KAITSEALUSTE SEENELIIKIDE kohti ei peagi reetma,
aga võiks uskuda, et hasart laieneb ka mükoloogide abistamisele ehk
haruldaste seente leidmisele?
Püüan siia nimestiku kokku saada, lähimat infot saate seenenimele klikates. seda tehes jõuate ka postituseni, kuhu SAATE ISE LISAD OMI LEIDE! Tegu siis FB grupiga EESTIMAA SEENED.
Oma
tegevusega saate aidata seeneteadlasi ja ka jäädvustate oma nime
harulduste leidjate nimekirja. Kindlasti võimalusel lisage leiud ka
e-elurikkuse andmebaasi.
Selliste
lehekülge ei saa ma aga koostada ilma imeliste huvilisteta, kes ongi
need imelised leiud talletanud! Eriline tänu kõikidele, kelle jaoks
seenemaailm on midagi rohkemat kui seenesoust nin muidugi tänu ka nende
vaevanägemise eest!
Ja album koosneb mitte ainult kaitsekategooriaga vaid ka ohualtidest jm liikidest,
lisaks veel ka haruldased kohtumised liikidega, mis tõenäoliselt ka
nimestikku kantakse ja/või mida on üliharva kohatud. Või isegi esmaleiud
Eestis. Kunagi ei tea, millised võivad ka seenelistele ja
loodusehuvilistele silma jääda, seda enam, et päris paljude harulduste
leiuinfo on juba Eestimaa Seened grupi kaudu mükoloogideni jõudnud.
Pildi all on seeneliigi nimi, millele klikates jõuate otsemat teed pidi grupis kaitsealuste seente albumisse. Piltide järjestuses püüan jälgida seda infolehte (lehel puuduvad liigid on pildirea lõpus):
https://loodusveeb.ee/sites/default/files/inline-files/Kaitsealused_punase_nimestiku_liigid_SEENED.pdf
https://loodusveeb.ee/sites/default/files/inline-files/Kaitsealused_punase_nimestiku_liigid_SEENED.pdf
https://www.facebook.com/media/set?set=oa.705885244885322&type=3
F: Sven Pruul
PRUUNIKAS VÖÖTNARMIK (Phellodon fuligineoalbus)
ehk end. liiv-kampernarmik ehk pruunikas mütsnarmik.
F: Berit Veske.
F: Allar Antson.
F: Urmas Kaja.
F: Urmas Kaja.
PUNAJALG-KIVIPURAVIK (Boletus erythropus)
F: Juta Schnur.
F: Allar Antson.
F: Tõnu Ploompuu.
F: Tõnu Ploompuu.
BLOXAMI PUNALEHIK (Entoloma bloxamii)
F: Tõnu Ploompuu.
(Seen võib esineda oluliselt sinakamates toonides)
F: Ilme Aarmann.
EBE-LIMANUTT (Hygrophorus chrysodon)
F: Sven Pruul.
F: Sven Pruul.
F: Marju Karin.
F: Tiina Neljandik
F: Allar Antson.
SAATANA-KIVIPURAVIK (Boletus satanas)
F: Urmas Kaja
F: Allar Antson.
F: Allar Antson.
F: Allar Antson.
Ehk kährik.
F: Marina Lääts.
F: Tõnu Ploompuu.
F: Sven Pruul.
F: Mart Paadik.
F: Liina Karakatsh.
Alumisel Reet Pehka pildil puidunui noorena
Alumisel Reet Pehka pildil puidunui noorena
**********************************************************
F: Urmas Kaja.
F: Arnold Hannust.
F: Allar Antson
F: Allar Antson.
SAATANA-KIVIPURAVIK (Boletus satanas)
F: Allar Antson.
F: Kersti Kristjuhan.
F: Sven Pruul.
F: Urmas Kaja.
F: Piret Laus.
F: Margit Vapper.
F: Urmas Kaja.
.jpg)
F: Reet Pehka.
F: Lennart Maala
F: Anu Kommer.
LOOR-KÄRBSESEEN (Amanita strobiliformis)
F: Laivi Nurmik
F: Allar Antson.
PORGAND-KÜBARNARMIK (Hydnellum auratile)
F: Allar Antson.
PUNAV LODUPOORIK (Physisporinus sanguinolentus)
F: Urmas Kaja.
TAHMPURAVIK (Porphyrellus porphyrosporus)
F: Sven Pruul.
ROOSA TATIK (Suillus collinitus)
F: Allar Antson.
F: Allar Antson.
F: Allar Antson
F: Maria Vilimaa.
MUSTUV PUNAHEINIK ( Clitocella mundula)
F: Tõnu Ploompuu.
F: Tõnu Ploompuu.
F: Urmas Kaja.
*****************************************************************
Allpool olevad liigid on siis kaitsealuselt määramata staatusega! Siiski aga selgelt haruldased, ühed rohkem, teised vähem.
Allpool olevad liigid on siis kaitsealuselt määramata staatusega! Siiski aga selgelt haruldased, ühed rohkem, teised vähem.
F: Tõnu Pani.
F: Tõnu Ploompuu.
F: Tõnu Ploompuu.
F: Neeme Sihv.
F: Tõnu Ploompuu
F: Tõnu Ploompuu.
F: Rinaldo Bachmann.
F: Liisi Piits.
SÕRMKÜBARSEEN (Verpa conica)
F: Tõnu Ploompuu.
TÕMMU MÜTSIK (Mycena pelianthina)
F: Tõnu Ploompuu.
PILVIK-LIMANUTT (Hygrophorus russula)
F: Allar Antson.
ROOSAKAS HEINIK Tricholoma roseoacerbum
F: Allar Antson.
F: Allar Antson.
F: Tõnu Ploompuu.
F: Allar Antson.
Esmaleid Eestis.
Tõnu Ploompuu:
Eestikeelset nime pole, pole seni olnud põhjust anda. Head maakeelset ristimisvõimalust ma ka ei näe. Ta kasvab tammede all, aga tamme-limanutt on olemas (võimalik, et kasvas ka seal lähedal). Värvijaotuselt ja kaugvaatelt meenutab natuke suurt narmasnutti, võiks ju olla narmasnutt-limanutt,. aga kuskil on olemas ka H inocybeoides.
Nendele seentele lähimad teadaolevad leiukohad on arvatavasti Rootsis, ilmselt Ojamaal. Ta on lubjalembene seen, sellepärast teda laialdaselt leida pole, põhja pool on ka tamme kasinalt. Aga mõneti üllatav, et teda pole Saaremaalt leitud.
Äratuntav on ta limase kübara ja limase jala kesk- ja allosa järgi. Kübara all on aga mõne cm pikkune libavaba ala, selle all algab järsult, lausa randina, limane ala. Oluline on ka kübara värv - keskelt tume hallikaspruun, serva poole muutudes kiiresti heledaks, peaaegu valkjaks. Jalg on ~valge, aga nendel seentel oli osadel ka märgatavad pruunikad täpid, meenutades nii veidikene kuuskedega koos kasvavat täppjalg-limanutti (ka hallpruun seen). Ja kübara värvilt sarnane on ka lõhnav limanutt - siiski ~ühtlaselt pruunhall ja tugeva aniisi lõhnaga.
Ilmselt tuleb oluliseks pidada ka eoslehekeste märgatavat hallikat jumet. Need on tal silmatorkavalt mittevalged.
Tõnu Ploompuu:
Eestikeelset nime pole, pole seni olnud põhjust anda. Head maakeelset ristimisvõimalust ma ka ei näe. Ta kasvab tammede all, aga tamme-limanutt on olemas (võimalik, et kasvas ka seal lähedal). Värvijaotuselt ja kaugvaatelt meenutab natuke suurt narmasnutti, võiks ju olla narmasnutt-limanutt,. aga kuskil on olemas ka H inocybeoides.
Nendele seentele lähimad teadaolevad leiukohad on arvatavasti Rootsis, ilmselt Ojamaal. Ta on lubjalembene seen, sellepärast teda laialdaselt leida pole, põhja pool on ka tamme kasinalt. Aga mõneti üllatav, et teda pole Saaremaalt leitud.
Äratuntav on ta limase kübara ja limase jala kesk- ja allosa järgi. Kübara all on aga mõne cm pikkune libavaba ala, selle all algab järsult, lausa randina, limane ala. Oluline on ka kübara värv - keskelt tume hallikaspruun, serva poole muutudes kiiresti heledaks, peaaegu valkjaks. Jalg on ~valge, aga nendel seentel oli osadel ka märgatavad pruunikad täpid, meenutades nii veidikene kuuskedega koos kasvavat täppjalg-limanutti (ka hallpruun seen). Ja kübara värvilt sarnane on ka lõhnav limanutt - siiski ~ühtlaselt pruunhall ja tugeva aniisi lõhnaga.
Ilmselt tuleb oluliseks pidada ka eoslehekeste märgatavat hallikat jumet. Need on tal silmatorkavalt mittevalged.
Foto: Allar Antson:
Liibuv roostetorik, Pycnoporellus alboluteus, 15.10.2023 Tartumaa, Väänikvere. Uus leiukoht selle põlismetsade uhkeima ja ühe haruldaseima liigi jaoks. Ohustatuse hinnang meil kriitilises seisundis (CR), ehkki asurkonna suurus viimastel aastatel tõusuteel, seni küll üksnes idapoolse Eesti põlismetsades.
Liibuv roostetorik, Pycnoporellus alboluteus, 15.10.2023 Tartumaa, Väänikvere. Uus leiukoht selle põlismetsade uhkeima ja ühe haruldaseima liigi jaoks. Ohustatuse hinnang meil kriitilises seisundis (CR), ehkki asurkonna suurus viimastel aastatel tõusuteel, seni küll üksnes idapoolse Eesti põlismetsades.
Cortinarius cupreorufus.
F: Allar Antson.
F: Allar Antson.
Cortinarius alcalinophilus
Allar Antson:
Veel üks uus liik Eestile 28.8.2021, Puhtu-Laelatu lka. Vöödik Cortinarius alcalinophilus limapeade (Phlegmacium) alamperekonnast. Tegelikult ma ilmselt kohtusin temaga esimest korda samas kohas juba 2018. aastal, tollal asja lõpuni uurimata. Olgugi, et kindel määrang pole taaskord võimalik põgusalt pilku peale heites. Taolisi priskeid, teravalt piiritletud mugulaga ja erksavärvilisi limapeasid jagub küllaga erinevaid liike ja Eestis ilmselt ei leidu kedagi, kellel oleks neist piisavalt hea ülevaade. Aastate eest ma samuti ei vaevunud, aga nüüd veidi kogenumana selliseid väljakutseid vastu võttes avastab nii mõndagi põnevat.
Ta on lubjanõudlik, soojanõudlik ja laialehiste lehtpuudega kaaslev, peamiselt edelapoolse (Kesk-Euroopa parasvöötme) levikuga liik. Läänemere idakaldalt teda ilmselt pole varem määratud, olles seega siin levila kirdepiiril. Kirjanduses tuuakse peremeespuudeks pöök, valgepöök ja tamm. Meil on nendest esindatud ainult viimane. Laelatu puisniit Väinamere/Liivi lahe kaldal, kus ta kasvab, on teada-tuntud leiukoht mitmetele vastava elupaiganõudlusega liikidele (nt. loor-kärbseseen). Eeldused temale vastuvõetavate kasvutingimuste esinemise jaoks kahanevad arvatavasti järsult mandri, ida või põhja poole liikudes, kus tamm küll veel kasvab, ent taoliste seeneliikide areaal näib olevat piiritletud kitsamalt kui tema peremeespuudel, sõltudes just piisavalt mahedast kliimast ning lubjasest pinnasest.
See liik on hinnatud globaalselt ohualtiks (NT), kuna sobivad elupaigad on surve all nii otsese hävimise kui ka kaudsemate tegurite nagu üldise õhusaaste põhjustatud pinnase eutrofeerumise või kliimamuutusega kaasnevate sagenevate põuaperioodide tõttu. (http://iucn.ekoo.se/iucn/species_view/295792/)
Määrangu otstarbeks oli siinkohal hea tilgutada eksemplarile kaaliumhüdroksiidi lahust, mida seeneuurija töökapis peab alati leiduma. Seeneliha tumepunane värvimuutus KOH mõjul on selge ja välistab kohe hulga lähedasi liike. Mandlikujulised eosed on taoliste liikide hulgas ühed kõige väiksemad. Lisaks tasub tähele panna noorte eoslehekeste ja seeneliha värvi. See seen on tervenisti enam-vähem oranžikaskollane, ilma rohekate või lillakate toonideta, mis samuti piirab võimalikke variante. Ka kübara keskosas reeglipäraselt olevad tumedamad soomused peaksid olema liigiomased. Lõpuks ei jää välistamise kaudu tabelisse enam muid variante. Kasutasin nii teaduslikuma seenemääramise “piibli” Funga Nordica kui ka veebis vabalt kättesaadava “Cortinarius in Sweden” väljaande määramistabeleid (https://karl.soop.se/CinS_ed17/CinS_text_ed17.pdf)
Phellinus/Fuscoporia viticola
Allar Antson:
Helepruun taelik, Phellinus/Fuscoporia viticola, oma ainukeses teadaolevas kasvukohas Eestis. Põline kuusik (pilt kasvukohast kommentaarides), Soonurme, Ida-Viru, 10.04.2023.
See liik arvati vahepeal olevat Eestist välja surnud, kuid taasavastati siin vääriselupaikade kaardistamise käigus. Huvitav on, et ta kasvab sageli peenevõitu ja mitte väga kõdunenud kuusetüvedel — seda substraati leidub küllaga mitmel pool. Naaberriikide kogemused aga näitavad, et liigil on väga kehv võime naasta kasvukohtadesse, kust ta on mingil hetkel kõdupuidu saadavuse katkemise tõttu hävinud (eoste levikukaugus on ilmselt väike). Loogiline, et ta on säilinud just siin ajalooliste põlismetsalaamade piirkonnas, kus metsakate on järjepidev olnud.
Allar Antson:
Helepruun taelik, Phellinus/Fuscoporia viticola, oma ainukeses teadaolevas kasvukohas Eestis. Põline kuusik (pilt kasvukohast kommentaarides), Soonurme, Ida-Viru, 10.04.2023.
See liik arvati vahepeal olevat Eestist välja surnud, kuid taasavastati siin vääriselupaikade kaardistamise käigus. Huvitav on, et ta kasvab sageli peenevõitu ja mitte väga kõdunenud kuusetüvedel — seda substraati leidub küllaga mitmel pool. Naaberriikide kogemused aga näitavad, et liigil on väga kehv võime naasta kasvukohtadesse, kust ta on mingil hetkel kõdupuidu saadavuse katkemise tõttu hävinud (eoste levikukaugus on ilmselt väike). Loogiline, et ta on säilinud just siin ajalooliste põlismetsalaamade piirkonnas, kus metsakate on järjepidev olnud.
Allar Antson:
Kuldpruunik (Hapalopilus aurantiacus = Erastia aurantiaca seenevana Erast Parmasto auks), 23.04.2023, Ida-Viru, Heinassaare põlismetsas kuusetüükal.
Haruldane looduslike (kõdupuidurikaste) häiringualade liik, kasvab häiludes, metsaservades jt. Hinnatud Eestis väljasuremisohus olevaks. Urmas Kaja on seda liiki siin grupis tegelikult tänavu juba kahel korral postitanud ja käisime ka koos mõlemaid isendid üle vaatamas. Lisaks tuli ta eile veel vastu koguni kolmel erineval tüvel Ida-Virumaal. Kõik need isendid on alustanud kasvu tõenäoliselt möödunud sügisel ja kuna teda on meilt leitud vaid vähestel aastatel (ehkki peaks olema väga silmatorkav liik), siis paistab, et mullused mõnevõrra ebatavalised kasvutingimused olid liigile meeltmööda. Värsked viljakehad peaksid algselt olema veidi heledamad oranžid. Panen mõned eilsed pildid veel kommentaaridesse.
Kuldpruunik (Hapalopilus aurantiacus = Erastia aurantiaca seenevana Erast Parmasto auks), 23.04.2023, Ida-Viru, Heinassaare põlismetsas kuusetüükal.
Haruldane looduslike (kõdupuidurikaste) häiringualade liik, kasvab häiludes, metsaservades jt. Hinnatud Eestis väljasuremisohus olevaks. Urmas Kaja on seda liiki siin grupis tegelikult tänavu juba kahel korral postitanud ja käisime ka koos mõlemaid isendid üle vaatamas. Lisaks tuli ta eile veel vastu koguni kolmel erineval tüvel Ida-Virumaal. Kõik need isendid on alustanud kasvu tõenäoliselt möödunud sügisel ja kuna teda on meilt leitud vaid vähestel aastatel (ehkki peaks olema väga silmatorkav liik), siis paistab, et mullused mõnevõrra ebatavalised kasvutingimused olid liigile meeltmööda. Värsked viljakehad peaksid algselt olema veidi heledamad oranžid. Panen mõned eilsed pildid veel kommentaaridesse.
Junghuhnia fimbriatella
OHUALDIS!
Allar Antson:
Kiulisservaline nääts *Junghuhnia fimbriatella *on terves maailmas üsna väheste esinemisteadetega puuseen (Eesti PR ohualdis liik), kes kasvab kõduneval lehtpuupuidul ning on kirjanduse järgi tihti seotud haabadel kasvavate jänesvaabiku viljakehadega — nii ka selle leiu puhul.
Üks mükoloogialaagri retkel kohatuid seeni Nigula looduskaitsealal 16.09.2023. Määrang siiski täna mikroskoobis eoste mõõtmete abil, kuigi oletus tekkis juba metsas. Taolisi ripsmelise servaga puu/torikseeni on mitmeid liike, kes pole enamjaolt palja silmaga kindlalt eristatavad.
Staatus MÄÄRAMATA.
Album KAITSEALUSED SEENED.
Allar Antson:
Oksakorgik (Antrodia ramentacea). Tormis murdunud männioksal, Laulasmaa, Harjumaa, 06.04.2023.
Minu esmasleid sellest liigist, mida märkasin täiesti ootamatult autot parkides maha kukkunud oksa eest ära koristades. Ilmselt väga haruldane liik - eElurikkusesse on pandud vaid 8 varasemat kirjet Eestist, ehkki okasmetsade torikseened on meil üsna hästi uuritud ja see liik on küllalt äratuntava välimusega. Juhuslikku laadi esinemise tõttu on harulduse põhjusi raske hinnata, kuid arvatavasti järgib ta levikumuster põliseid, inimtegevusest mõjutamata männikuid
Album KAITSEALUSED SEENED.
Allar Antson:
Oksakorgik (Antrodia ramentacea). Tormis murdunud männioksal, Laulasmaa, Harjumaa, 06.04.2023.
Minu esmasleid sellest liigist, mida märkasin täiesti ootamatult autot parkides maha kukkunud oksa eest ära koristades. Ilmselt väga haruldane liik - eElurikkusesse on pandud vaid 8 varasemat kirjet Eestist, ehkki okasmetsade torikseened on meil üsna hästi uuritud ja see liik on küllalt äratuntava välimusega. Juhuslikku laadi esinemise tõttu on harulduse põhjusi raske hinnata, kuid arvatavasti järgib ta levikumuster põliseid, inimtegevusest mõjutamata männikuid
F: Mari Maria Palgi.
Erast Parmasto:
haruldane parkide ja puiestike seen on põhjanarmik (Climacodon septentrionalis). Viljakeha sadakonna üksteise all ja kõrval kasvava kübarakese alumist pinda katavad tal mitte torukesed, vaid sitkelihakad, tihedalt kõrvuti kasvavad kuni poolteise sentimeetri pikkused narmad. Kuni 40 cm kõrgused ja üle 20 cm laiused viljakehad ilmuvad vahtra, hobukastani või teistegi lehtpuude tüvele juulis või augustis, ning püsivad üsna kaua. See seen on haruldane kogu Põhja-Euroopas: Norras, Rootsis, Soomes, Taanis; Saksamaal kuulub ta punasesse raamatusse. Kuigi põhjanarmikut peetakse lõunapoolse levikuga liigiks, on teda isegi hästi läbiuuritud Saksamaal leitud ainult viiest kohast.
Eestis teame seni kokku 12 põhjanarmiku leidu. Tartu Toomemäel on mõnigi nakatunud vaher murdunud tormis just sellest seenest mädandatuna. Aga teda näeb ka Tartu puiesteedel, Sagadi metsandusliku õppekeskuse juures, mitmes pargis ja kalmistutel. Nagu teisteski maades, eelistab põhjanarmik meil inimtekkelisi puistuid, kuid teda on leitud ka Eesti metsikumais põlismetsades – Alam-Pedja looduskaitseala Võiviku reservaadis ja Järvselja looduskaitsekvartalis.
KAITSEALUSED SEENELIIGID:
https://loodusveeb.ee/sites/default/files/inline-files/Kaitsealused_punase_nimestiku_liigid_SEENED.pdf 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar