Läbi Kohila kodukanti juurte juurde - kalmistud!

 

 

 

Kord aastaski saab käidud paikades, kus mu esivanemad puhkavad. Ja praegustes oludes see lihtsaim autoga, sest maasurnuaedade juures ju pole võimalik lilli ega küünlaid saada. Ja eks vahel ka tegu mitme surnuaiaga.

Kohilas veidi jalutades jäi esimesena kaamera ette see vaade. Veidi justkui sümboolne selle teema jaoks, kask pildil ongi veidi kui leinakask om kujult või olemuselt. Ja natuke ka ajastute hõnguga, elumaja ning ajahamba poolt puretud kuur. Nii loomulik ja kodune meie mail.

 

 

 

Jõgi on aga nagu aeg, voolab ja ükski hetk ei ole sama mis eelmine. Taamal olev on ilus vaade, võiks olla nagu tekkiv hiis?

 

 

 

Üks hing tuli ka minu poole tatsuma. Natuke suhtlesime, aga saiakest mul kahjuks polnud. Võib olla polnudki see eesmärk, hoopis usaldus vaid...

 

 

Ilusatele majadele oli lisaks ka hulgaviisi ilusaid lilli. Floksid, ühed mu lemmikud ja lapsepõlves vanaema talu väravateed piiritlemas. Tõsi, nii särtsakat ja ilusat värvi nagu ülapildil, polegi väga sageli näinud. Selliseid  n.ö. floksialleesid mõnes kohas oleks kindlasti tore näha. Linnades ja asulate luuakse ju lilleaklasid ja miks mitte mõni sillutatud rada ääristada just floksidega?

 

 

 

 

 

Kus on sinna tuleb juurde. Värvikirevus meelitab ka koerliblikat jt. Ning näeb nii pealt- kui altvaadet, kuniks liblikas poseerib.

 

 

Vahel peab ennast muidugi peitma, kui kahtlased tüübid nägemisvälja ilmuvad, aga kui saada aru, et usaldada võib, siis saab välja tulla ning oma uhket olemust paljastada!

 

 

Sügisvärvid on aga aina rohkem silma torkamas.

 

 

Mis on kodu? Kas suured majad või väiksed majad?

 

 

Kõik teed viivad koju. Või noh, sealt mööda. Aga igituttavad igal juhul, mis sest et ajas alati muutuv.

 

 

 Olen lapsepõlves olnud siin majas, sest käisin E. Vilde nim Juuru Keskkoolis.
Juuru mõisat (saksa k Joerden) on esmamainitud 1682. aastal. Tollal kuulus mõis von Fersenitele. 1798. aastal siirdus mõis von Kursellide aadliperekonna omandusse. 19. sajandi teisel poolel oli mõis nii von Stackelbergide kui ka Rausch von Traubebergide valduses. Sa...
https://www.mois.ee/harju/juuru.shtml

Muidugi hoone ajaloost ei teadnud ma siis midagi. Lingil olev info on aga ses mõttes vananenud, et nüüd on tegu Rapla vallaga.

 

 

 

Vanavanaisa ja - ema on maetud vene õigeusu surnuaiale.

 

 

Muidugi on huvitav vaadata siinseid hauatähiseid, igaühe juurde kuulub ju kellegi elu ja lähedased. Lapsepõlves tundus see väike kalmistu hiiglasuurena, küllap osaliselt mõjutasid seda juba siis siinkasvanud suured puud.

 

 

Siin nad puhkavad.

 

 

On veel keegi eraldi hauaplatsil Mülneri nime all. Eks sageli on ka otsingute puhul vaja uurida nii ühe l-i kui kahega jms.

 

 

Elu aga jätkub. Olgu üõllul või puudel, kivid on aga ajastute vaikivad tunnistajad...

 

 

 

 

Lagunevast ajaloosty on aga alati kahju. Ometigi on hingega ehitatu veel tugev ja taasatamiseks igati sobilik.

 

 

Ka luteriusu surnuaed on kahes osas. Tore, et natukenegi on ka vanal surnuaial püütud tagasi hoida võsa pealetungi. Oleks jaksu, siis hinges tahaks küll rohkematki puhastada ja välja tuua...

 

 

Usu jumalat või ole pagan, kes hiies käib, aga ole inimene! Lõhutud ja hävitatud on muidugi igas ajastus.

 

 

 

Uus kalmistu on aga nagu pärl!

 

 

 

 

Ja vahel on hea surnuaial ringi käia, võid ju "komistada" ka tuttavate otsa, oma kodukülast. Olgu siis Jaani Kolla või tädi Ellen, kellega ka vanaema läbi käis. Või keegi teine. Mälus ja mälestustes on nad ikka.

 

 

Vana kiviaed on aga igas mõttes nagu piir elu ja surma vahel. Kuigi see piir on suhteline, mis siis, et ka surnuaialt lahkudes sulgetakse ikka enda järel värav....

 

 

Isa ja ema lahkusid siit ilmast üsna koos, nägemata ka milleniumit. Vanaisa (emapoolset) ma küll nägin, aga ei mäleta muidugi. Küll aga on ta läbi mõnede piltide mu silme ees.

 

 

Elutee aga jätkub. Eks näis, kui kauaks on aega antud, olen siin olnud ja elanud oma tegude ja vigadega. Loodetavasti tegusid rohkem teinud kui vigu, ei tea. Tegude üle pigem kahetsust tundma ei pea, vigu aga poleks tahtnud. Aga vigadeta inimest ju polegi? Igal juhul palun mõttes kõigi vigade (ja ehk ka valesti tundmisest tegude) eest andkeks ja loodan, et ka andestatakse. Kuid küll on ehk ka tegusid, mille üle võin vaid uhkust või rõõmu tunda.

 

 

Ajaratas pidi olemas olema ja nüüd viis tee edasi sinna, kus sündisin. Raplas, haiglas. Ja kaugel see enam ei ole, nii et paras sellele teemale praegu  lõpp teha!