Blogiarhiiv

pühapäev, 2. juuli 2023

EOÜ suvepäevad, Suuremõisa 2023 - 1. osa.

 

 
Kauaoodatud kaunikene! Ei, mitte too siin halliksläinuna mind kaunikest ei oodanud, mina hoopis pikki aastaid ootasin taas võimalust osaleda ornitoloogide suvepäevadel Ja kui mind mälu ei peta, siis esimest korda kohtusimegi Hiiumaal, tollal vist LUS-i suvepäevadel ja kuigi tegu teise seltsiga, siis sageli on ka neid, keda ornitoloogidest nende päevadel saab näha.
 
Praegu aga olin dilemma ees, kas püüda teha kaks eraldi teemat, ornitoloogiast ja Suuremõisast, aga et need nii tihedalt seotud kohapeal olles, panin kõik kokku. Eks ka seepärast, et tohutult tükeldama hakata oleks ju hirmus ajakulu ja püüa siis selgeks teha, kuskohast see piir läheb? Ning Suuremõisa omakorda nii ilus koht, et ei raatsi pilte väga kustutadagi. Sobivad kokku kindlasti! Seda enam, et sageli vaataja-lugeja ongi loodusehuviline ja teda huvitab kõik ilus ja armas.
 
 
Kes Hiiumaal käinud, siis on üks koht, millest raske on mööda minna seda märkamata. No kui just jahi või lennukiga ei tule. Suuremõisa mõis ehk loss nagu me ikka neid nimetame, jääb valdavale enamusele teele.  Väike kena asula, kus elaks kindlasti ka ise.

 
Kas kõik tulijad sel päeval siin siis linnuhuvilised? Ei, ikka turiste ja lisaks teisigi üritusi, Suuremõisa mahutab oi kui palju!


 
Ja siin on ka mida vaadata. Siinses lossis asub täna ka Hiiumaa Ametikool ja Suuremõisa  Põhikool. Iga kell julgeksin kõigile soovitada, kui pakutav eriala vähegi sobiv tundub, siis siia õppima tasub tulla. Juba võimalus aastajagugi siin veeta on imeline, ole sa siis noor või vana.

 
Et asjata seljakotti mitte tassida, oli esimeseks teoks see majutusse viia ja läksin seda tehes läbi kogu Suuremõisa "linna".


 
Majad ja kõik jutustavad ise oma lugusid, mina seda nii ilusasti ja säravalt ei oskagi.
















 
Öömaja oli mul ametikooli ühiselamus, renoveeritud kahekordses paneelelamus. Täiesti roogitav siin ööbimine, olgugi, et tualett ja dush ühised.



 
Kodune tunne oli muidugi aiamaidki vaadata, eriti saarel vast ju mõttekas midagi ise kasvatada. Eks kliima ka muidugi muutub ja vahel see ehk keeruline, pikalt siingi põuda olnud. Õnneks tõime ka vihma kaasa.

 
Suuremõisa üks vaatamisväärsusi, mida ma ei väsi pildistamast ja ka eeskujuks toomast, on tammeallee. Ülimõnus koht jalutamiseks ja siin tundsin end esimesel, kuumal päeval vaat et kõige mõnusamini. Kogu Eestil tasuks õppust võtta, sest rohelus on oluline. Muidugi ei tohi õppust võtta värskest Tallinna "loodusetunnist", kus nõdrameelsus viinud selleni, et plaanitakse "dopingu" peal kasvatatud väga suuri puid osta ning ikka välismaalt, 5 tonni tüki eest! Meil on omad puud, neil seemned ja need siia just sobivadki, seda enam, et sageli kasvavad puud ju väga kiiresti. Ja eks neid täislagedal asuvaid kergteidki on jube vaadata. Vedada midagi kaugelt siia, mis meil endil olemas, on väga roheline mõtlemine? Ei, see ongi see rohepööre, mida lubada ei tohi. Äkki hakkaks mõtlema?
Ning eeskujusid on meil endil ju olemas, nagu näete. Ei pea jälle kalli raha eest väljamaale sõitma, või "õpetajaid" sealt siia vedama.

 
Välismaa matkajaid tuli ka trobikond vastu, lehvitasime. Ma ei kahtlegi, et neile siin väga meeldis.




 
Hiiumaa üks väheseid kohti, kus muide ka väga nunnusid ootekodasid saab näha, see käkk nende hulka ei kuulu. Kohalikud võiks asja käsile võtta, teha siis vägev puidust ehitis (puhas ja ilus nagu Orjaku vaatetorn seest), koos reisiraamatukogu, laiade lavatsite ja muuga.

 

 
Suuremõisas ka kohvik, Kapten Malm.
Suvepäevadel on nagu eliitpuhkusel käimine, kõik on ette-taha ära tehtud. Väike ehmatus siin küll ees ootas - söögiaegadel pakuti vaid taimetoite! Võin ette öelda, et enamus olid neist väga maitsvad, aga sismus hakkas siiski märku andma, mida aeg edasi. Tagasiteel ja kodus olid laual grillvorstid. Pidin muidugi tagasi hoidma, sest nagu ikka, liigsöömine mõikab kohe vererõhu ja rütmihäirete kaudu...

 
Vaatasin ka natuke mõisas ringi, ees oli ka tutvumiskäik giidiga.



 
Tegijad olid väga tublid!

 
Ja nii see algab. Andres Kuresoo juba peidab midagi selja taga!

 
See pole siiski aga minu lõunasöök, aga annab aimu, mida siin pakutakse.


 
Muidugi oli kohal suur osa raskekaardiväest, mina ise puhtalt amatöörist loodusehuviline. Ja ikkagi, hoolimata elu jooksul antud väga väiksest panusest, olen ka selle üle uhke, sest kõige olulisem on soov ja tahtmine endast anda, kaasa lüüa, toetada.


 
Muide, Balsnäck panustab samuti lindudele ja toodab neile talviseid söödasegusid.

 
Mõisas on ka korralik suveniiripood, rohkem pilte hiljem.







 
Ees ootas registreerimine.


 
Samal ajal muidugi laulu- ja tantsupidu ja eks seegi üks põhjus, miks osalejaid väga massiliselt ei olnud. Tore mainida aga, et osalemine on ka rahaliselt paljudele jõukohane, kusjuures see sõltub, kas tellid ka söögikorrad ja majutuse. Mõnigi valis telgi ja kuigi seegi mulle natuke meeldiks, siis see meeldimine jäi siiski möödunud aegadesse, nüüd igatsen rohkem voodis põõnata!





 
Paas on muidugi kohalik ehitusmaterjal, ammustest aegadest.

 
Nii vinget kella pole näinudki!
 
















 
Tagaaias toimus Lusikapidu.

 
Teisel päeval ootasid ees ka ettekanded. Väga olulised ka Hiiumaa ja hiidlaste jaoks, aga kohalike huvi tundub teadmiste vastu üsna leige. Välja arvatud muidugi hiidlastest linnusõbrad. Etteruttavalt lisan siiski ühe video varasemast ajast.
 
 
 Sellest videost saab juba asjast aimu. Muidugi on see teema ka kohapeal suminat tekitanud ja mitte mesilaste poolt. Ikka püüpõllundajate ja teiste, kuigi mõneti see mõistetav, sest seni on siin-seal Eestis oldu millegi loomisel ka üsna jäigad ja bürokraatlikud. Ükski Hiiumaa poliitik ega ametnik loomulikult selliste asjade vastu huvi ei tundnud, kuigi vägagi kasuks tuleks eneseharimine tõeliste asjatundjate käe läbi.

Ettekanded:

„Ettepanek luua Hiiumaa rahvuspark“ (Liis Kuresoo, Eestimaa Looduse Fond)
„Aasta lind 2023 – aul“ (Leho Luigujõe)
„Kuidas läheb väike-laukhanel?“ (Andres Kalamees)
„Tuulepargid ja merekaitsealad“ (Veljo Volke, Andrus Kuus)





 
Mõisaekskursioon viis meid isegi pööninguni välja. Omajagu huvitav ju vaadata, kuidas ehitatud katus ja küttesüsteemid ja siingi olnud suvetoad ning väidetavalt ka Ungern-Sternberg röövitud varanduse panipaigad. Paljude jaoks seondub see tuntud (minu tõeline lemmik!) filmiga "Verekivi". Ja kui aus olal, siis teemasse mittepuutuv, aga nagu Midsomeris või mujal võiks olla ka tasemel sari "Mõrvad Hiiumaal". Mis kõige olulisem, nagu Midsomeris, on taust. Pole ime, et Midsomer on üleilmselt tuntud turismi sihtkoht, selleks muudab millegi sageli 100% läbimõeldud seriaal. Barnaby asemel leiaks siin politseiuurija Leigri...









 

 
Siseruumidest ma pikemalt ei kirjuta, minge vaadake ja nautige ise. Küll aga tapeetidest. Remondi käigus leiti ka vanu tapeedikihte ja nii saab allesjäetu järgi aimu, mida minevikus sobivaks peeti ning eks annab ka ainest tänasteks valikuteks. Ilus!








 
Võrratu!


 
Prouad-preilid aegade hämarusest ja täna. Meie ise.








 
Mööblitki tasub väga detailselt vaadata, pildi peal alati hästi välja ei kuku.









 



 
Õues plaanit ka tutvumismängu, kuigi paljud tunnevad üks-teist läbi ja lõhki, aga on ju neidki, kes hiljuti kaasa lööma hakanud ja/või pole kokku juhtunud.

 
Muidugi toimus ka EOÜ lipu heiskamine.










 
Ise olen korra Suuremõisas puhanud ja ööbinud ning ka siis oli kuum ning seda enam kasutasin korduvalt võimalust pargis jalutada.
Pargis oli ka tänavu jalgradu sisse niidetud, kuigi neid võiks veidi rohkem olla, ka piki jõge võimaluse korral Igatahes oli väga liikuda.










 
Osalejate ühispildiga siin lõpetan ja järgmises alustan.
 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar