Sai Leivafestivalilt.
Mõtlesin, kas minna või mitte, sest ega 8 eurot pileti eest pole vähe. Eriti kui mitmekesi minna. Aga läksin. Kooner ma pole, aga õhem jope selga selle veidi kõleda ilmaga ja troi alla. Põhimõtteliselt. Sest garderoob polnud jälle hinna sees. Mis parata, olen selline - mulle ei meeldi piletid. Eriti kui võetakse raha ja mitte vähe, ka müüjatelt letikoha eest. Puhtalt põhimõtteline on minu poolt see mõte.
Aga iseenesest tasub minek ära. Sest kuigi müüjaid võinuks olla veel palju rohkem, oli valik ometi üsna vägev.
Aga iseenesest tasub minek ära. Sest kuigi müüjaid võinuks olla veel palju rohkem, oli valik ometi üsna vägev.
Muidugi, sisemus ise ka äge ja teeme siis nii, et kolmandik piletist oli muuseumi hind.
Endised maakoha naabrid. Enam küll oma kraami Atlas ei tee, aga ikkagi.
Väga-väga magusad sõõrikud!
Kohal oli isegi Valmieramuiza toodang.
Leivafestivalile minnes mõtlesin nagu igal laadal saiale. Sellisele nagu nt Vabaõhumuuseumis. Seal läksime küsima, kas pärissaia ka müüakse. Milline see olevat? Noh, või, muna ja piimaga. See on KRINGEL, saime vastuseks. Teate, pistke endale p... see kringel. Jutt on SAIAST!
Nüüd nägin eemalt hiidlasi ja tuli meelde, kuis ca 10 aastat tagasi sain saia Vetsi tallist. Mõtlesin, et no ütlen, kui siin ka ei ole, mida ma arvan...
OLI! Küsisin, kas see ongi päris sai? Hiidlased ei saanud sellisest küsimusest aru. No selgitasin, et Tallinnas kõikjal müüakse mingit hapusaia. See jäi ka arusaamatuks. Küllap ollakse Hiiumaal harjunud ikka saia tegema!
Nali naljaks, sai tundus ikka väga suur! Ja eks ma olin ikka natuke ka nagu uskmatu Toomas. Aga kuna olime koos tuttavaga, siis arvasin, et kasutame jagamisteenust ja muidugi ostsime ära. Mis edasi juhtus, saate juba lõpust lugeda.
OLI! Küsisin, kas see ongi päris sai? Hiidlased ei saanud sellisest küsimusest aru. No selgitasin, et Tallinnas kõikjal müüakse mingit hapusaia. See jäi ka arusaamatuks. Küllap ollakse Hiiumaal harjunud ikka saia tegema!
Nali naljaks, sai tundus ikka väga suur! Ja eks ma olin ikka natuke ka nagu uskmatu Toomas. Aga kuna olime koos tuttavaga, siis arvasin, et kasutame jagamisteenust ja muidugi ostsime ära. Mis edasi juhtus, saate juba lõpust lugeda.
Hiidlastel tegemist jätkus ja ega see polnud siis veel kogu Hiiumaa kraam!
Kõrval oli ka!
Ja siis kõrval oli veel! Kõik hea kraam, halastamatult!
Lihatooteid pakkus Sigwar. Igatahes "kraakuski" ehk krakovi vorst tundus väga maitsev! Pasteet samuti.
No näed, mul jälle õigus, no on ju hapusai? Ei kavatse väitagi, et pole hea, aga ei ole minu jaoks pärissai. Leivad olid aga väga ahvatlevad.
Andre farmi juustu ma pole siiani ostnud. Aga maitse hea ja tuleb vist ostma hakata, sest rasvasisalduse järgi on see ka pärisjuust.
Ja veel midagi hiidlastelt. See tähendab igatahes sedagi, et kui ikka Hiiumaale puhkama minna, saate seda, mida tavaliselt ei saa! Ainult koju tassida tüütu kui minna roheliselt (autota), sest Rohukülast nii lihtsalt ju tagasi ei saa. Sõida, käi jala, tassi kotte, sõida, käi jala, sõida....
Ühte neist shrubisdest olen saanud ja on head küll. Külmalt või kuuma joogina või hoopis tee sisse.
Ahjaa, küsite, kuidas festivalil hinnad? Nagu ütles Kaja Kallas: "viimase 6 kuu jooksul ei ole Eestis hinnad tõusnud"....
Mõni pole ehk selle arvamusega nõus, aga leivafestivalilt mina eeldaks veel rohkem eestimaise kauba müüjaid, vahemeremaitsed jm jäägu eraldi festivalile. Niigi saab eestimaist kätte üsna vaevaga ja keeruliselt. Pole ju meil siiani korralikku eestimaise kauba poeketti, vähemalt Gross võiks selle käsile võtta?
LEIBA kui sellist oli aga siin üldse vähe, leivalõhnast rääkimata. Panna kokku kõike, mis kohati leivast või viljast üsna kaugele jääb, polnud just parim idee ja see kehtibki eriti kaugete maade maitsete kohta. Leib ei ole midagi prostat vaid üsna püha ja seega tasuks Kultuurikatla Leivapäeva korraldajatel õppust võtta näiteks Vabaõhumuuseumi Leivapäevast.
Ups, miski olevus tuli vastu! Nunnu nagu need toiduvankrid tänavatel. Tervitasin ja tegin pildi.
Märkasin vaid Uma Mekki ja kui liha vaatasin, oli asi selge - Siidrimõisa! Eksimine pole võimalik! Ja nagu laupäeviti kombeks, otse öisest suitsuahjust!
Nii nagu tänaval sõitvale sellile, tahetakse ka sellele robotile pai teha. Kusjuures robot ei jää ka vastust võlgu!
Umbrohupestot ostsime ka. Veidi ehk liiga vedel, aga maitselt hea küll! Sobis nii singisaiale vahele kui ehk ka makaroniroogadele vm.
Siin oli muidugi tõsiselt maitsvat suitsutatud pardirinda. Suussulav.
Üllatavalt huitav ol ka Salvesti pakutav taimekraam.
Rahvast oli palju ja ajalooline Kultuurikatla sisu vägev.
Ja aeg jalutada mööda Vana-Kalamaja tänavat koju tagasi. Tänava remont jätkub, pildid lisasin vana selleteemalise postituse juurde.
Aga, selle hiidlaste suure saiaga juhtus üks jama lugu! See oli vist praak, sest kui kodus selle ära jagasime ja siis maitsesime ja siis nagu ei jäänudki teist õitei järgi. Polnud midagi teha, pidin jope selga ajama, jalad selga võtma ja tagasi. Õnneks käepael alles.
Ja õnneks saia veel oli. Tegelikult suuremgi kui pildilt paistab. Vaata et lausa 5 pikkust kui 5-eurosega mõõta!
Saial oli saia lõhn. See ei pudisenud lõikamisel. Küllap oligi sees võid, piima ja muna. Ehk võinuks rohkemgi olla, aga kõva 4+ on see sai ehk tegijad kindlasti ära teeninud. Seda teiste 2 ja 3- kõrval.
Ja see ühe kunstikohviku pakutav kraam jäi vist enne pildistamata?
Sellised peavad linnas aga peatused olema, tramm ühel pool, buss teisel pool.
(Oi, on hea sai! Ärge jätke võimalust kasutamata, festival ka homme, ehk jätkub. Või midagi ikka jätkub).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar