Blogiarhiiv

Esmaspäev, 20. juuni 2022

Patakas ajalehti sattus pihku.

 

 
 Meedia on täis kõikvõimalikke lugusid kõikvõimalikke lugusid. Tõsist, uurivat ajakirjandust on vähe, enamasti ollakse väga pealiskaudsed. Tõelisi probleeme sageli ei puudutata või räägitakse hoopis vähemtähtsatest külgedest. Siiski, mõndagi tasub lugeda...
 
Postimees.
 
Transpordiameti juht Kaido Padar, kõige paremini tasustatud riigiametnik, lahkub ametist. Tal oli kunagi häid mõtteid, aga hoolimata palgast teatud asjades pole millimeetritki asjad nihkunud. Tema sõnul vaja kohale uut energiapommi. Ma arvan ka, aga soovitavalt pommi, mis mõjuks...
 
Rainer Kattel kirjutab huvitavalt, et Isamaa otsus mitte astuda läbirääkimistesse KE ja EKRE-ga, võib tõlgendada parempopulismi lõpu algusena. Populism oli postipoiste lemmikväljend ja kui seda kasutati, siis tead, et jälle plaaniti midagi asjalikku, aga see oli vaja mutta tampida! Seega, vasakpopulism on peale tungimas veel tugevamalt ja see ongi populism. Isamaagi näitab ennast ülipopulistliku jõuna!
 
Ringraudtee eriplaneering ootab algatamist. Ei hakkagi kommenteerima peale tõdemuse, et kui Mihhail Kõlvart ses loos targutab ühistranspordist, ise midagi asjast jagamata, siis on see populism. Sest Tallinn  ise mitmeid olulisi muudatusi linnatranspordis teha ei suuda. Juba pikka aega.
 
Ohoo, Rain Epler kirjutab "Kas tõesti rohepööre iga hinnaga"?
Ta arvab, et kui hinnad jäävad kõrgeks, ei suudeta varsti lapsi enam kooligi viia, huviringidest rääkimata. Ning kinnisvarabuum võib peagi krahhiks pöörata. Tulemuseks, et suur hulk eestlasi peab taas kohvrid pakkima ja siiajääjad pingutavad püksirihma. Peaminister saab aga raporteerida meie CO2 heite, jäätmete jm taolise vähenemisest.
Samas on kasvanud hinnad suurendanud riigi tukusid ning seega peaks ettevõtete ja inimeste koormust vähendama. Nt, vähendades maksusid, peab kütusemüüjaid survestama, et kui mõju ei vähenda hindasid, peaks kehtestama piirhinnad. Teatud mõttes see ehk tõesti õiglane, iseasi kuidas seda teha õnnestub. Sest, minu arvates, tuleks piirata ka importi ning mõneski asjas ka eksporti seega, EL-is kükitades pole see võimalik. Elektrihinna langetamiseks ei peaks me aga isegi börsilt lahkuma. CO2-kvoodi tuluga  peaks kompenseerima sellesama kvoodi maksumuse elektrihinnas. Valitsus saavat  kohustada Eesti Energiat sundida sõlmima meil inimeste ja ettevõtetega otselepinguid, minnes börsist mööda. Seda lubab EL direktiiv. Mina seda valdkonda ei jaga, kuid olen kindel, et saab igal juhul OMA inimestele rohkem mõelda ja teha.
Muidugi on kahju, et EKRE ei saa essugi aru sellestki, et ka see üüratu elektriga laristamine tuleb lõpetada. Me ei pea maksma oma ettevõtetele kõrgeid tasusid ükskõik milliste toodete eest, kui need toodavad ka impordiks midagi sellesama kõrge elektrihinna eest. Sest hinda mõjutab ka tarbimine ja tarbimist ongi vaja vähendada.

Tore oli aga uudis, et Rasmus Mägi ületas nn maagilise 48 sekundi piiri, tehes hooaja kolmanda tulemuse. Edu!


See juba väga huvitav lugu!
Meremuuseum plaanib Naissaare põhjaossa vanasse suurtükipatareisse uut muuseumi, Nargen Nord ja seetõttu plaanitakse ka sadamast sinnani raudtee taasatada. Osa juba tänagi olemas. Saarevanema Toomas Luhaääre sõnutsi võib rahu ja vaikuse saarel, ehk looduspargis võib raudtee aidata loodushoius vaikuse säilitamisele kaasa. Ning üksiti lahendada elektri- ja sideliinide probleemi. Esmaste kalkulatsioonide järgi võiks muuseumi rajamine maksta 11 miljonit. Siinkohal peaks mõtlema abitsioonikamalt ehk et võib olla proovida täita ammune unistus ja viia ka Lavassaare Muuseumraudtee üle Naissaarele? Kui ka kogu saare raudteevõrku ei taastata, võimaldaks raudtee ekspositsiooni paigaldamine kahte jaama, aga isegi vahejaama, nii saaks tagada inimestele väga eripäraseid sõite väga erineva veeremiga, samas tagada mingeid muid põnevaid üritusi ka vahejaamas? Üksiti teha nii ka loodusretki ehk et inimesi veelgi vähem lasta spontaansele radade tallamisele.

Rõõmustav on, et lõpuks jagatakse põnevat infot ka naabrite, lätlaste kohta. Paraku on üks esimesi teemasid taas vähemuste kohta, näidates, et nendegi "perekonnad" on kangesti ohus ja hädas. Ilkumine perede ehk väärtuste üle on juba aastaid ju lörtsinud perekonna tähendust. Raske on muidugi loota, et Läti saadab kooseluseaduse sinna, kus selle koht, aga lootust ei tobi kunagi kaotada. Nagu sellegi üle, et see pseudoteema ükskord lihtsalt sureb oma loomulikku surma...

Paras paroodia on muidugi ismaalase Jan Trei lugu KOV-ide kuludest ja tuludest. Kui isamaalane kirjutab "... ikka selle ülla eesmärgi nimel, et pakkuda kvaliteetseid kodulähedasi avalikke teenuseid ja investeeringuid", tuleb naer peale. See naer võiks isegi hüsteeriline olla, sest isamaalaste "hoolimine" inimestest ongi naeruväärne. Ma pole veel ühtegi isamaalast kohanud, kes hooliks kodulähedasest ühistranspordist ja apteegireformi p....keeramisega keerasid nad pea peale ka apteekide hinnapoliitika ning palgakasvu võimaluse. Muide, nad on lubanud juba ammu maale ka apteegibusse... Ainuke õige märkus Treilt oli kohalike teede rahastuse kasvu teemal. Aga mida nad vaesekesed rahastaks, kui samas tahaks ka sadu miljoneid kulutada RB-le ja laiadele maanteedele? Tuumajaamast rääkimata...
Ahjaa, nüüd räägivad nad ka elektrituru reformist, aga kui senistele sigadustele mõelda, siis selge, et ka see reform ei tee muud kui asju hullemaks.

Mullunädalases Maalehes ka mitmeid huvitavaid asju. Nuditud politseist ja äärmiselt leebest poliitkast rikkujate vastu pole mõtet rääkida, juba pikka aega on suundumus vale ja tulemused ehk häda ainult kasvab. Loo juures dialoogipolitseist on aga pilt, mis meenutab juba Jehhoova tunnistajaid... Nali naljaks, aga eks mõte olegi väga sarnane.

On ka lugu, kuis lubadus eluaegsest tasuta praamisõidust Vormsi laeva ristiemale. Tüüpiline Eesti paraku ja väga häbiväärne lugu. Muidugi peaks kirjutama ka loo tasuta praamisõidust neile, kes ühistransporti kasutavad?

Toiduainete hinnatõusust hoolimata plaanivad suurtööstused oma tegevusi üha laiendada. "Toidutootmine käib läbi intensiivse majandamise, mitte läbi maaidülli, kus talus kasvab paar tomatit ja peetakse kitse" sõnab E-Piima juhataja Jaanus Murakas.

Nii algab üks lugu. Kui kommenteerida vaid selle lõigu järgi saab öelda, et tegu on tüüpilise näitega aferistist! Vaatame, kas lugu ka edasi tõestab maailmavaadet, kus tööstused peab paisutama hiiglasteks, et ise sellega mõjutada hindu. Just kasvamise suunas, kahanemist see ei too kaasa enam mingilgi moel.

Maaeluminister Urmas Kruuse on öelnud, et uus hoone Paides võimaldaks  jätta senisest suurema osa tulust Eestimaale nii tootjatele kui töötlejatele. Praegu veetakse osa toorpiimast Leetu. Huvitav, kas seepärast, et meil ei jätku tootmisvõimsust või...?

 
Väga pikka aega on toiminud raiskamine, mida nimetatakse turumajanduseks. Nimelt, väljavedu on populaarne, kuigi hulgihind pidavat sageli olema väiksem, aga see-eest on lihtsam kühveldada kokku suured koormad ja müüa need ühele või mõnele ostjale, kui vedada toodetut paljudele ostjatele. Nii ka jaeäris? Lõpptulemuseks aga ikka see, et sealt kaugelt (tagasi)tulev on meil müügil odavama hinnaga kui oma toodetu-kasvatatu? Midagi on ikka väga valesti! Kui jutt oleks riikidest milliste kliima erineb väga oluliselt meie omast, võiks asjal olla tõepõhi. Aga sarnased riigid ja erinevad hinnad isegi suuremate veokulude puhul?
 
See selleks. Murakas on õnnelik, et lõpuks on hinnatõus jõudnud toidusektorisse.  Sest madalate hindadega olla raske majandada. Kindlasti on raske. Aga elupäästja on siis hindade kasv? Milliste hindade ja kelle jaoks? Piima hinda jaekaubanduses on ju kunstlikult, päti kombel madalana hoitud? Küll aga olevat oluline, et euroliidu otsustajad ei teeks midagi uisapäisa ja ei muudaks selle omahindu veel kõrgemaks.
 
HKScan äridirektor Kristina Mustonen-Shevelevskyi loodab, et siinse tooraine osakaal kanalihatoodetes kasvaks 60-lt 80 %-ni. Pole paha! Söötade hinnad on küll kasvanud. Kui tootmiseks saab kulutada vähem raha vedude peale on see vaid tervitatav. Kas aga ka sööda puhul peetakse oluliseks võimalikult väheseid veokilomeetreid või ollakse valmis ja peetakse õigeks suure osa vedamist ka tuhandete kilomeetrite kauguselt, kui samal meie kasvatajad vilja lausa laevadega välja veavad?
 
Ja kõige selel kõrval on taluidüll nii iganenud ja mittevajalik, et see tuleb kaotada ja mälustki kustutada? Ei, taluidüll kuulub kokku ka suurtootmisega, seni kuni kütusekulutamisega lolliks ei minda!
 
Aga midagi ilusat ja samas hoolivat ka!
 
 
 See pole muidugi kõik. Silma torkas juba ka kellegi maasikakasvataja hala. Küll on meil ikka hädiseid põllumehi. Hädiseid ehk seetõttu, et inimlikkus ja hoolivus on võõrad?

PM erileht "Puhkus Lätis".

Huvitav, kas ka Lätis selline Eesti teemal?

Kaanepildil trimfeerib kitsarööpmeline raudtee. Meil on siiani Raudteemuuseum suurtest teedest kõrval ja keegi pole ka tundnud huvi, leidmaks võimalusi tuua see kuhugi, kus on inimesi ja ehk saaks isegi kaasaegse rongi pikemale lõigule sõitma panna. Või ühendaks selline muuseumraudtee erinevaid vaatamisväärsusi Tartu ümbruses (küll suure ringiga, sest Tartu kasvab).
On lugu ka vahvast järvelinnusest jm. Väga põnev lahendus on aiaspaa. Leht on päris mahukas ja juttu paljudest eriilmelistest asjadest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar