Blogiarhiiv

Neljapäev, 30. juuni 2022

Kuumalaine ajal Vabaõhumuuseumisse.

 

 
Mida teha kui neljaks puhkepäevaks on oodata ei muud kui kuumalaine jätkumist? Heakene küll, kommenteerin rohelise Tallinna postitust veekraanide kohta ja ootangi vastust, mitukümmend tänavu Tallinnas tänavatele lisandub. No surfan veel netis ja vahin telekat. Aga 4 päeva? Palju, mis palju! Et aga täna paistis taevas paar pilvekribalat ja mõttes oli kuidagigi ennast toast välja vedada - spaa, Paljassaare või Rocca Al Mare silme ees....
 
 
Ups, mis see kesklinnas on? Kitsh, aga siiski vast kohati mõeldav? Midagi teistmoodi kui harjunud? Ei tea.

 
Võin öelda, et kõik ses käigus oli ette ennustatav. Kui ilm välja arvata, aga õnneks on siin ju varjulisust ja täna oli ka tuult! Seetõttu oli siin olla veel parem, kui teadsin, sest kuumust kartsin küll.
Ja head tunnet tõstis see veelgi, et siin ongi üks neist, mida peaks olema täis kogu linn ja Eestimaa - veekraan! Tõsi, tähistust ei ole ja nii paljud möödujad seda ei teagi. Ratturid vast veel märkavad, autosõitjad küll mitte. Võiks ikka tänavatel olla vastava VEETILGA vm märk, mõnedsajad meetrid enne?

 
Aastapilet on mõttekas, olen isegi seda vähe kasutanud. Igatahes taas mõnus jalutada ja taas uusi pildistamisnurki leida. Pealegi, mida detailsemalt siin kõike vaadata, seda rohkem uut avastad. Igav igatahes ei hakka. Ja asi pole ainult majades.

 
Sellises metsamajakeses elaks küll. Järve kaldal või ka hoopis mere ääres.

 
Osa on küll ära õitsenud, aga käpaliste jaoks on see metsaalune küll nagu looja õnnistus! Huvitav, kui palju siin neid liigiliselt võiks olla?



 
Seekord liikusime siis taas sedapidi. Seda enam, et kolhoosimaja mul ikka nägemata.




 
Tegelikult oleks hea viibida majades pikemalt, tunnetamaks paremini, kuidas siin elati. Igal juhul on see ääretult huvitav. Kui planeeriti ERM-i, sisi minu arvates pidanuks seegi olema midagi samalaadset ehk hooned koos muu juurdekuuluvaga suurel alal. Praegune koloss on läbikukkumine, ainuke hea asi vast see, et hoidlaruume saadi üksjagu juurde. Aga kutsuv see ERM ei ole.
Parem olnuks maal ajastute järgnevuses hooned, kuni kolhoosiajastuni välja ja ringiga tagasiteel juba majad kunsti ning muu eksponeerimiseks. Näiteks geoloogilised kivistised ja puursüdamikud, aga valik on hoopis laiem. Kõik see võimaldanuks vahepeal ka välialasid, toitlustust, laadamüüke jpm. Nüüd on vaid koloss ja ümber paisuv linn.


 
Ma pole varem ka väga hoonetes sees käinud ja kui uksel kiri "avatud", siis ust avades oli esmalt veidi ehmatav perenaise olemasolu. See ääretult vahva ja iga külastaja saab seega ehedalt palju rohkem infot.











 





 
See maja on tõesti ääretult huvitavalt kujundatud.

 
"Vanima! ajastu korter oli loomulikult tagasihoidlikumalt sisustatud, sest võib ju arvata, et asju 50-ndatel väga palju ei olnud ega suudetud ka muretseda.








 
Aegu edasi muutus aga ju kõik. Nii mööbel, nõud kui muu. Ja eks ka rohkem sai rõhuda meeldivamate asjade muretsemisele. Mul on siin pilte palju, aga tegelikult oma silm on kuningas ja õiget aimu saab vaid ise kohal olles.






 
Kolmas korter vist 90-ndatest, kui kasvas töötus ja nii on selle korteri märksõna alkohol. Ehk et pereisa sattus selle küüsi. Teisalt on ka igatsugu nänni palju, sattus ju kätte aina rohkem välismaist kraami. Perenaine võis küll püüda korda hoida, aga...



 
Ja vesigi koos kanalisatsiooniga olemas, aga...

 
Neljas korter juba ajast, kui tegeleti raha olemasolul ümberehitamisega nii et vanast, justkui halva planeeringuga korterist võis saada vägagi hubane elamine.



 
Ka kelder ja kõrvalhoone põnevust täis.

 

 
Vabaõhumuuseumis võiks olla ka mõni kaev või kraan, sest ala on suur. Kuid samas saab nii kortermajast kui Setu talust juua osta ja see on igati tänuväärt! Kuigi kraani- või kaevuvesi oleks loodussäästlikum, aina rohkematel inimestel selle jaoks pudel kaasas.



 
Paar maasikamammutki sain noppida.



 
Traktor vedas lõkkealust, aga ei olnud see ei Belarus ega põka.

 
Siingi saab aimu, milline võinuks olla ERM. Üks variant avaalast erinevate ettevõtmiste tarvis.


 
Kraavikallaski oli käpalisi täis.


 
Eks taimestikus ole üldse siin üsna liigirikas, biotoope ju männimetsast merekaldani.







 
Aga neid maju ja õuesid võiksin lõputult vaadata.



 
Tegelikult on vaatamist ju nii kaugemalt kui lähemalt, viimasel puhul on silme ees kui ajastumustrid.




 






 
Setu talukompleks aga tõeliselt võimas!








 
Kel soovi, saab isegi erimaitselisi sangaste rukkist handsat osta.




 
Vannikummel, nagu seda on nimetatud. Tegelikku liiginime ma ei tea.







 
Nunnud tegelased.

 

 
Õues oli plakat, perenaine soovitas toas seista kindlale kohale ja .... vaadata, mis naabrid teevad! Ääretult vahva, tõesti päris tunne tekkis.



 
Tõmbasin ka mõned lemmaltsa taimed välja. Hea, et see ei suuda metsa all kasvada, teeveeres aga küll, suretades teisi liike välja.

 
Ning järsku, käinud jupi maad mõnusalt tuulisel metsateel, oli silme ees meri ja kauguses kaasaeg.




 
"Teid tervitan ma kodumaa õied..."
("Suvi")





 
Hunditubakas?





 
Aiamaale väetist? Võtke kott kaasa, äkki veabki!


 
Välismaalaste jaoks siin kindlasti veel põnevam. Ja rattarent on siin mõnus, ehk katsetan ka.



 


























 
Söögi koha pealt olime ühisel meelel.Pihlakanastoika tops oli väga hea nagu ka vaadikali ja õunamahl. Ikka see päris. Ka maitsevõi hea. Prae puhul oli päris kartul ja lest ning  karulaugupesto tomati, kurgi ja hiinakapsa võiks ära jätta. Selle asemel on (vähemalt suvel) saada päristomatit ja kõrtsuski oli päris värskehapukurki, need teeks prae täiuslikkuselähedaseks. Plastmass siin söögikohas kohe kindlasti ei sobi!





 
Ja ega päris ostuta siitki ära ei lähe!






 
Kõik juba rannas? Autode järgi liikluses jäi küll mulje, et muudkui sõidetakse, aga Tallinn ei saa hakkama ÜT korraldamisega. Tänapäevasel tasemel.



 
Hundinuiad keset linna? Äge!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar