Sunday, March 2, 2014
Nägemused.
Viimastel aastatelolen päris palju uurinud, vaielnud, lugenud, suhelnud. Ühistranspordi rolli üle. Ja asi ei ole hea! Riik teeb ka nüüd mingeid miinimumnõudeid vastavalt mingi koha asustusele jne. Kas need nõuded on aga inimlikud?
Küla, kuni 100 elanikku. Midagi umbes sellist tähendab, et on vaja bussiühendust mingi tõmbekeskusega kaks korda päevas. Kellaaeg oluline? Jääb tunne, et ei ole. Tähtis on näidata paberil hoolivust! Mis see kaasa toob? Selle, et maalt kaob peale apteegi, postkontori, pangaautomaadi, kooli, ....elukoha, töökoha....elu!
Kurvastamapanevalt palju on just linnades neid, kes näevad ainult iseennast. Esimeste hulgas muidugi tallinnlased, siis järgneb tartlaste ja pärnakate vägikaikavedu , edasi juba natuke väiksemate kaklus. Vikerraadios oli saade uuest sõiduplaanist ja seal oli imehästi näha, kui enesekesksed me oleme. Kas võtame sellest õppust? Oh ei, tõstame veelgi häält ja nõuame! Uute, mugavate rongidega elu parandamist! Ma ei räägi praegu sellest, et paranemine tähendab tööd paljudes asjades ja et uued rongid üksi ei anna midagi. Vaid sellest, et me kiidame eelkõige nende kiirust. Ja soovimegi, et nad viiks meid linnutiivul Tallinnast...kuhugi suurlinna! Meil neid pole, aga mis siis, ikkagi näeme, et tunnise vahega Tartusse kihutavad rongid toovad õnne me õuele! Ei too, saage ükskord aru! Ma pole sellise hea liikluse vastu, aga Tallinna ja Tartu vahel on veel 25 peatust. Peaks veel olema vähemalt 2. Tartust edasi Valgani veel 11 peatust. Koidulani veel 15. Võru suunda ma praegu ei puuduta.
Aga ometi soovib üks osa inimestest ainult meeletut kihutamist Tallinnast Tartusse!? Ja te arvate, et see ongi normaalne? Ei, see on esimene Eesti! Teiste Eestit te näha ei soovi...
Rakke, üks suur asula liinil, on olnud pikka aega nagu peksupoiss. Kiirrongid, eriti nädalavahetusel, kihutasid mööda. Neid inimesi ei huvitanud Edelaraudtee ega MKM. Nüüd siis riigifirma tüüri juures, aga olukord sama. Tegelikult hullemgi! Kuidas on võimalik tagada suurematele linnadele kõva samm edasi, väiksemad kohad jätta aga sinnasamusessegi auku? Kuidas me isegi ei püüa nende elu paremaks teha?
Me võime korrutada kasvõi miljoni Eestimaa elanikuga võidetavad 10 minutit kuskil liinil. See aga ei tähenda muud kui kõrgelt sülitamist suurele osale neist miljonist!
Vaidlus ühe väikelinna ja pealinna bussiliikluse üle viib sinnasamasse. Nähakse vaid oma soove sõita algusest lõppu või heal juhul kuhugi vahepeale. Soov tagada selle käigus võimalus ka mujale, kasvõi ümberistumise toel, toob kaasa küsimuse? Miks seda vaja on? Miks meid üldse siia vaja on? Miks meil üldse kodu vaja on? Kuidas saavad tuhanded inimesed üldse nii küsida?
Aegviidu, turismipärl! Palju ilusaid, renoveeritud ja värvitud maju. Aga näha ka elu langust! Aitaks ehk ikka iga kandi jalule?
************************************************
Tuesday, March 11, 2014
Töömess 2014
Vabadus
me ümber, kuid kui vabad me oleme? Vabad Eestist lahkuma? Või töötada
välismaiste omanike firmades, kus palgad ei ole teps mitte välismaised?
Reklaamides lubatakse palju ilusat ja mainitakse kümneid miljoneid
kliente nädalas üle kogu maailma? Tore. Aga mida annab see ilukõne, kui
siinse palgaga töötades saab vaid tööl käia, mitte tööd teha? Sest palk
peaks olema ikka äraelamiseks, mitte loogika järgi: Ei ela ega sure...6 comments:
Aitäh, Pirtsu!
Reply
Väärt elupaik vajabki palju rohkemat kui ainult palk. Ja kui seegi väike, siis jääb loota vaid migrantidele, kes maa täidaks...- AnonymousApril 28, 2014 at 9:16 AM
Eks palga paneb siiski ka paika niiöelda töötaja kasutegur ja produktiivsus. Palju on ameteid, mis nõuavad mingeid teatud eeldusi, näiteks erinevad litsentsid ja load mis tõendavad töötaja oskusi ja pädevust mingil ametikohal töötamaks. Selliseid töötajaid peab otsima, neid on vähe ning sellised töötajad aitavad ka firmal püsida. Samas, palju on töökohti, mis sisuliselt eeldavad 15. minutit õppimist ning see on ka täiesti mõistetav, miks on seal ka palgad palju väiksemad. Kui jäädagi niiöelda poemüüja või koristaja tasemele, siis mina ei mõista seda virinat palga üle, sest mitte keegi ei ole neid takistanud elus tegemast õigeid valikuid oma elujärje parandamise nimel. Niipalju on erinevaid kutseid ja ameteid, mida omandada, koolitusi, mida läbida, et kasvõi natukenegi oma elujärge parandada. Mida rohkem on ka end täiendatud, seda rohkem on tööandjatel huvi selliste töötajate väärika kohtlemise vastu. Jah, inimlik plaan, kõik töötajad ja inimesed on ühtemoodi toredad ja armsad.. Aga siiski me elame kapitalistlikus ühiskonnas ning kui ma olen firmaomanik, end nullist üles töötanud ja lõpuks oma positsiooni saavutanud, siis mind huvitab oma ettevõtte kasum, investeerimisvõimalused ning ka nende töötajate hoidmine, kelle kaotamisel mu firmal kehvemini minema hakkaks. Neid lihtsa töö tegijaid on kõik uksetagused täis, kui keegi vingub, siis tõesti ütleks talle, et mine ja otsi siis parem koht.. Sest mina ise olen pidanud ju seda kunagi tegema ja rabelema!
Reply Tänud, Anonüümus.
Reply
Minu jaoks natuke naljakas. Võiks siis ju müüjad ära kaotada ja luuagi ainult tasuvad ametid!? Muidugi on tööandja ka tore! Seda küll siis kui on samas ka inimlik. Olles ennast algusest üles töötanud ja kasumit saav, võiks hakata aru saama ka sellest, et ilma nende töötajateta (keda ei taha isegi koolitada, sest siis muutub teine viimati väärtuslikuks!) poleks ta ennast kuhugi üles töötanud. Ehk ongi põhjus selles, et kui kasutegurist ja effektiivsusest vaid niipidi aru saada, siis ei saagi ta mõista, et iga müüja on samuti omaette kasuteguriga! Koristaja võib küll tunduda tühja ballastina, aga temagi on vajalik. Ning arvata, et müüja väärtus juba töö käigus ei tõuse, ehk siis jääbki oma 15 minuti tasemele...
Alustaval ärimehel pole kindlasti kerge, kasumi kasvades aga ei tohiks unustada neid, kes oma panuse andnud.
Ning effektiivsusest rääkides - paljud ärimehed võiks hoopis siin peeglisse vaadata. Tehes oma marketiputka teise samalaadse kõrvale, ei juhtu nii, et ühe marketi 10 000 kliendi asemel hakkam nüüd käima samapalju ka teises! Tõmmates nii sisuliselt konkurentsile pidurit, pole ka piisavalt effektiivsust!
Olen töötanud laos ja ei näinud ka seal piisavalt juhtkonna oskust läbi mõelda tööprotsessi ning mitte kuidagi ei saanud ma ka töötajana effektiivsust tõsta, sest nad ei soovinudki asju mõista ega kuulata. Mis on sel juhul kasu sellest kui ma ennast täiendaksin ja kursustel käiksin?- AnonymousMay 5, 2014 at 5:52 PM
Väga lihtne. Kui sa hakkad ostma näiteks autot, siis millist sa eelistad? Eelistad seda mudelit, mis on ökonoomne ning mis on läbinud teatud koormustestid ning mille kohta on ette näidata ka mõni vastav paber. Sa tead, et võid seda mudelit usaldada. Sama on ka töötajaga - usaldan pigem töötajat, kellel on ka teatud pädevus mingites asjades sõna võtta. Mul ei ole aega ega viitsimist kuulata mingeid heietusi, kui ma ei saa olla inimese mõtlemise tehnoloogias, loogikas, silmaringis ja sotsiaalses küpsuses kindel. Enesetäiendus ja kursused loovad töötajate seas eelise. Kui laoülem sind ei kuulanud, oleksid võinud logistikas veidike enesetäiendust teha ja kusagile mujale ise laoülemaks minna - ma ei näe põhjust mitte töösuhet alustada, kui on olemus kogemus laotöös kui ka teoreetiline pool.
Reply
Ma ei väitnud, et mul puuduks huvi oma töötajaid koolitada! Aga töötajal peaks isegi olema selline huvi. Ma ausaltöeldes isegi ei mõista selliseid "mugavustsoonis" tiksuvaid inimesi, kes jäävad ühele madalapalgalisele ametile ja siis muudkui vinguvad, et elujärg on nii sitt ja muud seesugust. Nagu ma eelmises postituses mainisin: igal alal tuleb alustada algusest, nagu olen seda minagi teinud. Nullist. Reakoosseisus. Mis takistab mu oma alluvaid edasi arenemast? Mina arenesin, täiendasin, õppisin, tegin. Keegi ei käskinud, keegi ei poputanud.
Küsiks ka seda, et mis väljendab panuseandjate unustamist? Hoides silma peal turul, maksan ma oma alluvatele tööpanuse eest väärilise tasu. Tagan inimlikud töötingimused, arvestan graafiku tegemisel alluvate soovidega. Tööriided ja -vahendid on korralikud. Mida veel tahta? Selliste tingimuste juures saangi omale need inimesed, kes igaüks oma asja ajades süsteemi tööle panevad. Tehnilist poolt tundev inimene teab, et mutter ja nukkvõll on kaks eri asja ning nende roll on masinas erinev. Nukkvõlli roll on olulisem, mutri saab võtta sahtlist ja peale kruvida.
Rääkides nüüd välismaisetest firmaomanikest. Palga paneb paika ka elukallidus. Rootsis makstakse tõesti imelisi summasid, kuid ka üldine elukallidus on seal hoopis teistsugune.
Teie blogi ja Haapsalu lehte lugedes olen aru saanud, et olite vedurijuht. Mingil põhjusel te Elronisse üle ei läinud. Kui soovite nüüd mõnda muud tasuvamat tööd leida, peaksite endalt küsima mõne küsimuse. Kas olete terve elu töötanud raudteel, või on teil ka mõnel muul erialal ette näidata töökogemus või mingisugune ettevalmistus? Kui vastus on eitav, tuleks ka teil peeglisse vaadata ja mõelda, millist kannapööret nüüd elus ette võtta. Tasuva töökoha eelduseks on vastav ettevalmistus! Kui teil on huvi mõnel erialal tasuvam töö leida, tuleks nüüd mõni kursus või kutseharidus omandada. Kunagi ei ole hilja! Kui pead ja mõistust on, siis miks mitte? Täies elujõus inimesel pole ju mõtet kusagil lihtsal ametil nõrga palga eest vireleda. Tänu!
Koolituste vastu pole ma absoluutselt. Ja koolitus on samapalju tööandja kui töötaja huvides.
Täpselt samamoodi peakski olema töötajal motivatsioon, kui talle makstakse väärilist palka. Kahjuks pole aga kõik tööandjad sellised. Kui töötaja tunneb, et isegi lisakursus midagi ei anna, siis ta ei huvitugi. Muidugi olen nõus, et küllaga ka neid, kes lihtsalt ei viitsigi.
Laokogemus mul olemas ja küllalt hea. Miks kuulda ei võetud? Logistik oli selline, et vaid kaks korda kommenteeris ta üldse oma aknal olevat sissetuleva kauba platsi. Esimest korda, kui see oli tubli töö (mitte ainult mina, vaid veel mitu äärmiselt tublit, võin seda kinnitada, inimest) tagajärjel tühi, siis ta arvas, et võiks lausa tantsu lüüa. Teist korda kui plats täis, arvas, et võib jalad murda. Püha müristus! Logistik pidanuks ise süvenema igasse pisiasja, et asju paremaks muuta.
Elronisse soovisin minna pigem logistika peale. Nii töötuurid, sõiduplaanid kui palju muud, seotud firma effektiivsusega, töötajatega ja sõiduplaanidega, üldse reisijatega. Ei soovitud. Tulemus on näha. Enamus etteennustatud asju on läinudki nii. Ja mitte ühtegi viiest kõige asjalikumast tegelasest Eestis sinna ei kutsutud, isegi nõu pidama!
Samas olen ma rahul, et kodanikuühiskonna "baasil" õnnestus Edelas palju paremaks teha, nagu ka Eesti Raudteel uute perroonide tegemisel. Sellised head asjad mjutavad ühsitransporti aastakümneid.
*******************************************************
Läänemaal oli imeilus kevadeilm...
Siin tuleb käpp sees hoida. Saab kellelegi kooki pakkuda...
Käisin ka vist samal töömessil ja ega kiita midagi polnud, kuigi mötlesin tööd vahetada. Mis seal salata, töötajatele on elu Eestis allamäge läinud, hinnad töusevad aga palka ei tösteta kuskil! Ma ei imesta üldse suure väljarände üle! Päikest Eestimaale!!
Reply