Enne kui pidime valima matkaradade vahel, saime näha ja kuulda ka midagi olulist kohaliku kandi, elu ja ajaloo kohta.
Valikud olid:
Lühikese maa rühm (pärandkultuuri rada 3,4 km)
Pikamaa rühm (loodusmetsarada 4,7 km)
Pikamaa rühm (loodusmetsarada 4,7 km)
Eriti pika maa rühm (Oandu - Ikla 370 km)
Minu teada keegi kolmandat valikut ei teinud, vähemalt mitte keegi matkaradadelt tagasitulijatest seda ei maininud. Või mainivad need, kes valisid, seda järgmise aasta päevade ajal kui nad on tegelikkuses ka tagasi jõudnud? Igatahes õhtusöögist jäid nad kindlasti ilma!
Esimese ringkäigu tegi meile Oandu Külastuskeskuse teabejuht Tiina Neljandik. See oli siis n.ö. trenn, mustand, soojendus enne matkaradu ehk et siis kõige lühem matkarada.
Liigikirjed, ükskõik kus, on alati abiks. Eriti minusuguse viletsa mäluga (sellistes valdkondades, kahjuks) inimeste jaoks annab see võimaluse ikka ja jälle nimesid meelde tuletada ja eks isegi mulle jääb nii mõnigi nimi rohkem meelde.
Aga lõhnas siin hästi! Hoopis paremini kui kuskil murjaneni (või kirjaneni või mis iganes, ma õigustan ju ennast viletsa mäluga) tehases või ligniinihunnikus. Eriti kui arvestada, et näit ligniini vm saadust üldsegi ei õnnestu kätte saada!
Muide, ma ei ole kunagi öelnud ega ütlegi, et mitte midagi neist ehk selliseid "hüvesid" meil vaja pole. Vastupidi, on küll! Küll aga on küsimus mahus ehk kogustes. Näiteks kui praegu geoloogia valdkonnas uuritakse ühte osa võimalikest fosforiidivarudest Toolse maardlas, siis teatab ERR:
Juhul, kui 2025. aasta lõpuks valmiva uuringu tulemused näitavad, et laiendatud Aru-Lõuna uuringualal on sotsiaalmajanduslikku potentsiaali ja tehakse otsus täpsemate uuringutega edasi liikuda, siis on tõenäoliselt võimalik laiendatud Aru-Lõuna alal viie kuni kümne aasta jooksul alustada kaevandamisega. Praeguse info kohaselt võimaldab laiendatud Aru-Lõuna alal leiduv fosforiit seal kaevandada ca 20-25 aastat. Seega rääkida tänasel päeval kogu Toolse maardla kasutusele võtust lähiajal ja sellest tulenevast 700-800 inimese kodude kadumisest, on eksitav.
Pange tähele, selle kaevandusala puhul on avalikkusele antud teada EELDUSEST, et sealseid varusid on võimalik kaevandada 20-25 aastat! Minul on jäänud mulje, et nii nagu mingis metsaala puhul saab seal (püsi)majandada näiteks 100 aastat ja ikka edasi ka ehk et seda mõistlikus mahus tehes. Fosforiit muidugui ei taastu, kuid een kui uutesse maardlatesse (kodude alla) kavendama minna, saaks tegelikkuses Aru-Lõuna alal kaevandada ka 250 või isegi 2500 aasta jooksul!? 25 aastaga on kõik nende kodude all OTSAS kiirusega 2 miljonit tonni aastas ja nagu ühest teisest artiklist ilmneb, läheb aferistide arusaama järgi emotsioonideta kaevandamine lahti teiste kodude all. Mitte aferistide kodude muidugi, nood on võib olla jalga lasknud tuleviku Nauru-Eestimaalt, maha jätnud tuumajaama lähedalgi kodud või hoopis surnd!
(võib ka lugemata jätta, sest teadagi, kui aferist tahab teiste kodude juurde emotsioonideta maa-aluseid tühimikke, tuumajaama ja ehk hiljem ka radioaktiivsete jäätmete matmiskambreid, siis... ei mõju selliste kirjatükkide lugemine närvidele hästi.
Ja tuletan meelde, ka fosforiit, nagu mets, turva jm on hüve! Rahaline väärtus täiesti olemas, kuid vaid loll müüb need kõik maha, et enne surma reedeks miljonäriks saada! Eriti kui puuduvad emotsioonid (vaata eespoll egoismi/altruismi skeemi)...
Aga siin, Lahemaal, meil kellelgi emotsioonidest puudust ei olnud.
Igati vahva väljapanek!
Mati Sepp on mees, kellega tunnen sarnasust. Valdkonnad küll erinevad, aga mõlemad seisavad asjade eest. Minul juba seda kõike olnud küll ja veel, Matil on aga veel palju-palju ees! Mine tea, poliitikasse ta vast väga enam ei lähe, aga ära iial ütle iial. Ehk saab siiski kunagi roheliste konservatiivide poolt keskkonnaministri kandidaadiks üles seatud? Konservatiivselt ehk targa talupojamõistusega looduse eest seismas?
Muidugi kaesin ka Altja jõge ja Oandus olevat paisjärve, nii palju kui selleks aega oli.
Tiina Elvisto juhtis aga tähelepanu hoonele, mis ehitatud samal ajal kui sündis Eesti Looduseuurijate Selts - 1853. 171 aastat tagasi! Loomulikult selle kivi all, kus on omamoodi vähk peidus, tegime ka pilti.
Kes aga lugenud Sagadi paruni mõrvalugudest, millede autor Ain Kütt, siis seesama jääkelder oli sealgi "peategelaseks" ehk et sellest leiti kadunud laiba asemel hoopis Karula mõisniku Justus von Breverni surnukeha.
Aga juba edenesimegi matkarajale, kus palju ja head infot jagas Ene Riiberg. Pärandkultuur sai alguse magusatest metsmaasikatest ja jätkus mille kõigega võib vaid ette kujutada.
Kiviaiadki on selgelt hüve ehk väärtus ja kindlasti osa pärandkultuurist ja kui tõsiselt neid uurima hakata, siis on neil seoseid tohutult paljude asjadega ja inimeste tegemiste ning elu-oluga. Rääkimata loodusseostest , olgu tegu siis nirgi või kellegi teise jaoks sobivate peidukohtadega jne.
Seenigi jäi ette üksjagu, kuid Tõnu oli läinud loodusrajale ja nii täpselt küsida ei saanudki.
Oli ka üks kõhe-naljakas hetk. Kuniks giid rääkis hundilõksust ja nende püüdmise tagamaadest, liikusin ma pildistamise eesmärgil nagu ikka mõned sammud siia-sinna. Ja mingil hetkel nägin silmanurgast midagi. Ma vist olen nagu prussakas, kes paneb plagama 0,2 sekundit enne kui silmale nähtav ehk tajutav ajusse jõuab. Kananahk tuli peale ja ihukarvad tõusid püsti, kuniks silmapilk hiljem aru sain, et see EI OLE hunt! Aga kui ikka seene järel küünitades või midagi pingsalt vahtides järsku silmanurgast tajud midagi....
Ja mis imelisi värve ikkagi loodus pakub, taas kännul!?
Nii, matkarajal pildistades ja edasi liikudes vahel ei jõuagi ise jääda hiljem pildistatut vaatama. Omamoodi imelik käitumine mu enda poolt, aga kuidagi jälle edasi liikusin nii et kivi jäi kiirelt seljataha.
Siinkohal jäi mul osa juttu kuulmata (poleks muidugi paha, kui giidid saaks siin all kommenteerida mingil määral asju ka hiljem), aga tulemus selliste "õhuliste" piltide näol on mulle väga meele järgi. Pitshein nimetaks ma nii peenekoelisi taimi ja natuke värve sekka.
Vaigutamine seondub muidugi mõnevõrra veel meie ühe kirjandusfenomeni - Süvahavvaga! Õigemini siis kuuse- ja männivaigukogumine, eelkõige just männilt. See oli omal ajal mesavahtide jaoks kohustuslik töö ja tulemuseks taas naturaalsus.
Vahelduseks siis ka seenlilli. Mõnio kasvas otse metsasihil, kus ka ATV-dega ja krossikatega sõidetakse, nii et ellujäämine pole lihtne. Kindlasti peab aha kiitma noormehi, kes nendega meist ka mööda sõitsid ja vist oma hasardi olid jätnud oma krossirajale või kuhugi - vaikselt ja soliidselt. Ehk siis on küll mõistusega võimalik ka selline sport.
Pärimuskultuur on kindlasti ak rahvatants, aga seekord me siiski seisime sihtide ristumiskohas ja Ene Riiberg näitas ikka teedesuundi.
Põdrasamblik või ka teised pakuvad alati vaatamisrõõmu nii oma õrnuse kui puhaste värvitoonide pärast.
Urmas Aunin nautis kahtlemata päeva ja olemist nagu minagi.
Ja jõudsimegi tagasi külastuskeskuse juurde. Mul jalad täpselt parajalt väsinud, kui nii saab üldse öelda, aga oluline ju tulles ja ka teel olles võimalused istuda ja koibi sirutada. Aga mida veel olulist - süüa antasse varsti...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar