ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

kolmapäev, 13. juuni 2012

Rõõm on minupoolne...


Eestimaal peaks olema hea elada. Kadi Haapsalus.


Ikka ja jälle vahel keegi küsib, miks ma näen vaeva millegi nimel võitlemisega (oma närvid ju). Ja kas sellest ka midagi kasu on. Ja mis mõtet on blogil.
Kui olla tuim ja suunatud vaid enesekesksusele või omakasule, ega seegi ei vii alati soovitud sihini. Parem elada nii, et ei peaks pärast häbenema. Imelik on vaadata vastupidiseid inimesi, keda ju vahel ikka hulganisti ette satub.
Ja kasu on muidugi! Poleks vaevanägemist, oleks nii mõnigi asi tehtud halvemini või mõnigi inimene tundnud ennast põhjendamatult rahulolevana, arvates, et selline ongi töötegemine. Muidugi, mõnel üldkogul öeldaks ka ehk, et alustada tuleb iseendast või naerdakse näkku. Aga olen ka seda näinud-kuulnud. Ometi on hoopis parem tunne kui keegi tänab südamest millegi tehtu eest või ka blogi eest, millest ka ju midagi näha. Pealegi, hiljem ei saa ehk mõnigi kiidelda tehtuga, kui hoiatatud võimalike eksituste eest otsustamisel. Või väita, et keegi tahtnud ni või naa. Jne.
Nii ongi blogi hea mõte. Ja muidugi võimalus pilte üles panna.

Vahel ikka keegi, kes justkui rahva teenistuses olles peaks ka vajadusel vastama ajakirjaniku küsimustele või selgitama tehtut/tegemata, hoopis ei julge näolegi anda. Miks? Julged teha, julge ka vastutada. Jätsid tegemata, selgita ja sa oled hoopis rohkem inimene. Me kõik oleme inimesed ja eksime. Meil kõigil oma arvamus. Ja ega Silver Meikari väljaütlemised pole midagi muud kui ühe inimese julgus arvamust välja öelda. Ja see võib olla paljude rohkemate inimeste arvamus, kuid nemad pole nii julged.
Muide, kui palju räägitakse anonüümsetest kommentaaridest. Jah, kindlasti on inimestel palju põhjusi, miks kirjutatakse anonüümselt. Vahel võib neid täiesti mõista. Ma ei räägi õelutsejatest ja tigedatest, need on omamoodi fruktid.

Kui anonüümsus on nii hukkamõistetav, siis miks ei julge ametnikud ja poliitikud oma nime all pläralas esineda? On ju aru saada, et tihti tehakse seda ka varjunime all ja ausalt öeldes, ikkagi on neid hea lugeda. Sest need ikkagi spetsialisti arvamused ja neid saab ju sodi hulgast välja sõeluda!?
Mõned ametnikud ja poliitikud  ei julge kirjadele vastata või jäävad väga mittemidagiütlevate vastuste juurde. Või jätavad üldse vastamata. See on muidugi elementaarse austuse puudumine.
Kuid alati on võimalus ka inimlikumalt läheneda ja vaevud kirjutama kasvõi pläralas. Ja on ju näha, et inimeste teadmised paljudest aladest on ülimalt pinnapealsed ning see ka loomulik. Ei tea minagi paljudest asjadest suurt midagi, aga vähegi huvi on teretulnud just enda jaoks, et veidigi areneda, mitte tammuma jääda.
Ja pole üldse midagi taunu´itavat kui ametnikud kätte võtaks ja siingi vastaksid kriitilistele märkustele. Kasvõi anonüümselt. Tähtis on see, et minagi võin sellest teadmisi juurde saada ja sama juhtub ka teiste lugejatega. Nii et kuskil kirjutamisest on alati kasu!

Ja ei tule praegu meelde eriti ühtegi poliitikut, kes oleks pläralas oma arvamuse välja öelnud ja selle eest isegi sõdinud. Peale Meikari. Taas.

Aga kuigi on mind tänatud ja häid sõnu öeldud ka blogis, siis:

Ärge unustage, et rõõm on  ka minupoolne! Sest toetus viib inimesi edasi ja elu loomulikult samamoodi.

2 kommentaari:

  1. Tubli, et kirjutad. Kui endast ei alga suhtumise muutminega, siis ei saagi loota paremale elule Eestis ega ka kusagil mujal. Ehk nagu Tätte täna Postimehes kirjutas:
    "Nägime palju inimesi ... Mis tegi kadedaks? Vahest see, et neil olid ausad ja rõõmsad silmad, nad hoolisid üksteisest ja hoidsid kokku. Tundub, et see pole ju midagi – väga lihtne, võime ju kõik seda teha. Tegelikult me ei oska seda. Seda peavad tegema kõik korraga. Kadedaks tegevad silmad tulevad, kui sa ei pea kedagi kartma, võid kõiki usaldada ja tead, et kõik su ümber soovivad sulle head. Selliseid kogukondi me kohtasime ja see oli ilusam kui kõik paradiisirannad kokku."

    See ongi see, miks Eesti asju aetakse nagu neid aetakse...
    Rohujuure tasandil tuleb ka tegutseda, eriti, kui teatud valdkonnas on omal selge ja laiemapilguline teadmine. Mina loen kohe huviga, sest mina ei tea Eesti raudtee asjust enam üldse midagi, kuigi nôuka ajal sai kogu aeg rongiga sôidtud algul Klooga-Randa, Tartusse ülikooli, Kadrinasse, siis iga päeva Kivimäe ja Balti jaama vahet.

    Jään uusi lugusid ja pilte huviga ootama ja loodetavalt olen ka sôpru lugema nakatanud.

    VastaKustuta
  2. Tänud, Liina!

    Rannarahvas oleme ju meie ka, nii et paradiisirannaks eeldused nagu olemas...

    Tore, et rongisõitu seal hea meenutada. Tahaks küll, et seda oleks rohkem ja inimesed taas rohkem rongisõidu leiaksid ning lapsed rongile lehvitaksid.

    On hea tunda, et leiad siit endale midagi vajalikku ja ka sõbrad huvi tunnevad. Sellised kirjutised aitavad jõudu koguda. Aitäh veel kord!

    VastaKustuta