Blogiarhiiv

Esmaspäev, 23. juuli 2012

Sealiha sealaudast.


Kindlasti ei tahaks osta sealiha, mis pärineb sellisest laudast, nagu siin loomakaitsjad vahepeal näitasid. Aastaid tagasi pidasime ka küülikuid ja paari siga. Ema jaoks oli see loomulik maaelu, muidugi ka väikene "oma toidu" tunne.
Ma ei kujutaks ettegi, et oleksin oma "tootmisega" pidanud vedama loomad mingisse eurotapamajja! Jah, ise ma hiilisin sellistel puhkudel alati kõrvale, kuid maal ikka leidunud inimesi, kes ka selle töö tegijad. Ja otse loomulikult jälgisime pärast hoolega, et liha oleks puhas jms.

Talunikel võiks tõesti olla kerged eelised. Nende garantiiks jääb nende talu nimi ning küllap räpase toodangu puhul uudised levivad piisavalt, et selle talu kaupa enam ei ostetaks.

http://www.ohtuleht.ee/439503

"Senimaani kui kõik on korras, võidakse tõesti süüdistada VTA-d liigses karmuses, kuid kui midagi juhtub, siis küsitakse, kus on järelevalveorgani silmad," tõdes ta.

Paraku niisugune see elu on. Ometi ei saa me elada pidevas hirmus, et iga kapsapeaga kaasneb katk jms. Väike risk aga alati oli, on ja jääb.

VTA peaks eelkõige jälgima üldist puhtust ja korralikkust, mitte ajama talunikke mööda peldikuukse taguseid taga.

2 kommentaari:

  1. Sellise kobedama prae pistaks küll hetkel nahka-pilt jumala isuäratav-kust sellist praadi saada??

    VastaKustuta
  2. Pirtsu!

    Oli küll päris maitsev. Gruusia köögi söögikoht Haapsalu maanteel.

    VastaKustuta