Looduseuurijate Seltsi Päev, Räpina`23. Kõik saab alguse algusest.

 

 

 

See on algus. Igati head suvepäevad, head võimalused kohtumisteks ja õppimiseks. Ja mitte auinult neikle, kes osa võtsid, õppida on siit palju ka ametnikele ja poliitikutele ning sisuliselt kõigile. Tarkus mööda külge maha ei jookse.

Õpiks kasvõi sellestki, tellimusreise korraldades. Meil olid enamus inimesi Tartust ning otse loomulikult alustaski buss Tartus. Tõsi, võinuks olla juba rongi vastas ja seejärel sõita Vanemuise alumisse parklasse. Igatahes säästeti kütust ja raha, tunglemist Tartu maanteel välditi ja kes kaugemalt tulija, tuli rongiga. Kindlasti sobiks see nii mõnedelegi seltskondadele?

Kahju oli mul aga sellest, et kokkutulnuid oli ehk vähevõitu ja sellestki, et me ise ka tavaliselt oma "meeskonnaga" osalenud. Kas infot paljud ei loe või ei saa? Või kardetakse et Eesti Looduseuurijate Selts on nii akadeemiline ja nii mõnigi tõsine looduseuurimisse panustaja ei julge liituda ei seltsiga ega julge ka suvepäevadest osa võtta? Loodan väga, et LUS kasvatab lähiaastatel oma ridu, muidugi, nendega kes tõsiselt soovivad panustada uurimistesse või ka toetamisse!?

Igatahes ütlen alustuseks ära, et taaskord suvepäevad olid need, mida kannatamatult ootasin ja loodetavasti koroonad või piljardid enam me elu nii ei sega. Ja kuna pildid kogu perioodist, siis osa on ehk minu "kiiks", kuid jätan kõik kokku ka seepärast, et eks keskkond on seotud kõigega siin ilmas ja eks ka ametnikud, kellle jaoks oluline see või teine, näeks pilti laiemalt. Nii et mainin siin bussiliiklust, tänavavalgustust vm, seosed jäävad.

 

 

 

Kuigi transpordist, maaelust jm postitan ka siis seekord jätan sinnasõidul tehtud pildid ka siia teemasse. Üks tervik see ju sisuliselt oli. Mitu tundi kulus piltide ülespanekuks, veel rohkem kulub mõtete kirjapanekuks ja sellega ma täna ühele poole ei saa. Tagasiteel läks ka paar tundi Tartus "kaduma", aga see-eest käisin korra autovabaduse puiesteel ja laadal, sain rahulikult UNESCO kirjanduspealinna ja tuleva aasta Kultuuripealinna reisiraamatukoguga alustada Tartu jaamas. Eesti Looduste ja põneva raamatuga LUS-i ajaloost. Et seda tohutult panustanud Linda Kongo raamatutki paljud lugeda saaks. Tartu linn ei ole 10 aasta jooksul veel suutnud vaksalisse ühte raamaturiiulit tuua. Küllap kõik see aeg kulunud lindilõikamiste, bankettide ja dineede peale... Aga see selleks.

 

 

Eks tegelikult sõiduski näed paljut, mis keskkonnaga seotud. Näe, see vist see sild, mis viletsas seisus ja ei teata, kas lasta siit edaspidi üle ainult hobuvankrid või 6 rida maanteed. Hirmkulukas saab see remont olema, tulevikuks oleme aga ikka ja jälle valmis sadu mitmetasandilisi ehitama, mille remont aastakümnete pärast meid "üles poob".

 

 

Tartus muide säästeti elektrienergiat üksjagu, kui kaasaegsemaid tänavavalgustuse lahendusi juurutati, aga tänaseks kulu suurem kui enne, sest uute ringteede ja muuga lisandub sadu tonn-poste, kaablit jm. Ikka sp, et nii palju armastame neid tonniseid poste ja valgusreostust. Lõpetaks ära?

 

 

Teedel sõites meeldib mulle jälgida teeääri ja seda, kui palju on jäetud ruumi elusloodusele. Samamoodi ka seda, et kuigi meie põllumassiivid pole suures, siis iga puu, kivihunnik, "hooldamata" kraaviserv jne on eluslooduse oaasid!

 

 

Meeldib näha muidugi ka teeäärseid müügikohti.

 

 

Rein Sikk kirjutas äsja vajadusest toetada väikepoode ja  -tegijaid. Et see paremini laabuks, on vaja ka omavalitsuste jt tuge. Müügikohad maapoodide juures panevad rohkemaid juhte piduripedaali otsima ja poodigi ehk külastama. Mitu kärbest ühe hoobiga.

 

 

Pikalt-pikalt on siin paplialle. Aga pole muide siiani nende varjus kergteed, kus ka ratturitel oleks mõnusam kulgeda, maal veel elavatest lapsevanematest vankritega rääkimata.

 

 

Maasikakasvatajad küll oma inimesi ei armasta, palgamaksmisest rääkimata.

 

 

Aga sellised väikesed lihapoedki eriline väärtus.

 

 

Metsa võiks ka minna, aga selleks tuleb palju energiat kulutada, et metsa leida.

 

 

Maaelu pole aga kõikjal roosiline ja muide, enamasti nõuab ka utot või kahte. Siinpool on omavalitsejad eriti laisad bussiliiklust arendama. Nad tulevad urgudest välja vaid enne valimisi, kartes paaniliselt soojast urust ja maksumaksja rahadest ilma jääda, seejärel suikutakse taas 4-aasta pikkusesse "talveunne"

 

 

Aga muidugu näeb aina rohkem ilusaid ja korrastatud maamaju. See annab lootust ja jõudu.

 

 

Vabandust muidugi, et sõidu ajal tehtud pildid viltu, peegeldustega jm "praagiga". Aga vahel nii ilusad pilved ju või midagi muud.

 

 

 

 

Kuigi meil mõnedki kutsekoolid kinni ja lagunemas, siis Räpinas asi õnneks üsna lootustandev. Muide, põhikooli ajal pidin ka otsustama, kas minna õppima raudteevärki või Räpinasse aiandusagronoomiat. Eks laiskuski oli üks süüdlane, miks ma nii kaugele ei läinud ja pikk õpiaeg. Ei tea ju kuidas elu üleüldse siis kujunenuks ja ei saagi teada, aga eks natuke kripeldab eluaaeg, et aiast ja loodusest vähe kaugele jäin.

 

 

Õpilaskodu, kus ööbisime, kenasti renoveeritud. Ehk vaid üks puudus, koridorides võiks olla rohkem elu ehk taimi näiteks. Küllap siis ka kõledusest tulenevaid kolksatusi jm oleks vähem kuulda, tänaste euromajade mure ongi ju heli levik ilma igasuguse takistuseta? Nii tundub vähemalt.

 

 

Isegi suitsunurk peaks looduseuurijatele huvi pakkuma?

 

 

Miks ma aga räägin ametnikest ja poliitikutest? Ehk peaks nendegi suvepäevi Räpinas korraldama? Saaks aimu, et kivikõrbete ning pihlakate, jaapani õunapuude ja kitsa võraga haabadele lisaks on veel haljastuseks sobivaid puid ja et looduseuurijad näevad vaeva, selgitamaks haljastuse mõju linnade õhu temperatuurile jms?

Eestimaal on igal kandil omad eripärad ja puhkamas käiakse üle Eesti. Muidugi võiks puhata ka Räpinas, sest on majutuskohti, lähedal on Värska ja Peipsi ning kõige tipuks, kui soov jalutada ilusas kohas, siis seda see ju on? Võimalus näha erinevaid taimeliike ja -sorte on ülisuur lisaväärtus. Muidugi on see väärtus ka paljudele kohalikele ja seda näeb juba nende aedade järgigi.

Nende päevade üks ilusamaid elamusi oli muidugi Ain Piiri liblikafotode näitus. Ülimalt kõrge tase, lihtsalt ilust rääkimata. Ain on olnud loodusega seotud pea kogu elu ja ülikõvasti panustanud looduseuurimisse.

Muidugi tuleb ka pookstaavid alla panna ja siis oledki naksti osalejate kirjas.

Aianduskooli aula.

Söögipauside ajal sai valida ruumis olemise asemel ka mõnusa õuenurga.

Söögid tegi vist kohaliku kooli sööklapidajad ja peab ütlema, et õle hea, kuigi samas lihtsa koduse toidu pole mitte midagi! Isiklikult minul vaid üks ääremärkus - poes pakutavad singid pole alati parim valik, vahel tasub hoopiski (Grossi) keedu- ja suitsuvorstidele keskenduda. Ning kõige kurvem on, et meil kaob vist üldse ära päristomat, poolakad jt koos Intsu ja Võistega pole lihtsalt söödavad. Toidupakkujatel tasuks püüelda suvel väikeste koguste puhul kohalike kasvatajate poole, ehk saab mõned kilod päristomatit? 

 

Ja kuigi ma pole magustoitude sõber, siis siin ei jätnud ma pea ühtegi söömata. Ülimalt mõnusad maitseelamused! 

 

 

Siin asub kohalik Loomemaja. Võimalik muuhulgas ka käsitööveine jm osta.

Vist kohtasin tamme-kivipuravikku (ma olen kõiges äärmiselt vilets määraja, vabandan võimalike eksimuste pärast!).

Puhkepaus möödas, vaja jälle samme seada!

Teadussekretär Hannes Rohtsalu ütles avasõnad. Kindlasti olid kõigil valmis ära sõites ka tänusõnad talle kõige vaevanägemise eest!

Kohalike poolt samuti nii tervitussõnu, põnevat ajaloost ja lõõtsamuusikat koos lauluga Eesti pikimalt Teppo lõõtsa mängijalt.

Jaan Kivistik pidi tulema siinsest ajaloost hommikul rääkima, aga ei pidanud vaevaks juba esimese päeva õhtul tulla.

 

 

Katkujuur pakub õiteilu ja hiljem juba ülisuuri lehtedega puhmaid.

Võhandu jõgi.

Floorast leiabki siin nii looduslikke kui kultuurtaimi ja eks selline õiteilu on samuti puhkekohale suur lisaväärtus. Muidugi ka tänuväärne elupaik mesilastele ja teistele pisielukatele.

Räpinas on muidugi ajalugu küll ja veel, paberivabrikust mõisani.

 

 

Roosilõhnases mõisaaias on loomulikult väga hea olla, tunda ja vaadata.

Päevad olid sisukad, esimese päeva õhtul oli pikalt põnevust Ain Piiri eestvedamisel liblikamaailmas.

Vaade kunstiliselt kujundatud Võhandu jõele läbi pargipuude.

 

 

Floksid on mu eluaegsed lemmiklilled, need olid juba vanaema talus aiateed ääristamas. Siin nägime aga siiski ka mõned surud lendlemas ja toitumas.  Üks näha ka pildi alaservas.

Öine liblikapüük tõi aga õige pea esimesed kohtumised.