2014-15 - EKRE.

 

Friday, November 28, 2014

Ei hõbedat-kulda meie maal...

Mis on olulisem, elu või kivi? Kes ütles, et kivi on eluta? Kivi on oluline ka elule, et see saaks end päikse paistel soojendada, mitte murest raha pärast kivilt alla kukkuda...

Martin Helme artikkel on tekitanud natuke vastukaja.

http://www.ohtuleht.ee/603628/martin-helme-maavaradeta-rikkaks-ei-saa

Kommentaare oli vähe. Aga sõna võetakse ka mujal. Arvatakse, et nüüd siis EKRE eesmärk on rikkus? Aga milline rikkus? Enda või rahva? Mina eeldan, et muidugi rahva. Ja Riik peabki kuidagi ellu jäma, paraku on siin maailmas olulisel kohal raha! Lugesin Martini artiklit ja tõepoolest, see on ehk natuke liiga kaldus rikkuse ehk raha poole.

Kindlasti on Martinil aga õigus selle koha pealt, et rikkusele loota vaid abirahade toel ei saa. Ning maavarade uurimine ja kaevandamine võib olla tulevikumuusika. Ometi ei saa nõustuda ka sellega, et (energia)julgeolek on ülimuslik keskkonnakaitse ees? Isegi praegu arendame infrastruktuuri, kaasajastame linnade valgustust, aga säästmise oleme natuke kõrvale jätnud. Vaadakem põhjalikumalt selleteemalisi lugusid ja ühtlasi vaadakem ka valgustatud teelõike metsade vahel, kuhu on kulunud samuti (mõtlematult) palju liiva, kruusa jm!?

Kõik teavad rahvalikke laulusõnu: "Ei hõbedat, kulda leidu me maal...", kuid see on eksitav. Leidub! Lihtsalt tööstuslikke leiukohti pole veel avastatud.

Nõukogude perioodil taoti meile pähe, et kõik liiduvabariigid peale Venemaa olid vaesed ja viletsad ning suutsid oma elu edendada vaid suure vennasrahva omakasupüüdmatule abile toetudes. Selle ajuloputuse tõttu kiputakse meil endiselt mõtlema, et oleme loodusvarade poolest vaesed ja rikkaks saame vaid Euroopa Liidu abirahadega.

See on sügav eksitus. Meil on tohutult põllu- ja metsamaad, rohkesti puhast vett ning palju mitmesuguseid maavarasid. Paraku pole viimaste säästlik kasutamine väärtustatud ning Eestis puudub isegi maavarade kasutuselevõtu perspektiivkava. Ühtlasi puudub riiklik geoloogiateenistus, kes suudaks asjatundmatut amatööride valitsust maavarade kaevandamise ja kasutamise kohta sõltumatult nõustada.

Populistlik keskkonnakaitse

Nii tehaksegi meil koalitsioonierakondade juhtimisel naeruväärseid otsuseid, mis keelustavad isegi maavarade uurimise. Hea näide on siin hiljuti fosforiidi uurimise keelamine. Tegelikult tuleks endale aru anda, et Eesti rahva heaolu tagamine sõltub suuresti just rahvusliku rikkuse heaperemehelikust kasutamisest.

Kõik me peame sügavalt lugu loodus- ja keskkonnakaitsest, tahame ju elada puhtas keskkonnas ja jätta liigirikka ning puhta looduse oma lastele ja lastelastele. Ometi ei saa nõustuda, et keskkonnakaitse on ülimuslik riikliku (energia)julgeoleku ees või et selle nimel peaks tegema loosunglikke, samas looduskeskkonda vähe aitavaid majanduslikke rumalusi. Näitena võib tuua Nabala looduskaitseala loomise, mille põhieesmärgiks on enne valimisi odava poliitilise profiidi teenimine.

Samasugust odavat populismi võib näha praegu keskkonnatasude järelemõtlematu forsseeritud tõstmisega, millega püütakse ühel ajal täita teiste populistlike lubadustega lõhki aetud riigieelarvet ja samal ajal püüda keskkonna pärast muret tundvate inimeste hääli. Neile populistlikele žestidele pole eelnenud tõsist majanduslikku analüüsi. Valitsuse tegevus seab ohtu põlevkivitööstuse jätkusuutlikkuse Eestis, tõstab paratamatult elektrihinda ning tekitab töötuse laine Virumaal. Sel omakorda on väga tõsised sotsiaalsed ja julgeolekuga seotud tagajärjed tervele Eestile. Peale selle lööb lõppkokkuvõttes valusalt maksutulude pihta. See on halb poliitika.

Majandustegevust ja efektiivset keskkonnakaitset on võimalik ühitada, teame seda edukate näidete varal mujalt maailmast. Vaesuses vaevlevas Eestis tuleks ometi aru saada, et ilma maavarasid kaevandamata ei ole võimalik rahva heaolu parandada. Alustagem kas või kõige tavalisemast liivast, kruusast ja paekivist, milleta pole võimalik ei elamu- ei teedeehitus. Eesti teede seisund on halb, sest paekivi on suure koormusega teede ehitamiseks kehva külma- ja kulumiskindlusega.

Me impordime kallist graniitkillustikku Soomest, Rootsist, isegi Norrast, ometi saaksime kaevandada palju odavamalt Tallinna külje alt Maardust, kus varud on praktiliselt piiramatud. Graniidivaru lasum on 160 kuni 225 meetri sügavuses, mis tänapäeva tehniliste võimaluste juures on väike sügavus. Maardu keskmisekristalliline rabakivigraniit sobib nii killustiku kui dekoratiivplaatide valmistamiseks. Tulemusena odavneks Eesti ehitustegevus, pikeneks maanteede kasutusiga, paraneks väliskaubandusbilanss, väheneks sõltuvus välisriikidest, loodaks uusi töökohti, antaks arengutõuge teadusele ja eeldusi uutele äridele. Kaevandamine oleks keskkonnasõbralik, sest maa all kaevandamine ei tekita müra ega tolmu. Kõik see tuleb kaalukausile panna, kui arutatakse võimaluste üle, kuidas loodusvarasid rahvusliku rikkuse parandamiseks kasutada.

Minu jaoks on asi natuke keerulisem. Ja, UURIMA peaks kindlasti. Et teada, mis ja kuidas. Fosforiidi uurimine kindlasti võimaldaks ka muud infot maapõue jm kohta saada. Nii et tasapisi peaks uuringuid jätkama. Mida praegune valitsus teeb või mõtleb, on väga raske mõista. Sest kui midagi ka selgitatakse, siis kunagi ei saa olla veendunud siiruses. Eriti kui õelda, et nüüd räägitakse "riigi eriplaneeringutest". Mille puhul pole aimugi, mida seaduse muutmine (Planeerimisseaduse eelnõu 571 SE) kaasa toob!?

Martin Helme läheb aga libedale teele. Räägib EKRE seisukohtadest maavarade teemal, visates aga kõrvale loodushoiu!? Sest väita, et Nabala on eksitus ja populism, seda ei saa kuidagi pidada õigeks. Anto Raukas on tark mees ja toetab ka EKRE-t. Kuid siin mina kaldun kõrvale. Sest Anto Raukas esindab aktiivselt tuumajaama ainuõigsust ja mitmesuguste loodusilmingute piltlikult öeldes eitamist. Kas EKRE võib minna samuti rappa? Nii kergesti ei tohiks. Nabala piirkond ei ole ainult Nõiakaev ja "olematud karstid". On küll karst. ja kindlasti ka maa-alused jõed. Nii et LKA loomise eest peame pigem tänulikud olema. Martin ütleb, et maavarade kaebvandamine eeldab inimestega arvestamist ja põhjalikke uuringuid. Täpselt sama eeldab "vastasküljest" ka loodus. Ehk et ME EI TEA VEEL , mis seal maa sees on. Nii nagu ei tea me kõike maavarade kohta, ei tea me ka seda, mis mõju avaldab iga kaevandus jm mingis konkreetses piirkonnas. Nabala mõjutab kindlasti mitte ainult kohalikku floorat vaid ka põhjaveerezhiimi palju kaugemal, teisel pool Mahtra raba ja Järlepa järve. Ning kui millegi kaevandamisel panna põnts veehaardele, siis tagasiteed enam ei ole. Pandivere veehaare on niigi tundlik ja minu teada aastakümnete jooksul ränga surve alla olnud.

Seega võivad sellised kergelt välja paisatud ütlused mõjuda meie püüdlustele mitte just kõige paremini. Ja siiras jutt sellest, et me kõik peame hoidma oma maad ja loodust, ei veena enam lugejat kui eesmärgis nähakse rikastumist. Küsimus pole üldse selles, kelle rikastumist me silmas peame, vaid selles, et loodus on meil veel suurem rikkus! Nii et küllap saab rahva elatustaset parandada ka kaevandamata jättes või vähemalt vähem kaevandades.

Keskkonnatasude tõstmine tundub olema just õige eesmärk, iseasi, millise kiirusega ja millises ulatuses. Hetkel on põlevkivi kaevandamine niivõrd tulus koos töötlemisega, et meid ei huvita isegi sellega kaasnev paekivi. Ning VKG jt elavad väga magusasti, väärindades põlevkivi ning müües ca 90% toodangust riigist välja. Järelikult on maksud liiga madalad, sest see lubab raiskamist ja samas kutsudes üles kaevandamist väga kiires korras suurendama. Aga milline MAA jääb järgi? Kas põllu- ja metsamaa, mille poolest me rikkad olema, nagu Martin ka mainib? Ja kas needsamad kaevandajad ka hiljem siin enam elada tahavad?

Muidugi, alati võib näha asjas ka head külge. Aidu karjääri soovitakse muuta turismikohaks ja iseenesest see võimalik. Suured sõudevõistlused ja -laagrid, mitmed muud võimalused võivad piirkonna muuta tuntud turismi ja spordipiirkonnaks. Kui asjale targalt läheneda.

Paekillustik teede ehituseks meil täiesti olemas, lihtsalt tuleb kasutada õiget paekivi, osa sellest on muidugi väiksema talumiskindlusega. Ning ma ei kahtlegi, et looduskaitset ja majandamist on võimalik ühildada. Üks võimalus on maavarasid ökonoomsemalt kasutada, olgu selleks siis liiv, paekivi ja kruus või ka graniit. Me peame lihtsalt aru saama, et meil ei ole vaja 4-realisi maanteid, vaid saame vajadusel hakkama ka 3-realistega. Ning ka seda pole igal pool vaja, kui küsimus on madalas maanteede koormuses. Ja hoopis rohkem peame panema rõhku kaheteeliste maanteede ohutusele. Keegi ei keela neidki radu kohati eraldi ehitada. Möödasõidud on liikluses ohtlikud, mõtlematud möödasõidud. Nii et kindlasti on võimalik ka liigelda mingitel lõikudel, kus möödasõit ei olegi võimalik. Kulgeda rahulikult üksteise järel, see ei tohiks ju ilmvõimatu olla mõne kilomeetri jooksul? See selleks, see juba teine teema.

Igatahes nõustun ma igati Martiniga, et teed on meil halvas seisus. Seega tulebki asjale läheneda läbimõeldult. Liiva- ja kruusakarjääride puhul räägitakse meil samuti liiga palju rahalisest seisukohast. Sageli öeldakse, et kaugemale kui 30-50 km pole mõtet seda vedada. Kui aga üks karjäär on ikka veel ammendamata, kas ikka peab laskma lihtsalt sel võssa kasvada ja uue avada? Kahtlen. Pigem tuleks kaevandada edasi kohati ja arvestada, et väike lisakulu tooks kaasa uue veekogu tekke!? Mis oluline ka meie kõigi jaoks. Ega meil ei olegi sobivaid ujumiskohti nii palju kui arvata võiks, Iga uue tekkimine on mingi piirkonna jaoks hea. Rääkimata matkajast, kelle jaoks VÄÄRTUS on juba telkimine sellise veekogu kaldal ja sealt saadav kasu. Mida rahas mõõta ei saa.

Kellele me maavarasid hoiame?

Kuid Eestis on rohkesti palju hinnalisemaid maavarasid kui paas või graniit. Ma ei taha siin kõnelda kõigile teadaolevaist kukersiitpõlevkivist ja turbast, vaid palju eksootilisematest, kuid veel vähe uuritud maavaradest, näiteks graptoliitargilliidist ehk rahvakeeles diktüoneemakildast, mille üldvaru on ligikaudu 60 miljardit tonni. Argilliidis on omakorda rohkesti uraani (keskmiselt 192 g/t), tooriumi (Toolses kuni 500 g/t), vanaadiumi ja palju haruldasi ja hajutatud elemente. Muu hulgas ka sedasamust hõbedat-kulda, mida praegu ei ole siiski majanduslikult otstarbekas kaevandada. Aga kes ütleb, et kümne aasta pärast ei ole uued tehnoloogiad või maailmaturu hinnad otstarbekuses korrektiive teinud? Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud on Eestis, vajadus väetiste järele maailma rahvastiku kasvu foonil suureneb pidevalt ja TTÜ professor Alvar Soesoo on välja pakkunud, et Eesti maapõues oleva fosforiidi, uraani ja muldmetallide varu on väärt ligikaudu 800 miljardit eurot. Kellele me seda hoiame, kui riik samas vaesuse tõttu tühjaks jookseb?

Peaksime vähemalt olema avatud võimalusele teha uuringuid. See annaks ühtlasi tugeva tõuke meie teaduse arengule, mõelge vaid, kui palju tekiks juurde kõrge lisandväärtuse loomisega seotud töökohti, mida poliitikud nii vajalikuks peavad, alates doktorikraadiga keemikutest, füüsikutest või inseneridest, lõpetades kõrgepalgaliste oskustöölistega.

Konservatiivne Rahvaerakond on ainus partei, kes seisab üheselt vastu Eesti sõjaeelsete piiride loovutamisele ja ei soovi, et praeguse kontrolljoone tagused maavarad läheksid agressorile. Et rahvuslik rikkus teeniks just eesti inimese huve, peame vajalikuks, et maavarasid kaevandaks Eesti ettevõtjad ja saadud tulu läheks eesti rahvale. Pae, põlevkivi, fosforiidi ja teiste maavarade kaevandamisel on vajalik kõigi kaasnevate maavarade kompleksne ja otstarbekas kõrgtehnoloogiline kasutamine, samuti senisest suurem kohalike omavalitsuste ning elanike huvidega arvestamine. Peab olema enesestmõistetav, et maavarasid tohib kaevandada vaid kohalike inimeste heakskiidul ja kõiki keskkonnanõudeid arvestades. Kuid odava „keelame ära, maksustame surnuks" populismi asemel tuleb inimestele kannatlikult selgitada maavarade kaevandamisega seotud kasulikkust ja vajalikkust.

Siingi peitub üks oluline nüanss. Ehk oleks targem esialgu pisut rohkem maksta ja kasutada Soome graniiti? Sest Martinil õigus ka selle koha pealt, et kümne (või rohkema) aasta pärast võib kaevandamine olla hoopis mõttekam. Ning just seepärast peamegi uuringuid jätkama. Ehk on tõesti võimalik, et Maardus peale graniidi kaevandamist saab tekitada veekogu, millest on kasu? Kinnine kaevandamine ehk mõttekam, kuid samas ei välista see tulevikus varinguid. Ning vahekihis maapinnast graniidini ka ju paljutki, mida saab kasutada?

Uraan jm asjad on muidugi väga libedale teele minek. ja fosforiiti, seda võib ehk tõesti aina rohkem ja rohkem vaja minna, väetiseks. Ehk peaksimegi tulevikus kaevandama nii palju, et jätkuks meile ja ka NATUKE müügiks? Et miljardeid jätkuks aastasadadeks?

Siin aga küsiks ma hoopis teise nurga alt väetise kohta. Meil on sadu kinnikasvavaid järvi. Kui hästi, sapropeel ehk järvemuda sobiks põldude väetamiseks? Haapsalu tagalahel sama mure, seal kardetakse inimmõjust tulnud fosfori jm ainete väljapääsu, aga kuidas siis ohtudega tegelikult on? Kas sellised uuringud ka toimuvad? Järvemudadega on lihtsam, enamasti väiksemates järvede on inimmõju pea olematu, miks me siis ei püüa seda looduse vara kasutada? Saaks üksiti ka järved ilusamaks ja on mida turistidele näidata?

Loodus on õrn teema, nii olemuselt kui meediateemana. Ning siin peab ka väga õrnalt lähenema, et loodushoidlike inimeste hirmusid mitte kasvatada. Rohelised on ju, nagu "kiuste", valinud sama tee. ON AEG!

Ongi aeg osata näha rikkust mitte ainult selles, mida meil müüa on, vaid ka selles, mida meil pakkuda on! Sood, rabad, metsad, jõed ja järved - need kõik võivad meile turismi näol samuti tuua tulu ehk siis teha meid rikkaks! Kui Anto Raukas EI NÄE mingis kohas mitte midagi, siis paljud näevad. Seepärast ei saagi lähtuda mitte kuskil otsesest kasust ehk seda, kuidas raha kaukasse voolab. Ja eriti vähe on sellest kasu siis kui kaukas auk ning osa rahast sealt teadmata kuhu kaob...

Seda arutelu kutsus mind tegema ühe inimese arvamus ARB teemas.

Ja lisaks, meil on, kus õppust võtta. Eriti kui tegemist lühinägelikkusega. Nagu Nauru saarel.

http://forte.delfi.ee/news/varia/nauru-toelisest-fosforiidimullist-paarikumne-aastaga-pankrotistunud-riigiks.d?id=65604540

***************************************************

Thursday, February 26, 2015

Kuidas leida see õige.....?

Natuke vajan aega mõtisklemiseks, ehk peaks enne lausa minema mõne puu ära kallistama! Sest tahaks "lahata" Martin Helme pea 10 aasta tagust artiklit. See pani natuke hinge kripeldama, kuigi ma pole usklik inimene. Aga võib olla ehk just sellepärast....

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/martin-helme-maausk-on-ohtlik-hobi?id=13148460

Tundsin õigesti. Nüüd ongi paras aeg.

Kougiti välja Jaak Madisoni vana blogipostitus ja pekstakse selle teemal vahtu üles. Küllap kougitakse välja ka see Martin Helme vana lugu. On neis mõlemas siis vihkamist ja õelust? Kuidas võtta! Kui nüüd vaadata noore Martini ja noore Jaagu kirjutisi, siis ehk on tegemist noorte ja KOGENEMATUTE inimeste arvamuseavaldustega. Kas ei tohi siis oma nägemusi kirjeldada? Eriti kui tahetakse 16-aastastele valimisõigust anda! Äkki peaks valimisiga hoopiski tõstma? Näiteks 21 eluaastani, nagu on ka viina ostmise juures!? Näe, Mikser kiitis ka lapsena Leninit, aga nüüd on kaitseminister! Ise pole isegi sõjaväeteenistust läbinud! Äkki seegi mängib rolli, et nüüd toetab samasooliste kooselu kui demokraatia märki!? Sõjaväes pidi ju mehistuma!? Huvitav, kas teised kooseluseadust innukalt toetavad tipp-poliitikud on sõjaväes käinud?

Aga lähen algusepoole tagasi. Ma pole enam noor, nii et ehk on mul natuke kogemusi ja ka maailmavaade väljakujunenud. Seepärast ma ei nõustu osaliselt noore Martini seisukohtadega. Selles, et meedia püüab alati kristlikku kirikut panna halba valgusesse (kui katoliku pilastused välja arvata, mis vajavadki päevavalgele tirimist). Pigem on kirik meil lausa osaliselt juba "riigikirik" (nagu ka Martin ise tõdeb)! Martin on minu teada kristlane, aga see polegi antud kontekstis ehk oluline, sest iga usu puhul on inimesed väga erinevad. Nagu ka uskmatud, kelle hulka ehk mina kuulun. Kui üldse siis pigem toetan tõepoolest "puukallistajaid" ehk siis maausku või taarausku. Ma lihtsalt hindan loodust ja pean seda olulisimaks. Võimuvõitlust kohtab aga kõikjal, põhimõtteliselt usust olenemata.  Taarausulised ehk osalevad selles kõige vähem, pigem on tegemist pärimuskultuuriga ja eestlasele omase vaikse eneseseostamisega loodusega. 

Ja kindlasti ei kavatse ma ühtegi usku kellelgi peale suruda, normaalsest orientatsioonist rääkimata

Teiseks on tegu paganliku religiooniga ehk siis definitsiooni järgi kristlusele vastanduva usuga. Tõepoolest, paljudele taarausust jutlustajatele ongi see varjatud võimalus näidata oma varjamatud vaenulikkust kristluse suhtes. Sealjuures üritatakse edendada ideed, nagu oleks eestlus oma olemuselt paganlik ning kristlus eesti kultuurile ja rahvapärandile üdini võõras. Mis on muidugi absurd.

Ei nõustu ma ka sellega. Vähemalt sellise sõnastusega. Kuidas saab paganlus olla kristusele vastanduv, kui tegelikult enne kristluse tungimist siia ei olnud paganatel midagi sellest kristlusest teadagi!? On maa- või taarausk vana või mugandus vanast, polegi ehk nii oluline. Sisu on oluline, nagu kõiges siin ilmas. Martin arvas, et see on nüüd võimalus oma viha väljendada! Nüüd süüdistatakse teda ja Jaaku jt konservatiive vihaõhutamises ja -väljendamises! Aga äkki tahavad paganad lihtsalt uskuda ja olla? Ja kristlased? Ja äkki tahavad ka homod lihtsalt uskuda ja olla!? Tegelikkuses tulenebki siit suhtumine, üks ja ainuõige. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse! Et ehk pole vaja süüdistada kristlasi, moslemeid, taarausulisi, homosid jpt selles, mida nad tunnevad ja õigeks peavad! Kuid siin on üks AGA! Kui needsamad, ükskõik millised usklikud, homod vt hakkavad ennast peale suruma, siis minnakse üle piiride!!! Ei ole vaja kellelgi püüda selgeks teha, et TEMA USK JA VEENDUMUSED ON KÕIGE ÕIGEMAD JA TEISED PEAVAD SELLE VOOLUGA KAASA UJUMA! Igaühe jaoks on oma maailm, kristlaste, moslemite, homode jaoks. Miks on paganlus halvem? Moslemid ju vägistavad ka Rootsis naisi ja arvavad, et uskmatutele võib kõike teha, kuigi koraan endi jaoks paljud asjad keelab!  Ei tohiks ka kristlased maausulisi vihata ega vastupidi. Nagu ei vihka ka kooseluseaduse vastased homosid ja tõenäoliselt homod ka traditsioonilise kooselu pooldajad.

VIHKAVAD JA VIHA ÕHUTAVAD AGA JUST NIMELT IGASUGUSED ÄÄRMUSLASED! Olgu siis tegu usuäärmuslastega (kes pahatihti sõdu ja vägivalda põhjustavad) või homoäärmuslastega. Nende hulka ei kuulu omaette toimetavad kristlased, moslemid, mormoonid, taarausulised. Vähemalt mina USUN seda!

Südametunnistuse ehk usuvabadus on kõige olulisem vabadus kõikide oluliste vabaduste hulgas. Mul on selleks muidugi üdini isekas põhjus — kuna ma ei taha, et keegi tuleks mulle keelama minu südametunnistusvabadust, siis olen ma nõus, et teistelt ei tohiks keelata nende oma. Ma ei pruugi nende arvamusega nõus olla ja võin vabalt üritada eriarvamusel olijaid ümber veenda, aga ma lepin sellega põhimõtteliselt, et teised inimesed näevad asju teisiti, olgu peale, et minu meelest valesti. Ent on veel üks põhjus, miks maausulised naudivad meedia sümpaatiat ja miks paljud sageli täiesti asjassepuutumatud inimesed nende pea olematu religioonifilosoofia kaitsmise enda südameasjaks võtnud on. Ta nimelt annab ettekäände langetada moraalseid ja eetilisi standardeid, põhjendades seda usuliste veendumustega. Paganlik religioon ütleb a priori lahti kristlikul usul põhinevast eetikast ja moraalist.

Kümme käsku? Mõttetu rämps, käi parem allikate ja tammedega nõu pidamas ja tee, nagu sulle endale parem ja targem tundub. Kui lihtne on nii elada, kas pole? Ei mingeid vagatsevaid mustakuuemehi, kes tolmusest raamatust manitsuste saatel totraid käske-keelde maha loeks. Selle asemel on igaüks ise otsustaja, mida tohib, mida mitte. Väga ahvatlev on hakata iseenda seadusandjaks ja kohtumõistjaks.

Kuhu taoline voluntaristlik käitumisnorm välja viib, on meil juba teada. Olles hüljanud täielikult kristlikust usust pärit moraalinormid, muutub ühiskond imekiiresti rõveduseni kõlvatuks ja nurjatuks. Ei pea vaatama kaugemale, kui Hollandis parteid kokku klopsivate pedofiilide argumentatsioon, et mõista: ühiskond vajab selgeid ja kohati rangeid moraalinorme. Need moraalinormid ei saa aga põhineda suval ja neid ei saa järsult ja jõuga muuta, vastasel korral kukub ühiskond kokku. Kokku kukkumine võib toimuda mitut moodi, aga Euroopas on ta juhtunud iibe kaudu. Ühiskond, mis on kõlvatu, ei ole koht, kuhu inimesed sooviks või taipaks luua järeltulevat põlve.

See ongi asja iva. Inimestele ei pruugi meeldida luterlik kirik või papid, aga me vajame sellel igivanal õpetusel põhinevat raamistikku, et ühiskonnana turvaliselt, hästi ja jätkusuutlikult toimida. Ma tean, et maausulised on kõik kõige tublimad eestlased, kes hoolivad keskmisest rohkem oma kodumaast, oma rahvast ja oma pärandist. Oma hoolivuse väljundiks on nad valinud uuspaganliku ususektina tegutsemise ja mis saab kellelgi selle vastu olla. Aga oma sekti populariseerimiseks ning oma tõe kuulutamiseks on nad valinud vastandumise normidele ja institutsioonidele, mis on hoidnud Eesti ühiskonda toimivana ja sidusana viimased kaheksa-üheksa sajandit.

Kohe kindlasti pole see nii! Isegi mina paganana ei ütle, et kümme käsku on mõttetu rämps! Kuigi au Martinile, jutu esimene pool on üdini aus ja erilist austust vääriv! Aga taas ei usu mina, nagu võiks puude kallistamine  olla põhjuseks, et ühiskond muutuks "rõveduseni kõlvatuks"!!!! Moraalinormid tulenevad ikkagi ühiskonnast ja muutuvad selle arenguga. Ning neid saab mugandada seadustega. Tõsi küll, ka omasooiharus on "uuema aja trend" just seaduseloome plaanis. Ning siingi pole süüdi usklikud, uskmatud ega jomod ise.

 Martin kaitseb oma usku, minnes natukene teiste süüdistamisel üle piiri! Huvitav oleks nüüd teada, kas on ta ikka sama meelt!?

Ükski usk ei ole HOBI ja samas on seda tegelikult kõik usud!

Hobiga seondub aga ka järgmine vihasüüdistus.  Mehe ja naise vahel on "hobi"  tulemuseks laps, kuigi vahel ehk tegeldaks ka "treeninguga" ehk patuga!Jällegi, seegi on igaühe enda asi. Ja kui omasooiharad hobiga tegelevad või "treeningul viilivad.....", siis olgu see nende asi ja nende koduseinte teada. Nüüdseks on nad aga räigelt tunginud kapist välja, lõhestanud ühiskonda, ning neid toetavad poliitikud ründavad julgelt kõike tavapärast! Mitte päris julgelt, sest see vihaõhutajatest kirjutaja käitub eriti raevuselt ja lausa viha külvates! Kes siis on vihaõhutajad tegelikult? Kes kõige rohkem tembeldavad ja sildistavad teisi? Ikka need üle piiride tungijad. Nagu ka juhtkirja autor. Ja üle piiride tungimine ei too mitte kunagi head! Ei usus, sõjas ega armastuses. Aga just nii käituvadki metsad ja kampused. Ning nendega liitunud tegelased. Kelle puhul või oluliseks  "tungiks" olla just VÕIM JA RAHA! Tunnevad, et tungitakse nende mängumaale, mis peabki vaid neile kuuluma! Kui aga rääkida "tumedatest tungidest", siis just artikli autor näitab oma mõistusenõtrust! Tumedad tungid on ikka homoäärmuslaste  (ja ka teiste) pärusmaa! Või arvab autor (keegi pakkus, et Paris?), et traditsioonilised peresuhted ongi tumedad?

Nüüdseks on needsamad vihaõhutajad võtnud ette Riigikogu noorima liikme. Vähe sellest, et teda põhimõtteliselt mitte millegi eest risti lüüakse, püütakse naelu veel juurdegi taguda!

Aga siia sobib lõpetuseks veel üks huvitav artikkel. Jaak Madison, kes olla natsismi toetanud, sattunud kohe järgmisse artiklisse.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rahvuslikku-puhastust-noudnud-madisoni-emale-ja-puudega-vennale-kogusid-annetusi-vene-delfi-lugejad?id=70935169

Ei viitsigi seda pikalt kommenteerida. Mainin vaid kolme asja.

Artiklis jäetakse mulje, et Jaak on oma ema ja venna hätta jätnud, kuigi oli juba "siis" volikogus! Mis sellega öelda tahetakse, peab juba autorilt küsima.

Teiseks, mul on kohutavalt hea meel nende hoolivate ja abivalmis venelaste üle, kes annetasid! Tänud neile minu poolt!

Ja kolmandaks....

Nagu teada, on Jaak Madison oma kommentaarides samal ajal puudutanud ka Eesti venekeelseid inimesi. Näiteks oma kunagises sotsiaalmeedias esitatud sõnavõtus, kus ta kommenteeris 2014. aasta kevadest pärit artiklit, mis rääkis Eestis elavatest venelastest, järgmiste sõnadega: "Paraku on tõsiasi, millest alles nüüd hakatakse ka laiemalt aru saama ning tunnistama, et on vaja rahvuslikku puhastust, mis looks eelduse, et ülekaalu saavutaksid venelaste hulgas just need eestimeelsed :)"

See lõik mulle aga meeldib ja see tõestab, et Jaagul hoopiski õigus! Tõepoolest, nüüd hakatakse tasapisi aru saama, et ühes (rahvus)riigis on oodatud vaid immigrandid, kes suudavad põliselanikke mõista, on valmis neid aitama (nagu peavad põliselanikud aitama ka just NEID immigrante! Sest ei ole siia vaha venemeelseid immigrante! Nende koht on ikka KODUmaal! Kui üldse, siis olgu siin ukrainameelsed venelased näiteks. Tegelikult siis sellised, kes mõistavad sõna KODU tähendust, oskavad olla hoolivad ja on hea südamega. Nagu on ka Martin, kes tunneb muret, maa, rahva ja laste pärast! Kerge neil ei saa olema, sest küllap liberaalsed äärmuslased ka neid tembeldavad ja sõimavad, kuis jaksavad. Kui neil (raha)võimu jaoks seda vaja on. Parim lahendus on muidugi tülliajamine ja vaimne terror! Täpselt need vahendid, mida kasutatakse ka "vihaõhutajate" vastu! Seega peame HOOLIVAID inimesi EKRE-ga hoopis kaitsma. Isegi kui nad on immigrantide hulgast.

Vaat sellised mõtted tekkisid. Martinil ja Jaagul on mõlemad olemas, nii süda kui ka tunnistus. Mida paljudel vihkajatel ei ole ega saagi olema!

Olen nüüd natsist või kommunist? Pagan seda teab! Nimetage kuidas tahate, kui nimetajateks needsamad äärmuslased, siis mind absoluutselt ei huvita nende arvamus!

esmaspäev, 2. märts 2015

Valimispidu.

Tänud kõigile, kes toetasid! Tänada ei saa neid, kes valimata jätsid!

Ka see, kas Läänemaa nüüd saab arudtee jääb paljuski valijate südametunnistusele. Mina alla ei anna! Ning eriline tänud neile, kes endiselt loodavad ja usuvad!

Kas pidu tuleb hapu nagu kausitäis sidruneid? Wabadus.

Isegi kraana saadeti kohale! Taheti vist EKRE ära tõsta?

Asi on selge. EKRE on Riigikogu erakond!

EKRE noorte päralt peab olema tulevik!

Kui siiani süüdistasime ilmahädades poliitikuid, siis nüüd saab esitada küsimusi ka valijatele! Nagu öeldud, Teie kätes oli ja on Eestimaa saatus!

kolmapäev, 29. aprill 2015

VILJA VALGUSTAV LUGU - Neeme Sihv

Olen mitu korda mõelnud, et ma ei vaevu enam pikemalt kommenteerima mingeid artikleid EKRE teemal. Ometi on lugusid, mille puhul tunned, et tegu on millegi mõistmatuga. Vilja Kiisler avaldas Äripäevas 29. aprillil loo "Natsikloun - võimalik vaid Eestis?". Viimasel ajal on sarnaseid lugusid ilmunud kui seeni pärast vihma.

Mis siis on Vilja Kiisleri loos teistmoodi, kui seni ilmunud lugudes? Ega väga palju ei olegi. Ehk vaid arvamus tundub purskuvat välja veelgi emotsionaalsemalt ja seetõttu ka silmatorkavamalt. Vabandan, muidugi on "tegelikud" vihaõhutajad Eestis EKRE ja Varro Vooglaid. On ka väiksemaid tegijaid, näiteks Aadu Luukase fond, kes häbematult räige otsekohesusega toetas Varro Vooglaiu sihtasutust SAPTK. Nii räigelt, et isegi vaikne Reimo Mets võrdles Vooglaidu Hitleriga. Ja Lisette Kampus nõudis selle ebaõigluse lõpetamist. Kõik sellised pisemad väljuhäälsed asjad, mis hiljem tulid, eriti enam ei morjendanud. Kristel Trell küll arvas, et ühe artikli juures pilt Varro Vooglaiust meenutab Reichi parimaid traditsioone. Ja minuni jõudsid sahinad, et ühes raadiosaates olevat kõlanud (ma ei ta kas tõsimeeli või naljana), et siinse loo juures olev pilt meenutavat ühte tuntud paremakäelist tervitust. Tule taevas appi! Kas mitte siin poleks ka koht, kus ajakirjanikud vaatavad, kes mida ütleb?

Kõige selle mittemidagiütleva (?) kõrval pidi siis miski olema, mis veel pr Kiisleri artiklis tähelepanu tõmbas. Tegelikult ongi.

Alates Madisoni pääsemisest riigikokku on Eesti poliitikas nalja saanud rohkem kui viimastel aegadel mitme aasta peale kokku. Noore aarialase välimusega Madison, kellel pole ei kultuuri ega kasvatuse poolest sissekasvanud tõrget vormida sõnu „… siis ma olengi nats“, on poliitilise klounaadi poolest hoopis teine tase kui narrirolli teadlikult etendavad Igor Gräzin ja Aivar Riisalu.

Madisoni etteastete koomiline aspekt tekib just sellest, et ta ise oma koomilisust ei taju. Kui lisada ideelisele ja sõnalisele poolele veel kerged häälemurdelised elemendid (kuigi sünniaasta eeldaks selle etapi läbimist juba mõnda aega tagasi) ning kontrollimatud žestid, võib öelda, et Madison on kloun jumala armust. Selline on Eesti poliitikas seni puudunud.

Mingit nalja ma siin ei leia, pigen väga ohtlikku suundumust. Kas meil peaks algatama kampaania riiklikus korras "aarialase" välimusega inimeste ellimineerimisest või deporteerimisest? Ma ei tea, kas mina olen aarialase välimusega, kuid umbes samalaadse, küll nats teistmoodi, pealkirja panin ma ka ühele oma loole. Seda lugu lugedes aga tundub, et mittevihaõhutajate arvates kuulun samuti nende hulka, kelle nägu siin riigis näha ei soovita! Kuid olen vist natuke vana jalgadega hääletamiseks, pealegi ei pea ma õigeks äraminemist selle nimel, et siia tuleksid uued hääletajad. See oleks ju vastutustundetu oma maa suhtes! Seda enam, et iga inimese kohus peaks olema midagi omas kodus paremaks muuta. Olen selliste asjade nimel piisavalt vaeva näinud, et nüüd pooleli jätta. Ning üksjagu juba ka ära teinud, olgu siis või rongipeatuste teemas, mille tagajärjel on ühistranspori tase tõusnud, rääkimata riigi rahade otstarbekamast kasutamisest.  Mis sest, et ma pole Riigikogus ega Haapsalu raudtee toetusrühmas. Küll aga eeldan, et kodanikuühiskonna kaasamine ja oma inimeste arvamuste arvestamine peaks olema riigi jaoks äärmiselt oluline. Seega kuulun ma kindlasti nüüd ka äärmuslaste hulka? Muidugi on tore teada, et lugupeetud vanema põlve poliitikud Igor Gräzin ja Aivar Riisalu on samuti kahtlased elemendid, sest nad teadlikult ajakirjaniku silmis mängivad narri ja ei võta vist seda riiki tõsiselt!? Millegipärast olen küll ise teisel arvamusel ja pean mõlemast "koomikust" väga lugu! Ometi pole ka ühtegi seadust, mis keelaks koomikutel Riigikokku kandideerida või seal olemast. On vist küll valmimas vihaõhutamise seadus, aga päris mitmete artiklite põhjal jääb mulje, et see on õhukesele jääle astumine. Sest juba vihaõhutamisest saadakse väga erinevalt aru. Kas ja millise artikli autor peaks vihaõhutamise süüdistuse kaela saama? Küllap keegi peaks ja just siin tekivad taaskord selles suhtes küsimused! Või kuidas peaks eristama vihaõhutamist ning lihtsalt õelusest mingite sõnaühendite paberile pritsimist? M-Klubis ütles Majesteet oma üllitise kohta, et kõik see purskus temast lausa välja. Keegi küsis küll vastu, et kas oli ka valus!? Majesteet vaatas otsa ja ütles: Mul on valus inimeste pärast, kes....... Minul ka, hea Vilja Kiisler! Ja usun ka sellesse, et nüüd ehk ei tundugi paberile pandud read nii õiged ja õigustatud?

Muidugi, alati jääb ka küsimus, kas noored üldse soovivad Eestisse jääda, siin elada? Kui nende kohta selliseid halvustavaid asju öeldakse? Olen kohanud küllaga noori, arvamuskohvikus vm, kelle kohta ma kunagi nii ei ütleks, aga küllap on mõnelgi vanal tegijal rohkem "õigust" kirjutada/öelda asju veelgi madalamal tasemel. Küllap saavad veel "mentorilt" pika paigi või palka juurde! Aga eks kontrollimatuid zheste tehakse ju lausa Saksamaalgi ja seda lausa tänapäeval! Siis küll ei säutsu ükski ajakirjanik midagi "Reichi parimatest traditsioonidest" või vähemalt selle kohta, et pilt ei satuks meediasse! Aga mine sa tea, ehk kandideerib lausa aasta pressifoto tiitlile hoopis?! Ja ma ei tea, mida vastas muuhulgas hr Madison Vilja Kiisleri küsimusele selle kohta, kas ta tajub oma zhestide koomilisust või mis ta ise üldse asjadest arvab, seda teab vaid ajakirjanik ise ja muidugi ka Jaak. Küll aga võtan õppust ja püüan siis ka ise noortele anda mõista, kui nad on koomilised, mõttetud või siia mittesobivad. Tulevikus siis ka Riigikogusse loomulikult!

Iseenesest aga tundub ütlus "Kui rahvuslus, kui eestimeelsus, kui konservatiivsus on natsism, siis ma olengi nats" täiesti õigustatud! Ühel väga olulisel põhjusel! Sest kui meil leidub selliseid inimesi, kes selliseid asju võrdlevad, siis ongi vaja vastulauset neile, kes püüavad teha selgeks, nagu oleks natsism ja rahvuslus üks ja sama asi! Lugupeetud ajakirjanikud kui  a r v a m u s l i i d r i d  peaks hoopis sellised võrdlejad pihtide vahele võtma, sest sellised asjad solvavad inimesi, kes oma maa ja rahva esikohale seavad, kõige otsesemalt! Või on rahvusluse ja hoolivuse lükkamine võrdsele pulgale äärmuslusega tegevus, mille eest peaks tegijaid lausa kiitma?

See, mis Madisoni minevikust seni avalikkuse ette jõudnud, on samuti tähelepanuväärne. Mitte igaühega ei juhtu iga lugu. Kuid tundub olevat Eesti-omane fenomen, et parlamendis saab jätkata poliitik, kelle minevikku kuulub fašismi õigustamine sõnadega, et selline „range“ kord tõi Saksamaa sügavalt p…sest välja. Ma ei kujuta ette ühtegi euroopalikku kultuuriruumi kuuluvat riiki, kus see võimalik oleks.

Omastatud telefonide müük ja naistele kaissukippumine aga kätkevad juba ühemõtteliselt meelelahutuslikke kvaliteete, mis ajakirjanduslikes formaatides vahendatuna tulenevad küll suuresti kollaseks peetava sisu esitusest „valgel“ kujul, mis on teatavasti ammendamatu koomikaallikas (kaissukippumise loo jutustas Postimees, mitte Õhtuleht).

Tundub tõesti olevat palju tähelepanuväärset. Siiani on päris palju poliitikuid, kelle tegevust ei saa tõsiselt võtta või kelle eesmärgiks pole mitte rahva esindamine vaid enesekeskne mõtlemine ja tegutsemine, aga see pole vist midagi erilist ega tähelepanuväärset. Ja kindlasti on nii meil kui mujalgi küllaga poliitikuid, kelle suhtes tekib küsimusi, ometi on valdavas enamuses need inimesed endiselt esindukogudes, seega tekib kahtlus, kas üldse enam mõni riik kuulub euroopalikku kultuuriruumi?  Jaagule saaksin muidugi "süüks panna" seda telefonilugu ja oma arvamuse olen ka otse välja öelnud. Tõepoolest, telefoni müükipanek ei olnud mingilgi moel õigustatud. Olen ka palju asju leidnud, alati püüdnud ka omanikku rõõmustada ja samamoodi on teinud kindlasti väga paljud inimesed. EKRE-s ei vaadatud sellele loole kuidagi ükskõikselt, arvamusi oli seinast seina, ka EKRE sõprade ja valijate (need, keda pr Kiisler ei tunne) hulgas. Sellesse loosse ei suhtutud mitte kuidagi pealiskaudselt, vaid vastupidi, võeti väga tõsiselt. Ja valdav enamus inimesi uskusid Jaaku selles mõttes, et ta tegi sellest piisavad järeldused. Minagi olen harjunud inimestesse uskuma. Ning usun, et ka Jaak ise tegi sellest väga tõsised järeldused! See, et ta järeldustest hoolimata tegi rännaku ajas ja läks tagasi laevale, "meelelahutust tegema", pole aga küll mõtet rääkidagi. Ei tea me keegi, mis seal oli, kelle jutt on tõesem, kelle mitte, tavapärased elulised lood, mida samas iga inimene võib häbeneda. Kui on põhjust muidugi. Minu jaoks on tähtsaim selles loos, et ei juhtunud mitte midagi vägivaldset (oldi ja  j ä ä d i  viisakaks ning "kannatanud" mõistavad asju vägagi inimlikult), vastupidiselt juhtumitele mida tihti laevadel juhtub, eriti Rootsi pool kurseerivatel, kus on tegemist tõepoolest väga räigete juhtumitega, ning nendele kannatanutele tunnen ma sügavalt kaasa! Paljude elu ei saa enam kunagi tõenäoliselt päris normaalseks, sest on asju, mis jätavad oma jälje hinge alatiseks! Aga nagu öeldakse, sel juhul ei tohi piiksudagi somaallastest või teistest, vaid tuleb viitest "aarialisusele või mitteaarialisusele" loobuda. Miks küll? Muide, "kaissukippumise loo" kirjutas ikka Nelli Teataja!?

See, et noor mees emotsionaalselt oma arvamust ehk mitte kõige sobivamate sõnadega väljendab, olgu või ennesõjaaegse teema kohta, juhtub ikka. Küllap ta püüdis näha asja oma vaatenurgast, analüüsides, mis oli ja miks nii juhtus. Muidugi võiks alati olla kaalutletum, viisakam, hoolivam sõnadevalikus ja küllap aastatega see kogemus ka tuleb. Tõenäoliselt on aga peagi oodata meil tõelist poliitilist kriisi. Tänapäeva noored, need, kes peagi vist valimisõiguse saavad ja need, kes alles allameetrimeestena (või -naistena) külatänaval lippavad, kasutavad sellist kõnekeelt, et juuksed tõusevad peas püsti. Nii koolis õpetajatega (kas pr Kiisler ei sooviks nendest lugu teha, jätkuks kirjutamisainet ju aastaiks?), suhtluskeskkonnas, tänavail jm. Äkki peaks tegelema põhjustega ehk kasvatusprobleemidega?

Postimehel vihjamine tuletas mulle meelde aga Marti Aaviku arvamusloo, kus muuhulgas ta kirjutab:

Marti Aavik:

Teine oht on aga tondi nägemises ja eriti selles, et niisugustel viirastustel, fantoomteemadel on poliitiline hind. Sisserände, aga ka mitmete teiste erutavate küsimuste populistlikku vahtu löömine viib tähelepanu probleemidelt, millega ühiskonnad peaksid tegelema, et ellu jääda ja konkurentsivõimelised olla. Kusjuures viimastega jändab paljukirutud peavool jättes suure hulga inimesi oma hirmudega üksi.

Tõepoolest! On täiesti kohutav, kui Rootsi, Prantsusmaa, Itaalia jpt riikide kogemused pika ajaperioodi vältel tekitavad populistlikku vahtu ning tegelikult on nende riikide valgusküllane ja innustav ehk siis paradiislik olukord meile piisavalt valgustamata jäetud. Ometi võiks ju olla meie meedias palju rohkem toredaid lugusi paljudest toredatest inimestest ja juhtumitest? Õnneks kadus Postimehest eestlasi tutvustav ja vahtutekitav lugu ühe koka kogetust, "Prantsuse kokk: Eestis keelduti mind vene keeles teenindamast" ja alles on see vaid Vesti.lv lehel. Miks seda Postimees nüüd kustutada otsustas? Küll aga tekitab ärevust, et Postimees mingi apsaka tõttu üllitas Marit Hermanni loo sellest, miks ta ei oota siia pagulasi (Rootsi näitel) ning see on siiani kõigile lugemiseks! Nii võibki meie lugejale/valijale jääda mulje, et vihaõhutajateks "on aarialastest konservatiivid", tegelikud vihaõhutajad jäävad aga kaadri taha või siis üllitavad oma lugusid, näidates "siirast muret" meie kõlbelise tuleviku pärast. Üldse tuleviku pärast. Mis sest, et muresid ellujäämise ja konkurentsivõime koha pealt on meil tõepoolest äärmiselt palju olgu siis planeerimisseaduse muudatustest Eestit hukutava Rail Baltica tõttu või paljudes muudes asjades. Ei, ma pole üldse Rail Baltica ja ühenduste parandamise vastu, vastupidi. Nagu ei ole RB vastu ka Avalikult Rail Balticast kodanikuühendus, keda ometigi eiratakse. Nagu eiratakse kodanikuühiskonna arvamust üldiselt. Riigile tundub hoopis meelepärasem olema teerull, mille kiirus küll ei küüni kiirrongi lähedalegi, aga ometi oleks see justkui meie tuleviku õnnistegija. Miks siis Marti Aavik, Vilja Kiisler või keegi teine ei kirjuta tagamaadest ja tagatubadest?

Ma ei tunne ühtegi EKRE valijat ega kujuta ette, mis nende peas toimub. Mul käivitub „vendi“ Helmeid vaadates mälus unustamatu „Kui on must, siis näita ust“-plaat ja sellega on kõik öeldud. Oma poliitilist kaalu ja jõudu ülistavatel Helmetel on muidugi ka olulisi koomilisi omadusi (ma võin näiteks jääda pead murdma, kas neil on kahe peale üks kaabu või kummalgi oma).

Vilja Kiisler muretseb, et ta ei tunne ühtegi EKRE valijat. Mul on temast tõsiselt kahju! Rääkimata sellest, et kuidas üldse ükski tõsiseltvõetav ajakirjanik väidab, et teda ei huvitagi, mis rahva peas toimub? Mina aga tunnen ja päris paljusid. Tunnen isegi mitmeid Reformierakonna jt erakondade valijaid, kuigi loen nende erakondade FB-lehtedelt pigem laitvaid, mitte kiitvaid kommentaare! Miks küll ei kiideta neil lehtedel valimatult tehtud ja eesolevat? Mulle aga päris paljud EKRE valijatest tunduvad igati toredate inimestena. Paljusid tunnen juba pikki aastaid. Ning tean, et väga sageli tuntakse siirast (ÕS-i järgi "avameelselt, teeskluseta") muret nii rahva pärast tervikuna kui naabrite, sõprade, tuttavate pärast. Rääkimata maast. Pean siin silmas Eestimaad kui riiki. Tõsi küll, nii mõnigi võib olla sattunud süsteemi hammasrataste vahele ja peavad oma laste jaoks vaatama, kes täna mütsiga (kaabuga) välja läheb, kes homme! Sest palk pole sageli töö vääriline, kuid ellu peab ju jääma, kasvõi laste nimel. Kes selles rohkem või vähem süüdi, jääb juba teistes lugudes kirjeldamiseks. Siiski ei unusta ma lisamast, et tunnen tegelikult häid ja toredaid inimesi vast kõigi erakondade valijate hulgas, kuigi väga paljud on valikutes pettunud just viimaste kuude jooksul...

.

Unustamatuid plaate on meil aga kõigil, mina näiteks kuulan päris palju muusikalugusid aina uuesti ja uuesti. Kui aga elust näiteid tuua, siis olen ka mustaga koos töötanud, ust ma talle ei näidanud kunagi. Sest tark inimene saab aru vahest. Sellest, kas inimene (olgu ta must valge, kollane või vikerkaarevärviline) on inimene ja annab endast parima asjade paremaks muutmiseks, mõistab kaasinimesi ja soovib tunda ennast siin kui kodus või otsib vaid kohta, kus elada, kusjuures teha seda teiste arvelt, vajadusel kasvõi kõigist üle sõites. Üldse peaks sellistes asjades olema kerge vahet teha, seda muidugi juhul kui kumisemise asemel pea edasi lõikab. Kui aga keegi ühe lause sisu mõtestamata saab öelda, et  "sellega on kõik öeldud", siis mina nii lihtsalt oma arvamust küll ei kujunda. Seda enam, et olen lugenud varem Vilja Kiisleriltki väga asjalikke kirjutisi, seega oleks minust väga autu öelda, et selle arvamusloo põhjal on kõik öeldud! Alati jääb lootus, et tulevad uued, asjalikumad ja paremad kirjutised, oma vigade mõistmisest rääkimata!

Küll ei õelutseks ma kuidagi nende rasketes oludes elavate laste kallal, nagu ei otsiks põhjust õelutsemiseks selle kallal, kas keegi kannab sarnaseid kaabusid või kui peol kohtuvad kaks naist, ühesugustes kostüümides. Nagu ütles Marti Aavik, et meil tuleb tegeleda asjadega, milles me näitaks, et me ei jäta suurt hulka inimesi oma hirmudes üksi. Ning palka peaks saama ikka just selliste asjade eest, mitte viha külvavate artiklite eest!

Ahjaa, hääle tagasivõtmise võimalus peaks vist tõesti olema. Nagu alles Urmas Espenberg ühes artiklis soovitas, tutvuge enne kirjutamist EKRE kodulehe materjalidega. Seal pole küll retoorikat, kuid oli ettepanek välja töötada vastav mehhanism. Teadmiseks ka pr Kiislerile, et see mehhanism kehtiks ka EKRE puhul see pole mõeldud mustade või teiste mitteaarialaste kiusamiseks. Lahkub siis selle tagajärjel Riigikogust mõni kloun või hoopiski inimene, kes püüab kõigile tõestada, et "keegi on kloun või kannab valget torbikut". Põhiline on vast ikka see, et lahkuks tõepoolest inimene, kelle vastu usaldus on langenud, ehk kes pole suutnud usaldust tõestada! Iseasi on muidugi küsimus, kas Riigikokku tohib väheste häältega jõuda mõni inimene kellegi teise asemel? Sest erakond on ta tõstnud mingi nimekirja sees kõrgele kohale ja nii võimaldubki tollel jõudmine "soojale kohale" hoolimata sellest, et tal hääli kordi vähem kui mõnel klounil või "klounil"!

Omalt poolt soovin aga kõikidele ajakirjanikele edu tõsiste teemade lahkamisel ja millestki ilusast kirjutamisel! Mis jätaks inimeste hinge meeldivama jälje!