Püüan siia nimestiku kokku saada, lähimat infot saate seenenimele klikates. seda tehes jõuate ka postituseni, kuhu SAATE ISE LISAD OMI LEIDE! Tegu siis FB grupiga EESTIMAA SEENED.
https://loodusveeb.ee/sites/default/files/inline-files/Kaitsealused_punase_nimestiku_liigid_SEENED.pdf
https://www.facebook.com/media/set?set=oa.705885244885322&type=3
PRUUNIKAS VÖÖTNARMIK (Phellodon fuligineoalbus)
ehk end. liiv-kampernarmik ehk pruunikas mütsnarmik.
F: Berit Veske.
PUNAJALG-KIVIPURAVIK (Boletus erythropus)
F: Juta Schnur.
BLOXAMI PUNALEHIK (Entoloma bloxamii)
F: Tõnu Ploompuu.
(Seen võib esineda oluliselt sinakamates toonides)
F: Sven Pruul.
Alumisel Reet Pehka pildil puidunui noorena
SAATANA-KIVIPURAVIK (Boletus satanas)
Kaitsealuste hulgast välja arvatud - võõrliik.
.jpg)
LOOR-KÄRBSESEEN (Amanita strobiliformis)
F: Laivi Nurmik
PORGAND-KÜBARNARMIK (Hydnellum auratile)
F: Allar Antson.
PUNAV LODUPOORIK (Physisporinus sanguinolentus)
F: Urmas Kaja.
TAHMPURAVIK (Porphyrellus porphyrosporus)
F: Sven Pruul.
F: Allar Antson.
F: Tõnu Ploompuu.
Allar Antsoni tekst ja foto:
põlismetsaliik ohulähedase (NT) hinnanguga, kasvab 200-aastases loometsas kõdunenud kuuse lamatüvel. Vardi LKA, Raplamaa, 29.04.2024.
Tundemärkide hulka kuuluvad suur ja laiuv, kihiline (mitmeaastane) viljakeha, ülipisikesed poorid (ühed kõige väiksemad torikseente hulgas üldse), kreem kuni õrnalt lõhekarva toon tumedamaks tõmbunud servadega ning vänge hapukas lõhn.
(Amanita friabilis), 20.08.2024, Türi. Looduskaitse II kategooria. Kärbseseene kohta väike, rõngast pole, puruneb kergesti.
F: Sven Pruul
Kasvab rannalähedastel kinnistunud luidetel kukemarjapõõsaste lähedal, millega seen mingit sorti sümbioosis elab.
Allar Antsoni foto ja tekst:
09.09.2024 Vaisi, Läänemaa. Haruldane (ohualdis, II kaitsekategooria) liik
Berit Veske foto
12.09 männimets, Naissaarel.
Kübara all narmad ja 15-20cm läbimõõt. Lähedal kasvasid veel põdramokad ja timpnarmikud, aga need seened olid täiesti erinevad.
16.11.2024, Tartu, pajul.
F: Sven Pruul
Seeneraamatus:
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3770142156465187&set=oa.653220311503363
Viljakeha 2-8 cm kõrge, erkkollane,
ladvaosa kindlal kõrgusel
korrapäratult harkjalt harunv. Harud
lühikesed, 1-2 cm kõrgused, kaarjad.
Seeneliha kollane ja sitke.
Lehtpuusaludes, niitudel.
VIII-IX
Sarnasus:
Perekonda kuulub mitu niitudel
ja lehtpuusaludes kasvavat liik,
mille viljakehad on kollased ja
harunematud ( C. fusiformis).
Tekst ja foto: Sven Pruul
17.11.2024, Tartu, Peetri kalmistu puudeta haljasalal, ca 20 kogumina. Suure sarviku välistamiseks: kasvamine näiliselt maas, mitte okaspuu(sodi)l, koostis habras, mitte sitke, lõhn ja maitse läppanud-jahused (ingl k mealy), KOH koheselt porgandpunane. III kaitsekategooria, mandrilt väga leide ei paistagi.
PUNALATV-HARIK Ramaria botrytis
Punase raamatu liik! Äärmiselt ohustatud
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2653708124775268&set=oa.653220311503363
KAITSEALUSED LIIGID album.
Krista Maldur:
Kuusemets ja Kernu asukoht. 28. juuli 2020
Kasvab rand-luidekaeraga (Ammophila arenaria): luiteliudik (Peziza ammophila, Dune Cup, liivliudik)
7.09.2025, Valgeranna, LK II.
Seen sai leitud ja pilt tehtud napid paar sekundit enne äiksevihma.
Foto ja tekst: Sven Pruul.
Kui leiate kroonliudiku kasvukoha, andke sellest kindlasti teada Keskkonnaametile või sisestage vaatlus Loodusvaatluste andmebaasi. Nii aitad kaasa looduskaitse korraldamisele. Pea meeles, et kroonliudiku korjamine on keelatud!
https://www.loodusmuuseum.ee/et/kroonliudik
F: Urmas Kaja.
10.06.2025, Lahemaa.
Allpool olevad liigid on siis kaitsealuselt määramata staatusega! Siiski aga selgelt haruldased, ühed rohkem, teised vähem.
F: Liisi Piits.
SÕRMKÜBARSEEN (Verpa conica)
F: Tõnu Ploompuu.
TÕMMU MÜTSIK (Mycena pelianthina)
F: Tõnu Ploompuu.
PILVIK-LIMANUTT (Hygrophorus russula)
F: Allar Antson.
ROOSAKAS HEINIK Tricholoma roseoacerbum
F: Allar Antson.
Liibuv roostetorik, Pycnoporellus alboluteus, 15.10.2023 Tartumaa, Väänikvere. Uus leiukoht selle põlismetsade uhkeima ja ühe haruldaseima liigi jaoks. Ohustatuse hinnang meil kriitilises seisundis (CR), ehkki asurkonna suurus viimastel aastatel tõusuteel, seni küll üksnes idapoolse Eesti põlismetsades.
F: Allar Antson.
Cortinarius alcalinophilus
Allar Antson:
Veel üks uus liik Eestile 28.8.2021, Puhtu-Laelatu lka. Vöödik Cortinarius alcalinophilus limapeade (Phlegmacium) alamperekonnast. Tegelikult ma ilmselt kohtusin temaga esimest korda samas kohas juba 2018. aastal, tollal asja lõpuni uurimata. Olgugi, et kindel määrang pole taaskord võimalik põgusalt pilku peale heites. Taolisi priskeid, teravalt piiritletud mugulaga ja erksavärvilisi limapeasid jagub küllaga erinevaid liike ja Eestis ilmselt ei leidu kedagi, kellel oleks neist piisavalt hea ülevaade. Aastate eest ma samuti ei vaevunud, aga nüüd veidi kogenumana selliseid väljakutseid vastu võttes avastab nii mõndagi põnevat.
Ta on lubjanõudlik, soojanõudlik ja laialehiste lehtpuudega kaaslev, peamiselt edelapoolse (Kesk-Euroopa parasvöötme) levikuga liik. Läänemere idakaldalt teda ilmselt pole varem määratud, olles seega siin levila kirdepiiril. Kirjanduses tuuakse peremeespuudeks pöök, valgepöök ja tamm. Meil on nendest esindatud ainult viimane. Laelatu puisniit Väinamere/Liivi lahe kaldal, kus ta kasvab, on teada-tuntud leiukoht mitmetele vastava elupaiganõudlusega liikidele (nt. loor-kärbseseen). Eeldused temale vastuvõetavate kasvutingimuste esinemise jaoks kahanevad arvatavasti järsult mandri, ida või põhja poole liikudes, kus tamm küll veel kasvab, ent taoliste seeneliikide areaal näib olevat piiritletud kitsamalt kui tema peremeespuudel, sõltudes just piisavalt mahedast kliimast ning lubjasest pinnasest.
See liik on hinnatud globaalselt ohualtiks (NT), kuna sobivad elupaigad on surve all nii otsese hävimise kui ka kaudsemate tegurite nagu üldise õhusaaste põhjustatud pinnase eutrofeerumise või kliimamuutusega kaasnevate sagenevate põuaperioodide tõttu. (http://iucn.ekoo.se/iucn/species_view/295792/)
Määrangu otstarbeks oli siinkohal hea tilgutada eksemplarile kaaliumhüdroksiidi lahust, mida seeneuurija töökapis peab alati leiduma. Seeneliha tumepunane värvimuutus KOH mõjul on selge ja välistab kohe hulga lähedasi liike. Mandlikujulised eosed on taoliste liikide hulgas ühed kõige väiksemad. Lisaks tasub tähele panna noorte eoslehekeste ja seeneliha värvi. See seen on tervenisti enam-vähem oranžikaskollane, ilma rohekate või lillakate toonideta, mis samuti piirab võimalikke variante. Ka kübara keskosas reeglipäraselt olevad tumedamad soomused peaksid olema liigiomased. Lõpuks ei jää välistamise kaudu tabelisse enam muid variante. Kasutasin nii teaduslikuma seenemääramise “piibli” Funga Nordica kui ka veebis vabalt kättesaadava “Cortinarius in Sweden” väljaande määramistabeleid (https://karl.soop.se/CinS_ed17/CinS_text_ed17.pdf)
Allar Antson:
Helepruun taelik, Phellinus/Fuscoporia viticola, oma ainukeses teadaolevas kasvukohas Eestis. Põline kuusik (pilt kasvukohast kommentaarides), Soonurme, Ida-Viru, 10.04.2023.
See liik arvati vahepeal olevat Eestist välja surnud, kuid taasavastati siin vääriselupaikade kaardistamise käigus. Huvitav on, et ta kasvab sageli peenevõitu ja mitte väga kõdunenud kuusetüvedel — seda substraati leidub küllaga mitmel pool. Naaberriikide kogemused aga näitavad, et liigil on väga kehv võime naasta kasvukohtadesse, kust ta on mingil hetkel kõdupuidu saadavuse katkemise tõttu hävinud (eoste levikukaugus on ilmselt väike). Loogiline, et ta on säilinud just siin ajalooliste põlismetsalaamade piirkonnas, kus metsakate on järjepidev olnud.
Kuldpruunik (Hapalopilus aurantiacus = Erastia aurantiaca seenevana Erast Parmasto auks), 23.04.2023, Ida-Viru, Heinassaare põlismetsas kuusetüükal.
Haruldane looduslike (kõdupuidurikaste) häiringualade liik, kasvab häiludes, metsaservades jt. Hinnatud Eestis väljasuremisohus olevaks. Urmas Kaja on seda liiki siin grupis tegelikult tänavu juba kahel korral postitanud ja käisime ka koos mõlemaid isendid üle vaatamas. Lisaks tuli ta eile veel vastu koguni kolmel erineval tüvel Ida-Virumaal. Kõik need isendid on alustanud kasvu tõenäoliselt möödunud sügisel ja kuna teda on meilt leitud vaid vähestel aastatel (ehkki peaks olema väga silmatorkav liik), siis paistab, et mullused mõnevõrra ebatavalised kasvutingimused olid liigile meeltmööda. Värsked viljakehad peaksid algselt olema veidi heledamad oranžid. Panen mõned eilsed pildid veel kommentaaridesse.
Junghuhnia fimbriatella
OHUALDIS!
Allar Antson:
Kiulisservaline nääts *Junghuhnia fimbriatella *on terves maailmas üsna väheste esinemisteadetega puuseen (Eesti PR ohualdis liik), kes kasvab kõduneval lehtpuupuidul ning on kirjanduse järgi tihti seotud haabadel kasvavate jänesvaabiku viljakehadega — nii ka selle leiu puhul.
Üks mükoloogialaagri retkel kohatuid seeni Nigula looduskaitsealal 16.09.2023. Määrang siiski täna mikroskoobis eoste mõõtmete abil, kuigi oletus tekkis juba metsas. Taolisi ripsmelise servaga puu/torikseeni on mitmeid liike, kes pole enamjaolt palja silmaga kindlalt eristatavad.
Album KAITSEALUSED SEENED.
Allar Antson:
Oksakorgik (Antrodia ramentacea). Tormis murdunud männioksal, Laulasmaa, Harjumaa, 06.04.2023.
Minu esmasleid sellest liigist, mida märkasin täiesti ootamatult autot parkides maha kukkunud oksa eest ära koristades. Ilmselt väga haruldane liik - eElurikkusesse on pandud vaid 8 varasemat kirjet Eestist, ehkki okasmetsade torikseened on meil üsna hästi uuritud ja see liik on küllalt äratuntava välimusega. Juhuslikku laadi esinemise tõttu on harulduse põhjusi raske hinnata, kuid arvatavasti järgib ta levikumuster põliseid, inimtegevusest mõjutamata männikuid
haruldane parkide ja puiestike seen on põhjanarmik (Climacodon septentrionalis). Viljakeha sadakonna üksteise all ja kõrval kasvava kübarakese alumist pinda katavad tal mitte torukesed, vaid sitkelihakad, tihedalt kõrvuti kasvavad kuni poolteise sentimeetri pikkused narmad. Kuni 40 cm kõrgused ja üle 20 cm laiused viljakehad ilmuvad vahtra, hobukastani või teistegi lehtpuude tüvele juulis või augustis, ning püsivad üsna kaua. See seen on haruldane kogu Põhja-Euroopas: Norras, Rootsis, Soomes, Taanis; Saksamaal kuulub ta punasesse raamatusse. Kuigi põhjanarmikut peetakse lõunapoolse levikuga liigiks, on teda isegi hästi läbiuuritud Saksamaal leitud ainult viiest kohast.
Eestis teame seni kokku 12 põhjanarmiku leidu. Tartu Toomemäel on mõnigi nakatunud vaher murdunud tormis just sellest seenest mädandatuna. Aga teda näeb ka Tartu puiesteedel, Sagadi metsandusliku õppekeskuse juures, mitmes pargis ja kalmistutel. Nagu teisteski maades, eelistab põhjanarmik meil inimtekkelisi puistuid, kuid teda on leitud ka Eesti metsikumais põlismetsades – Alam-Pedja looduskaitseala Võiviku reservaadis ja Järvselja l
Ookernahkis (Crustoderma dryinum),
PÕLISMETSA LIIK (STAATUS MÄÄRAMATA)
Jalase, Raplamaa, 13.04.2024. Põlismetsaliik, kasvab kõdunenud kuusetüvedel lamapuidurohketes metsades.
Praegu on käsil viimane hetk enne sügist leida üheaastaseid pehmete viljakehadega puuseeni, peatselt kuivavad ja kaovad nende viimased riismed ära. Samas pole rohttaimestik veel vohama hakanud ning nähtavus tüvede alla on hea. Kasutasin olukorra ära ning sellel ilusal liigil on nüüd Rapla maakonnas 5 leiukohta (enne möödunud nädalavahetust oli 0).
Foto ja tekst: Allar Antson.
Punalehik Entoloma chalybaeum var. lazulinum
Sinakat värvi punalehikuid on tegelikult üpriski mitu liiki ja nende määramine pole niisama lihtne. Selle punalehiku kohta on eElurikkuses kolm varasemat Vello Liivi kirjet saartelt ja kaks mandrilt. Ega ta nii haruldane ilmselt ei ole, aga vähese uurituse tõttu on head eeldused saada andmebaasi üks vähestest kirjetest liigi kohta, kui nendesse natuke süveneda.
Krobeline-soomuseline kübar, sinakad toonid nii kübaral, jalal kui noorest peast ka eoslehekestel, mille servad on siledad ja ühetoonilised, valge mütseel jala alusel, pannaldeta seeneniidid ja silindrikujulised tsüstiidid juhatavad määramistabelis välja selle liigini. Triibuline kübara serv tähistab veel varieteeti lazulinum, mis eraldi liigi staatusesse ei tõuse, kuna on muus osas identne. Punalehikute eosed on huvitava hulktahukalise kujuga, nende kuju perekonna liikide hulgas suurel määral ei vaheldu, aga lisasin eoste pildi ka. Eosed on ligikaudu 10 mikromeetri, ehk 0,01 millimeetri pikkused. Punalehikud toodavad eoseid üldiselt rikkalikult, ilmselt miljoneid ühe väikse viljakeha kohta, mis ringlevad meie ümber õhus kõikjal.
Punalehikud ei ole söögiseened, enamik on mürgised või teadmata söödavusega.
Niitvälja, Harjumaa, 7.9.2020
F: Allar Antson.
KELLUKMÜRKEL (Mitrophora)
VÄGA HARULDANE!
(Üksikud leiud)
Tõnu Ploompuu:
Kõige tähelepanuväärsem leid seenelaagrist (leidja Leho Tedersoo) - kelllukmürkel. Kolmas(?) leid Eestist.
Muhu Koguva küla. 08.05.2015.
Erinevus teistest mürklitest on selgelt välja toodud Vello Liivi oma käega tehtud seene pikilõikel - eoslava on jala otsas pool-lahtine, moodustab justnagu laia räästa. Kurrelil ja sõrmkübar-verplil on samal ajal vaid jala tipus kitsas ühendus.
Kuna ta harvavõitu on ka mujal maailmas, siis seetõttu raamatuteski harva olemas.
KULDRIISIKAS (Lactifluus volemus)
Staatus määramata, esineb Eestis harva.
Kuldriisikas (Lactifluus volemus) on pilvikuliste sugukonda perekonda Lactifluus kuuluv seeneliik.
Mahedamaitselise piimmahla ja seenelihaga punakas-pruunikasoranži kuni 18 cm läbimõõduga kübaraga kuldriisikas on värskelt söödav. Seeneliha lõhn meenutab heeringasoolvee lõhna. Kasvab lehtpuude all.
Kuldriisikas liigitati varem riisikate perekonda. nimega Lactarius volemus.
22.07.2024. Võrumaa.
F: Marje Mürk
SINI-KÜBARNARMIK (Hydnellum caeruleum)
Sini-kübarnarmik ei ole veel kaitsestaatusega, kuid kindlasti üsna harva meil esinev. 2008 aastal Vello Liiv koos Erast Parmastoga arutasid leitud seeneliigi üle ja arvasid, et selle võiks seni eestikeelse nimeta nimetada sinakaks kübarnarmikuks. Nüüdseks ongi nimi sini-kübarnarmik.
Kasvab nõmmemännikutes/palumetsades.
Kindlama määramistulemuse saamiseks on vaja võimalusel nii alaküljest pilti kui ka läbilõiget ja ka nuusutamine aitab. Ehk et lõhnaval kübarnarmikul peaks olema tuntav aniisi/piparmündi sarnane lõhn.
(Kuna väga sarnane on ka lõhnav kübarnarmik, siis loodetavasti siia lisatud piltide puhul saab selle välistada)
22.08.2021, Lahemaa.
F: Urmas Kaja
LÕHNAV KÜBARNARMIK
(Hydnellum suaveolens)
Eestis haruldane, staatus määramata.
Sarnane sini-kübarnarmikuga, kuid omab üsna tugevat aniisi/piparmündi lõhna.
Leiu puhul on väga oluline püüda pildile saada altvaadet ning ka läbilõiget.
8.07.24. Lätis, Valmiera lähedal.
F: Guna Taube
PRUUN KÜBARNARMIK Hydnellum ferrugineum
Ohulähedane!
Kasvukoht peamiselt männikutes, on maheda maitsega. (sarnane kuid kibeka maitsega Pecki kübarnarmik on seotud põhiliselt kuuskedega ning ei ole kaitse all)
02.08.2024, Lahemaa.
F: Urmas Kaja.
JUUR-EBAKÕRGES (Hymenopellis radicata)
Staatus määramata
Allar Antson:
Juur-ebakõrges (Hymenopellis radicata), harukordselt pika jalaga seen (mis jätkuks veel juurduval kujul, kui välja kaevata). Lehtpuu kännul, maapealne osa oli silma järgi ikka 20 cm ära.
Porkuni parkmets, Lääne-Viru, 19.08.2024. Haruldane liik, laialehistes metsades, enne minu ja Sven Pruuli selle aasta leide L-Virumaalt oli eelmine ametlik esinemisteade eElurikkuses aastast 2008.
RIPSMELINE MAATÄHT (Geastrum fimbriatum)
Väga sarnane ripsmelisele maatähele on kausjas maatäht (Geastrum triplex), aga temal näeme ainult viite hõlma ja viimaste kasvukohaks on enamalt jaolt laialehised puistud ning seen eelistab lubjarikast pinnast. Noorelt on mõlemad seened kerajalt suletud (sealt puguseente nimi), nende hõlmad avanevad seente vananedes.
Lilian Kitsingu foto
20.08.2024. Kubija männimets, Võru.
BONOMYCES ARNOLDII
Uus (sekveneeritud) seen Eestile! Bonomyces arnoldii, 12.06.2024, Ohepalu, leid Anneli Kask.
pdf räägib, et kevadlehtrikust (Bonomyces sinopicus), millel sile kübar ja kollakad lamellid eristab seda soomusjas kübar ja valkjad lamellid
Kollane kivipuravik (Hemileccinum depilatum)
Allar Antson:
20.08.2024, Salevere, Matsalu.
Lubjapinnasel laialehiste puude all kasvav väga haruldane (üksikute leiukohtadega) Lääne-Eesti liik. Aitäh Kessu Thh (ühe koordinaadi eest, neid leidus piirkonnas mujalgi
KROOKUSNARMIK (Sarcodontia crocea)
Torikulaadne. Kasvab väga vanadel pirni- ja õunapuudel.
Seent peeti Eestis väljasurnuks, kuid aastatel 2019-2021 on lisandunud 7 uut leiukohta Lääne-Eesti saartel, Põhja-Eestis ja Tartus. Lisandub ka üksikuid uusi.
Küpsed viljakehad on tugeva õuna- või ananassi-lõhnaga.
26.08.24.
Tartu.
Foto: Ain Vindi
Phlegmacium pseudoarcuatorum
Praegusel hetkel viimane vöödik, mida näidata on ning ilmselt nende hulgas kõige suurem haruldus. Phlegmacium pseudoarcuatorum, 02.11.2024, Suurepsi, Kõpu LKA, Hiiumaa.
Põhja-Euroopas valdavalt Gotlandi (Ojamaa) liik. Võib-olla ka sellepärast, et seal on rootslased vöödikuid väga põhjalikult uurinud. Mujalt vaid üksikud leiud. Väljaspool Ojamaad seni leitud ühest piirkonnast Lõuna-Norras ning uuemal ajal veel mõnest kohast Rootsi lubjapiirkondades. Lisaks üks kirje Eestist, vana nime Cortinarius delaportei all, 2008. aastal Saaremaalt. Suurepsi leiukoht nüüd ootuspäraselt ilmselt ühes kõige väärtuslikumas metsaosas poolsaarel (millest on leitud muuhulgas I kaitsekategooria lilla kübarnarmik, taolise liigi elupaikadest võib leida mis iganes haruldusi). Rootslased peavad seda vöödikut loodusväärtuste püramiidi tipus olevaks (kõige kasvukohanõudlikuma kategooria) liigiks.
Määramisel saab õigele järjele ainult nii, et jala loorijäänuste värvi piisavalt teraselt uurida ning märgata, et roostepruuni eospulbri jälgede all on looril tegelikult aimatav lillakas toon. Vastasel juhul Funga Nordica tabelis õige liigini ei jõua. Muidu on seen nii pealt kui alt üsna hele, ”hebeli värvi”, aga mugulvöödikute puhul on see pigem eristuv, enamik on tumedamad / värvilisemad. On männi mükoriisaseen lubjarikastes vanades metsades.
F: Allar Antson
NÕMMENAHKIS (Stereopsis vitellina)
Varem vaid üksik registreeritud leid.
F ja tekst: Sven Pruul.
Nõmmenahkis (Stereopsis vitellina, Roothole Rosette) 26.10.2024, Elistvere skv. Eestis registreeritud vaid korra 1998, kasvas kahes kohas pehkinud männirondi ja sambla all.
LÕUNANAHKIS Punctularia strigosozonata
ÄÄRMISELT OHUSTATUD
Kübaraga või pooleldi kasvupinnale
liibuv, pehme; ülapind kaetud
pehmete ebemetega, sigaripruun või
veidi purpurja varjundiga; serv
noorel viljakehal erk oranžkollane;
alapind tume šokolaadipruun, sile.
Kasvukoht kuuse ülekaaluga segamets,
Lamapuidu latvades, harva okka- ja
oksavarisel.
Amylostereum chailletii on sama
värvi, aga väga jäik ning kasvab
ainult kuusel.
VI - X
06.10.24 Lasila hoiuala
F: Anneli Kask
Foto ja tekst: Sven Pruul
EREKOLLANE PÜSIPOORIK Perenniporia tenuis
Sven Pruuli tekst ja fotod.
Haruldane leid pärast 20-aastast vaheaega: erekollane püsipoorik (Perenniporia tenuis). Kopra langetatud, õõnsa ja praktiliselt kooreta tamme ülapinnal ja pragudes, kahe väikse ca 5cm-se laiguna. Maitse mahe. 14.09.2024, Pedja jõe ääres Lalsil. Kriitilises seisundis, sekveneeritud
Ramaria boreimaxima
Sven Pruuli foto ja tekst:
Harik Ramaria boreimaxima (e.k pakuks männiharik või põhjaharik) 14.08.2024, Tudusoo lka.
Koostöös siis leidja Aivi Aunapuu ja Allar Antsoniga.
Siiani teada ainult Norrast, Rootsist, Soomest, Venemaalt.
«Seda seent kirjeldasid esimest korda Hiina teadlased oma kodumaal leitud eksemplari põhjal 2020. aastal. Tegu on kevadkogritsa ehk Gyromitra esculenta lähiliigiga. Väliselt on need väga sarnased: ainsa silmaga nähtava eristustunnusena mainitakse kübaraosaga võrreldes pikemat jalga kui kevadkogritsal,» rääkis Saar. «Gyromitra venenata eosed on natuke väiksemad ja kitsamad ning seeneliha mitmekihiline erikujuliste seeneniitidega, kevadkogritsa seeneliha on ühekihiline. Kevadkogrits eelistab kasvada okasmetsas, nimetatud uus liik pigem lehtmetsas, aga Eestis kogutud ja sekveneeritud eksemplare on leitud ka männikus.»
Seened leidis Sven Pruul:
Kasvavad meil pigem tammega, mujal muude pöögilistega: Gyromitra venenata (pikkjalg-kogrits)
27.05.2025, Savka, noorte tammedega lehtpuuribal, mis kuuskede vahele jäetud/tekitatud.
Eosed Irja kinnitusel G. esculentaga peaaegu identse kuju ja suurusega.
Usun, et see tänane kübarnarmikuleid on üliharuldane Hydnellum cumulatum, mida on Eestist varem registreeritud täpselt ühel korral samuti ühest Ida-Virumaa/Alutaguse inimkaugest põlismetsast. Olin liigist teadlik, aga ausalt öeldes ei lootnud teda kunagi enda silmadega nähagi. Olles teiste kübarnarmikuliikidega hästi tuttav ja kogenud (ning teades, et enamikeks teisteks liikideks ta lihtsalt ei sobi), julgen teda niimoodi määrata, ehkki loomulikult läheb eksemplar veel edasisele uurimisele.
Karjamaa, Ida-Virumaa, endine Agusalu LKA. 25.08.2025.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar