ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

esmaspäev, 29. august 2011

HEADE MÕTETE LINNA VANA VAKSAL 12



Mina sõidan Tartusse bussiga
RAINER KERGE
President, palju rännanud ja muidu tark mees, naasis kodumaale ja võttis ajakirjanikud vastu lennujaama käimlas. Press oli kenasti kella täis: «Oh, issand!» ja «Ai, pagan!» - kumma nurga alt ohkaja parajasti presidendi käitumist vaagida mõistis.
Oma tahtmise riigipea igatahes sai. Remonti läks see lennuväli - uks Eestisse, kui kujundeid kasutada. Ja nüüd on meil sealpool kuuldavasti kenakene eeskoda.
Mida siit järeldada? Aga seda, et Meri võiks korraks Tartusse tulla. Kuid mitte vapistatud limusiinis, vaid bussiga. Hakatuseks. Ning kui vana etnograaf ja rännumees Venemaa avarusi meenutada tahab, siis võib pärastpoole rongiga ka tulla. Aga kõigepealt ikkagi kiire ja mugava ekspressbussiga.
Kujutage nüüd ette. Astub Meri Tallinnas bussi ning hakkab ülikoolilinna sõitma. Ees ja taga istuvad turvamehed, kõrvalreas käsundusohvitser. Bussi eskordivad politseiautod. Tartusse jõutakse graafikukohaselt - kahe tunni ja kahekümne minutiga.
Meri, vana krutskimees, võib muidugi katoliku kiriku juures maha ronida ja mõnele professorite linnaosas elavale sõbrale külla minna. Aga oletame, et ei roni ega lähe, sõidab plaanipäraselt bussijaama.
Hirmuäratav linnavärav Bussijaam, mõistagi, lipuehtes. Ansip, Tulviste ja pool linnavalitsust kenasti rivis, reporterid, operaatorid, helimehed ja kaablivedajad niikuinii. Ja siis. Astub Meri bussist välja, naeratab, surub rael kätt ja kutsub kõiki bussijaama söögikohta korraks keha kosutama - teil siin ilm nii vilu, joome õige tassikese teed!

Kujutate ette? Ei kujuta, pakun ma.
Miks kuradi pärast peab bussijaam - linna värav, kui nüüd jälle sümboleid kasutada - nii hirmuäratavalt kole olema? Sellest mõttest ei saa ma lahti juba mitu aastat.
Korraks tekkis lootus. Siis kui Plaskut ehitati ja selle taustaks kenasti kella löödi. Et tuleb ümberkujundamisele ja uueksehitamisele. Ei tea, võibolla lüüakse juba paari kuu pärast puur asfalti ja kellu mörti. Võibolla, ja annaks taevas.
Aga miskipärast eriti ei usu. Saati veel siis, kui õhtuti kanistriga sarnaneva hoone hõredalt valgustatud aknaid vaadata.
Tagauks vaestele Mida see jaam meil meenutab? Kõike muud, aga mitte eeskoda, kus külalisi vastu võtta. Kui just ei arvata, et vastuvõtmist väärivad külalised sõidavad autoga mööda maanteid ja tänavaid otse treppi. Ja bussijaam on tagauks vaeste ning viletsate ärasaatmiseks. Tagahoov, kui täpsem olla.

Kohati nii tagahoovilik tagahoov, et ehk peaks kogu kupatuse hoopis konserveerima ja muuseumiks muutma. Elusate eksponaatidega: maaleminejad, linnatulijad, mustlased, politseinikud, igasugused sotsiaalid ja nii edasi. Sagiksid seal ringi, seisaksid järjekorras, sööksid jäätist, käiksid aeg-ajalt kemmergus (kas pole kena sõna peldiku kohta) ja nii tagasi. Peaeksponaat oleks muidugi puhvet.
Jah, kallid kaaslinlased, kes veel ei tea, saagu nüüd valgustatud: bussijaamas on puhvet! Puhvet selle sõna igiklassikalises mõttes. Saab sinna niimoodi. Paremat kätt jääb pakihoid, pahemat gaseeritud vee automaat. Just-just, lugesite õigesti: vurtsuga vesi viiskümmend senti, vurtsuga värviline vesi sada senti. Hea küll, niikuinii jääb suure juhi aegne vanake teist puutumata, nii et minge edasi. Nüüd jääb vasemat kätt lett, mille tagant ulatatakse teile tavapärase ja möödapääsmatu maiuse kõrval ka pikkpoissi, kotlette ja kuivanud viinereid - gastronom, nazõvajetsa.
Ja nüüd, usute või mitte, olete kohal. Puhvetis. Seljanka maksab 8.50, kotlet 5 krooni, sooja vett, kui ilusti küsida, saaks ilmselt tasuta. Õhus lõhn, mida te uskusite enam mitte iialgi tundvat, seintel pragunenud krohv ning kunstlilled, taldrikul söök.
Söök, mis minust on jäänud viimasel seitsmel aastal puutumata. Mitte et ma näljane ei oleks. Mitte et toit halb oleks, jeesuke, seda ei julge ma küll väita. Mitte et ma ei tahaks viieka eest kotletti ja kahekümne eest praadi. Püha müristus, terve linn võiks selliseid söögikohti täis olla! Aga ei müü see paik, sest kole on. Vana Kole ise oma õudust tekitavas alastuses on kohal...
Eeskoda eeskujulikuks Tegelikult ei taha ma, et president oma niigi nappi aega bussiga sõitmise peale kulutaks. Omaenese mõistusega peaks oluliste asjade peale tulema.

Tartusse saab autoga, bussiga ja võimaluse korral - kui algpunktis juhtub rööpaid olema - ka rongiga. Tahaks ka bussi ja rongiga linna tulles sattuda eeskotta, mitte tagahoovi.



See siis kirjeldus aastatetagusest ajast!
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/00/02/16/tartu/arvamus.htm














Kui aga Moskva rong hakkab liikuma Petseri kaudu?



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar