Blogiarhiiv

Kolmapäev, 21. märts 2012

ÜHISPEATUSED 31 - NÕUDMINE JÄTKUB...


Täna sain vastuse Regionaalministeeriumist, mis sisuliselt oli tühi. Enamus asju ei pidavat kuuluma nende alla (kuigi soovisingi nende sisulist arvamust nendepoolse rolli kohta) ja nii tihtipeale lükataksegi asju kaelast ära. Ometi, Ühispeatused on vajalikud ja siiani tõestuseks asjad, millest ammugi rääkinud. Parklad, mis mitmes kohas olemas, kipuvad kohati lausa väikseks jääma. Ümberistumised ja bussipeatuste nihutamine ning bussiliiklusega ühildamine mõnel pool ennast tõestanud, mõnel pool aga asi edeneb ja peagi on uudiseid oodata. Seega, kuigi dialoogi või olulist tegelemist regionaalpoliitikute poolt ei ole veel näha, siis tunnen lihtsalt et pooleli ei jäta. Lihtsalt!

Kuni sisuliselt oma tööga mõned inimesed pole tegelema hakanud, tuleb teistel edasi rühkida. Mina rühin. Seda enam, et sama oluline on nii Ühispeatustes kui üldse teeäärsetes müügipunktides võimalus tulusamat kaubandust arendada, on ka see nüanss oluline. Mis sest, et vahel tundub arusaamatu, mis nimelt takistab kohaliku kaubanduse arengut. Sadama turg ootab talunikke, kes kaupa tooks. Mis on takistuseks? Kas liigne bürokraatia igasuguste nõudmiste täitmise koha pealt? Tahtmatus lubada kellelgi vahenduse pealt teenida? Viitsimatus tagada kaubaga pidev varustamine? Ahnus? Samas, kui paljud nurisevad pidevalt meedia vahendusel müügivõimaluste vähesuse üle! Või on siin natuke praegusele eestlasele omast virisemise kommet? Sest ka meetootjatele või paljudele teistele kohaliku kaubaga tegelejatele kirjutades, olen saanud vaid üksikud vastused. Nagu ei tulnud muide ühtki vastust ka bussifirmadelt ettepanekute ja arvamuste kohta Ühispeatuste probleemistikus, ometi nendegi omanikud ajavad tihti meedias vahtu üles?

On siin põhjuseks ootus, et piisab vahu üles peksmisest, asjaga tegelegu ja tööd tehku teised? Sellise suhtumisega võibki oma kauba otsa istuma jääda või bussifirmad elaksidki vaid dotatsiooni pealt! Eks seegi näitab suhtumist. Klienti muidugi eelkõige.

Regionaalministeerium võiks otsida võimalusi Ühispeatuste kompleksseks rajamiseks, kuid siiani sisulist tegevust ei paista. Mida rohkem meil asjaga venitatakse, seda rohkem me kaotame. Muidugi pole ju vastutust olemas. Kuid saamatajäänud tulud pole kindlasti just väga väiksed. Ja rääkimata inimeste vajadustest, millede puudulikkus viibki maaelu krahhi äärele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar