ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

teisipäev, 8. november 2011

MÄLESTUSED


Ma ei tea üldse, miks ma seda kirjutan. Ja ma ei tea, miks sellisel kellaajal. Sest on varahommik ja uni läks ära. Ja unenäod olid väga keerulised. Tegelikult ka kõht tundus tühi. Nii vedelesingi ning võtsin kätte poolelioleva raamatu. See juba tükk aega pooleli, sest vaba aega vähe ja sellestki osa kulub arvuti ees istumisele. Tegelikult kirjutavad mälestusi ju kuulsused. Olgu siis tegemist kirjanikega või kellega tahes. Ja minu arust siis kui vanadus käes. Aga ehk ongi  inulgi vanadus käes?
Tõuke mingeid mõtteid kirja panna andis hetkel Jaan Krossi "Kallid Kaasteelised". Kunagi, kui ma noor olin, ma Krossi ei lugenud. Ehk ootaski see oma aega? Senini oli Krossi nimi seotud eelkõige sellega, et ta on uudistest pidevalt läbi lipsanud kui "igavene Nobeli nominent". Vähemalt selline mulje mulle jäänud. Kohatise pessimismiga varem lugesin neid uudiseid, ajakirjanike stiil aga jätab oma jälje. Kuigi viga ehk minus, kes ma kujutan ette, et meil kiidetakse kaasmaalasi vahel palju kõrgemaks kui nad on. Nagu varemmainitud Saan oma "suurteosega" või mõni sportlane, kes kohe-kohe saamas olümpiavõitjaks, sest kiidetakse nii taevani, kuigi võistlus lõpeb viiendas kümnes, sest suusk või uisk oli katki ja tuul oli vastu...
Kui aga Krossi lugema hakkasin, mõistsin, et ta on hoomamatult Suurmees. Ehk tõesti peavad soomlased, lätlastest rääkimata, kahetsema, et neil pole Krossi!?

"Kallid Kaasteelised" on raamat, mis paneb mõtlema, paneb otsima oma juuri ja ehk isegi veidi filosofeerima. Nii võikski Mälestusi kirjutada? Mitte kirjanikuna, sest seda ma pole ja mitte ka roosa uduna, kes kuskil Päevalehe kommentaariumis ülikiire kirjutajana mingeid teoseid kirja paneb. Millel küll minu jaoks mingit mõtet ega sisu ei tundu olevat.



Samas, ega mälestusi pole kerge kirjutada. Estonia hukuga meil kõigil vast oma kokkupuude, aga paljud asjad salastatud 75 aastaks. Nagu ka muuga seoses on asju. Üldse armastame viimasel ajal paljutki salastada. Oma kaasteeliste eest. Siis pole ka ime, et meie kaasteeliste hulgas nii pealekaebajaid kui kaasatundjaid. Nagu ka Krossi raamatust selgelt välja loeb. Ja temagi vene ajal mitmes teoses muutis inimeste nimesid. Praeguses raamatus nimed vast õiged, aga ka sõjast palju möödas. Ning ega päriselt mälestusi saagi kirja panna, sest isiklikke tundmusi inimestega seoses ei saa eriti kirja panna. Miks? Sest meie hulgas liiga palju inimesi, kes õelusest, kadedusest või sajast põhjusest tulenevana, saaks võimaluse ilkuda, klatshida ja muud sarnast labasemat sorti tegevust rakendada. Ning vaenlasi koguneks hektarite kaupa.

Ükskõik. Aga mõtteid sadu korda rohkem peast läbi käimas ja pilte sadu kordi rohkem unenägudes näinud, kui siia kirja saaks panna. Unenäod vahel vahvad. Tänagi nägin üht oma õpetajat, kes unenäos minuga ühes vanuses. Naljakas. Selle järel aga mingi seiklemine tundmatu inimesega. Kusjuures samuti minuealine õpetajanna. Paraku ei näinud, millega see seiklemine lõppes, enne ärkasin. Küll oli selles seikluses palgapäeva ootust, sest tahtmine oli poest sikluse kaaslaseks üks shampus võtta. Oli kaubarong, lätlaste M-62 ees. Oli erinevaid tundmusi. Ärgates, ma ei mäletagi nüüd, kas enne või pärast raamatu lugemist, tuli meelde aga klassi kokkutulek ja üks klassiõde. Teised loomulikult ka. On ju ikka nii, et kellegagi suhtled rohkem, teisega vähem. Ja mõnigi klassiõde või -vend vaid põikab kokkutulekult läbi või jääb tulemata. Muidugi, kõigil oma põhjused. Elu on selline. Kuid vist oli me klass üle keskmise ühtehoidev ja seda hea tunda. Paar päeva tagasi kohtasin rongis üht klassivenda ja tegelikult hea tunne vahel nii kokku põrgata. Eriti kui juttu jätkub. Ükskõik millest. Ja nüüd ongi tulemas Hakukese avamine, seega peaks leidma võimaluse kohale sõita. Sest ei pääse oma juurtest ega külast. Kui muidugi sisse istutaud ikka mingeidki inimlikke väärtusi! Ja mul hea meel näha vanu tuttavaid ning koolimaja, mida kunagi ehitama hakati ja mis väga ilus välja nägi. Siia panen ehk hijem ka tolle ilusa maja pildi üles, millest nüüd siis Hakuke saanud või õigemini, mõme päeva pärast saamas.

Kes aga siit mälestustest midagi klatshimiseks välja tahab otsida, siis teadku, et minus vist on natuke kirjanikku. Sest keegi, kes pole ise ennast ära tundmas, ei leia siit mingeid ideid keelepeksuks. Iga kirjanik võib vabalt fantaseerida, väljamõeldud inimesi ja mõtteid kirja panna, unistusi talletada. Mis on tõde? Seda ei tea keegi. Ning kavatsen siin, kui edaspidigi kirjutan Mälestusi, mõndagi bluffida. Et vajadusel ka tõde blufiks tunnistada.

Ka pilte panen siia muidugi üles. Millest samuuti midagi otsida ei tasu, kuigi kõik minuga seotud. Sest need minu pildid. Küll aga kui kohtan inimesi, kellest ja kellele kunagi pilte teinud, siisküsin luba mõnegi siia panekuks. Seda enam, et mõnedest inimestest kukkusid pidi vägagi kenad ja armsad välja. Kui see ka nende arvates nii on, siis panen mõne siia. Mälestuseks. Nagu albumisse. Ja osana ajaloost.

1 kommentaar:

  1. Nu mis siin on?? KAs siin siil udusse ära eksind?? vöi keegi suurem tegelane:D

    VastaKustuta