Siin on tegu LUS-i päevadega Lahemaal ja kuna teema alguses esmalt oli mõningaid pilte maanteelt ja palju asjasse otseselt mittepuutuvat juttu, siis kopeerin need eraldi postitusse.
4-realine maantee "kihhutavaks" sõiduks oli tegelikult justnagu looduslik küll. Erinevad metsa"stiilid" ja põllumaad kahel pool. Aga päris mõnusana tunduv loodus on ikka väiksemate teede ümber. Pole kahtlustki, et paljud teistki on seda korduvalt tunnetanud.
Sageli on selliste teede ääres ka suuri, eriilmelisi puid, mis pidevaid sõitjaid aastate kaupa "saatnud".
Näe, mis kena ajahamba poolt puretud talu! No, kuur vähemalt.
Tänavu siis siin. Väiksem koht ja seekord ka ehk väiksem seltskond. Eks seekord ka Tartust natuke kaugemal, looduseuurijate keskkond aga suuresti just Tartu ehk Lõuna-Eestiga seondubki.
Kui tahta olla tänapäevane, peaksin muidugi koha aurast rääkima. Aga ütlen lihtsalt koduses keeles, et väga hea õhkkond! Väga ilus on siin kõik, majast tillukese paisjärveni. Ja muidugi proovisin seda kõike iga nurga alt ka piltidele jäädvustada.
Loomulikult meeldivad mulle aiad. Kiviaedadest roigasaedadeni. Puidu puhul tähendab see ka imelisi samblikke, aga ka kiviaiad on aja jooksul sammaldunud ja see on puhas loodus! Ning tegelikult ka pärimuslugu. Meie lugu ja esivanemate lugu.
Seltskond, kes kokku tuleb, on suures osas juba vanad tuttavad. Ja seda enam tead siia tulles juba ette seda taasnägemise head tunnet!
Suine aeg tähendab, et elusat tuld siin sees siiski ei tee. Kahtlemata oleks see väga mõnus, lõkkekolle keset tuba!
Muide, kui märgata aknaid, siis on ju sellised, mitme ruuduga need kõige kodusemad?
Väike paisjärveke Võsu jõe kaldal.
Veepeegeldused panevad aga alati ikka uuesti ja uuesti püüdma parimat tabamust. Kellegagi arutasime ka plekk-katuse sobivust sellisele vanale tarele, natuke nagu harjumatu on. Vahepeal isegi arvasin, et hoopis läige on see, mis võõramaks muudab? Peamajal on aga matt kivikatus ja on kuidagi loomulikum. Mitte, et ma kuidagi selle katuse olemuse vastu oleks.
Siin meeldis mulle ka see, et koduõu võib tähendada väga palju sobivaid puuliike. Ei ole ju nii, et vaid "üks kask mul kasvas koduõues" ja muu polekski nagu osa kodust. Kõik täiendab üksteist.
Natuke kavatsen ka ümber lükata seda, mis teadlaste töömail arvatakse toimuvat. Läbi aegade on näiteks välitööd väga suur osa olnudki Eesti looduseuurijate pärusmaa. Ja aegu varem olid need väljasõidud paljuski teistsugused ning vahel ka "lõõgastavad". Küllap on nii ka täna, vaba voli! Kuid kohati on (suhtlusmeedia järgi otsustades) suhtumine halvustav, usaldus meie teadlaste vastu nõrk ja mõnigi inimene süüdistab sajas surmapatus.
Kuidas mõista näiteks pilte? Siin avaldatud pilt võib jätte mulje näiteks hetkest kolmandal välitööpäeval (isegi kui töö ei käi külapoe taga) ja läheb "publiku" poolt turmtule andmiseks, siis hiljem võib selguda hoopis midagi muud.
Ja ennäe, Tõnu Ploompuu on oma oma tavapärase tegevuse juures ja siit saab aimu, et emakese maa kummardamine tähendab hoopiski midagi head, võib olla lausa uusi liike Eesti looduses! Kõige olulisem on, et alati on panustatud töösse ja vahel üsna ränkraskesse.
Muidugi on välitööd läbi aegade olnud "mitmetahulised". On ju looduseuurijadki "sündinud" eelkõige ülikoolides ja eks üliõpilased sisustavad oma päevi igal võimalikul moel! Nali naljaks. See ongi elu! Kes teeb, see jõuab! Igatahes paljudele meist on sellised vaatepildid teada-tuntud.
Kuna õhtusöögini oli aega, siis läksin ka saama midagi tasuta - metsavaikust! Noh, päris vaikust muidugi ei saa, sest on linnulaul ja tuulel on omad hääled ning kui hästi kuulata, isegi looduse värvidel on hääled. Muide, hea on kuulda, kui tänapäevalgi mõni loodushariduse valinud noor ütleb, et läks ja armus! Igaveseks. Ma pean siin just loodusesse armumist silmas. Sest olen selle juba ise läbi elanud.
Siinsed metsad on suuresti palu-härgheinaga "kaetud"
Meil on rahvusparke ja kaitsealasid moodustatud juba üsna ammu ja Lahemaa Rahvuspark on üks tuntumaid. Või, tegelikult on kõik tuntud, kuigi Lahemaa on pealinnale vast kõige lähem ja teisest küljest ka eelkõige elupiirkond. Piirangutega, aga ülivajalikega. Eks aeg oleks kogu Eesti rahvuspargiks muuta!? Sest kogu Eesti ongi eelkõige just loodus ja inimene pole looduse kroon, vaid osa loodusest, kes ei tohiks kõrvalekalduda õige "jumala" kummardamisest. Ma ei pea siin isegi mitte Maausku silmas vaid loodust kui loodut ja Loojat.
Vaadake või siin, kui nii palju loodust on juba ühel naturaalsest ehitusmaterjalist laua/pingi katusel, siis mida kõike leiab kogu Eestist? Ja seni oleme ning suuresti ka jätkame selle hävitamist ning mitte vähesel määral! Õnneks on meil alati olnud inimesi, kes teavad, kus peituvad tõde ja väärtused.
Liikidest ma siin väga rääkima ei hakka, sest nagu ütlesin, minu mälu on selle kõige õppimiseks liialt nõder, unustan nimed jm üsna ruttu. Eks sellevõrra rohkem peangi lugema, vaatama, otsima ja tulema õppima. Et midagigi kinnistuks. Kuid looduse toimimise ja (inimese) ellujäämise põhitõed ja arusaamad on mul selged.
Hea ennast ka kellegi pildilt leida. Tutvumisring.
Mitte mingil juhul ei tohi mainimata jätta vaimutoidu kõrval ka seda toitu, mis kõhtu täidab. Või täpsemini, neid, kes just siin ja neil hetkil vaeva nägid laua katmisel. Ning mitte ainult katmisel, toiduained ei olnud valitud suvaliselt, olgu selleks plasttomat või muu vaid ikka turul aega kulutades ja parema, pärismaitsva otsimisel.
Mulgipuder, orsotod jms asjad ei ole küll minu lemmikud, aga kui on hästi tehtud, saab ikkagi ainult kiita! Mul endal oli igaks juhuks ka teftele ehk imehäid kalapalle kaasa võetud. Ja usutavasti ei jäänud kellelgi kõht tühjaks ja kui kõlava häälega kiitmiseks aega ei leidnud, siis lusikatõstmise vaheaegadel mõttes tehti seda kahtlemata.
Mulgipuder, orsotod jms asjad ei ole küll minu lemmikud, aga kui on hästi tehtud, saab ikkagi ainult kiita! Mul endal oli igaks juhuks ka teftele ehk imehäid kalapalle kaasa võetud. Ja usutavasti ei jäänud kellelgi kõht tühjaks ja kui kõlava häälega kiitmiseks aega ei leidnud, siis lusikatõstmise vaheaegadel mõttes tehti seda kahtlemata.
Henn Timmi kohta ei tahaks veel öelda grand õuld männ, viimati mõtleb, et ma tembeldan teda vanaks!? Aga õhtu ettekande tegi just tema ja see oli teatud määral kummarduseks vanadele tegijatele. Noh, needsamad GOM-id, kellest tuntuimate nimesid teab iga tõsine loodushuviline. Ja looduseuurijad seda enam, sest omad teadmised on ju suuresti just nende käe alla kogutud, seega sidemed on veel lähedasemad. Ometi ka minu jaoks on paljud nimed legendid, mis sest, et nende tööaeg langes pigem sinna ajastusse, kus ma veel lapseeas olin. Või isegi aega enne mu sündi. Üldse, kas täna meist kõigist siinelavatest inimestest oleks ikka kõik sündinud, kui looduse eest poleks nii seistud? Või meie hulgast väga paljud on need, keda nad täna on ja on väärt inimesed olema?
Muide, Henn on ka vähemalt ühel pildil, mis ma teinud oma esimestel LUS-i päevadel osalemisel.
Muide, Henn on ka vähemalt ühel pildil, mis ma teinud oma esimestel LUS-i päevadel osalemisel.
Millalgi hallidel aegadel Narva-Jõesuus. Edasi allpool aga jälle Henn Timmi kogust pärit pilte.
Tervishoiu ehk siis täpsemalt oma tervise huvides ma väga karmi saunaskäiku ette võtta ei taha. Ja õnneks õhtul oligi saun selline paras ja mõnus, et sain ka tiba leiligi visata, et võtaks natukenegi higi lahti. Mõlemal õhtul oli õueski parajalt nii soe, et võis ka peale teist ja kolmandat sahmakat rahulikult õues ennast jahutada.
Võsu jõgi jooksis siitsamas läbi, kuigi sissekargamiseks see just ei sobinud. Mitte et ma seda olekski tahtnud. Paisjärvekesse vast oleks ju saanud, kui kihu väga suur.
Õhtu- või hommikuudu, pole vahet. Peaasi, et oled õnnelik! Alati võib ju laulda, et "on õnnest puudu veel üks sammmm...."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar