Rappa olen ma ikka sattunud nagu iga inimene! Aga Pääsküla rabas esmakordselt. Öeldakse ju, et enne käi Nuustakul ära. Kuid olen tõesti palju üle Eesti käinud ja näinud, mõnedki lähimad kohad käimata. Ja eks eriti on Pääsküla raba tulnud kõneaineks pärast seda, kui raba taastamise ja kraavide sulgemise järel "kõik see mets on uputatud". Nii väitis ka Erik Metsamees, aga selles ongi erinevus, et loodusmehed nii ei väida! Ei saa ju elu korraldada rahaahnete ärikate järgi, kes näevad metsas vaid palki ja palka ning teistest üle sõites olevatki nende loomulik õigus see kõik ära tappa!
Laudtee on siin heas seisus, vaid mõnes kohas oli tunda, et selle aeg hakkab läbi saama ja üksikute katkiste laudade kõrval oli tunda, et neid hakkab pooleks praksatama rohkemgi. Üksiti, kuna ka istumiskohti oli vähevõitu )igaüks ei istu palgijupile või rajhaservale, õigemini, ei saa sealt püstigi) võiks mõnegi laiema koha teha, et koos istumisega saaks ka piknikupausi pidada ja lihtsalt molutada.
Raba peetakse üldjuhul elanikevaeseks keskkonnaks ja eks see mõnevõrra nii ongi, kuigi ühegi koha olemasolu üle ei saa otsustada vaid eluks sobivuse järgi. Raba funktsioonid on samuti palju erilisemad ja mis täpsemalt, ma lahti seletama ei hakka. Sest kes aru ei saa, jääb tühma pilguga vaatama ka peale sajakordset seletust Et rada oli rahvast täis, saab aimu kui olulised sellised kohad on. Isegi möödudes kuulsin paar korda just seda ütlust - hea, et siin selline koht olemas on. Need olid kohalikud tuttavatega vist. Palju oli aga ka välismaalasi ja nendegi nägude järgi oli arusaadav, et see on nende jaoks pigem uus asi. Pildil olija jaoks on see aga KODU!
Praegusel ajal on üheks plussiks metsas see, et on nähtavust. Aga märgata tahan alati ka endast väiksemaid. Kuivõrd liigirikas see raba on, polegi ju nii oluline. Õigemini, oluline pole see, kui palju on kaitsealuseid liike, sest me endi ellujäämiseks on oluline hoopis mitmekesisus. Aga kellel huvi....
Alal leiti kasvamas 298 liiki soontaimi (Ploompuu 2007).
Kiililiste inventuur peaks põhinema vastsete kogumisel veekogudest,
sest üksnes see meetod annab kindla tõendi konkreetse liigi sigimisest kaitseala piirides.
Tõnu Ploompuu andmetel (Ploompuu 2007) esineb kaitsealal nii raba- kui ka rohukonn.
Pääsküla raba kaitsealal on kohatud 141 liiki linde. Neist 60 on kindlad pesitsejad, lisaks 26
tõenäolised pesitsejad, 42 on kohatud kui toitekülalisi ja läbirändajana 13 liiki (Ploompuu 2007).
Imetajatest väärivad erilist tähelepanu nahkhiired, kes on väga aeglase sigimisstrateegiaga ning
spetsiifilise elupaiganõudlusega liigid
Kiililiste inventuur peaks põhinema vastsete kogumisel veekogudest,
sest üksnes see meetod annab kindla tõendi konkreetse liigi sigimisest kaitseala piirides.
Tõnu Ploompuu andmetel (Ploompuu 2007) esineb kaitsealal nii raba- kui ka rohukonn.
Pääsküla raba kaitsealal on kohatud 141 liiki linde. Neist 60 on kindlad pesitsejad, lisaks 26
tõenäolised pesitsejad, 42 on kohatud kui toitekülalisi ja läbirändajana 13 liiki (Ploompuu 2007).
Imetajatest väärivad erilist tähelepanu nahkhiired, kes on väga aeglase sigimisstrateegiaga ning
spetsiifilise elupaiganõudlusega liigid
Arvata võib, et liike on palju rohkem, sh pisielukaid..
Kuivõrd siin üldse on seda pärisraba, on keeruline öelda, ega siis ilmaasjata ei ole alustatud olulorra parandamisega. Aga huvitav on siiski, kuigi rajal kõndides jääb paljutki nägemata
Üksikuid pinke leidub, aga selliseid võiks tõesti rohkem olla. Tundsin ka kuis poolel teel jalad väsisid, lihtsalt tervisega on sellised lood. Edasi liikudes läks nagu jälle paremaks, aga just molutamine (nagu Fred Jüssi soovitab) on sageli oluline. Istu, vaata, kuula. Või pane hoopis silmad kinni ja lase mõtetel uidata...
Mõnes kohas on loomulikult ka kõrvalrajad sisse tallatud. Ilm oli aga mõnus. Veidi paksem jope oli paras, vahepeal julgesin isegi mütsi peast võtta.
Natuke püüdsin ka elurikkust pildistada, olgu see või surma "pinnal". Ütlevad ju metsamehed, et metsale "surmaotsuse" määramine olevat patt, aga nemad ei saagi aru sellest, et elusaim asi metsas on surnud puu! Ja kui metsade surmamisest rääkida, siis seda teevad ikka needsamad metsamehed ise. Loomulikult, mõningal määral on meil puitu vaja ja isegi raiesmikul on omad plussid. aga mõne aastaga üle poole metsa hävitamine ei saa olla norm.
Lubjasõelmete vm kaetud tee oli praegu tavalise jalatsi jaoks loomulikult vägagi libe!
Enamus tänagi seal jalutajaid kõike peensusteni loomulikult ei vaadanud, olulisem oli seltskond, rahu jm.
Siis jõudsin see kohani, kus paisutuse tõttu üleujutatud tee oli asendatud ujuva laudsillaga. Ja kuigi loomulikult oli siin näha ka surnuid või surevaid puid, ei ole mets siin hävitatud nagu metsamees telekas püüdis väita! Elu, mis veel selle vee sees on, pole ka ju alati nähtav, kuid nagu ülevaateski öeldud, on nt kiililstele sellist elukeskkonda vaja. Igatahes oli väga äge siin käia!
Konnadega on asi sageli lõbus. Kuuled justkui mingit urinat-põrinat ja tekib mulje, et see kostab kaugelt. Tegelikult on nad vaid mõni samm sinust eemal.
Ühel kohal säras midagi kuldselt nagu kukeseen (eredamaoranzhikalt kui pildil) ja mõtlesin, et millega küll tegu... Aga ka ühe karikseene nägin ära.
"Ülespoole" minnes võis hakata märkama ojakese põhjas heledamaid viirgusid ja nii oja põhi aina liivasemaks muutus.
Pöörukohtadel olid radade tähised üldjuhul olemas.
Siin oli ka pink olemas ja paras termos ning võileivad välja võtta. On ikka ülimalt mõnus koduseid võileibu süüa, mitte mingil juhul ei eelista ükskõik kuskohast kaasa osta. Ja köömnetee kerge ürdilisandiga....
Kuulda oli hanesid, sookurgi, lennukeid ja Männiku lasketiiru.
Jalgade säästmiseks jätsin vaatetorni ronimata, kuid tundub ka, et puude ladvad hakkavad vaadet takistama.
Ühes kohas märkasin ka näsiniint õitsemas.
Üksjagu on siin muidugi seeni, sh samblikke.
Ja muidki jälgi elust.
Veel üks teepaus, istuda saab matkaraja serval
Lastega peresid oli palju näha ja ka tunda, et lapsed pigem rõõmsad siin olemisest.
Tagasiteel bussile männid ja mustrid.
Ja mõned imeilusad majad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar