ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

teisipäev, 29. märts 2011

TUISUILMAD EI TAPA LAULULINDE...

Sellise pealkirja all täna artikkel Pärnu Postimehes. Eedi Lelov kirjutab kenasti inimeste kirjadele vastuseks. Ja hea on lugeda, et tallegi meeldib kui inimesed muretsevad lindude pärast!

Tavaliselt tundub küll, et valdavalt saavad linnud tuisus-tormis hakkama. Vahel küll kahju vaadata. Mure vaid siis kui lumesadu tõesti paks ja tuiskab täis kõik kohad. Aastaid tagasi oli aprillituisk küll selline, mille tõttu linnud kogunesid maanteedele ja palju hukkus neid just autodega kokkupõrgete tagajärjel.

Mis on saanud aga konnadest teel? Sellega tegelesid paljud ja kaardistati eriti aktiivse liikumise kohti. Minulgi kodu lähedal selline, kus "halvimatel" aastatel hukkunud tuhandeid konni. Rattaga sõites oli see märgatav, autoga tõenäoliselt mitte. Ehk tõesti vaja aktiivsemalt tegeleda sellega, et teeremondi korral tehtaks kindlasti konnatruubid jms.

Kitsedele-põtradele aga konnatunnelid ei aita. Aastas hukkub meil rongidega kokkupõrke tagajärjel aga tohutult metsloomi. Raske on hinnata tegelikku arvu. Kord panin üles raamatu, kuhu palusin vedurijuhtidel kirja panna kokkupõrked ja ka huvitavamad nähtused. Paraku sellega kaasa tuli vaid ehk 10 % vedurijuhtidest, teistele see huvi ei pakkunud. Umbkaudse hinnangu järgi võib aastas hukkuda sadakond põtra ( ja ei ole hea tunne seda näha!), mitusada kuni tuhat kitse, väga palju kährikuid ja väikelinde, ka kullilisi ka kakulisi. Ühe händkaku tõi sõidust tulnud vedurimees mulle, sain selle edastada Loodusmuuseumi ja loodan, et vähemalt topisena jätkab ta ajas kulgemist.

Võimas ja samas hirmutav kogemus oli mul Tabivere ja Kaarepere vahel, kui mingi korjuse kallal olnud merikotkas lendu tõusis ja vaevalt meetri kaugusel esiaknast üle rongi kandus. Tiivaulatus ikka laiem kui esiaken! Hiljem jõudis alles kohale kerge hirmutunne! Aga loodan, et ta pääses, sest midagi näha hiljem samas ei olnud.

*****************************************************

Vaata ka Postimehes "Hilisel ärkajal jääb porr nägemata".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar