M-Klubis paljugi häid ütlusi. Aga see tuli järsku meelde, kui viimaste päevade sündmuste peale mõtlesin. Londoni kohta pole muud öelda, et tegemist meie Pronksöö laiendatud variandiga. Pättidele anna aga tsirkust, leiba ja Libresset. Reageering peab olema jõulisem, Norra sündmused ei vea kuidagi otsustajaid käima selles mõttes, et taas ei oldud valmis väikeste rahutuste muutumiseks masside mässuks! Kurb, et ei oldud valmis ka Kaitseministeeriumis toimunu jaoks. Niivõrd-kuivõrd sellisteks asjadeks on võimalik ette valmistuda.
http://www.postimees.ee/528174/juhtkiri-alahinnatud-turvariskid/
Olen Postimehega paljuski nõus! Parema ülevaate omamiseks toon sama artikli otse välja, sest väga konkreetselt kirjutatud ja vajalik.
Eilsest tulistamisest kaitseministeeriumis saame lähipäevadel tõenäoliselt detailideni kuulda. Kaitsepolitsei ja prokuratuur on alustanud uurimist ning need tulemused jõuavad varem või hiljem ka avalikkuse ette.
Lisaks küsimusele «miks?» peaksime aga analüüsima, kuidas niisugused asjad võimalikuks saavad ja kas oleme õigesti hinnanud julgeolekuriske, mis potentsiaalselt ähvardavad meie riigi tähtsamaid asutusi, seega riiki ennast.
Selle kahetsusväärse näite puhul pole ju tegemist ainult ühe väikese riigi, vaid NATOsse ehk praegusaja maailma olulisimasse rahvusvahelisse julgeolekuorganisatsiooni kuuluva riigi kaitseministeeriumiga. Kahju ainult, et tihtilugu jõutakse seesuguste (turva)riskide hindamiseni alles siis, kui traagiline õnnetus juba käes.
Turvalisuse tähtsust on nüüdisaja rahutus maailmas raske üle hinnata. Ja ometi tuleb liigagi sageli ette juhtumeid, kus tegelikke riske alahinnatakse. Alles sel nädalal vapustasid meid Londoni märatsemised, mille käigus rööviti, põletati, rüüstati ja isegi tapeti.
Mitu päeva pärast laastamise algust on ka hakanud ilmuma kriitikat, et korrakaitsjad ei hinnanud olukorda adekvaatselt. Teisisõnu: esimesi signaale tärkavatest rahutustest ei võtnud politsei tõsiselt, mis kokkuvõttes tõi kaasa suurema kaose.
Siin ongi eilse kaitseministeeriumis juhtunu taustal mõttekoht: kas näiteks meie ministeeriumid ja teised riigiasutused on piisavalt turvatud. Küsimus polegi niivõrd selles, kas valvelauas istub teleseriaalist tuttav igavusest pääsukaardiga mängiv turvatöötaja, on neid seal kaks või enam.
Pigem küsigem, kas tal on valmisolek ja ettevalmistus ohuolukordades tegutseda, on tal selleks kõik vajalikud võimalused, vahendid, teadmised ja oskused. Ning loomulikult peaks asutusele antud toimimisskeemist ning käitumisjuhistest olema teadlikud ka majas viibivad ametnikud. Täpselt nii nagu tuleõnnetusegi korral.
Eelnev ei tähenda, et turvalisuse analüüs peaks päädima äärmusega, näiteks hambuni relvastatud valvesalkadega – ei peaks ega tohikski. Suvalise mööduja peale haukuval nähvitsal pole valvekoerana mõtet – tõeline valvur hoiatab siis, kui tunnetab tegelikku ohuolukorda.
Turvaarutelu peaks olema üldse igapidi laiemapõhjalisem. Mida parem on üksiku ühiskonnaliikme sisejulgeoleku taju, seda turvalisem on ka ühiskond. Ning ajakirjandusel selle arutelu vedajana tuleks nõuda vastuseid tegelikele küsimustele, mitte minna kaasa aeg-ajalt päevakorda kerkiva anonüümse ilkumisega teemal, kas üks või teine (endine) riigijuht ikka vajab oma turvateenistust.
Mõned lõigu, mis minu jaoks mitmel moel kõrva (kribima) jäid, teen punaseks. Esimese punase lõiguna väljatoodud lause lugemine tuletas mulle meelde eilsed uudised. Vist Kanal 2 Suvereporter rääkis lisaks antud juhtumile politsei tegemistest Jõgeval. Vist tapmise, varguste, joobes juhtimise eest 12 korda karistatud (hullupaberitega või ilma, ei saanudki aru) mees tungis kellegi korterisse ja kallale noortele. Omades õhkpüstolit. Mis pole sugugi tühiasi, vaid RELV. Loodan väga-väga, et ei sõnu midagi ära (ptüi-ptüi-ptüi), kuid kui peaks juhtuma, et selliste kurjategijate edaspidised teod võivad tuua veelgi rohkem muret meie oma inimestele, siis...KAS KEEGI VÕIB ENNAST SÜÜDISTADA TEGEMATAJÄTMISTE PÄRAST SAMA INIMESEGA SEONDUVALT? Et kui oleks tõsisemalt suhtunud eelnevatesse tegudesse, kas kuritegusid ja üksiti ka kannatanuid olnuks vähem? Minu jaoks jääb tihti mõistetamatuks, kuidas on loomulik nõuda andestust kurjategijatele! Suuresti just paadunud kurjategijatele! Miks on neil õigus seada (korduvalt) ohtu ligimeste elu, aga karistuseks surmanuhtlust nõuda õigust pole? Igale inimesele tuleb loomulikult anda võimalus ennast parandada! Vahel ka mitu korda. Kuid 12 korda karistatud, viimati mõne kuu eest ja selline lugu... Minu jaoks on hoopis surmanuhtluse mitterakendamine paadunud pättide puhul andestamatu!? Kui keegi arvab vastupidi, kirjutagu.
Ja seos KM-s toimunuga on see, et lisage esimese punasega rõhutatud lõigu lõppu ka "ning ka sellesama riigi tavakodanikke".
Turvalisusetunne Eestimaal aina väheneb, ela sa siis Piusal või Tallinnas, ole sa siis tavakodanik või minister. Seega võib arutleda ka selle üle, kas politsei jt teenistused ikka tegutsesid väga hästi! Minu jaoks jääb kripeldama aeg - umbes 2,5 tundi, mis kulus probleemi lahendamiseks. Nagu ka Norras hiljem leiti, et kopterilt oleks saanud Breivik`u varem peatada. Tähtis on ka üks inimelu, rääkimata kümnetest eludest! Kui "väga äkilise loomuga inimese" asemel olnuks kainelt kaalutlev tegelane, siis võinuks 2,5 tundi olla ajaks, mille puhul olnuks ohus väga paljud inimesed, ka lihtsalt möödakäijad! Ja kuskil mainitud lauset "ega me ei saa saata esimest politseipatrulli..." ei pea ma sugugi õigeks. Politsei on meie kaitseks loodud ja hoolimata nende töö ohtlikkusest peaks vähemalt üritama esimesel võimalusel asja üle kontrolli saavutada. Lihtsamalt öeldes, sarnaselt krimiseriaalidega, peaks püüdma saada kontakti kurjategijaga, nõudma alistumist ning sellest keeldumisel (tulistamise jätkumine, lõhkepakettide loopimine jms) üritada kurjategija kahjutuks tegemist! Olgu siis kohalejõudnud politseinike, snaipri abil või muul moel. Ajaline venitamine võib väga karmilt kätte maksta. Eriti kui arvestada, et surm läks mõnestki inimesest eile väga napilt mööda!
Ometi olen ma õnnelik, et keegi rohkem kannatada ei saanud. Kuid küsimusi jääb õhku väga palju!
http://www.postimees.ee/528230/vasakpartei-juht-drambjani-parteilise-kuuluvuse-rohutamine-on-kohatu/
Vasakpartei senist käitumist ning seisukohti jälgides pole ma sugugi kindel, et nende hulgas vaid üks "ebastabiilne inimene" on.
http://www.postimees.ee/528258/tulistaja-hinnangul-suhtuti-mitte-eestlastesse-kui-orjadesse/
Mis oleks kui sarnast suhtumist avaldaksin mina venelaste suhtes, nimetades eestlasi orjadeks? Vahetagem sõna "venelased" eestlaste vastu ja kuidas kõlab see kirjutis siis?
Loomulikult oli Venemaa ehk Nõukogude Liit okupant! Oskamine tunnistada teistele tehtud vigu, võib anda asjadest arusaamisele hoopis uue mõõtme!
Kui sellise arvamisega inimene suudaks kujutada Teisele Ilmasõjale lahenduse, kus natsi-Saksamaa väljaajamiseks Emakeselt Venemaalt oleks tulnud appi mõni suurriik teiselt poolt Venemaad ning peale fashismi purustamist jäänuks kohale? Suhtarvuna sadakond miljonit oma rahvuskaaslast sisse tuues aastate jooksul ja oma keele "rahvustevahelise suhtlemise keeleks" kuulutanud? Meelevaldne võrdlus, kuid tajuda orjade või "orjade" olukorda pole lihtne, kui seda mõista ei taheta! Minu jaoks on Teisest Ilmasõjast näiteks mõistetav Venemaa inimeste raev okupantide vastu peale tohutuid inimeste hukkumisi Venemaal. Nii oleks normaalne kui ka venelased ükskord mõistaks küüditamiste mõju Eestimaa inimestele. Ja siit tulenevalt eestlaste osalemist Saksamaa sõjaväes ning muud sarnast. On aeg mitte kutsuda "orjaseisusest mässu abil vabanema" vaid ükskord hoopis leppimiseni ja üksteise mõistmiseni jõuda! Jaapanlased ja ameeriklased (sõjaveteranid) suudavad omavahel kohtuda, meil pole Sinimägede mälestusüritusel sõjameestega koos mitte venelased ja Punaarmee veteranid, vaid Notshnoi Dozor... Kas sellepärast ei oleks loomulik hoopis häbitunne?
http://www.postimees.ee/528482/kaitseministeeriumi-tulistaja-laskis-kevadel-oma-kodu-seina/
Kas kodutulistamisest politseisse teatati?
Kas Piusa automaadivalangutest politseisse teatati?
Kas politsei võttis midagi ette kodutulistamisel või Piusa kõmmutamisel?
Kurb, äärmiselt kurb! Rõõmu teeb aga see, et seekord ei hukkunud ükski politseinik. Ega tsiviilisik. Ehk oleks kord parem kui me maksaks piisavalt makse, nii töölised kui firmade omanikud, et oleks piisavalt politseinikke ja piisav nende tasu!
****************'
Ahjaa! Mart Laari intervjuud oli meeldiv lugeda. Ei pakkunud ta liigseid andmeid ja selgelt oli mõista, et vastused olid selge mõistaandmisega - need arvamused on esialgsest infost lähtuvad! Õhtune pressikonverents aga jättis väga mõru maitse suhu! Ühe vastaja jutt oli äärmine keerutamine (eriline maiuspala vandenõuteoreetikutele!), teise silmad olid suuremad kui 9 mm padruni läbimõõt! Ja justkui hirm ning kartus iga sõna väljaütlemise ees! Ei ootagi ehk enamus vaatajaist mingite riigisaladuste väljarääkimist ega kõmulisi ütlemisi. Lihtsalt tahaks üldsõnalist ülevaadetki! On seda palju tahta?
*****************
Pole ma ainuke!
http://www.postimees.ee/528830/eksperdid-kriisikommunikatsioonis-oli-vigu/
Selle kahetsusväärse näite puhul pole ju tegemist ainult ühe väikese riigi, vaid NATOsse ehk praegusaja maailma olulisimasse rahvusvahelisse julgeolekuorganisatsiooni kuuluva riigi kaitseministeeriumiga. Kahju ainult, et tihtilugu jõutakse seesuguste (turva)riskide hindamiseni alles siis, kui traagiline õnnetus juba käes.
Turvalisuse tähtsust on nüüdisaja rahutus maailmas raske üle hinnata. Ja ometi tuleb liigagi sageli ette juhtumeid, kus tegelikke riske alahinnatakse. Alles sel nädalal vapustasid meid Londoni märatsemised, mille käigus rööviti, põletati, rüüstati ja isegi tapeti.
Mitu päeva pärast laastamise algust on ka hakanud ilmuma kriitikat, et korrakaitsjad ei hinnanud olukorda adekvaatselt. Teisisõnu: esimesi signaale tärkavatest rahutustest ei võtnud politsei tõsiselt, mis kokkuvõttes tõi kaasa suurema kaose.
Siin ongi eilse kaitseministeeriumis juhtunu taustal mõttekoht: kas näiteks meie ministeeriumid ja teised riigiasutused on piisavalt turvatud. Küsimus polegi niivõrd selles, kas valvelauas istub teleseriaalist tuttav igavusest pääsukaardiga mängiv turvatöötaja, on neid seal kaks või enam.
Pigem küsigem, kas tal on valmisolek ja ettevalmistus ohuolukordades tegutseda, on tal selleks kõik vajalikud võimalused, vahendid, teadmised ja oskused. Ning loomulikult peaks asutusele antud toimimisskeemist ning käitumisjuhistest olema teadlikud ka majas viibivad ametnikud. Täpselt nii nagu tuleõnnetusegi korral.
Eelnev ei tähenda, et turvalisuse analüüs peaks päädima äärmusega, näiteks hambuni relvastatud valvesalkadega – ei peaks ega tohikski. Suvalise mööduja peale haukuval nähvitsal pole valvekoerana mõtet – tõeline valvur hoiatab siis, kui tunnetab tegelikku ohuolukorda.
Turvaarutelu peaks olema üldse igapidi laiemapõhjalisem. Mida parem on üksiku ühiskonnaliikme sisejulgeoleku taju, seda turvalisem on ka ühiskond. Ning ajakirjandusel selle arutelu vedajana tuleks nõuda vastuseid tegelikele küsimustele, mitte minna kaasa aeg-ajalt päevakorda kerkiva anonüümse ilkumisega teemal, kas üks või teine (endine) riigijuht ikka vajab oma turvateenistust.
Mõned lõigu, mis minu jaoks mitmel moel kõrva (kribima) jäid, teen punaseks. Esimese punase lõiguna väljatoodud lause lugemine tuletas mulle meelde eilsed uudised. Vist Kanal 2 Suvereporter rääkis lisaks antud juhtumile politsei tegemistest Jõgeval. Vist tapmise, varguste, joobes juhtimise eest 12 korda karistatud (hullupaberitega või ilma, ei saanudki aru) mees tungis kellegi korterisse ja kallale noortele. Omades õhkpüstolit. Mis pole sugugi tühiasi, vaid RELV. Loodan väga-väga, et ei sõnu midagi ära (ptüi-ptüi-ptüi), kuid kui peaks juhtuma, et selliste kurjategijate edaspidised teod võivad tuua veelgi rohkem muret meie oma inimestele, siis...KAS KEEGI VÕIB ENNAST SÜÜDISTADA TEGEMATAJÄTMISTE PÄRAST SAMA INIMESEGA SEONDUVALT? Et kui oleks tõsisemalt suhtunud eelnevatesse tegudesse, kas kuritegusid ja üksiti ka kannatanuid olnuks vähem? Minu jaoks jääb tihti mõistetamatuks, kuidas on loomulik nõuda andestust kurjategijatele! Suuresti just paadunud kurjategijatele! Miks on neil õigus seada (korduvalt) ohtu ligimeste elu, aga karistuseks surmanuhtlust nõuda õigust pole? Igale inimesele tuleb loomulikult anda võimalus ennast parandada! Vahel ka mitu korda. Kuid 12 korda karistatud, viimati mõne kuu eest ja selline lugu... Minu jaoks on hoopis surmanuhtluse mitterakendamine paadunud pättide puhul andestamatu!? Kui keegi arvab vastupidi, kirjutagu.
Ja seos KM-s toimunuga on see, et lisage esimese punasega rõhutatud lõigu lõppu ka "ning ka sellesama riigi tavakodanikke".
Turvalisusetunne Eestimaal aina väheneb, ela sa siis Piusal või Tallinnas, ole sa siis tavakodanik või minister. Seega võib arutleda ka selle üle, kas politsei jt teenistused ikka tegutsesid väga hästi! Minu jaoks jääb kripeldama aeg - umbes 2,5 tundi, mis kulus probleemi lahendamiseks. Nagu ka Norras hiljem leiti, et kopterilt oleks saanud Breivik`u varem peatada. Tähtis on ka üks inimelu, rääkimata kümnetest eludest! Kui "väga äkilise loomuga inimese" asemel olnuks kainelt kaalutlev tegelane, siis võinuks 2,5 tundi olla ajaks, mille puhul olnuks ohus väga paljud inimesed, ka lihtsalt möödakäijad! Ja kuskil mainitud lauset "ega me ei saa saata esimest politseipatrulli..." ei pea ma sugugi õigeks. Politsei on meie kaitseks loodud ja hoolimata nende töö ohtlikkusest peaks vähemalt üritama esimesel võimalusel asja üle kontrolli saavutada. Lihtsamalt öeldes, sarnaselt krimiseriaalidega, peaks püüdma saada kontakti kurjategijaga, nõudma alistumist ning sellest keeldumisel (tulistamise jätkumine, lõhkepakettide loopimine jms) üritada kurjategija kahjutuks tegemist! Olgu siis kohalejõudnud politseinike, snaipri abil või muul moel. Ajaline venitamine võib väga karmilt kätte maksta. Eriti kui arvestada, et surm läks mõnestki inimesest eile väga napilt mööda!
Ometi olen ma õnnelik, et keegi rohkem kannatada ei saanud. Kuid küsimusi jääb õhku väga palju!
http://www.postimees.ee/528230/vasakpartei-juht-drambjani-parteilise-kuuluvuse-rohutamine-on-kohatu/
Vasakpartei senist käitumist ning seisukohti jälgides pole ma sugugi kindel, et nende hulgas vaid üks "ebastabiilne inimene" on.
http://www.postimees.ee/528258/tulistaja-hinnangul-suhtuti-mitte-eestlastesse-kui-orjadesse/
Mis oleks kui sarnast suhtumist avaldaksin mina venelaste suhtes, nimetades eestlasi orjadeks? Vahetagem sõna "venelased" eestlaste vastu ja kuidas kõlab see kirjutis siis?
Loomulikult oli Venemaa ehk Nõukogude Liit okupant! Oskamine tunnistada teistele tehtud vigu, võib anda asjadest arusaamisele hoopis uue mõõtme!
Kui sellise arvamisega inimene suudaks kujutada Teisele Ilmasõjale lahenduse, kus natsi-Saksamaa väljaajamiseks Emakeselt Venemaalt oleks tulnud appi mõni suurriik teiselt poolt Venemaad ning peale fashismi purustamist jäänuks kohale? Suhtarvuna sadakond miljonit oma rahvuskaaslast sisse tuues aastate jooksul ja oma keele "rahvustevahelise suhtlemise keeleks" kuulutanud? Meelevaldne võrdlus, kuid tajuda orjade või "orjade" olukorda pole lihtne, kui seda mõista ei taheta! Minu jaoks on Teisest Ilmasõjast näiteks mõistetav Venemaa inimeste raev okupantide vastu peale tohutuid inimeste hukkumisi Venemaal. Nii oleks normaalne kui ka venelased ükskord mõistaks küüditamiste mõju Eestimaa inimestele. Ja siit tulenevalt eestlaste osalemist Saksamaa sõjaväes ning muud sarnast. On aeg mitte kutsuda "orjaseisusest mässu abil vabanema" vaid ükskord hoopis leppimiseni ja üksteise mõistmiseni jõuda! Jaapanlased ja ameeriklased (sõjaveteranid) suudavad omavahel kohtuda, meil pole Sinimägede mälestusüritusel sõjameestega koos mitte venelased ja Punaarmee veteranid, vaid Notshnoi Dozor... Kas sellepärast ei oleks loomulik hoopis häbitunne?
http://www.postimees.ee/528482/kaitseministeeriumi-tulistaja-laskis-kevadel-oma-kodu-seina/
Kas kodutulistamisest politseisse teatati?
Kas Piusa automaadivalangutest politseisse teatati?
Kas politsei võttis midagi ette kodutulistamisel või Piusa kõmmutamisel?
Kurb, äärmiselt kurb! Rõõmu teeb aga see, et seekord ei hukkunud ükski politseinik. Ega tsiviilisik. Ehk oleks kord parem kui me maksaks piisavalt makse, nii töölised kui firmade omanikud, et oleks piisavalt politseinikke ja piisav nende tasu!
****************'
Ahjaa! Mart Laari intervjuud oli meeldiv lugeda. Ei pakkunud ta liigseid andmeid ja selgelt oli mõista, et vastused olid selge mõistaandmisega - need arvamused on esialgsest infost lähtuvad! Õhtune pressikonverents aga jättis väga mõru maitse suhu! Ühe vastaja jutt oli äärmine keerutamine (eriline maiuspala vandenõuteoreetikutele!), teise silmad olid suuremad kui 9 mm padruni läbimõõt! Ja justkui hirm ning kartus iga sõna väljaütlemise ees! Ei ootagi ehk enamus vaatajaist mingite riigisaladuste väljarääkimist ega kõmulisi ütlemisi. Lihtsalt tahaks üldsõnalist ülevaadetki! On seda palju tahta?
*****************
Pole ma ainuke!
http://www.postimees.ee/528830/eksperdid-kriisikommunikatsioonis-oli-vigu/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar