Blogiarhiiv

teisipäev, 1. veebruar 2022

Tallinn - Ravila - Saula - Tallinn. Viikingite ja siniallikatega. Dets`19.

 

Olen alates oktoobrikuust kopeerinud postitusi Eestimaa Blogi 2. ja 3. osast siia, seepärast vabandan, et neid nii palju.
 
Kuidas midagi leida?
 
1. Blogi avalehel on paremal pool SILDID ja nendega seotus postituste arv. Klikates vajalikule, näete neid seotud postitusi järjest, kerides allaserva välja ja vajutades "vanemad postitused".
 
2. Alates 2021 oktoobrist leiab esimese postitusena (ajaliselt see siis iga kuu viimane postitus) vastava kuu postituste pealkirjad linkidena. Piisab sobivale pealkirjale klikkamisest, mis viibki otse postituseni. Need nimekirjas postitusaja järgi reastatud.
 
3. Paremal olemas ka otsingumootor, aga suure mahu tõttu ei pruugi üldsõnaline otsing head tulemust anda.
 
Vabandan veel kord! Ümbertõstmised sõltuvad aegade jooksul toimunud muudatustest, nii näiteks ei osanud omal ajal mõista blogspot süsteemiga kaasnevaid piiranguid mahu osas jms.

Pühapäev, 15. detsember 2019

Tallinn - Ravila - Saula - Tallinn. Viikingite ja siniallikatega.


Ehk polnud esmane käik Ravilasse hilissügisel just parim aeg, aga mõisakompleks jättis sümpaatse mulje. Ühistransport võiks piirkonnas kindlasti parem olla. Aga majutus tundub huvitav.



Läbisõit Koselt ja Kose-Uuemõisast ei andnud ka muidugi piisavat ülevaadet, mis kohtadega tegu. Tallinna lähedus peaks aga potentsiaalile jumet andma.




Näha aga oli, et sõitjaid jagub ja bussiliiklus paremaks muutuma peaks kindlasti. Kuigi oht on vastupidiseks - uus maantee muudab ka sõiduvõimalusi Tartusse ja Tallinna hoopis ebamugavamaks. Niigi täna ei läbi kohti ükski kaugliin. Ja kuigi Kose-Risti annab selleks siiski võimalusi, võivad kaduda needki.



Me ei pea otsima lahendusi, miks ja kuidas 4-realisi maanteid ehitada vaid lahendusi, mille tõttu me neist pääseme! 

On Eestis üksikud lõigud ja kohad, kus neil mõte, kuid see on vaid kröömike. Ja ka siis, kui teha, peaks olemasoleva maanteelõigu veidi mugandama ja jätma toimima ühe suunana ning vaid TEISE UUENA välja ehitama. Me ei ole nii rikkad, et niimoodi raisata! Ei raha ega loodusvarasid! Liiga palju on valdkondi, kus ei täna ega tulevikus paista olema piisavalt rahastust! Vaba tahtena veel seda raha mõttetusteks kulutada....




Teel Saulale mõtlesin, kas mõttekam polnuks siin maantee kõrgemale tõsta ja loomadele jätta loomulikumad läbipääsu selle all? Pildil olev ökodukt peaks aga olema heaks õppetunniks, et selliseid enam mitte teha?


Ning sõites väljaspool magistraali näeb palju selgemini, et muu juurdekuuluv nõuab omakorda suuri kulutusi.


Jalakäijana pole ma neis kohtades eriti liikunud, aga näha ka seda, et asjad tehtud eelkõige autosõitja huvides.


Sellist teed võib aga ette kujutada 1+1 puhul lisarajana. Möödasõitudeks ehk kiiremate möödalaskmiseks. Piisaks sellistest lõikudest küll, et liiklus oleks kordades ohutum, peamine, et möödasõitjal oleks mõistust ning möödalaskjal hoolimist kõrvalevõtmiseks. Veidi laiem sõidurada oleks garantii, et kümned ja sajad inimesed jääks ellu ja vigastamata. Lisarada parandaks muidugi ka bussipeatuste kasutamise parandamist, bussijuhtidelgi oleks mugavam.
Kuid uut bussipeatuste sildisüsteemi vajame kindlasti.


Mitmerealine siis Tartu maantee õieti saab olema? Kellegi mugavuse ja egoismi huvides 8-realine?


Ei tea, kui uutele lõikudele mõni bussipeatus ka tehakse, kas siis tehakse lõpuks mõistusega? Ootekojad, mis sobivad ootamiseks ja sellistena, mis tagaks ka parema nähtavuse?


Siin aga jõudsingi peatusesse, kus piirkonnas suure käraga linti lõigates ei märganud tegelinskid, et bussipeatus sai ehitatud valele poole teed ja nagu sageli olen öelnud, siis meil tehakse asju linnukese ja lindilõikamise pärast. Seda, et hiljem ei teki pisimatki kavatsust vigu tunnistada ja parandada, näeb just siin.  Ei tekkinud seda soovi ei Juhan Partsil, Vello Jõgisool ega kelellgi teisel. Pole tänaseni tekkinud, kuigi möödas juba "tuhandeid busse"!
Tõsi, Parts enam transpordiga ei tegele, ka Adamson mitte. Jõgisoo aga siiski midagi mälusopis mäletab? Kui ei mäleta....



..., võiks sõita bussiga. Eriti siinkandis endise vallavanemana võiks veidi huvituda!? Ning vaadata. Esiteks, panna käima rattad, et peatus saaks õigele poole teed. Ja teiseks (koos MNT jt antsudega bussiga ringi sõites) aru saama, et bussipeatused vajavad kohati lisatähistamist. Muide, kaheteelistel lõikudel ka raudteed. Ja just ses mõttes, et bussipeatustes nagu siin oleks UUEL SILDIL ka lisakiri "Tallinna suund" näiteks. Siis oleks vähem karta, et inimesed maha jäävad! Nagu seegi kord. Kahetsen südamest, et need inimesed bussile ei saanud. Kohalikke olusid nad ei tundnud ja liikusid teise suuna peatuse poolt siia. Tundsin, et nad just bussi PEALE tahavad, ka bussijuht kahtles hetkeks, aga ... kahjuks need inimesed ei lehvitanudki! Muidu saanuks ju ära oodata!
Õnneks oli siin, kuhu neil lapsega minna. Asjad trahterisse ja allikaid vaatama. Ning halva ilma puhul saanukski siis soojas trahteris aega parajaks teha. Kahju neist, aga tore, et sain natukenegi abiks olla.



Pirita jõgi ja siinkandis näha ka loomatõkkeaedu. Tõsi, pole näha, et oleks kuidagi loomadele ka läbipääse jäetud!




Viikingite Küla aga osutus ägedamaks kui oleks osanud arvata. Ja populaarsemaks! Tundub väga popi kohana sünnipäevade pidamiseks ja muidugi siin ka hea lastega tulla ja olla. Seda enam aga ongi vaja paremat ühistransporti ning seda mitmelt suunalt. Muidugi ka rohkem vaeva inimestelt, tulla sellistesse kohtadesse võimalusel ka ühistranspordiga! On ju Tallinnast sõit siia üpris kiire sõit  ja mõnusa looduses jalutuskäigu ning lastele ka mänguvõimaluse pakkumisega hea ettevõtmine puhkamiseks! Eriti kui bussipileteid ostma ei peaks!

Loomulikult on autoga tulek mugavus ja paljude jaoks oluliselt sobivam. Paljude puhul on see aga mugavus. Asi pole vaid siinses kohas, vaid üleüldises. Kõik tahavadki tulla mugavalt ja see käib ka ühistranspordi kohta! Ning iga koht peaks oma kodulehel, ürituste puhul ja FB-s sageli viitama, kuidas tulla! See võib tähendada lisakülalisi!




Lahe. Ehe. Mõnus!


























Plaan oli mul einestada ja vaadata siniallikaid.  Sisse astudes aga sain aru, et kiirustada pole mõtet! Tegin ära mõned pildid ja otsustasin enne lõunatamist allikatel ära käia.











Autod, ikka autod.....


Lahe oli aga vana sild! Kahjuks see on takistuseks mingitelegi loomaradadele, aga ajalooliselt igal juhul tore, et säilinud.





Kuidas jalutuskäik? Minge ja nauitige ise, saategi teada. Vihmasel ajal libedusega ettevaatust muidugi.



Vilets valgus ei lasknud musttihasest paremat pilti saada.



































Väga mõnus, et Sinialliku Trahteri juurest otsepääs rajale.









Metsasid küll väga palju ei näe, aga see ongi tänapäev. Hea, et allikate juurde minnes vähemalt mets olemas.



Autodega saab laialt sisse sõita, jalakäija kui tähtsusetu jaoks on aga üks ilu....
Ei, mitte paha pärast vaid pigem lustlik mõte. Oht vaid, et peale lõunasööki välja ei mahu...








Loomulikult võtsin ma väikese väga maitsva forellisupi.


Pearoaks oli aga vägilase Leigeri praad! Väga maitsev ja pirakas!





Nägin ära ka privaatsema väikese ruumi. Mõelge, kamin puutüves!?





Aga oligi aeg bussile minna.



Enne minu bussi jõudis buss teiselt suunalt.


Vaat sulle loodusriiki! Hoopis autod, betoon, metall!





Kaks ühe hinnaga? Üldsegi mitte. Kallis ehitus ja kallis ülalpidamine. Tulevikus remondist rääkimata.
Küll aga on siin hea mõtiskleda selle üle, milliseid silduu vajame looduse hüvangut silmas pidades. Just selliseid, kus jääb piisavalt lai kallasrada loomade liikumiseks. Ja nii üle Eesti. Sobivates ja vajalikes kohtades ka väikeste jõekeste puhul peavad kallasrajad olema ja jääma.


Normaalsete ootekodade, puhkekohtade jm asemel aga keskendume ikka hoopis kulukamatele ja mõttetumatele asjadele!



Saa sa siis nüüd aru, kustpoolt tuleb ja kuhu sõidab buss?
TEADMISEKS VEEL KORD: TALLINNA SUUNALE TULEB SEISTA SELLEST PEATUSEST TEISEL POOL TEED!


Bussiliiklust siin aga üldiselt on. Tõsi, nagu ikka, enamasti väga erinevad on tööpäevade ja puhkepäevade liinid ja ajad! Muide, sageli kipuvad bussid ka hilinema, Tallinna ummikud määravad oma!






Tagasiteel püüdsin taas bussipeatusi näha ja analüüsida. Heakene küll, kogenud bussijuht tunneb teed nagu oma viit sõrme, aga pimedas ta ootajaid ikka ei pruugi näha. Ja ega bussijuhtide elu lihtne pole, sageli sõidetakse erinevaid liine, nii et tähelepanu nõuab see kõvasti.

Ühes kohas varjab märk peatust, teises kohas infostend just "sobivale kohale" paigaldatud jne. Mis toimub?







Keegi ootab bussi?



Siin ka?



Linnas peatustes nähtavusega muidugi omad mured, aga kiirused vähemalt väiksemad.


Tänavate planeerijate jaoks võib aga küll jube avastus olla, et mõnda reisijat ootab auto....







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar